Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Toru-seeria viimane aare sai peidetud aktiivse geopeituri vanemveebel Ivar Brok’i [ib777] auks ja mälestuseks. Ivar suri traagilise õnnetuse tagajärjel 24. mail 2008 Afganistanis, Kandahari sõjaväehospidalis.
Selleks, et varalahkunud Ivari geopeituse elutööd lähemalt tutvustada, on mälestusaare peidetud tema kõigi aarete algkoordinaatide aritmeetiliselt keskmistatud koordinaatidele. Korrektse arvutuse annab nt. DD.DDDD formaat, L-Est enda omapära tõttu ei sobi.
Ivari peidetud kümme aaret:
Nr | Kuupäev | Aarde nimi
1. 16.02.2004 Geto
2. 29.07.2006 Kopli gäng
3. 08.10.2006 Nurkse
4. 29.10.2006 I Toru
5. 11.11.2006 II Toru
6. 31.12.2006 Inseneri 2
7. 11.07.2007 Sirtsi
8. 01.01.2008 III Toru
9. 12.01.2008 Tarvake
10. 20.02.2008 Pikaristi postijaama
Aare asub - nagu nimigi ütleb - torus, u. 82 m kõrgusel merepinnast, suure mahalangenud puutüve kõrval, millel "X" (alates 2015 pigem "Y") õiget kohta tähistab. Lumega on seda raskem leida, kuid maad kaevata ega loodust rikkuda ei tohi sellegipoolest! Lisaks selle lehe omale on saadaval ka ingliskeelne GeoChecker.
Geopeiturid mälestavad Ivar Brok'i ning avaldavad sügavat kaastunnet omastele ja sõpradele foorumis.
Vihje: pole
Lingid: http://www.mil.ee/et/arhiiv/5914
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 302/130 |
Aarde sildid:
lumega_raske (5), soovitan (3), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1CX14
Logiteadete statistika:
119 (87,5%)
17
4
2
0
0
0
Kokku: 142
Väga kurva looga aare, aga teisalt ilus, et kaasgeopeiturid meeles pidasid.
Olime valmis, et siit tuleb mitteleid, aga täiesti kogemata komistas Kaupo aarde otsa. Maskeeringut ei hakanud peale panema, ilma on kergemini leitav.
On enam kui tõenäoline, et 2008a maas lebanud suur puu on tänaseks kõdunenud ja vihje X ega Y enam ei päde. Usutavasti on aare siiski alles. Ilmselt ei teeks paha seda maapinnast pisut kergitada, aga las ajaloo huvides olla. Geokuhi või püstine tokk või Romani vihjav männioks on ka igati sobivad. Viimasel fotol olev inimtekkeline julla pole aardega seotud.
Koordinaadid sai küll kodutöö käigus 10m sisse lastud, aga kohapeal veedetud enam kui pooltund päädis tühjade pihkudega. Mingisuguse inimtekkelise eseme me leidsime (pilt kah), aga kas selle ka mingit pistmist aardega, hetkel ei tea (aga proovin järgi uurida). Selliste vanemate aaretega kipub olema, et kui tegemist maha langenud puutüvega vms, siis nüüdseks ei kipu neist palju alles olema, mis pidepunkti pakkuda suudaks. Loodan, et pole päris kadunud.
Öösel pimedas proovisin autoga aarde kõrvale sõita, mis hästi õnnestus ja vedas, et sain auto ka künga otsas ümber pöörata. Vastasel juhul oleksin pidanud järsust kallakust pimedas tagurdama, mis pani veidi kõhklema, kas saab seda teha turvaliselt või mitte. Ma pole auto mägipidurit tagurdades katsetanud, äkki see üldse ei toimi. Otsimine pealambi valguses polnud väga lihtne, pidin kolm korda tagasi tee poole astuma, et uuesti õigesse koordinaati tagasi tulla. Aare asub ca. 30m metsatee servast. Teostus oli veidi ootamatu, aga üles otsitud ja logitud ta sai. Suured tänud peitjatele!
P.S. Jätan väikese spoileri piltide alla. Panin väikese männioksa mädanenud puutükkide vahele aarde peidukohas. Puutüvi ise on samblaga täielikult kaetud, pole vaja värksemate langenud puude otsa vaadata.
Ilus koht ja mõistatus tükki küljest ei võtnud. Tänud, nimi kirjas
Need koordinaadid said millalgi kevadel välja arvutatud, nii et jäi lume sulamist ootama. Lumi nüüd ammu sulanud, aga alles nüüd meenus, et siin mul üks toru ootamas. Vaatasin praegu üle ka, kõnealustest aaretest mul 3 leitud, osa mis veel aktiivsed, pole seni teele jäänud, aga küll nendegi aeg tuleb. Olles enne mõned logid lugenud, ei võtnud ma seda teekonda mitte just eriti entusiastlikult, võimalus mitteleiuga lahkuda tundus suur. Kusjuures kohe valisin vale raja lähenemiseks (seda õiget lihtsalt polnud sellel kaardil, mille abil mina liikusin) ja see loomulikult päädis sellega, et enamuse teest tallasin metsa all mustikaid. Ja mitte ainult ei tallanud, hävitasin nende saaki ka usinasti. Lähenedes ületasin tee, mida mööda oleks tore olnud kohale tulla, aga vähemalt lahkusin tema eeliseid kasutades, ja asusin otsejoones aardeni. No naljalt ei juhtu, et ei pea ei tiirutama ega isegi sammu kõrvale astuma. Õnnelik juhus. Peitjale tänud mälestust Ivarist selle aarde läbi geopeiturite seas elus hoidmast ja aaret peitmast.
Seekord ei jäänud aare silma, lund oli ka veel. Eks vaata, millal uuesti tagasi.
Ma kujutasin midagi muud ette, aga ikkagi vedas ja tonksasin õiget asja. Leitud. Aitäh!
Tore, et talle on peidetud mälestusaare. Kõiki Ivari aardeid pole veel leidnud, aga eks kunagi saabub ka see päev. Null oli täpselt välja pommitatud. Lumega raske, selgus alles aarde juurde minnes, logisid lugedes. Vähemalt mingi ala sai paika pandud ja kuni mina seal ringi tuhnisin, õnnestus Catibergil aardele peale astuda. Hea, et niigi läits. 908. Aitäh!
Möödunud sügis sain siin vastu hambaid. Õnneks on vahepeal piisavalt kaua aega möödunud, et uuele katsele tulla. Lootuses, et kui aaret ei leia, on saab vähemalt kukeseeni. Vist olin unustanud mis teeolud siin metsas kuna proovisin mööda neid lähemale saada. Oh jah, ei jõudnud kaugele kui üsna täbaras olukorrast ennast leidsin. See kuidas mööda järsku nõlva üles tagurdada, jätsin lahendada tagasiteeks ning suundusin uuele katsele. Minu pettumuseks täna seeni polnud. Tundus et aaret ka mitte. Olin juba taaskord loobumas kui jalaga õiges kohas tonksasin ja miskit soovitut lagedale tõin.
Õnnestus, tänud.
Tükk maad kappasin mööda metsa ja siis avastasin ühe tee, mis oleks tunduvalt lähemale toonud. A mis seal ikka. Aare leitud, logitud.
Käisin eelneval õhtul otsimas, aga siis oli juba piisavalt hämar, et ei leidnud mida. Hommikul läksin uuele katsel. Läks ka ikka väga pikalt, aga tänud logide lugemisele vaatasin mõned kohad veel üle ja viimaks leidsingi aarde. Pole ime, et seda lumega ei leidnud. Aitäh!
Pea puusani ulatuva lumega ei tasunud kuni 10m täpsusega koordinaatidelt seda aaret otsida :)
Me kartsime küll, et võime mitte leida aga üllatavalt ruttu tuli see leid sellise lumega. Tänud
Olin ma ise toru või lihtsalt loru, aga mina sealt midagi aarde sarnast leida ei suutnud. Päris pikalt sai seal tiirutatud. Eks tuleb kunagi uuele katsele tulla. Päris tühjade kätega siiski lahkuma ei pidanud. Endalegi üllatuseks leidsin portsu väga heas seisukorras kukeseeni. Langetasin nokatsi ning müts täitus võluväel.
Ilm oli hall ja taevast tilkus midagi uduvihma laadset märga. Aga see värske männimetsa lõhn oli imeline. Jalutasime seal nukra olustikuga maastikul küngastest üles ja alla ja jõudsimegi õigesse kohta. Aardeleid oli kiire ja toruga kõik korras.
Ivari peidetud aaretest mul kahjuks veel pooled otsimata ja paar tükki juba arhiivis ka, et need siis jäävadki leidmata. Mälestusaare nüüd aga leitud ja logitud. Aitäh!
Täna sai DCCLXXVII toru ka ära külastatud, aitäh Svenile ja Paavole seda aaret Ivari mälestuseks kaksteist aastat tagasi peitmast.
Mul ongi Ivari aaretest leida veel vaid üks – Sirtsi; ülejäänud 7 on leitud, neist omakorda 5 mänguga alustamise esimesel aastal ja III toru koguni aardeleiuna nr 11. Kindlasti otsin peagi ka selle viimase üles, ongi põhjust üht Virumaa trippi planeerima hakata :).
Kuna Maril oli see leitud, siis ta jäi autode juurde ja käisime Marise ja Indyga kolmekesi ära. Aga ei tulnud see leid kiirelt. Nagu hiljem selgus, siis kergitasime küll õiget kohta, aga valest otsast :D Seda aga muidugi ei teadnud siis ja sai ikka seal nõutu näoga jupp aega ringi tammutud. Lõpuks tänu pisikese vihjekesele läksime õigesse kohta tagasi ja siis oli leid juba sekundiga muidugi.
Aga läks vist ikka aega selle asjaga, sest kui tagasi autodeni jõudsime, tundis küll Mari muret, et kas me eksisime ära :D Aitäh!
Kui juba siinkandis olla, siis tulin siia ka. Tahtsin läheneda teist teed kaudu, kuid seal oli metsatööde auto ees ning ka tee ei tundunud kutsuv. Läksin siis teistmoodi ja jalutasin mööda vaikset metsa. Vist isegi ei sadanud enam aga märg pikk taimestik tegi püksid siiski märjaks. Algul ei leidnud midagi. Siis käisin koordinaati kontrollimas, ahjaa 10 meetrit mööda. Ka Y leidmine võttis mul aega aga lõpuks see tehtud sai. Siia poole lähenedes olin kaardile märkinud ka kukeseente asukoha ning tagasi jalutades korjasin mütsi täis. Aitäh! EVEJ
Kui ikka lund maas ei ole, siis on hoopis teine tera. Väike jalutuskäik nulli, minutike otsimist ja leitud ta saigi. Tänud aarde eest!
Leitud see toru ja nimed kirjas. Aitäh aarde eest!
Leidsime toru, 3 kukeseent ja looma pealuu. Toru jäi metsa, muud asjad võtsime koju kaasa.
Tänud!
Lähenesime aardele lõunast ning sobivalt raiesmiku rajalt hakkasime vantsima. Sven siis poolel teel teatas, et see tegelikult tema peidetud aare aga kahjuks ei tea kus karp asub. Et neil Speedyga oli nii hea koostöö, et tema kodust arvuti tagant juhendas kuhu peita. Ses suhtes oli Svenist palju abi. Peitjaga ikka lihtsam otsida... või noh antud juhul ei olnud vahet. Svenil oli endal ka huvitav teada saada, milline aare välja näeb. Mina pakkusin naiivselt, et mõistatuse lahenduse nullis oli sobivalt üks toru püsti ja Speedy sinna sisse selle topsi ongi torganud. Nii hästi loomulikult ei läinud. Isetehtud toru tõi lõpuks kõigile rõõmu. Siis sain praktiseerida ka oma logimisvõimeid kahe mittetöötava pastakaga. 18.saj ei oleks keegi imestanud minu meetodi üle: üks pastakas pooleks murda ning teist pasta sisse kastes oma varesejalad paberile maalida. Sven väljendas kerget arusaamatust aga lubas siiski logida. Minu ettepanekust kirjutada logiraamatusse samal meetodil ka pikem hooldusteade oma lähenemisteekonna kirjeldamisega ta lahkelt loobus.
See aare oli aastaid tagasi lahendatud ja ootas oma aega. Mõni aasta tagasi sai talvel käidud suuskadega piilumas aga siis aaret ei suutnud tuvastada. Täna tuulutasime ennast Kõrvamaa kandis ja sõitsime läbi. Aarde leid tuli seekord kiirelt. Aitäh.
Krista oli siin tegija, nii lahendamisel kui otsimisel.Tänud peitjale.
Kristal oli kodutöö tehtud.Sammusime siis kohani kus peaks null olema..Natsa ikka sai otsida, enne kui leidsime.Tänud peitjale!
Ammu lahendatud ja täna siinkandis olles matkasime kohale. Tänud siia kutsumast.
Tegime aasta viimase käigu metsa. Lõkkekohta jõudes selgus, et taskulambid, mida nüüd juba väga vaja oleks, jäid koju. Õnneks igaks juhuks kaasa veetud kuivad küttepuud olid suureks abiks ja meie peoplats sai ruttu lõkke poolt valgustatuks, õrn lumekiht polnud piisav muutmaks ümbritsevat metsa vedigi heledamaks, ümberringi valitses kottpimedus, kust kostus aeg-ajalt üsna tugevate tuulehiilide käes kõikuvate puude naginat. Mõnus oli.
Ühel hetkel tuli pisut hull mõte, et võiks siiski ühe Kõrvemaa metsa aarde ka geoaasta lõpetuseks otsida. Eks ma juba teadsin, et toru on üks lähimatest, olin selle ju alles hiljuti lahendanud. Seltskond leppis minu mõttega, kuid keegi vabatahtlikult end kampa ei pakkunud, lahkemad olid siiski nõus kaasa tulema, aga autos ootama.
Sõiduk jäi umbes poole kilomeetri kaugusele, kassi rihma küljest napsatud tulukesest polnud suurt abi, kuid lapselt virutasin mütsi, mille küljest avastasin varem üsna lootustandva valgusallika, kuu ju ka paistis natuke, enda jalge ette nägin päris mitu meetrit, täitsa lubav. Mändide vahele põigates ja läbi kanarbikupuhmaste ukerdades leidsin end varsti sihtmärgist kümnekonna meetri kauguselt, samal hetkel meenus, et geokontroll tunnistas mu vastuse 10m täpsuseks… heh, nüüd tekkis küll korraks nõutus…see ju pimedas metsas päris suur ala… ohh, miks ma olen siin praegu?!? Nojah, aga siin ma olin, üksi keset pimedat metsa. Auto juures ootajatele olin lubanud, et ma kaua ei otsi, kui kohe ei leia, loobun. Sekundiks vist jõudsin juba mõeldagi, et ilmselt tuleb loobuda, aga järgmisel hetkel leidsin õrna lumekihi alt toru. Oo, kui rahul ma olin.
Geoaastale sai tore punkt ja mõnus vana-aasta õhtu võis jätkuda. Aitäh peitjale!
Sai sai tee ääres pausi aeg ära lahendatud ja edasi oli vaid logimise vaev, tänud :)
Arvutustega hakkasin tegelema hommikul kui selgus, et sinnakanti minek. Kontroll andis rohelise tule ja kõik tundus libedalt minevat. Kohapeal oli siiski paras ikaldus ja aega kulus üsna palju. Viimaks saime siiski ka nimed kirja. 5 Ivari aaret on veel leidmata aga eks jõuab aeg ka nendeni. Tänud!
Tükk aega ikaldust. Lõpuks istusin kogemata lihtsalt õigesse kohta maha ja tõmbasin aarde välja. Aardeni viis kena lillat värvi väli. Aitäh!
Lahemaa tripp 8. Geokulguriga saime aardest 30m kaugusele. Täitsa lahe ukerdamine oli. Gepsu null tantsis seal millegipärast päris usinalt ringi ja ei suutnud kuidagi õiget pikali puud tabada. Seega sai korralikult ringi tatsatud ja valedest kohtadest otsitud. Lõpuks vaatasin siiski õigesse kohta ka, hoolimata sellest, et Kätlin sinna juba oli korra vaadanud. Talv oli lihtsalt jätnud oma loodusliku maskeeringu lisaks geomaskeeringule. Ingega sai järgmisel päeval suheldud ühe teise geopimeduse tõttu ning ta mainis jah ära, kuidas 9 kuud leidmata aaret samal päeval otsima olime sattunud. Kokkusattumused on ägedad :)
Mööda minnes panin logi kirja... peale tänaseid tuuritajaid ;) Täitsa tubli toru. Tänan.
Ilus ja rahulik koht oli. Aasta jagu vaikust ja nüüd siis peale mind veel täna keegi sinna jõudnud :) Tuulutasin natuke logiraamatut, kui ise mõned hetked sügist püüdsin pildile saada. Tänud!
Selle aardega hakkas juba algusest viltu vedama. Esiteks panime veidi navigeerimisega võssa, parkisime auto umbes sadakond meetrit enne õiget teeotsa ära ja sukeldusime metsa. Peale umbes kümneminutilist lumes sumpamist jõudsime nulli, vaatasime natuke vaateid ja hakkasime siis otsima. Igatahes peale kahekümneminutilist rahemldamist oli üks puutüvi lumest paljas, aga aardest ei lõhnagi. Hakkasime siis oma otsi seal kokku tõmbama, kui tuli tõdemus, et kuskil seal teisaldatud lume all on ka mu telefon. Mis seal siis ikka, tuli teha telefonile kõne ja hakata hääle järgi kaevama. Õnneks leidsime ta ikka ikka mõistliku aja jooksul sealt hangest kätte ja lugesime sellega antud aarde otsimise lõpetatuks. Eks kunagi ilma lumeta ajal saab uuesti tulla. Tänud peitjale!
Toru asukoht oli ammust välja arvutatud, talvel mööda sõites ei hakanud lähenemist proovimagi. Praegu läks lihtsalt. Tänud.
Mõnus jalutuskäik pärast kosutavat uinakut. Aitäh aarde eest!
Täitsa mõnus on päikesetõusu ajal kuskil künka otsas vaadet nautida. Aitäh!
Mõnda aega tagasi lahendatud aare sai nüüd ka logi kirja lõpuks. Päike tõusis selle aarde juures, kena vaatepilt oli!
Kui Timix oli pidulikult teele saadetud ja hommikusele parklatšillile joon alla tõmmatud, vajasime ühte mõnusat geoampsu, enne kui Kõrvemaa matkakeskusesse kettaid lennutama suundusime. Roolisime mööda kena kõrvemaist metsateed nii kaugele, kui tundus mõistlik, ja siis veel igaks petteks viiskümmend meetrit pealekauba. Seejärel jalutasime need meetrid tagasi, sest risti tundus ikka kõige õigem nulli rünnata. Maskeering ise oli geopeituri jaoks selgelt äratuntav, aga selle varjus peitunud teostus ületas isegi ootusi. Igatahes hea idee, kuidas geopeituri mälestust elus hoida. Tagasiteel tuli juba Janari ekipaaž vastu. Aitäh aarde eest!
Olime just autoga kitsale teele keeranud ja mingi mõnikümmend meetrit edasi sõitnud, kui nägime, et meile vastu tuleb üks auto. Panime tagurpidi käiku sisse ja lasime siis need meetrid tagurpidi jälle suurele teele välja. Mia hõikas tagant, et täiega vedas meil, oleks rohkem sõitnud oleks saanud ikka mõnuga tagurdada seal kitsal teel. Vastutulijaks osutus Martin. Kuulasime paari tarka nõu autoga manööverdamise võimaluste kohta aarde lähedal ja sõitsime siis ise aarde poole. Aardele lähenedes tuvastasime, et tuleleek on mingi aeg seda metsa kimbutanud, aga nii tark ikka ei ole, et teada kaua aega tagasi see asi siin juhtunud oli. Aare leitud logitud. Tänud peremehele.
Einoh, lumeta on see ju tõepoolest vaid kohaletuleku vaev. Leidsin teisest kohast kuhu vaatasin, sedagi vaid põhjusel, et esimeseks kahtlusaluseks valisin ruutmeetri, millelt talvel kõige rohkem lund eemale kühveldasin.
Kordinaadid olid mul juba, kes enam mäletab, mis ajast olemas. Täna oli siis logimise päev. Tänan.
Siin sai tuginetud Mariiheni teadmistele. Maastik on isuäratav, siin polegi lageraiet tehtud, vaid mets on niisama põlema pandud.
Koordinaadid sai juba teab mis ajast välja arvutatud. Väike jalutuskäik aardeni ja kuidagi õnnestus kohapeal täpselt aardele otsa kõndida. Seega, kiire leid. Aitäh.
Viimane logi hirmutas ja ajasin koordinaadi täpseks. Selle abil oli väga kiire leid. Unustasin pastapliiatsi maha, aardes oli 2 tk, aga kumbki ei kirjutanud. Ühe sisu tegin lahti ja suutsin nime kirja saada. Keegi järgmistest võiks harilikupliiatsi viia. Koht ise oli ilus ja meeldis jalutamine üle kanarbikuplatsi.
Selle aardega saime mõnusa petuka (loe jalutuskäigu) osaliseks. Nimelt vaatasin "lähimate aarete" rivist, et meie juures on konkreetse aardeni oluliselt vähem kilomeetreid kuid geokontrolli tulemus kaardile manas. Siiski tundus vahemaa läbitav, eriti kui saaks veel läbi metsa lõigata. Igal juhul oli meil kohale jõudes toss täiesti väljas ja istusin tükk aega nende kohalike puude ümber ja tõmbasin hinge.
Geokontrolli olin mananud roheliseks lubadusega "10 meetrit möödas" ja kohapeal selgus muidugi, et 10 meetrit sellel maastikul on ikka üüratu suur vahemaa. Ma usun, et sinna jäi meist oma 60 minutit küll. Hakkasin juba loobuma (aeg surus ka peale) kui õnneks viimasel hetkel aaret märkasin. Kui siis Svenile hüüdsin, et leitud, oli ta ausalt öeldes sama õnnelik kui mina, et minema saab :) Tänud peitjale.
Torumehena läks mul umbes nagu ITi-meeste juureski. Sulalund sai kämmaldega kühveldatud omajagu. 20 minuti pärast kui peaaegu tekkis juba tuju autost marker tuua ja enda jaoks lumele X tähti joonistama hakata, siis jätsin parem ürituse katki :P Uuesti siis kui toru on üles sulanud.
Käisin millalgi varem juba otsimas aga siis oli lund väga palju. Ka seekord oli lund ja tänu sellele kulutasime veidi rohkem aega kui arvasime. Aga ei midagi hullu, aitäh!
Valgejõe ääres toimetamistesse tekkis umbes kahe tunnine paus, tegin selle parajaks mitte väga kaugel asuvate aarete juures. Arvutused tegin eelmisel õhtul ära ja kontroll näitas kümmet meetrit, rohkem ei hakanud arvutama sest sellest minu autonavi jaoks täiesti piisab :)Kohapeal leidsin kõigepealt ühe teise Y ja alles siis selle õige. Tänud peitjatele ülla ettevõtmise eest!
Seda mõistatust sain mitu korda lahendada, kuidagi ei saanud Reigoga arve klappima. Mitmendal katsel lõpuks õnnestus.
Selle aarde juures olin nüüd teist korda. Esimesel korral oli paks, paks lumi maas ja korralikust kühveldamisest hoolimata me leiuni ei jõudnud. Nüüd läks kõik palju lihtsamalt, ainult kohale jalutamise vaev ja aare hakkas kohe silma.
Tänud peitjale!
Vahest lihtsalt tuleb olla õigel ajal õiges kohas. Seekord meiega just nii läks. Nimed kirja ja edasi!
„kes viimasena naerab, paneb logi kirja!"
On see nüüd kevad või juba suvi, kuid igatahes on uus aastaeg ja nagu lubatud tulime tagasi siia, kus talvel oma kaevetöid teostasime. Täna oli hetkeline leid, mingit suuremat maskeeringut ei olnud ja enam-vähem nii ta ka meist jäi. Talvel ilmselt libisesime vaid mõne sentimeetri kauguselt aardest üle... Hea aare, sest on mida meenutada! Aitäh!
Viimane leid 10.jaanuar, vahepeal on sadanud ja sulanud, sadanud, sulanud ja siis jälle sadanud. Ka siia matkates algas lai lumesadu. Sumpasime oma lahenduse nulli ja ohkasime, eelmise aarde otsing tundus eesootavaga võrreldes vaid lihtne treening. Seejärel algas sobiliku objekti juures suurem lume teisaldamine. X-st või Y-st polnud esialgu haisugi. Vahepeal otsustasin ka läheduselt järgmise sarnase objekti lumest puhastada, kuid seejärel laekusin tagasi algusesse. Kristeli kaevetööd kandsid selles mõttes vilja, et mingisugune „Y“ nüüd meile ilmutas, lähem uurimine näitas, et see võis kunagi ka „X“ olla. Kas see vihje nüüd muidugi õige oli jääbki esialgu meile saladuseks. Igatahes indu saime tükiks ajaks juurde, kuid aare ennast siiski ei paljastanud. Lõpuks andsime alla, kuid seda ainult selleks korraks. Tuleme siia kindlasti teisel aastaajal tagasi: „kes viimasena naerab, paneb logi kirja!“ See, mis siia loodusesse nüüd meist järele jäi on kindlasti mugudele arusaamatu vaatepilt, puutumatu paks lumevaip ja siis kaks välja kaevatud ja puhastatud mahalangenud puud.:)
Olime siin veetnud tublisti aega, valget oli veel umbes 1,5 tundi, tagasi auto juurde umbes 8 km. Maksimumplaaniks oli siit jätkata Oru ja 4x4 Helpi juurde ja sealt mööda teid algusesse, kuid väikese arupidamise ja praeguse mitteleiu valguses otsustasime oma sammud siiski otse tagasi suunas keerata. Auto juurde jõudsime juba pimedas, tänase talvematka pikkuseks kogunes 18.6 kilomeetrit. Ilm oli suurepärane ja päevast igati positiivsed emotsioonid! Geoplika Kristel üllatas positiivselt - ei ühtegi virisemist ega vingus nägu, jaksu tundus ka lõpuni jaguvat! Eks ma vaikselt lootsin ta ära väsitada, siis ehk järgmine kord ei anna kergekäeliselt lubadusi tundmatusse hüpata, kuid tuleb hoopis lisada silt „soovitan“! :)
Meil oli juba 1 jaanuaril plaanis matk Pikkjärve juurest üle Kõnnu soo siia. Tookord nullis ilusad plaanid tungiv vajadus tööle pikemaks ajaks valvesse jääda. Aga matkaidee vajas teostamist. Olles loginud oma nimed Lendurite kivi juures, matkasime imekaunis talvepäevas. Fotokat ei saanudki alguses kuidagi taskusse pista, ikka oli mõni valgusemäng jäätunud veel kaunis looduses selline, et oli tahtmine seda ikka koju ka kaasa võtta. Nagu eilne päev Kakerdaja rabas ja Laukasoos näitas siis praegusel ajal üksindust küll rabasse otsima ei maksa minna. Parklad mida teel kohtasime olid autosid samapalju täis nagu suvel. Võibolla enamgi, sest paljud kohad olid kalamehi täis. Aga kurta kah pole - metsas ja rabas kitsas ju pole. Niimoodi liikumisega külma endast eemal hoides jõudsime väljaarvutatud kohta. Ja siis saime aru et on jah lumega leidmine raske. eelmiste leidjate jäljed olid lumme mattunud, Y tähti leidsime mitu, lumepuhurit kaasas polnud, nahk seljas oli kuum, kindad käes märjad ja juba kõlas laus,e et tuleb vist alla anda ja siis tundis varvas midagi tuttavat. Oligi toru ja selles logiraamat. Uhh päev sai päästetud ka selles osas. Tagasitee oli samailus kui tulek. Päikese panime tuttu rabakeskel tornis teed juues. Mõnusalt ja meeldejäävalt veedetud 16 km ja 5 tundi ilusas päevas
Mõistatus lahenes ammu, tõesti väga informatiivne, ma ei teadnus sellest midagi, tänan! Kohale jõudsime pimedas, kuid tänu headele valgustitele sain kohapeal aru ka X-dest ja Y-test lõpuks, lahe. Ja kõige lahedam oli veel see, et ma lausa seisin aarde, no nagu pommi otsas, ise ei saand esiti arugi. Aga ma oma elevandikaaluga ei lõhkunud aaret! Teostus super, tänud!
Selle aardeni jõudsime kottpimedas, õnneks lambid lõhuvad pimedust hästi. Vihjeobjekti leidsime kiiresti, kui seda läbi hakkasin vaatama, siis komistas kaaslane aarde otsa. Tagasiteel sätendasid rohi ja kuused nii ilusti lambi valgusvihus. Aitäh peitjale.
Aitäh Pagarite tiimile uuenenud vihje eest! Nii ta nüüdseks tõesti on. Lisaks sai värskendatud viide Ivar Broki puudutavale uudisele.
Kenasid leide ses rahulikus paigas!
Mõnus jalutuskäik üle kanarbikuvälja. Tundub, et aardepuul on vihjest "X" hoopis "Y" saanud. Aare korras. Aitäh!
Ajuvaba tõesti :)
Seekord oli vaja ainult aastaga kõrgemaks muutunud tõuse ja langusi võtta ning lepa- või kasevõsast puu üles leida. Aarde leidsime nii kiiresti, et mul jäi mokk töllakile... kas see on mingi näkku irvitamine või mis, arvestades eelmise aasta taidlust aarde otsimisel. Aga koht on mälestuseks endiselt ilus ja rahulik, kasvav võsa hakkab ainult vaadet piirama.
Pro Patria!
???
Nagu öö ja päev võrreldes eelmise aastaga.
Maastik oli totaalselt muutunud - eelmisel korral oli lage maa, selleks aastaks on aga võsa peale hakanud kasvama. Tee aardeni ja tagasi tundus samuti teistsugune - kuidagi palju mägisem.
Aarde konteiner.. Isegi see, et nüüd on 5cm kõrgemal, oleksime pidanud eelmine aasta ikka selle sealt leidma. Katsusime ehk kraapisime maad vähemalt 10 korda antud piirkonnast. Seekord ei jõudnud isegi otsima hakata kui aare sai leitud. Ju siis sambliku kasv ja huumuse teke on aarde ümber niivõrd kiire, et sööb aarde ära.
Tänud IB mälestava aarde eest
Mida teha ühel kuumal suvepäeval. Kodus ei viitsi istuda. Randa polnud ka plaanis minna. Seega võtsime jalgrattad, laadisime nad auto taha ning asusime Kõrvemaa poole teele. Tee äärest sai mõned aarded nopitud, kuid õigeks rattasõiduks läks Kõrvemaa metsade vahel. Järjekorras kolmandaks sai valitud see aare. Üsna vana aare, ammu lahendatud, korduvalt ka mõtteis olnud, kuid ikka edasi lükatud. Oi kui palju erinevaid lähenemisvõimalusi. Ning kõik need teed viivad mäest üles ja mäest alla. Saime seda tegevust teha korduvalt ja veel korduvalt. No siis oli küll see tunne, et enam ei viitsi. Järgmise mäe taga paistis järgmine, uhhh. Õnneks oli selle järgmise muhu otsas ka "täpp" ekraanil. Toru leidmine läks üsna lihtsalt. Margus jalutas gpsu järgi nulli kohale ja ütles, et siin ongi. Täname peitjat!
Kuna olin mitte kaugelt möödumas, otsustasin üle aastate ka oma aarde üle vaadata ja vajadusel hooldada. Madala autoga sai hõlpsasti mööda teed kohale, polnud nii hull kui peites.
Nullis hakkasin peale vähemalt 20 minutit tõsist otsimist juba kõiges kahtlema - mis pidi lebava puu ääres aare on, kas gepsus on ikka õiged koordinaadid, kus on "X", miks toru silma-kätte ei hakka, terves mõistuses, silmnägemises jpm.
Lõpuks leidsin aarde ikkagi sealt, kus ma seda küll ei mäletanud olevat, aga ikkagi täpselt nullist. Vot siis, mis aastad teevad. Pole ime, et teistelgi leiud nii raskelt tulevad. Tubli töö leidmisel, Kevin!
Tehtud hooldustööd: lisasin logiraamatusse Broki pildi, kergitasin toru maapinnast 5 cm kõrgemale, kleepisin kaanele GC+GP kleepsu ja kirjutasin mahalangenud puutüve jäänustele musta markeriga XX. Nüüd on vast lumeta ajal pisutki kergem leida. Muidugi on õiges kohas ka enim jälgi. Rahulikke leide ja mõtisklusi seal vaikses kohas!
Hommikul tulin tagasi ja rakendasin ühte meetodit, mida õppisin ajateenistuses. Täpsemalt panin logiraamatusse kirja. 10 minutit ja leitud. X näitas end pärast leidu ja see ei ole enam X, pigem T. Teostatud tööd: logiraamat ja muud paberid kuivatatud enam-vähem, konteiner ja selle sisu kah, panin logiraamatule ka uue ja esteetilisema kilekoti igaks juhuks. Järgmise aasta peab vastu küll ka leiduteta. Toru pakkus meeldiva üllatuse, see on ikka tõesti üks efektiivne asi, nagu arvata oligi ;) Tänan peitjat ja loodetavasti lähevad ka härra Brokil praegu padrunid lindis rivitult!
Ligi 2 tundi objektil ei andnud tulemusi ei X-i ega aarde leidmisel. Küll olid nulli lähedal mõned täiesti pädevad maasikad (enam ei ole muidugi).
Käisime õige puutüve ja ka valede puutüvede ümbrused peaaegu, et cm täpsusega üle sõrmede ja silmadega. Kirjelduses oli antud vihjeid. Lisaks telefoniga sai küsitud lõputul hulgal lisavihjeid, mis suunasid koguaeg samasse otsitavasse kohta tagasi. Kõigest sellest ei olnud aga mingit tolku, sest meie seda igatahes ei suutnud leida 90 minutilise sõrmedega maapinna kobestamise järel
Ma ei tea, mida me poolteist tundi seal tegime, aga aaret küll ei leidnud. Vähegi mahakukkunud puutüve meenutavad ollused poleerisime üle, koer uuris kõik urud läbi ning viimased pool tundi ta lihtsalt vingus teemal kaua võib passida ühel 25x25 ruutmeetrisel alal. Karl jõudis 3-4 abikõnet teha, aga ikka polnud tolku. Toit jäi ka autosse ning korisev kõht tekitas aina suuremat trotsi.
Põhimõtteliselt ma olen selle künka eluoluga nüüd kursis, tunnistan end lolliks ja tulen kunagi vihasemana tagasi. Aitäh, Kõrvemaa mulle meeldib
Ilus, rahulik paik, kunagi tulekahju poolt kannatada saanud, ent nüüd juba taimestik taastumas. Mahalangenud ja kuivanud puid ümberringi palju.
Koordinaatide järgi sai kiirelt jõutud õigesse punkti, kas mahalangenud puu oli olemas, ka kõrgus merepinnast olid õige, aga mida ei leidnud, oli see X. Küll sai siis nuputatud ja uuritud ja otsitud. Hea kujutlusvõimega sai ise erinevaid ikse seal otsitud ja mitme puu abil kombineeritud, aga aaret ikka ei kuskil.
Lõpuks, juba pea loobununa ja minekule seades libises käsi justkui iseenesest üle aarde ning siis muidugi venis suu kõrvuni :). Kui logi tehtud ja aare oma pessa tagasi sai siis nähtud ka tegelik ja õige X ära. On ta tegelikult väiksem kui ma oletasin, seepärast ei leidnudki siis üles. Seega, tingilikult võib öelda, et aare on kahe risti ristumiskohas, kuna meil õnnestus leida ka üks suur X! :)
V: klaaskuul J: dinosaurus
See mõistatus on lahendatud juba väga kaua aega. Ma olen ka koha peal käinud, kui siis mul veel jällegi GPS-i polnud ning aaret ma muidugi ka ei leidnud, ilma gepsuta metsa ronida ongi üsna mõttetu tegevus. Eelmine kord lähenesin mingit teist teed mööda kui seekord ning seega ei ole mul õrna aimu ka, kas ma siis õigele kohale ka vähemalt lähedalgi olin. Tuttav see koht igal juhul ei olnud. Leid ei tahtnud ka kohe kuidagi tulla. Kasutasime kõiki vihjeid, mis ette antud olid. Sääsed hakkasid tüütuks muutuma. Kuni siis jah, lõpuks see asi leitud sai. Lihtne asi, aga kaval :) Aitäh!
Mõistatuse geokontroll andis täpsuseks 10 meetrit. Arvasin, et see on piisav, kuna vihjed olid tugevad. Kohapeal pilt nii helge ei olnud. Kogu ümbus on vihjele vastavaid objekte täis. Peale mõningat otsimist loobusime.
Kohapealne loodus oli väga ilus, isegi rajuilm ei suutnud elamusi rikkuda.
Aarde otsimine võttis veidi aega, sest esialgu ei suutnud ma mingit toru tuvastada. Otsisin siis aardekirjelduse välja ja lugesin, et mis ja kus. X-i otsima pöördudes avastasin aga, et olin aarde peal seisnud. :-D Huvi pärast otsisin veel natuke X-i ka ja tuleb tunnistada, et seda oli keerulisem leida, kui aaret ennast.
EVEJ
Kardan, et talvel külmaga pole see aare peitmisviisi tõttu siiski leitav, nii et kiirustage!
Tänud peitjale geokolleegi mälestamise eest!
Täna käisime kohal. Huvitav koht on, võiks isegi öelda, et natuke sümboolne. Peidukoht lihtsalt leitav ja aare ise heas korras. Ei võtnud midagi, jätsime smiley ja TB.
Aitäh Ivarile kõigi nende toredate aarete eest.