Rohuneeme #2

Tulime pimedas ja suurt lootust leida "Lumega raske" polnud. Ega ei leidnud ka, kuniks süüvisime varasematesse logidesse. Isa ja tütre logi andis suuna kätte ja siis oli karp kohe käes ka. Aihäh!

Ühel lumisel päeval olen siin nullis lolli näoga ringi vaadanud. Seekord oli aga hoopis teine teema. Tänud aarde eest!

Aitäh!

Kohale trügisin läbi võsa, tagasi juba korralikku rada mööda. Tänan.

Metsarisust läbi ja mõned tiirud ümber kivi, käes. Aitäh!

Aitäh ja edu hooldamisel!

Tänud aarde eest.

Õhtune jalutuskäik Viimsis. Polnudki ammu siia sattunud. Kodutöö oli jälle puudulik ja ilmselgelt polnud kõige mõistlikum suund lähenemiseks. Õnneks tehtav. Peale paari tiiru jäi ka aare silma. Tänud.

Paar tiiru sai ikka tehtud. Aitäh!

See leid tuli küll kuidagi kogematta, tänud!

Leitud

Vihmasajus sai lume teisaldust siin tehtud. Tänud peitjale.

Ühel pool oli värav ees, Otsustasime teiselt poolt tulla. Ikka tuli metsa forsseerida. Null sai ruttu leitud. Aare mitte nii ruttu. Aga leitud ta sai. Tore. Aeg oli täitsa otsas. Boonus jääb järgmiseks korraks. Aitäh!

leitud

Oli see vast seeria: mõnega läks kiiresti, teisega olime ikka igati hädas. Õnneks oli professionaalne geopeitur kaasas ja tänu temale ei lahkunud me sündmuspaikadelt siniste nägudega.

Õhtune geotuur Rohuneemes. Tiir ümber kivi lõppes edukalt. Aitäh.

Parkisime auto Püünsi kooli juurde ja tulime jalutama. Millegi pärast eeldasin, et kõik aarded suurel matkarajal, aga päris nii polnud. Selle leiuga vedas, et väga pikalt ei läinud. Edu talvel otsijatele. On ikka palju kive Rohuneeme metsades.

Kunagi proovisin tee poolt läheneda, aiast mööda ja seal ootas puu küljes kaamera kohe. Edasi minnes hakkas mingi aeg tulema läbi kõlarite, et asute eramaal ja pöörake ots ringi :D No ja sinna see aare jäigi selleks korraks. Nüüd teiselt poolt tulles läks enam vähem täitsa viisakas tee aardeni välja. Kohapeal sai veidi tiirutatud ja otsitud kui lõpuks midagi kahtlast silma jäi, eks jah, isegi kerge lumega oleks siin juba suht lootusetu, tänud :)

Leitud, tänud!

Tänase Rohuneeme külastuse viimane. Tuulasime omast arust kohe kõik võiamlikud peidukohad hoolega läbi ja siis tegime seda sama veelkord. Juba pani kukalt kratsima kui mu eemal seisev mugust (ah õigus, kuidas see oli, et kui oled vähemalt ühe aarde leidnud, ei saa sa enam kunagi muguks, järelikult on ta vist siis passiivne geopeitur pigem) sõbranna näpuga üht kohta sihtis, et kuule, sinna saaks ju ideaalselt peita. Tal oli jumalast õigus, saigi ja peidetigi. Kusjuures see polnud esimene kord kui just tema on kastanid tulest välja toonud ja mingi minu jaoks absoluutselt leidmatu aarde leiuks vormistamise võimalikuks teinud. Tänud peitjale peitmast ja leidjale leidmast.

Leitud, logitud, tänan!

Läks aega aga leitud ta sai. Tänan

Leitud. 1222. Aitäh!

Tegime mõnusa öise jalutuskäigu vihmas. Mõnus ring, kuigi osad aarded ei olnud just kõige lihtsamalt leitavad. Aitäh!

Tulime õhtusele jalutuskäigule selle seeria aardeid noppima ning saidki kõik leitud, boonus kaasaarvatud. Veetsime siin ca 1,5h, läbisime 5km ning saime parasjagu täpselt enne vihma ja enne pimedat valmis. Aitäh.

Leitud, tänud!

Aitäh aarde eest!

Siin muutis vihmamärg maastik jalad lirtsuvaks.

Tänan peitmast.

See tuli nüüd kõige raskemalt...

Rattasõidu 5 aare. Rattaga kõige keerulisem ligineda. Kivide vahel tuli ratast käekõrval lükata. Aarde endaga aga läks kiirelt. Aitäh.

Leitud. Aitäh!

Ei tule selle miniseeria leiud lihtsalt.Oma moonakott võiks kaasas olla ja lahtised tsakrad on samuti suureks abiks.

Umbes 15 aastat tagasi sai Püünsis elatud ja 2 aastat oli see mu kodumets ja -rajad. Aitäh seeriale põhjust andmast siia jälle sattuda. Kuna aeg hakkas näpistama siis 2 aaret jäi järgmist külastust ootama. Siia kivide juurde pole varem sattunud, sain siis tükk aega uudistada. Kui aus olla siis ei huvitunud palju just neist kividest vaid pigem, kus see aardekarp võiks olla? Oli olemas, aitäh! Arvan, et mõned aarded võivad siiski ka tänapäeval selliselt peidetud olla.

 1 

Selle aarde poole liikudes hakkas meil aina rohkem tähelepanu minema seentele. Nulli jõudes kiiret leidu ei tulnud ja nii hakkaski osa seltskonnast hoopis suuremaid ringe tegema ümbritsevas seenemetsas ja mina jätkasin järjekindlat vaatlemist, urgitsemist ja uurimist. Ümbrus on geopeiturite poolt juba üsna palju kannatada saanud, kividelt sammal eemaldatud jne. Kui enam ringi tiirutada ei viitsinud, siis jäin seisma ja vaatasin korraks ühte punkti ja muidugi seal kahtlases kohas see karbike asuski. Looduse säästmise eesmärgil võiks mingigi suunav vihje olla. See hoiaks asjatu kaevamise eest.

Täitsa peidus oli. Tänud

Ohjah, aega läks siin ikka mehemoodi, aga leitud ta lõpuks sai. Loodusele sedasorti peidukas muidugi hästi ei mõju, tänud aarde eest!

Õnnestus leida rajake, mis mind ilusti aardeni viis. Kohapeal jäin järgmistele geopeituritele vahele.

Lähenesin rattaga Kelvingi teelt ja lõpus tuli ratast 100 m metsavahel talutada. Järgmise aarde suunas läks aga juba väike metsarada.

Selle seeria läbimisest kujunes väga mõnus õhtune kulg. Meetrid möödusid ja moodustasid lausa mitu kilomeetrit. Kustkohast ja kuhu see viidatud rada peaks kulgema, sellest mina aru ei saanudki. Mõnes kohas suutsime nagu raja leida aga siis lõppes too taas keset kulgu. Kuna aga ilm oli ilus, õhtu sulnis ja seltskond hea siis ei pannud seda meloodilises sääsepirinas üldse probleemikski.
Raja äärtes pilgutasid silma juba esimesed seened (seekord küll tatikad aga see andis lootust, et seenehooaeg võib veel eeski olla). Mõni hetk leidsime end jälle vaarikavõsas mittegeopeitumas.
Iga läbitud meetriga muutus pikast tööpäevast rusutud meeleolu aina paremaks, nii et tagasiteel linna muutus see juba uljameelseks.
Peaaegu kõik logiraamatud olid Esko ilukirjaga kaunistatud, me siis lisasime oma "varesejalad" juurde.
Aitäh, oli tore õhtu.

 2 

Siin oli esmaleid tehtud umbes siis, kui meie alles selle aardeseeria avastasime. Kuna keegi oli oma kolalaagri keset matkateed maha pannud, siis saime ka päeva lõpuks veidi ürgses metsas ragistada, enne kui nulli jõudsime. Aarde leidmine siin üleliia kergesti ei käinud. Pigem võiks peiduka raskusaste isegi 2,5 olla. Kuna aardest läks mööda mingit sorti rada, otsustasime mööda seda metsast väljuda. Tee peale olid sättinud endid juba mitmed seened, aga rada valmistas väikese pettumuse. Nimelt ootas meid järsku ees tupik. Mahalangenud puud ja edasi otsi ise rada. Õnneks tee juba paistis ja triikisime otse. Isegi Hr Orava söögiplatsi leidsime metsast. Keegi oleks nagu ämbriga valanud kuuse käbisid männi alla. Kaval! Männi alt ei oska ju keegi kuuse käbisid otsida :)
Täname peitjat mõnusa jalutuskäigu eest ja ilma geopeituseta poleks me siia sattunud. Nüüd rannarahva kohalikust Coopist läbi, väike limps ja jäätis preemiaks. Tehtud!

Kui Rohuneeme nelik päeval üles tuli, siis hetkeks tekkis tunne, et tahaks kohe vaatama minna. Suutsin siiski selle ürgse tungi maha suruda ning oodata õhtuni, mil nagunii Viimsisse sõit plaanis oli. Nulli jõudes tuvastasin vaevumärgatavaid märke hiljutisest geo-toimetamisest, lisaks seisis logiraamat karbis kõige peal, lahtises minigripis. Niisiis võisin kindel olla, et keegi kiirem on siin täna käinud juba, küsimus vaid, kes. Aga ei saanudki teada, sest kummalisel kombel ei paistnud logiraamat mitte ainsamatki sissekannet sisaldama. Eks kirjutasin siis ise - kell 17:28. Aitäh.