16 

Esmalt tahan tänada kõiki osalejaid, enamusel oli see esimene kokkupuude sellise ronimsega ja hoolimata märjast seinast, mis kogenumalegi ronijale valmistab palju peavalu, said kõik suurepäraselt hakkama!! Väga loodan, et kellegile jäi ka "pisik" külge ja me kohtume veel mõnel seinal :P. Teiseks, sellise tiimiga võib korraldada ükskõik mida - Salme, Helen, Kristjan, Margus ja Triin, ilma teieta poleks see sündmus toimuda saanud, loodan teiega koostööd teha ka edaspidi :). Lisaks lähevad suured tänud ka lõunanaabritele, kelle arvukas esindatus ja vaprus olid muljet avaldavad. Suur-suur tänu kõigile!! Ronimiseni!

 6 

Tundus hea idee tsikliga tiir teha, aga ilmakaarti vaadates oli pilt kole. Tundus, et läheb paremaks, aga pilt läks ainult hullemaks. õhtu lõpuks olin enda peale tige, et ei taibanud autoga minna, kusjuures Tartus oli terve laupäeva ilus ilm. Pühapäevahommikul oli kaart ilus, Tartus päike ka paistis. Hüppasin tsikli selga ja sõitu. Vasti 10 km olin saanud Tartust välja, kui sain korraliku sahmaka vihma kaela. Kirusin ja vandusin, aga lootsin, et ehk on mingi väike pilv. Tartusse tagasi ka ei viitsinud keerata. Tegleikult sadas vahelduva eduga peaaegu kohale jõudmiseni. Kui kohale jÕudsin, siis enamus rahvast veel magas. Sai siis alguses niisama jutustatud ja teed joodud, kuni Hanno üles ärkas ja sai ka ronimisega tegelema asuda. Vahepeal oli ka päike välja tulnud. Läksin kergema vastupanu teed ja vallutasin lõviraja ära. Paar napikat oli, ilma julgestuseta pole küll julgenud, aga õnnestus ikka ilusti logiraamatuni jõuda. Pühapäeva esimene leid. Pärast sai veel juttu aetud ja kui sündmus läbi sai, siis suundusin tagasi Tartusse. Tagasiteel oli ilm hoopis teine, päike paistis ja palju soojem kui hommikul. Aitäh peitjale.

Meil õnnestus oma kohale jõudmine planeerida nii, et Klaara jäi just siis magama kui kohale jõudsime. Jätsime talle autosse monitori ja suundusime veskit vähe lähemalt uurima. Kuna eriline ronija ma ei ole, siis valisin ilma häbitundeta kanaraja. Algus oli keeruline ja kiiver veidi suur. Sõrmed kuhugi kinni ei jäänud ja üles ma ei saanud. Niipea kui väiksema kiivri pähe sain, hakkas ronimine paremini minema. Eks ikka oli mõni keerulisem koht, kus tundus, et tõesti ei ole oma sõrmi ega varbaid kuhugi toetada, aga soov nimi raamatusse kirja saada oli piisavalt suur, seega hoidsin aga silmad lahti ja mõne nukki ikka leidsin kuhu ennast toetada. Tagasi maapinnal olles oli hea tunne, et sain üleval käidud ja nime raamatusse kirja. Aitäh meeleoluka sündmuse eest!

 2 

Kui sündmus avaldati, panin end kohe kirja. Nii äge idee! Siis selgus varsti, et sel ajal külastab mind sõber Saksamaalt, kuid õnneks on ka tema seiklushimuline ja oli nõus minuga isegi sellise halva ilmaga mööda maanteeäärt kohale Viljandist kohale kõmpima :D
Kui meie tuuliku juurde jõudsime, oli ronimine täies hoos. Tõesti lahe oli vaadata, kuidas kõik kui oravad üleval käisid. Saime mõlemad laenuks ronimissusse ning eri radadel ära käia. Minu ronimine tõi isegi päikese välja!
Tore oli näha mitmeid vanu, aga ka uusi nägusid. Loodetavasti kohtume veel! Suur aitäh korraldajatele - sellised sündmusi tahaks veel ja veel!
Tagasiteel saime tunda mõnusat Eesti ilma nii saju, tuule kui ka otsakomistavate tuttavate näol :D Pärast seda maitsesid saiad Rohelise maja kohvikus eriti hästi. Aitäh!
Ja uskuge või mitte, aga selle logiga on mu logivõlg lõpuks tasutud! Nüüd saan lõpuks GP lehte oma leidude osas usaldada :)

 3 

Kuna mul lööb ikka mingist kõrgusest foobia välja, siis ma pole eriti suur ronimisaarete fänn (kuigi on ka mitmeid heas mõttes meelde jäänud ronimisi meeles). Kuigi selge mõte oli sündmusele kohale tulla, polnud ma sugugi kindel, et ma ka logimas ära käin. Ikkagi ronimine ja veel täiesti teistsugune peale kauba. Raskema raja välistasin kohe ära.

Kui natukene aega kohal olles kanade rada vabanes ja kedagi järjekorras polnud, siis otsustasin ikkagi vähemalt ära proovida. Läks nii hästi, et anti lausa spetsiaalsed ronimisjalatsid jalga. Eks need olid küll mu jalale väikesed, aga mõtlesin, et lühiajaliselt kannatab ära. Tõenäoliselt oli ka õige otsus, kuna läbi nende oli väga hea tunnetada, kuhu jalgadega astuda. Muidugi oli suur kasu ka Kristjani juhistest, kuidas üldse selline ronimine käib. Ilmselt nende asjade koosmõjul sujus kõik suurepäraselt ja vahemaa minu ja aardekarbi vahel kahanes üllatava kiirusega. Ei tea, palju aega üles jõudmiseni kulus, aga vähemalt tundus, et juba varsti kirjutasin nime logiraamatusse. Siis sain veel juhised, kuidas mugavalt alla tulla ja oligi tehtud. Palju mõnusam kui puu otsa minek ja märksa madalam ka.

Kuna esmane kogemus oli igati positiivne, siis otsustasin mõne aja pärast ikka ka lõvi rajal ära käia. Kuigi alt vaadates tundus olevat keerulisema teekonnaga, siis kokkuvõttes oli hoopis kergem, kuna lõpuosas olid vägagi konkreetsed kohad jalgadele ja kätele.

Aitäh korraldajatele, väga lahe sündmus enese proovile panekuks!

 1 

Lõpuks jõudsin ka logima.. Hommikul oli mul tükk segadust kas veel saab ronida või mitte. Selgus, et siiski veel saab. Pere sai kokku pakitud ja minekule. Õnneks ei olnud pikk maa sõita. Ma olen vist meie pere ainuke ronija hetkel. Proovisin ära mõlemad rajad ja logisin ka mõlemasse raamatusse. Mina väga rahul, et üle pika aja sai jälle ronida ! Lastel oli väga huvitav vaadata mida emme teeb.. Ja suurem oleks ka ronima läinud kui vaid oleks saanud. Suured tänud korraldajatele!

 4 

Viiiiii, maastik 5 sündmus jälle!!! /rida pea alaspidi naeratavate nägudega emotikonide märke/.

Umbes selline emotsioon oli aarde ülestulekul ning suht esimeste hulgas sai kirja ka osalemisteade. Edasi hakkas aga peale see inimene-mõtleb-elu-naerab-programm ning lõpuks sai algne tuleku- ja olekuplaan endale külge korraliku kärpekava. Ronimise osas siiski midagi kärpida ei olnud vaja ning jõudsin koguni mõlemale (karbiga) seinarajale :). Esimese hooga valisin logi kirjasaamiseks Kanaraja aga et Salme nii värvikalt avas ära selle raja tausta, siis pidin ennast ikka sinna negatiivse kalde all oleva seina peale ka ubima :D. Kuigi jah, selle teise mineku põhiindikaatoriks sai värvikast taustast enamgi too kaugele nähtav suur tööpanus, mis peitjad meie jaoks olid ette ära teinud ja tegid terve päeva veel kohapeal…

Minu poolt ka korraldajatele suured aitähid, Lõvirajal turvas mind Margus ja Kanarajal Salme :). Salmega ronides hoidsin igaks juhuks igast kivinukist kramplikult kinni ja pidasin peas loengut endale, et “alla sadada ei tohi, muidu Salme lendab mu gravitatsioonipommi peale ka suure hooga üles ja vastu seina ja seda jama juba ära ei klaari” ning Margusega ronides hoidsin samuti kramplikult igast kivist kinni aga siis juba sellepärast, et tollel veskiküljel oli neid käe alla jäävaid sobivaid nukke kuidagi kaugelt vähem :D. Minu suureks õnneks sattus Raivo samuti täpselt mu ronimise ajal all kohal olema ja hõikas lahkesti mõned soovitused, kustpoolt on järgmiseks mõistlik pidet endale seinalt otsida ning nii õnnestus ikka mõlemal rajal üles välja ära edeneda…

Väga laheda ideega sündmus, loodetavasti tuleb sarnastele ka edaspidi lisa ja siis juba varem kui 8 aasta pärast ;). Aitäh kogu korraldusmeeskonnale veelkord, meeldis väga kogu tervik :).

 6 

Eesti esimesest 5.0 sündmusest on tõesti väga palju aega mööda läinud. Lausa nii palju et mina siis veel geopeitust ei mänginudki :D Kui sündmus yles tuli siis olin kohe kindel et tahan sellest osa saada. Ega siis polnudki muud kui asi kalendrisse märkida ja õigel päeval ilus ilm endaga kaasa v6tta. Ilmaga läks igastahes nii et kuni Tikupoisini oli täitsa ilus taevas aga siis hakkas järjest tumedamaks kiskuma. Eks tegimegi siis läbi aarete nac aega parajamaks et ilus ilm meile ikka järgi j6uaks. Veskile j6udes kihas seal elu nagu sipelgapesas. Ja justtäpselt päike j6udis ka meiega samal hetkel objektile. Hetkeks vaatasime seda seina kui märkasin et Merle juba k6rgustesse pyrgib. Egas midagi endale ka traksid peale ja minek. Hoolimata et vihm oli seina vahelduva eduga kastnud, oli ta täitsa m6nusasti ronitav. Saigi proovitud yhe ja teise kylje pealt. Väike plaan oli ka väheke tehnilisemat ronimist teha aga kuna teadsime et Kaupo ja liis ka 6htu poole tulevad siis lykkasin selle plaani hilisemaks. Vahepeal Viljandi geopealinnas aga kadus ajataju täielikult ja 6htupimedus tuli nii ruttu peale et tuulikule tagasi me ei j6udnudki. Aga ega selle pärast ma ei muretse et see ronimine nyyd viimaseks jäi. Neid tuleb kindlsti veelgi. Korraldusmeeskonnale aga suured tänud nii mitmerajalist ja mitmekesist ronimist vedamast. Oleks me nac varem tulnud, siis kyll oleksime Jaika ka sinn yles aidanud ;) Aitähhid veelkord

 4 

Olin vist esimene, kes gc avalduva aarde järel end tulijaks märkis. Vahelduseks puudele midagi teistsugust. Ega ei osanudki mõelda, et mismoodi siin see ronimine peaks välja nägema, eks kohapeal selgub, oli mõte. Meie kohale jõudes hakkas päike paistma ja paljud olid juba ronimas käinud. Vaatasin paari ronijat, klõpsasin Airile pilte ja siis sai ka ise traksid selga veetud. Ei karda kõrgust ja uute asjadega lähen kergelt kaasa, nii et seda hirmu, et üles ei saa, mul küll polnud. Hetkeks siiski tekkis mõte, et äkki kaalun Salme üles aga küll tegijad teavad, kuidas meid kõrgustes hoida. Tänud kõigile osalistele, olete megatublid.

 9 

Kui lühidalt kirjutada, siis piisaks sõnast vägev.
Muidugi oli see minu jaoks ju esimene kord ka niimoodi seinal ronida ja kogenumatel võib olla ei tekitanudki see erilisi tundeid. Aga mind väsitas juba esimese ronimise vapruse värinad päris ära.
Kadedusega vaatasin kuidas "nõrgema" soo esindajad ronisid seal mõlemad logimisrajad järjest või lausa kõik viis püsti pandud rada ära, osa vist ronis neid isegi korduvalt.
(insert excuses here) Muidugi ei olnud mul ju neid ronimisjalatseid, mis oluliselt kergendaksid ronimist. Seda oleksin saanud endale lõpuni sisendada, kui Tanel ei oleks pühapäeval oma tanksaabastega seda ära rikkunud. :)
Kõige meeldejäävam osa ronimise juures oli ikkagi see, kui Hanno ütles mulle, et ta hoiab ja ma võin käed lahti lasta ning mõlema käega logida. Eeemmmm, õnneks ma polnud ainuke, kellel tekkis kerge paus enne kui soovitust järgiti. Ma tean mida nad mõtlesid. :)
Kas mul just pisik tekkis, aga huvi tekkis küll. Lähen proovin mõned korrad veel seina ronida ja siis on selge.
Korraldajatele suured tänud väga huvitava kogemuse eest. Selline veskisein on kindlasti palju huvitavam ronida, kui need siseruumide seinad, kus astmed on juba ette määratud.

Profid jalutavad lihtsalt üles

kesköine ämblikmees

leidke seinalt Hanno valge kiiver

lõpp juba terendab

Ühe rajaga on juba kõik

Finito

Murphy seadused, ei tohi midagi ette planeerida :(

 8 

Kui sündmus ilmus, siis oli nagu väike kohustus NII lähedale end kohale vedada. Samas ju ronitud on piisavalt ja sorry, see ei anna mulle enam midagi, teeb vaid lihased valusaks ja riided mustaks. Ja nagu sellest veel vähe, selgus eelmine õhtu, et kohaletulekuks on mul valida Tõuks ja liinibuss. Käisin öösel igaksjuhuks akule uuesti juhet elektrfitseerimas.

Olin Viljandis, tiirutasin ja kolasin ja lükkasin ronimist muudkui edasi. Ja siis hakkas õnneks sadama, kallas ikka korralikult. Selle aja istusin mina aga Fellinis, soovitan väga seda kohvikut. Sai söödud, sai joodud ja siis oli imelik seal niisama olla. Panin Tõuksile hääled sisse ja sips olin kohal. Asusin siis ka Airi moodi nippe õppima, paljudel olid spetsjalatsid (no mida hekki!), minul vaid vanad Timberlandid ja üks veel katkise lukuga. Mingi hetk keegi ei saanudki üles, loobus. Nüüd loen, et Jaanika ja siiralt tunnen kaasa. Tulla nii pikk maa ja mittemidagi. Siis kukkus Ingel pastakas alla ja ta kah ei saanud logi kirja, no muidugi tundus mulle see kohutavalt ebaõiglane aga kohe ta lohutas, et ikka keegi kirjutas ta nime. Siis hakkas sadama ja jälle sain põhjuse viilimiseks. Ma nagu ei karda ka otseselt, lihtsalt on kergemaid tegevusi olnud. Siis aga tuli jälle suvi ja kui nina Veskist välja pistsin, siis Salme kohe küsis, et "ronime"? No hea küll, kuisaniivägatahad...

Esimesed meetrid läksid ludinal ja siis hakkas jama pihta. Kivid kuhu mina ulatusin toetuma või kinni haarama olid ümarad. Võttis vaikselt vanduma, et kõik teravad nukid mida mina alt nägin, olid just 10cm kõrgemal. Venitasin, mis venitasin end ja tegin taas valesti nagu ka Astangul st mitte ei lükka jalgadega, vaid mina tõmban end käte abil üles aga logi on kirjas ja allatulek nagu ikka on puhas lust ja lillepidu.

Aitäh ja respekt korraldajatele-turvajatele, uskumatu abivalmidus ja julgustus ja selline soe tunne, et sust hoolitakse! Eraldi tänu saab mu Turvamees, Salme, aitäh, mul oli sinuga väga hea seda läbi teha, aitäh - ole hoitud!

 9 

Eheheee! Ega ma tegelikult ju ei plaaninud osaleda aga kuidagi läks nii, et olin juba reede õhtul platsis ning hoidsin kahe käega peast kinni, et kuhu ma end küll tuua lasin. Arvasin, et tuleb üks unetu öö nii mul, kui ka teistel aga tegelikult sain päris viisaka hulga unetunde kokku. Ilma lubas ka laupäevaks eriti vihmast ja see pani mu nina juba varakult kirtsutama. Siiski, kui laupäeva hommikul üles ärgates selgus, et hetkel ei sajagi sikutasin kiirelt jooksutossud jalga ja käisin oma plaanipärasel jooksutiirul ära. Edasise osas mul ootusi polnud. Lihtsalt teadsin, et kuidagi tuleb see päev õhtusse veeretada. Kuna mul korraldustiimis mingit rolli polnud, siis lihtsalt töllerdasin ringi ja vaatasin, et mida teised asjatavad. Algatuseks vaatasin, kuidas Salme ja Helen kribinal/krabinal mööda veski seina üles ronisid ja mu aju ei tahtnud kuidagi ära ühendada neid otsi, et kuidas see küll võimalik on. Tegelikult oli selle vaatamine lausa nii õudne mu jaoks, et ma lihtsalt peitsin end korduvalt veski sisemusse, et seda mitte liiga palju näha ja siis aegajalt tulin sealt jälle välja, et veenduda, et kas kõik on ikka Ok. Siis õpetati Margusele, et kuidas see julgestustöö käib ja jällegi see tundus mulle nii kohutav, et kuidas küll sellist asja siis alles sündmuse hommikul õpitakse? Aga nagu te praguseks kõik teate ja kes isegi kogeda sai - sai ta selle ülesandega suurepäraselt hakkama. Ka siis, kui ronija ootamatult seinast end lahti lasi. Müts maha selle vastusrikka töö eest, mis julgestajad ära tegid! No ja sellest kõigest ma saan aru tagantjärgi tarkusena. Kohapeal olin ma nagu üks õnnetuse hunnik ja tegelesin enda hirmudega. Mu sees keeras, käed higistasid, ma ei talunud mõtet, et ma pean ka ronima minema. Põiklesin sellest koguaeg kõrvale, kas läksin jälle veskisse või lihtsalt eemaldusin. Ma lihtsalt ei suutnud näha end seal seinal ronimas. Kuna veebruari kuus sai Hiiumaal ronimisseinal käidud ja tõdetud, et see tegevus pole üldse mitte kerge siis ma justkui nagu teadsin, et see on lausa võimatu. Ometi päeva edenedes ma aina nägin, kuidas enamus justkui lendleva kergusega ära ronivad. Isegi arusaamata, et ma seda teen hakkasin pingsalt jälgima, et mida teevad julgestajad, kuidas ronijad oma keha kasutavad. Mis on head võtted, mis mitte väga head. Olin ühel hetkel mõttega seal maal, et ma ei pea seda tegema ja mitte midagi ei juhtu, kui ma seda leiulogi kirja ei saa. Siis laskus mu sisse rahu ja mingil ajal peale lõunat ma tajusin, et ma ka enam ei karda. Kuni sinnamaani, et ma tahtsin selle ära teha. Lihtsalt otsustasin, et teen ära. Keskendusin 100% ronimisele, keha hoiakule ja usaldasin elu ning muidugi Margust, kes mind turvas. Ronimine läks lausa nii hästi, et kui karp mulle korraga silma hakkas siis alles taipasin, et olengi juba ära roninud. Vau ja siis muidugi kui ma sellest aru sain sööstis korraks hirm mu sisse. Karpi avades taipasin, et kirjutusvahendit mul polegi aga mõnikord lihtsalt on nii, et kus häda kõige suurem - seal abi kõige lähemal. Dauno oli parasjagu katusel ja kukutas mu poole kirjapulga, mis mul tuli lihtsalt kinni püüda. Kui nimi kirjas, sai asuda selle kõige nauditavama asja kallale ehk laskumisele! Aitäh Krissu, et mu telefoniga mulle hulga toredaid pilte jäädvustasid sellest hetkest! Mega rahul, et käisin enda sees läbi pika teekonna alates astmest "Ma ei taha seda teha" kuni astmeni "Jess - ära tegin!!" Aitäh korraldustiimile, kõigile kes kohale tulid ja eriti kiidan ma täna ennast, sest ma tõesti arvasin, et seda ma täna teha ei suuda. Aitäh!!

 9 

Meie olime need, kes alles südaöösel laekusid. Ring ümber veski ja taskulamp tuvastas karpide asukohad. Krabistasime ukse taga ja sattusime lõpuks sauna, kus tuttavad näod olid rätikud ümber saunamõnusid nautimas. Nojah, mis seal ikka, ronin sips ära ja korras, eksole, ärge hakake välja tulemagi. Selle jutuga saadeti mind kuu peale, mis parasjagu taevas siras. Ühesõnaga, kogu seltskond kobis välja värske õhu kätte, viskasin oma rakmed selga ja Hanno julgestas mind karbini ning tagasi. Pealambi valgel logi kirja, ja liuglesin maa peale tagasi.

Salme: "Miki, Sa ikka nägid, mis rada seal on? Sa ronisid "kanarajal", lõvirada on näe, siin kõrval" Ja mitte mingit vaidlust ei ole vaja vaielda.. ühesõnaga kupatas mu uuesti seinale :) Rada number kaks läks ka suht sipsti ning seekord julgestas Kristjan. Ma küll kahtlesin, et kui ma peaks sealt ülevalt alla sadama, et kas see kribu ikka püsib jalad maas või tuhiseb minust mööda taeva poole, kuid ei midagi sellist. Seinalt lahti hüpates oli täiesti sujuv ja turvaline laskumine (äkki vist ikkagi teised hoidsid temast kinni :D ). Ei, väga lahe oli. Mulle just meeldis see öine ronimine kuuvalgel, teinekordki! Aitäh korraldajatele!

 6 

Kahjuks ei ole sellist varianti siin, et osalesin üritusel, aga nime logiraamatusse kirja ei saanud :( Olin kohal, vaatasin mõnda aega, kuidas teised kribinal-krabinal karbini jõudsid, siis proovisin ise ka ronida, aga poole tee peal kukkusin alla ja nii mitu korda järjest! Üritus oli siiski äge ja tuleks teinekordki vaatama :)

 6 

Astangu oli mu kõige esimene osaletud sündmus ja seal oli isegi kahju, et rada nii ruttu läbi sai. Karula seina juurde jõudes ei mõistnud, kust küll käte ja jalgadega kinni peaks hoidma, nii sile tundus sein. Aga Liis läks ees ja kuskilt ta kinni hoidis ja kiirelt üles jõudis. Proovisin siis ise ja üllataval kombel sain isegi hakkama. Suuresti tänu Mardi julgestamisele, kes osa kehakaalu pinges köie abil likvideeris. Ilma köieta ei tuleks mõttesegi ronida. Nimed kirja ja lasti alla tagasi. Pärast läksime vihma eest sisse peitu ja järele mõeldes polegi ühegi veskiga nii põhjalikult tutvunud. Aitäh korraldajatele suure töö eest, et geopeiturid saaksid kaks kätt taskus kohale tulla ja häid emotsioone kogeda.

 5 

Olime vist Soome megalt teel tagasi sadamasse, kui Kristjan kirjutas mulle, et kas me ronima ka tuleme. Ega ei saanud ju ära öelda. Pehmeks räägiti. Hommikupoole veidi põõnasime pikemalt ja ühel hetkel ajasime siis autonina veski suunas. Eks see teekond oli vahelduv, oli päikest ja oli ka palju hoovihmasid, küll tugevamaid ja nõrgemaid. Kohale jõudsime, mitmel rajal julged juba turnimas. Ega me pikalt oodata ei tahtnudki. Veidi vaatlust ja siis oli aeg ise ronima asuda. Kuna kanarajal oli vist järjekord juba, siis sai lõvirada proovitud. Poole peal oli tunne küll, et tulen vist alla tagasi... Esimene kolmandik oli isegi lihtne, aga siis saabusid momendid, kus polnud kuhugi oma jalgu toetada ja seda eriti minul, kel jalasuurus 46. Eks see tehnika oli ka nagu oli... Vahetult enne betoonini jõudmist tundsin päris tugevat valu oma vasakus põlves, hiljem selgus, et olin selle adrenaliinihoos kõvasti ära löönud ja õhtuks oli see juba ilusti sinine. Läks aega, mis läks, aga üles ma jõudsin. Suutsin terve päikeselise ajaakna ära kasutada. Vaene Margus mind julgestades sai sahmaka vihma krae vahele. Pastakas pidi mul ka äärepealt näppude vahelt pudenema. Väriseva käega sai siis end jäädvustatud logiraamatusse. 5.0 sündmus tehtud! Aitäh korraldajatele, oli täitsa meeleolukas.

 5 

Kui Mirjam-Märten veski juurde jõudsid, oli ronimine juba täies hoos. Ega me seal kaua seista ja imestada ei saanud, pea kohe aeti rakmed selga ja suruti kiiver pähe. Eks õige kah, vihmasadude vahepeal olid mõned hetked kuivemat aega, kõik minutid olid arvel. Mina valisin esimeseks (ja viimaseks) tõusuks kohe lõvide raja, mis osutus üsna suureks pähkliks ning pidin maameeskonna käest nõu pärima. Vihm oli veskikivid märjaks ja libedaks uhtunud ning ega need konksud seal üleval ka paremad polnud. Õnneks oli aarde juures vähemalt kuiv, mis oli mulle täitsa meeltmööda, kui alumise korruse rahvas sahmaka Eestimaist vihmavett taas krae vahele sai. Alla tulek oli hulga lõbusam. Vaatasime veel mõned tublimad ämblikud ära ning suundusime tagasi Tallinna. Aitäh korraldajatele ja julgestajatele!

 7 

Helsinki megalt tagasiteel tuli üritus ühega korraldajatest teemaks, huvi oli ennegi ja tekkis nüüd juurdegi, aga osalemise otsus tekkis lõplikult alles eile õhtul. Teel tegime mõned aardepõiked, kuna ilm keeras väga vesiseks. Päeva põhieesmärk oli siiski põnev sündmus.

Kohale jõudes ulatati kohe vabad traksid, millesse muidugi sisse pugesin, ise teadmata, mis ees ootab. Selline ronimine oli esmakordne, õnneks veski tundus kohapeale jõudes oluliselt väiksem kui eelnevalt ette kujutades. Vaba rada oli lõvirada, sellele nöörile mind kindlakäelised korraldajad mind ka kinnitasid. Enne vertikaalsuunas liikuma hakkamist taipasin siiski ka mõned tehnilised küsimused täpsustada, sain lühidad, aga väga asjakohased vastused, mis andsid kindlust, et olen väga heades kätes.
Ei saa salata, uus kogemus, veidi kõhedust tekitas küll, kujutasin elavalt ette, kuidas ma sealt mööda kiviseina alla lohisen ja üritan vihmamärja veskiseina, rambipalaviku, kehvade jalatsite, vale kuuseisu võimilleiganes süüks ajada. Sõrmed surisesid küll logiraamatusse kritseldades, aga kohal ma olin ja alla ei potsatanud. Alt sain mõned suunavad korraldused ja allatulek oli juba nauding.

Tore mõte üritusel ja hästi korraldatud. Oli väga vahva.

Suured kiitused korraldajatele!

 20 

Mina tahan kogu oma logiruumi pühendada selle sündmuse korraldajatele ja ülivõrdes kiidusõnu väärivatele julgestajatele- Hanno, Margus, Kristjan ja Salme. Te olite supertublid!

Kuna sain korraldustiimi tööd kõrvalt näha nende treeningkogunemisel umbes kuu tagasi ja kuulda iseseisvatest treeningutest nii ronimishallides kui naaberriigi ronimisseinal, siis tean, millise pühendumusega nad asjasse suhtuvad. Sellise tehnilise ala puhul ei saa juhuse hooleks jätta ühtegi detaili. Ja ilma julgestajata pole selline ronimine ju üldse võimalik.

Imelise vaprusega kannatasid nad terve laupäeva kestnud vihmahooge ja tagasid sealjuures kõigile ohutu ja meeldejääva elamuse. Julgustasid, abistasid, juhendasid ja turvasid. Kuna sain mitmel korral ja mitut rada proovida erinevate julgestajate abiga, siis kiidan ja tänan neid kõiki. Mitmete meetrite kõrgusel kiviseinal varbaotstega toetudes ja näpuotstega pidepunkti otsides on rahustav ja kergendust pakkuv tunne, et köie teine ots on kindlalt kellegi kontrolli all ja kui sina seinal ka eksid, siis julgestaja tagab sinu turvalisuse.

Ronimispäev oli pikk ja pingeline, ilm meid seekord ei soosinud, kuid seltskond ja osalejad olid ägedad. Terveks päevaks ja isegi ööks jätkus tegevust rohkem kui kahel rajal. FTF-d tehti vaid paar minutit peale sündmuse algust, viimane laupäevane ronija lõpetas südaöö paiku ja pühapäeva hommikul oli esimene ronija juba kell 9 kohal. Väsimatud korraldajad olid valmis ka õhtuhämaruses sooja kaminatule äärest sügisvihma kätte astuma ja öösel kuumalt saunalavalt taas õue minema, et turvaline ronimine oleks kõigile huvilistele tagatud.

Veelkord suured tänud korraldajatele, teiega olen valmis ronima üles igast seinast! :)

Pildigalerii siin https://photos.app.goo.gl/X89Z8Wk6JcVezfZa6. Püüdsin jäädvustada enamiku osalejate ronimised ja tublide korraldajate tegemised ettevalmistustest sündmuse lõpuni.

Aitäh, Hanno!

Kiitus, Margus!

Tänud, Kristjan!

Ma tänan, Salme!

 18 

Tiksusime vaikselt mööda aardeid kohale. Kuna üritus oli pikk, siis õnnestus kohtuda vaid nendega, kes meiega samal ajal kohal olid ja neid oli palju. Toredalt palju oli kohale tulnud ka lõunanaabreid, kes ka usinasti veskit vallutamas käisid. Mingil hetkel oli lõvirada täitsa vaba ja kuna mulle rohkem jõukonane kanarada hõivatud, siis tegin selle hullu otsuse, et läksin lõvirajale. Vaevalt sain meetri kõrgusele, kui juba suutsin lahti pudeneda seinalt.. ega midagi, saigi julgestuse tõhusust testida. Kohe tegin aga uue katse ja vaikselt hakkas tõusmine edenema, kuid mingi suur sisemine värin tuli ka sisse, mis ikka täiega tegutsemist halvas. Tänu Raivo juhendamisele ja Hanno julgestamisele suutsin siiski oma värinast krampis käte-jalgadega nii palju kordinatsiooni liikumisse saada, et läbi ime jõudsin karbini välja. Kuigi tõesti oli poolel teel korduvalt tahtmine lihtsalt loobuda ja sealt seinalt kiiresti alla saada. Karbi juures selgus aga, et mu sõrmed olid sellest värinast halvatud ronimisest täielikud makaronid ja pudistasid kohe pliiatsi alla, nii et nime ikka kirja ei saanud panna. Mõtlemine oli ka selleks hetkeks suht olematuks muutunud ning ainsaks sooviks oli sealt seinalt võimalikult kiiresti alla saada. Alla ma sain ning varustuse sain ka edukalt järgmiste kasutajate jaoks loovutada, kuid sõrmedel läks ikka nii tunnike, enne kui nad jälle korralikult toimima hakkasid. Õnneks oli mu ronimisel piisavalt tunnistajaid ja üks kena neiu järgmistest pani mu mine ikka raamatusse ka kirja.

Täna päev hiljem logi kirjutades tunnen suurt tänutunnet korraldajate vastu, kes andsid võimaluse oma piire katsetada ja suutsid ka kriisiolukorras nii rahustavalt mõjuda, et sain eneseületusega hakkama.

Tänan korraldamast.

 5 

Mäed ja ronimine on mulle alati meeldinud ja ilmselt meeldivad ka edaspidi. Samas puudes turnimine ei kutsu üldse. Kohale jõudes anti kohe rakmed jalga ja ühe soojaga käisin mõlemal rajal. Kanade raja logiraamatu juures sain suurema vihmahoo kaela, lõvide raja logiraamatu juures oli meeldivalt kuiv. Aitäh julgestajatele-korraldajatele, te olite vahvad!

 3 

Minul oli orienteerumise EMV korraldamise nädalavahetus. Kuna ööd läksid ettevalmistusteks, siis arvasin, et Karulasse ma ei tule. Ronimine pole niikuinii minu ala. Siim arvas teisiti. No ja siis me tulimegi. Üks Siimu sõber soovis ka tulla ja suht rõõmsalt nad seal turnisid ning nimesid lisasid. Mõlemad mitmel rajal. Suurem sadu oli lõppenud ja päike loojunud, aga see neil enese proovilepanekut ei seganud.
Aitäh põneva ürituse eest, mis mu noorgeopeiturit inspireeris ja tegutsema pani! Aitäh toreda seltskonna eest!

 5 

T5 sündmuse avaldumisel tegin kohe kalendrisse märke, et saaksin kindlasti kohale tulla. T5 aaretest meenub mulle varasemalt Vaprad Päkapikud aare kus sai ka ronida aga seal ei olnud ronimine logimisel kohustuslik element.Ilmateade lubas, et sündmuse alguses peaks veel kuiv olema ja nii ka oli kuigi vahepeal ikka veidi tibutas ka. Sedalaadi seinaronimist ma varem teinud ei olnud, v.a. korra Ronimisministeeriumis, seetõttu puudusid mul ka ronimissussid. Sussid sain kohapeal korraldustiimilt jalga ja siis olin mõni minut enne sündmuse ametlikku algust juba lõvirajal. Ronimine läks üllatavalt lihtsalt kuigi vahepeal tundus, et pole varbaid kuhugile toetada ja sõrmedele pole kohta kust seinast kinni haarata. Negatiivse kaldega betoonilõik raja lõpus oli juba lihtne ja nii olingi 12.01 logimas. Sellised teismoodi väljakutselised sündmused on ägedad ja igati teretulnud. Suur kummardus korraldajatele!

 5 

Tallinnas paistis päike. Viljandis lubas vihma. Mis seal ikka - suund Viljandisse! Vihmapilve saime kätte kuskil veidi enne Imaveret. Peale Tikupoissi kiskus asi päris niiskeks. Järgmise kurvi taga oli taas päike väljas. Ja täpselt nii see ka edasi kulgeski. Veski ees ei tahtnud autostki välja tulla, järgmisel hetkel olin juba seinal. Endalegi üllatuseks sain peale kevadisi oravate harjutusi päris kenasti Lõvirajal üles. Alla küll ei tasunud vaadata, aga õnneks oli kindel ankur maas - aitäh, Margus! Peale mõningast mõtlemist vallutas Mari-Liis ka teise karbiga raja ja siis oli aeg (ikkagi vihmase) Viljandi poole võtta. Tore sündmus - palun korrata! Lisan ka fotologi :) Aitäh!

Veski vallutatud!

 5 

Esimene sellist laadi ronimine aga ellu jäin tänu heale julgestusele. Õnneks ei läinud väga vaja, korra alguses ainult, kui jalad maast lahti said... Ei olnudki nii hirmus kui algul arvasin... Läheks teinegi kord veel... Suured tänud korraldajatele...

 8 

Selgus, et sellesse nädalavahetusse sattus veel üks kohustus. Tegin ainult ühe raja läbi, sest ajagraafik oli pingeline. Jäin väga rahule, oli hoopis teistmoodi ronimine kui muidu. Päris kindlasti esimene maastikuga 5 üritus minu jaoks. Kiitus kõigile, kes viitsivad vaeva näha ja teistele uusi elamusi pakkuda. 1188. Aitäh!

 7 

Tulin otse töölt ja nii kui Karula veski juures autost välja sain, öeldi, et kohe ronima, sest hakkab sadama ja siis on libe ronida. Keegi pakkus ronimisjalanõusid, keegi kiivrit, keegi vööd. Olin täitsa segaduses. :) Ega see, kui pool sajandit tagasi lapsepõlves armastasin puude otsa ronida, ei tähenda, et see nüüd siin kiviseinal peaks kohe õnnestuma! Kohmitsesin ümber riietudes niikaua, kui hakkaski tibama ja enamus inimesi peitus veski sisemusse. Mulle see muidugi sobis, sest pealtvaatajad pole mulle kunagi meeldinud. Sain kõik vajaliku atribuutika külge ja püüdsin teha nn kanarajal esimesed sammud seinal. No ei tulnud kohe välja. Siis võtsin ennast kokku ja ennäe imet, seina seest turritas äkki välja just niipalju õige suurusega kive ja näppude alla jäi vajalikke mügarikke, et kribina-krabinal olingi üleval. Ausõna, ise ka ei uskunud. :) Hea tunne oli! Kõige keerulisem oli saada kätte logiraamatu keerdus traadi vahelt pliiats, millega logida. No oli kõvasti kinni. :) Allatulek oli juba puhas nauding! Seda on ikka ja jälle tehtud ja meeldib! Ja turvaline on ronida ja laskuda, kui teisel pool nööri on turvalised inimesed seda hoidmas. Pärast soojendasime ennast veski sees kamina ääres. Aitäh ka sooja tee eest! Aitäh maitsva koogi eest! Uurisin kõik veski sisemuse korrused läbi ja hoone katusel käisin ka ära.

Suured suured tänud vahvat sündmust korraldamast! See oli hea mõte! :)

 8 

Kõrgust ma kardan. Ja kuna mäed vigu ei andesta, siis olen ma nii tark küll, et põgeneda kaugele. Teise riiki. Ära.. Tegelikult oli reis planeeritud ammu enne ürituse ilmsiks tulekut, nii et ei eira üritust sihilikult. Vaatama oleks tulnud küll. Kunagi ammu arutasime [veskimehega] võimalikku talvist üritust veskis, aga see oleks ikka liiga külm olnud. Loobusin. Arutluse all oli ka ronimisüritus suvel. Noh, lõpuks keegi tegigi ära. Tublid! Ja väga tore, et ette võtsite. Kohal on ju potentsiaali küll. Saadan Türgist sooja ja päikest teile! Siin +35 ja päike. Ja merevesi soe kui supp. ;) Mäed paistavad ka. Mõtlen teile...

Edit: nagu hiljem selgus, siis järeltulijatest üks kannab Papagoi nime õigusega ja kõrgust ei karda ja püstloodis mõõdetavaid meetreid vallutab mõnuga. Minu vihje Liisule aarde avaldudes, et Karulas toimub ronimisüritus, langes siiski soodsale pinnale ja 3.septembril vallutas ta mõlemad rajad. Olen uhke. Ja siiani veendunud, et ilmselt on tited haiglas sassi läinud, kust muidu selline kõrgusekartmatus? :)

Lendasin mägede kohal.

 5 

Sündmuse võtsin plaani suht kohe, kui teadet nägin. Suutsin vahepeal mitu korda ümber mõelda aga mega õnnelik, et tee hommikul ikka ette võtsime. Ilmateade ei olnud kõige positiivsem ja mul oli mure, kuidas märg kivi ja ronimine kokku sobivad. Järsku olingi kanarajal. Minu esimene varustusega ronimine. Ei mina ei saanud aru, kuidas ma üles sain aga sain. Teoreetiliselt ei ole ju kõige raskem aga ma olen nõrk. Vahepeal sain Inxu ronima ja mõtlesin, kas jõuan/julgen lõvirajale minna. Kuna sadu tihenes ja käed olid väsinud (saan aru jah, et jalgadega peaks rohkem tööd tegema), siis käisime vahepeal tiiru Viljandis.

Tagasi Nuffile järele minnes otsustasin teise raja ikkagi ette võtta. Millal ma jälle sellise võimaluse saan? Mu arust ma seisin seina peal paigal. Sain teada, et Inge oli eelnevalt roninud aga arusaadavalt olid sõrmed väsinud ja kirjutusvahend pudenes maha. Minul oli au see üles tagasi toimetada ning Inge nimi oma värisevate sõrmedega kirja panna. Igatahes, suured tänud korraldajatele, julgestajatele, juhendajatele! Väga põnev oli :)

 9 

Nii alustame siis sellest et tegelikult polnudki plaanis tulla kuna transpordi abi pole. Panin logiteatesse et otsin transpori ja näe tuli üks abivalmis geopeitur kes aitas siis Tartust siia ja tagasi. Teel siia korjasin mõningad aarded. Siia jõudes vaatasime kuidas teised ronisid ning hiljem läksime meie ka. Tegemist oli minu esimese ronimis sündmusega ning teise sündmusega kus olen käinud.

Muidugi võtsin ma raske raja. Huvitav et keegi ei küsinud kui vana olen. Nii et 16 aastane noormees käis siis natukene ronimas. Hiljem sai külastatud veskit ja käia katuse pealt vaatamas kuidas teised ronivad. Hiljem sai otsitud Karul tuuleveski aaret aga ei leidnud. Leitsime ainult tamiili jupi ja juhendi. Taastasime aare ning sodisin nime esimesena sellesse raamatusse. Seekord ööbima küll ei jäänud ning sauna ka ei saanud aga tore oli siiski. Hiljem mõtlesin et oleks võinud ka kerge raja läbi teha.

Natukene sai ka Goproga ronimist jäädvustatud mida leiab SIIT.

Suur tänu korraldajatele!

Grupi pilt

Vaade tuuleveski katuselt

Kritseldadakse nimi raamatusse

Alustatakse

Minu etteaste

On see maa nüüd või?????

Rahvast oli

 5 

Minu jaoks esimene nii kõrge raskusastmega üritus ja samuti ka esimene varustusega ronimine. Kui Tartus oli väga ilus ilm, siis Viljandile lähenedes läks üha pimedamaks ja pea need taevaluugid ka valla läksid. Muidugi ei olnud ma üldse sellega arvestanud ja ühtki vihmakindlat riiet kaasa võtnud, lisaks kartsin, et ka ronimine on libedaga raskendatud. Koha peal otsustasin ikka raskema raja ette võtta ja imekombel tuli täpselt minu ronimiskorra saabudes lausa päike korraks välja. Ronimine oli raske, aga aega läks ja asja sai. Väga huvitav kogemus ja suur tänu organiseerijatele! Pärast sai veel veskiga lähemalt tutvutud, katusele ronitud - mööda redelit seekord, ja kõrvalaare taastatud. Aitäh ja täitsa julgeb nüüd ka selliseid üritusi külastada.

 9 

Sündmusest on nii soojad emotsioonid, et kohe on isu ära logida.

Sündmusele minekust sain ma teada nii, et läksin GP lehele ja selgus, et Kaupo oli kogemata mu kasutaja alt tulemisteate pannud. Kui nii, siis nii (ja kujutasin ette, kuidas taas kuhugi 30km kõrgusele end punnitama peab).

Täna peale vanaisa sünnipäeva asusime teele. Üritasime küll vihma maha raputada, aga see tont käis nagu paha hais meil järel. Sündmusele jõudes oli sellest vihmast täitsa suva, sest sooja kallistusega võeti vastu ja suu venis kõrvuni.

Viskasime objektile pilgu peale ja üritasime kanarada endale kaubelda, aga ei läinud läbi. Kontrollisin, et pastakas on olemas ja suurepärase julgestaja Mardi toel ja publiku ergutuse saatel asusin mööda seina üles chillima. Vahel mõtlen, et peaks peene preilna kombel mingit kunstküüned endale tekitama, aga siis satun geopeitusega tegelema ja küünteisu läheb kohe üle :D.

Üles jõudsin kiiremini, kui ise oleksin eeldanud. Üleval avastasin, et pastakas on lambist kadunud, aga mis seal ikka. Seejärel eputasin natuke ja siis tulin maa peale tagasi. Peaaegu alla jõudes jätkasime Kaupoga oma traditsiooni ehk ta tuli võttis pruudi ilusti kätele ja siis oli temal võimalus ronima minna. Kohe näha, et poiss on vahepeal trenni teinud ja uhke oli vaadata, kuidad ta kenasti mööda seina üles sibas.

Peale logimisprotseduuri aitasime korraldajate lauda tühjaks süüa, ajasime juttu ja siis panime paduka saatel aaretama.

Maani kummardus korraldajate ees! Nii palju erinevaid radasid igale vanuseklassile. Lisaks väga läbimõeldud teostused (et ükski jubin kogemata või "kogemata" maha ei sataks") ja ääretult meeldiv seltskond.

Kniks, kraaps ja järgmise korrani, eks?

Autosse jõudes avastasin, et see mu GP#4400. Hõissassaa!

Strike a pose

 7 

Viimati toimunud Astangu sündmus on veel väga värskelt meeles. Toona oli see üks mu lemmiksündmusi oma erilisuse poolest.

Täna hommikul vihmaga ärgates ja vaadates prognoositud ilmateadet mõtlesime, et ei tea kui hea mõte üldse on veski juurde sõita. Kui päev otsa sajab, siis muutub kõik nii libedaks ja lihtsalt liguneme seal. Õnneks kadus see mõte peast koos hommikuväsimuse kadumisega.

Kohale jõudes hakkas küll taaskord natukene sadama aga see oli nii väikene seenekas, et suurt ei häirinud. Ürituse korraldusetiim oli üles seadnud igasugu uhkeid radasid mida läbida. Me Mairega otsustasime igaks petteks võtta esialgu ette lihtsama raja.

Ove läks esimesena raskemale rajale ja Maire kergemale. Üles ja alla jõudsid edukalt mõlemad. Siis saabuski minu kord tõusta karbini. Salme mind julgestamas. Ronimine läks paremini ja kiiremini kui ma arvanuks. Aga endale jäi tunne, et kohati ronisin vist liiga palju käte abil ja oleks pidanud rohkem jalgu kasutama. Varesejalad kirjas, oli aeg laskuda. Õnneks ma Salme jaoks liiga raske ei olnud ja alla tulles teda üles ei tõmmanud.

Pärast edukat ronimist elasime teistele kaasa ja tutvusime veski sisemusega. Katusel sai ka ära käidud. Üks hetk ärkas ka Klaara üles. Nime seekord kirja ei saanud ja piirdus vaid ühe meetri vallutamisega. Täpselt ennem suuremat vihma oskasime ennast kokku pakkida ja suuna Viljandisse sööma võtta.

Aitäh korraldajatele ja edu teile pikaks ööpäevaks sündmuse lõpuni viimisel!

Hommikul oli veel päevaplaanis, et peale Rakvere kandis eestikate jooksmist tuleme Karulasse. Vedasime veel ilusamat ilmagi, mis poole tee peal tekkis, endaga kaasa... Tuleb aga tunnistada, et metsas turnimine väsitas vaimu ja väge piisavalt ja ronimistuhin oli üsna vaibunud. Kahju, et huvitavad üritused ikka mitmekaupa ühele päevale satuvad. Loodetavasti oli osalejatel mõnus päev. Ehk mõnel järgmisel korral õnnestub meilgi liituda.

 1 

Tehtud. Küll see sein oli ikka kõrge ja sile,aga täitsa ronitakse.

 12 

Ettevalmistused on tehtud. Võtke palun homme hea ilm kaasa ja olete väga oodatud.

Kuna pole juba väga ammu roninud, siis on plaanis tulla (keha)mälu värskendama!

Plaan on samuti ronima tulla.

Hüva-hüva, ära rääkisite. Tuleme meie ka köit kulutama. Ööseks ei jää.

Üritan siiski jõuda

 1 

Võtan selle ronimisürituse plaanidesse. Tulen Tartust autoga, kui Geir tahab küüti, siis saab edasi-tagasi küll.

Kirjutan siia ka igaks juhuks teate, kuna kirjelduse viimast lõiku saab vist ka mitmeti mõista. Registreerimine ja osavõtutasu on mõeldud ööbijatele ning sauna kasutajatele, sündmusele tulekut ei pea registreerima. Samas ei jää kindlasti keegi ka ööbimata või saunatamata, kui pole eelnevalt registreerinud!

 1 

Kui tööasjad lubavad siis plaanime ka ikka osaleda

Kas on keegi kes on Tartust minemas üritusele? Oleks soovi ka üritusele tulla aga ikka rattaga päris Tartust tulema ei hakkaks

 1 

Võtame plaani.

 1 

Viimasest Eesti 5.0 sündmusaardest, ühtlasi minu enda Vaprad Päkapikud on märkamatult pea 5 aastat mööda veerenud. Panen ka kalendrisse kirja. Polegi veel selle tuuliku seinale kõlkuma jõudnud.

 1 

Võiks selle esimese ronimise lõpuks ära teha. Panin plaani ja arvatavasti jään ka ööseks.

 1 

Läks kalendrisse kirja, tuleks ja prooviks, kui miski plaane segi ei paiska. Ronimisega kogemust null, aga no kusagilt tuleb ju alustada. Jah, niisama olen kunagi ammu-ammu laskunud endise Sauga sigala mingisuguse hoone küljelt (hetkel tuntud kui "Sauga elevaator"), kuid see oli vaid tuim ja igav köie otsas mööda seina alla jalutamine, mitte ronimine.

 1 

Hetkel on mõte ronima tulla. Ööbima kindlasti ei jää.

 1 

Päris kindlasti kohal. Helsingi sündmus on õnneks nädal varem, seega ei tohiks mingit takistust tekkida. Just maastik 4,5 sündmus logitud, loogiline jätk on 5,0 proovimine.

 1 

Panen kalendrisse märkme maha, kuna üritus tundub põnev tulevat. Ööbimise planeerime ilmselt ise, vastavalt ilmale, sauna võib-olla isegi tahaks.

 3 

Ägedad inimesed korraldavad ägedas kohas ägeda ideega sündmust. Muidugi tulen!

Õnnestus piiluda ka korraldustiimi treeningkogunemist. Asja võetakse tõsiselt ja kõige alus on turvaline ronimine. Veski kivimüürid pakuvad tohutult erineva raskusastmega ronimisvõimalusi ja põnevad rajad sätitakse meile turnimiseks. Olin ka vabatahtlik testisik paari raja katsetamisel ja tõdesin, et täitsa tehtav. Septembri esimest nädalavahetust tasub oodata, tuleb põnev ronimisööpäevak.

Meistriklass

 1 

Esimene maastik 5 sündmus oli mulle kunagi ka esimene kord sellist ronimist üldse lähemalt näna ja ise proovida katsetada. Seekord saab esimeseks korraks siis ronimine mööda veskiseina :). Väga tore plaan korraldajatel sündmuseks, loodan kindlasti osaleda (ja tagantjärele koos teie kõigiga ühtlasi oma sünnipäeva tähistada, so koogilusikad kaasa ;)).

 1 

Plaanime ka turnima tulla. Ööbimise plaan selgub jooksvalt.

 1 

Nii äge! Panin kalendrisse :)