Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Oja on 9,3 km pikk. Oja saab alguse 92,5 m kõrgusel Pärsti külas Kuuni järvest ja suubub 42 m kõrgusel Viljandi linnas Viljandi järve.
Valuoja lähe asub Pärsti külas, oja voolab läbi Aindu ja Jämejala külade ning läbi Viljandi linna.
Valuoja voolusängi ümbritsevat orgu nimetatakse Viljandi linnas Valuoja oruks. Orus asuvad Paala järv, terviserada, park, Ugala teatrihoone, Viljandi Gümnaasium ja Viljandi lennukitehas.
Valuoja nimi pärineb Rootsi ajast, kui oru kaldal toimusid hukkamised.
Valuoja voolab oma praeguses pikkuses alates 1930. aastate lõpust, mil Kuuni järvest väljuv vesi suunati Valuojasse. Enne seda oli oja lühem ja sai alguse Aindu külast.
1897. aastal ehitati üle Valuoja sild Viljandi linna ja raudteejaama vahelise kaubaveo parandamiseks. 20. sajandi alguses rajati Valuoja oru keskosasse linna puukool ning hiljem kujundati ala ümber pargiks. 1960. aastatel ehitati Viljandi linnas oja sängi Valuoja paisjärv, mis kannab tänapäeval nime Paala järv. Siit radapidi edasi asub minu töökoht, Jämejala psühhiaatria haigla. Sellest tulevikus.
Otsige aardeid, nautige parki, seisata sillal ja naudi oja vulinat. Head otsimist.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC9WBD4
Logiteadete statistika:
67 (88,2%)
9
2
2
1
0
0
Kokku: 81
mikro kuuses on jama. Veel hullem kui se kuusk on veel märg. 10 minutiga said riided piisavalt märjaks, et enam ei tahtnud.
Teine katse siingi. Tulemus sama nagu Kösti ojas ja Paadimees 28 juures. Halligi ei leidnud. Enne sõin veel kõhu täis, kuulasin Vikerraadio ära ja sättisin end aardega samale lainele. Üritasin minagi süsteemselt läheneda, no oma 15 kuusega tegin seda. Aga kui pead ilmselt rohelise kamoga nanot otsima, siis mina ei suuda. Ilmselgelt pole peidik 1.5 ja vihjegi vaid nörritab ekstra. Las ta jääda.
Tegelikult oli tänane põhieesmärk jõuda õe aiamaale korilusega tegelema. Aga mõne aarde pidi ju enne seda ikka logima. Need kaks sinist nägu siin Jämejala haigla juures ahvatlesid ikka täiega, nii et suund sisse ja auto parklasse. Esimene, see haigla nimeline logitud, suundusin siis selle talvel lootusetuna näiva kuusemikro poole. Aga päike siras taevas ja meeleolu hea, nii et kõik rääkis leidmise kasuks. Aga noh, lappasin neid kuuski ja siis veel ja siis hakkas vihma sadama. Aga polnud mingit tahtmist loobuda, või õigemini kohe kuidagi ei tahtnud tagasi tulla, seega lappasin edasi. Ja siis ta tuli, leid nimelt. Nüüdseks oli juba läbimärg, aga rõõm oli suur, üks kuusemikro seljatatud. Peitjale tänud aarde eest, tasapisi muudkui vähenevad siinsed leidmata tegelased mul.
Siin hakkasin end tundma nagu Jämejala patsient, kuid õnneks siiski on visuaalide eristamine üks mu omadustest.
Geojaanituuri mitteleid #1. Esimene mitteleid peale 16 leidu. Auto jätsin eemale, saingi veidi jalutada. Siis hakkas ikaldus, tegin kuuseringe, ohtralt. Lõpuks loobusin, ei hakanud ei nullist ega eemalt mikrot silma. Vihje on ka täiesti kasutu - otsi metsas puud. Eks saan naasta, tuleb vast millalgi siingi aarde juures minu eduelamus ära ;-)
Päris pikalt sai tiirutatud kuuskede vahel, enne kui topsike silma jäi. Polnud päris nullikuusk. Tänud! Edasi naaberaarde juurde
Päeva esimene aare, veidi sai ikka tiirutatud enne kui silma jäi, tänud :)
Kui olin nullis oleva kuuse ümber teist tiiru tegemas, siis jäi ka aare silma. Tänud!
Kuna täna oli niisugune tore päev, et hea et ma ennast ära ei kaotanud, sest üks mitteleid tuli teise järel. Kahte juba enne sinist nägu enam sinisemaks tegema ei hakanud, aga tegelikult siiski ei leidnud seegi kord. Ei hakka kõva häälega ütlema, mis need olid, kuna vähemalt ühte neist teised otsijad leidsid ikka kohe kõik kiiresti ja kohe. Aga noh, mitte mina. Ja siin, noh, neid kuuski siin ikka jagus. Panin koera kinni ja hakkasin neid nulli ümbruse omi läbi kammima. Ega see öösel sadanud lumi seda tegevust mõnusamaks ei teinud. Enne leidu sai siiber. Vähemalt selleks korraks. Kui millalgi, kui vähemalt kuused on lumetud ja tuleb igatsus kuusemikro järgi, küll siis tagasi tulen.
Aare leitud ja logitud, kuid ikka väga kaua aega läks, et õige kuuseoks ülesse leida. Tänud!
No küll võttis meil selle männi otsimine siin kuusehekis ikka aega. Mändi ei leidnudki, aga aare jäi ikka lõpuks silma. Aitäh!
Vihje oli pigem eksitav kui abistav, aga ega ta selle pärast siiski leidmata ei jäänud. Aitähhid
Praegune vihje küll tõele ei vastanud, aga leitud see sai. Aitäh.
Vaevu jõudsin kiruma hakata, et miks ma siin kuusehekis aega veetma pean, kui leidsin aarde. Aitäh!
Käisin siis kaemas, Mis toimub. Ka see aare oli jalad alla võtnud. Õigemini oli terve oks maha saetud, kus aare küljes oli. Kellele ette jäi, ei tea. Aga kui need olid lähedal olnud naabrid, siis... Panin uue vähe teise koha peale. Parandan ka koordinaadid. Proovime korra veel.
Koht oli jah veits ebameeldiv kuigi kellegile silma ei jäänud siis leidu ei tulnud kuskilt...
Ei hakka kõigest kirjutama, natuke piinlik on ka, aga nimed on raamatus ja aare leitud. Lähme järgmise aarde juurde Aitähe peitjale
Pime noh. Natuke takseerisin vihjeobjekti, aga andsin ka väga kiirelt alla.
Pimedal sügispärastlõunal oodatult mudane ligipääs. Üks oks leidis peaaegu silmaaugu üles sellal kui mina topsiku. Kuiv ja korras, tänud peitjale.
Mõnus geotuur ilusal sügispäeval Viljandis jätkus selle aarde juurde. Teekonda tuli küll muuta, kuid saime kenasti aarde lähedale. Panime nimed kirja. Aitäh peitjale!
GPS suunas meid hullumaja hoovi. Sealt siiski ligi ei saanud ja lähenesime teiselt poolt, mis viis viisakalt õigesse kohta. Aitäh peitjale.
Tänane jalutusring tõi meid siia. Üks väike koer avaldas arvamust, kuid saime siiski aarde leitud ja logitud. Aitäh!
Aardetops sai siin vihjele vastavast kohast kiirelt leitud, aga tulenevalt topsi jäigast kinnitusasendist ei läinud logiraamatu kättesaamini üldsegi nii kergelt. Lõpuks targem andis järele ja sain siiski nime kirja panna. Aitäh.
Ilusa ilmaga on lausa lust aardeid logida. Aitäh!
Olime aarde otsimisega nii võrd hõivatud, et oja jäi nägemata.
Esmalt eksisime rehabitalitsiooni keskuse vahele ära. Pöörasime otsa ümber ja leidsime õige tee.
Kõigepealt sai silmitsetud veidi traditsioonilisemaid peidukaid. Kui see edu ei toonud, siis otsitud natukene laiema silmaringiga. Aitäh aarde eest!
Hakkasime otsima eeldades, et otsime sarnast konteinerit nagu sama peitja kõrval aarde aga silma ei jäänud midagi. Siis aga saabus trobikond kohalikke mugusid viljapõllule terasid nosima. Eks teinekord teeme uue katse.
Kõrvalmaja perenaine tuli uurima, mis toimub nende aia taga. Selgitasime, millega tegu, eks aeg näitab, kas ta lepib olukorraga. Aaret andis veidi ikka otsida. Tänud aarde eest!
Meil oli nii, et kuni leiuni ei näinud kedagi. Tagasiteel kõndis vastu üks noormees, kes aardeobjekti vastu huvi ei tundnud ja sellest edasi astus. Keset teed oli pargitud auto, mille perenaine suure hooga majast välja jooksis ja masina kõrvale tõmbas. Nojah, nüüd nii enam parkida ei saa, kui geopeiturite hordid tänavat pidevalt kasutada soovivad.
Aitäh!
Kõrvalmaja perenaine küsis mis siin toimub, et autod eksivad tema tupiktänavasse. Avaldas nordimust, et temale see ei meeldi. Teine geoseltskond jäi meist teda rahustama.
Naabermaja elanikud kiikasid huviga trepilt ja üle aia, sest ilmselt varem ei käinud siin kunagi võõraid ja nüüd äkki iga päev mitu ekipaazi nende värava taga. Aardeleiuga läks kiirelt, aitäh!
Maja juures hakkas koer klähvima, aga me ei teinud välja ja ajasime oma asja. Vaade hernepõllule oli päris äge. Aitäh!
Parkisime psühhoneuroloogiahaigla territooriumile. Kuigi täiesti avalik parkla. Üks vend kohe küsima, mis vaja. Ei saanudki aru kas mõni vabakäigu patsient või lihtsalt enda tervisest hooliv valvas kodanik. Õige habetunud ja dressides oli. Aa, see autoromu seal all huvitab, jah. Surusime huuled kokku ega ei avaldanud talle õiget sihtmärki. Samuti ei öelnud ka naabrist lõukoerale midagi. Autoparsa tõesti oli (ilmselt olnud seal juba kaua), kõiksugu varustusega. Aga see ei puutu üldse asjasse. Aare avaldus suht kähku. Nimed kirja ja hullumaja poole tagasi. Aitäh.
Valisime stardipaigaks just Jämejala, sest teisel pool oleme me ennegi käinud. Pärast auto parkimist parklasse ei jõudnud me sammugi veel astuda, kui meilt küsiti, kas me otsime midagi. "Ei, ei otsi, meil on kõik kontrolli all!" "Seal all on üks auto, kui te seda otsite!" "Ei, autot ka ei otsi!" ( Kuidas selle peale öelda, et kõik on kontrolli all, aga kust krt siit see rada läheb, mis siit kuskilt minema peaks?) Igastahes lahkus abivalmis inimene ja meie lähtusime loogikast ja saime rajaotsa kätte. No ja tõesti, komistasime ka auto otsa, mis ilmselt on seal juba tükk aega olnud. Rohi on auto ümber kõrgeks kasvanud ja tallamata. Auto ise aga paistis sisaldavat kõike eluks vajalikku. Pesurest, madrats, seljakott, sokid jm kraam... Sotsiaalmeedia (ja ja Sakala ajaleht) kõneleb kõike muud kui head selle auto ja omaniku kohta. Ehk siis koht, kuhu oma teismelistel ei lubaks kooserdama minna ja ise ka üksi ei tahaks...
Täna polnud ei üksi ega peremeestki näha, seega võis turvaliselt aarde juurde kõndida, selle leida ja logida.
Ning tagasi jalutades ikka veel imestada, kuhu keegi end sisse seada võib..
Jämejala, koht kuhu vanasti niisama keegi jalutama ei sattunud. Küla, kus siiski inimesed ka elavad...
Koht, millel on oma võlu koos väikese hirmufaktoriga.
Aitäh siia kutsumast! Ja nagu aru võib saada, siis on meil siia kõigil veel varsti asja. Loodetavasti siiski geopeituri- mitte patsiendina. :D Hullumeelsusel on erinevaid vorme, mitte kõik ei vii õnneks nelja seina vahele.