Jahitorni

 1 

Viimaste (novembrikuiste) leidjate logid ja kirjavahetus tegid murelikuks, et aare ei ole enam sellises seisus, nagu ette nähtud. Nüüd tagantjärele saan aru, et see võib olla juba pikemat aega niiviisi olnud. Igatahes võtsin eesmärgiks kohal käia ja üle vaadata, kuid ikka võttis mitu kuud aega, enne kui kohale jõudsin. Aarde kinnitus oli jah jäljetult kadunud, mis tegi selle kättesaamise hulga raksemaks, kui oli ette nähtud. Kuid ajahammas (või kellegi teise hammas) on samas asja ka lihtsustanud, mis tähendab, et enam ei ole alternatiivsed lähenemised päris võimatud, kui kinnitus alt peaks vedama. Igatahes, kuivatasin karbi sisu, panin pliiatsi tagasi karpi ja taastasin originaalse kinnitusloogika. Jõudu pole vaja kasutada ja kui kõik jääb nii nagu peab, siis pole ka väikseid käsi vaja. Edu otsimisel.

Patuga pooleks sai siin nimi kirja. Samal ajal kui Silver tugeva lörtsisaju käes ootas, et ma Rauliga metsavaheteid ralliks, pidi ta seal külmetama. Vähemalt oli meil Rõngu pagari pirukaid ja saime Rõngu poole tagasi sõites ka ajugümnastikat tehaValga vs Viljandi mnt sõites. Aitäh!

Veni, vidi, vici saab selle aardega ainult öelda. Otsustasime, et ma lähen otse turbalõikajate aardest Jahitorni aardele. See oli väga vale otsus aga samas mul oli väga lõbus ja kes tahab võib ka proovida. Midagi hullu ei ole, kraavid, natuke sood ja palju langenuid puid. Autoga oleks jõudnud 2x kiiremini aarde juurde. Lõpuks jõudsin aardeni aga Kristelit ja Rauli ei olnud, sest Kristel sai minust väheke valesti aru ja oli ka jõudnud soosse jalutada. Mina tegelisin aarde kätte saamisega (võtke keegi kaasa kellel on väiksed käed, sest mina ei saanudki seda karpi välja. Äkki on võimalik väiksema käega aga pead(kätt) ei julge anda. Tegin videokõne Kristeliga ja saime ilusti kõigi nimed kirja. Aitäh peitjale!

Esimene osa oli nagu jalutuskäik pargis, sest heinamaa oli niidetud ja mingit nõgestes rapsimist polnud. Arvasin, et lähebki nii lihtsalt. Aga siis jõudsin vett täis kraavini ja kui sain aru, et seda peab ületama kuskilt, siis hakkasin tiirutama. Mingi hetk ikka märkasin kopratammi ja ukerdasin sealt üle. Aga selle järel veel teine kraav oli kergelt halb üllatus. Seal sooritasin midagi teivashüppe laadset ja olingi kuiva nahaga õigesse kohta jõudnud. Karbiga läks kiirelt aga tagasi üle kraavi saamine oli vähe problemaatilisem. Õnnestus seegi ja seejärel juba natuke lihtsam jalutus autoni. Maastiku raskusaste siin ikka tiba kõrgem, kui 2. Aitäh väikest seiklust pakkumast!

Leid #12 Võru-Tartu-Põltsamaa-Pedassaare-tiirul. Autoga sai nimikangelase juurde välja, edasi ei hakanud trügima. Kuigi miks üldse peaks, kui tegu on jahitorni aardega. Kilepüks jalga, sest 140 meetrit ootas kõrget heina, sekka nõgeseid. Esiti olekski käe kogemata kopra auku ajanud, aga õiges kohas ootas hoopis doktor Peetri lemmiktegevus. Kirurgilist kätte läks siin tõesti vaja, mina oma kobalabaga pidin tükk aega pusima, et karp kätte saada. Kivi sai ära nähtud, risti mitte. Aitäh Raidole peitmast!

 1 

Miks saadetakse siia võpsikusse otsima, kui torn on täiesti teises kohas? Pealegi veel valedele koordinaatidele. Oluliselt täpsemad on N 58° 05.427', E 026° 09.920'.

Koberite jälgi oli siin ja seal, sillake oli täitsa asjakohane abimees. Nimi kirjas. Jõudu koprale selle vähese vee hoidmisel!

 1 

Mis mõttes ei ole vaja ronida? "Kui esimeses vaatuses ripub seinal püstol, siis järgmises peab see ka pauku tegema." Minu meelest oli jahimehe kuut just paras koht, kuhu nina pista. Nagu väikest viisi vaatetorn või nii. Eks aaret otsisin ikka koordinaatidelt, nibin-nabin sai kuiva sussiga üle kraavi kah. Aitüma.

Õnneks olid tõprad sobivasse kohta tammi ehitanud, muidu poleks vist ligi pääsenud.

Mis see 500m siis ära pole, lähme otse Turbalõikajate suunast. No polnudki midagi, veidi metsa, kaks kraavi, natuke madalat märga maad ja kohale me ragistasime. Rändur tuli kaasa. Aitäh, vist. :)

Parkisin auto soovitatud kohta ja hakkasin astuma. Hommikune rohi oli üllatavalt kastene ja kohale jõudes olid püskisääred läbimärjad. Nulli ümbruses tiirutasin tükk aega nagu ketikoer, igal pool vesi ees. Lõpuks õnnestus siiski ka nulli jõuda ja aaregi üles leida. Aardesse jäi rändur. Aitäh peitjale.

Parkisime kus vaja, jahitorn oli olemas, vajalik kopratamm niisamuti ja aare ka omal kohal. Aitäh.

Tulime märgitud parkla poolt. Kurikuulus kraav oli ikka ilgelt vett täis ja kopraonu poolt langetatud puid ei riskinud kasutada. Õnneks leidsin selle kopra poolt ehitatud tammi mis kandis meid kenasti ja saime kraavi ületatud. Leid tuli suht kergelt kuna toppisime nina täpselt õigesse kohta. Tänud

Tänan aarde eest!

Leitud.

Leitud, logitud, tänan!

Et noh, ei midagi hullu .. lihtsalt parkimiseks märgitud koha ja aarde vahele jäi täna kraav ja see oli ääreni täis ning pigem jõe mõõtu. Ülesvoolu olid aga kohalikud koprad langetanud korraliku valiku puid üle kraavi .. nendel turnida ma ei tahtnud ning ületasin kraavi kopra tammi kasutades ;)

Panin nime kirja ja liikusin edasi naaber aarde poole. Tagasi tulles avastasin muidugi, et allavoolu oleks paarsada meetrit eemalt kuiva jalaga ka üle saanud .. sest noh .. tagasi tulles ma ju ületasin sama kraavi aga lihtsalt astudes :D

Tänud kah!

Väike kraav enne aaret

Tulime naaberaarde poolt ja saime suurema osa teest mööda loomaradu käia. Mõni koht oli vesisem kui teine, aga jalanõud jäid kuivaks. Aitäh!

Alustan seekordset ümber Võrtsu peitust siit ja õige ka. Päike paistab, sookured hõiguvad üksteist kaunisti, ojad ajavad üle ja luhad loksuvad. Lirtsusin kummikute klobinal üle ja läbi kraavide kohale. Seal, nagu võsa üleminkul suuremateks puudeks, passis minu logimist umbes kahe tosina meetri pealt enneolematult hiiglasuur pirakas hall jänes. Alles siis kui kükkist püsti ajasin, kalpsas minema ja noh siis sain aru küll, et hoopis kevadiselt rääbakas sokk oli. Nüüd kompassikurss naabertopsikule. Kuiv ja korras, aitäh peitjale.

Vesisel aastaajal on kraavid vett täis ja mõistlik on kasutada naaberaarde parklat. Sealtpool tulles vaid üks kitsas ja pealegi suht kinnikasvanud kraavike. Aga vist kuskil allavoolu nurga taga on kopratamm, mis seda oja nii paisutab.

Siia sai tuldud naaberaarde poolt ja kohapeal selgus, et see on sügisel mõistlik lähenmissuund. Kraav (s.t. oja) olid üsna vett täis ja poleks väga tahtnud libedate tüvede otsas üle turnida. Jahitorn ise jäi teisele poole kraavi natuke eemale. Tänud peitjale. Aarde asukoht tuli kiirelt välja, sikutamist küll natuke tahtis.

Jahitorn ka teisel pool kraavi

Tänud aarde eest!

Mõnus ajaveetmine kaunis ja nauditavas looduses, aitäh

 1 

Tee parklast aardeni on tõkestatud huvitava kraaviga. Ei saagi aru, kas see on inimtekkeline või on kopra-onu andnud oma panuse. Igatahes otsustasime läheneda turbalõikajate poolt. Seal korjasime ilusti yksk6ikse raja üles ja hakkasime astuma. Jõudsime ka kraavini, mis oli peaaegu kuiv. Üks pikem samm ja ... jalg vajus põlveni sisse. Põhja veel ei tundnud. Õnneks kummikusse väga palju ei jõudnud. Ainult gepsu ekraan oli veidi mudane, mida mudase käega hullemaks tegema ei hakanud. Aarde juurde jõudes oli kõik juba ära kuivanud. Hetkel tundub läbi metsa lähenemine isegi mõnusam, kui seal rinnuni murus rassida. Tehtud!

Turbalõikajate juurest siia otse läbi metsa. Kraav sai õnneks kuivalt ületatud. Tänud

Parkla koordinaadid olid tõesti Turbalõikajate oma saanud - copy-paste error. Tänud lepalinnule tähelepanu juhtimast. Parandatud.

Peale mõnusat jalutust ilusa ilmaga sai seegi täpike leitud. Aitäh!

 2 

Kirjelduse järgi peaks aardele lähenema põhjast, parkla koordinaadi järgi aga Turbalõikajate poolt. Me lähenesime põhjast ja saime kerge vaevaga kohale. Aarde leidsime kiirelt ja jalutasime turbalõikani. Huvitav, kui pimedas geopeitur tuleb otse metsast antud aardeni ja jahimees on tornis, kas siis ei või ohtlikuks minna? Eelduste korral tuleb geopeitur pimedas taskulambiga või nullis vaatab ekraani ja loodetavasti läheb ikka hästi.

 1 

Tulin siia otse turbalõikajate juurest. Enne auto juures mõtlesin, et arvatavasti metsarajad, käin tossudega ära. Soo peale jõudes sain aru, et vale valik. Täna enam maa ei kandnud. Esialgu proovisin mättalt mättale hüpata, kuid mingi aeg said mättad otsa ja tossud läbimärjaks. Siis enam vahet polnud ja teed ei pidanud valima, sai rahulikult lõpuni jalutada. Aarde juurde jõudes oli esimene mõte, kuidas küll selle kätte saab? Aga tegelikult oli lihtne. Hea teostus.

 3 

Kuigi kaardi järgi paistis ka teine lähenemistee, jalutasin siia otse naaberaarde juurest. Kaardi järgi paistis raba ja võss, aga reaalsuses maa kandis ja varsti sattusin ka kenasti sissekõnnitud raja otsa. Rajal oli ka palju loomajälgi. Vaevalt jõudsin vana jahitorni silmata, kui selgus, et olin sealsamas lesinud metskitsedele selja taha hiilinud, kes hooga minema lendasid. Nullis oli hetk nuputamist, kuna aare ei tahtnud sujuvalt pesast välja tulla. Veidi loksutamist ja läks juba sujuvamalt. Esmaleid kell 18:52.

Aitäh mõnusa jalutuskäigu eest!