Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Alfons Vilhelm Robert Rebane (24.06.1908 – 8.03.1976) oli Eesti armee leitnant ja Saksa armee kolonel.
Alfons Rebase sõjaväeline teenistuskäik algas 1920. aastatel, ohvitseriks sai ta aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Teise maailmasõja ajal oli Rebane mitmete Saksa juhatusele alluvate eesti väeosade ülem. 1944. aastal osales ta oma väeosadega enamikus otsustavates Eesti kaitselahingutes alates Narva lahingust kuni Eesti mahajätmiseni. Rebane sai tuntuks Idarindel 658. Eesti Pataljoni ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13. piiramisrõngast. Eesti kaitselahingute algusest jaanuaris 1944 pidas Rebane lahinguid Krivasoos, Narva jõel, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ning hiljem Oppelni piirkonnas, kus viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja.
Ta oli koos Léon Degrelle'iga üks kahest välismaalasest, kes Relva-SS-i koosseisus teenis välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mille eestlane on kunagi saanud. Tammelehtede omistamisest 9.05.1945 aastal sai ta ise teada alles kolmkümmend aastat hiljem.
Rebasel õnnestus pääseda läände ja pärast sõda osales ta Briti ja hiljem saksa luure töös. Tema katsed Eestis metsavendi toetada ja varustada ebaõnnestusid. Pärast surma maeti ta auavalduste saatel Augsburgi, kust ta põrm toodi 1999. aastal Tallinna Metsakalmistule. Rebane oli ka mitmete välis-Eesti organisatsioonide juht ning aktiivne liige.
Loe põhjalikumalt Alfons Rebase elust ja sõjateest.
Rebase sõjatee algas mais 1941 Virumaal metsavennana. Paar kuud hiljem, pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Vihula vallas teatakse Kavastu ehk Viitna-Pauna, Karula, Eisma ja Vihula metsavendade laagrit. Kavastu metsades oli mitmes grupis kokku paarsada meest, relvi ainult neljakümne ümber. Kavastu metsavendi koos Aaspere meestega oli laagris ka Aaspere valla piirides. Metsavendade juhid olid Riigivolikogu liige Rudolf Penno ja vanemleitnant Alfons Rebane.
28. juulil 1941 toimus Loobu lahing metsavendade ja Punaarmee kolonni vahel Aaspere, Vohnja ja Palmse valla piiride ristumiskoha lähedal, kus metsavennad ründasid Tallinna-Narva maanteel Loobu metsa vahel Punaarmee autovoori. Metsavendi oli 15, nende hulgas Vihula ja Aaspere valla mehi. Neid juhtis Alfons Rebane, kes sai seal oma tuleristsed. Metsavennad tõkestasid Tallinna–Narva maantee langetatud puudega. Kui voori liikumine takerdus, avasid metsavennad metsast tule. Tulevahetuses lasti kaks bolševike bussi kraavi. Punaarmeelastel oli surnuid ja haavatuid. Lahingu koht peaks asuma umbes N 59.45701 ja.E 25.97751
8.08.1941 organiseeris Rebane Aaspere Omakaitse, kuhu algul astus 120 meest. Neil oli korralik relvastus, mis oli saadud Vene sõjaväelastelt ja langenutelt. 11.08 sai Rebane kohapeal moodustatud Virumaa Omakaitse ülemaks.1. septembril astus ta Wehrmachti teenistusse.
15.05.2004 avati A. Rebasele monument Viitna lähedal, kohas, kust ta alustas oma sõjateed. Mälestusrist on püstitatud Pauna metsa ,kohta, kus asus Võipere küla kunagine metsaheinamaa ja kuhu kogunesid 1941. aasta kevadel punavõimu repressioonide eest poolteistsada eesti meest, et relv käes kodumaa anastajatele vastu hakata. Mälestusmärgi idee autor on siinse maa omanik ja endise Liiguste küla sepa pojapoeg Lembit Sõmer. Raudristi keevitas Arved Markad ning tekstiga plaadi valmistas kujur Seaküla Simson. Tema aitas ka mälestusmärgi oma kohale püstitada.
Rebase rügemendi võitleja Heino Susi on öelnud : "Talle meeldis meeletu ülemvõimu vastu teeriste kaitsta ja külasid vallutada ja vaenelasi kotti ajada ja kui vaja, ise koos oma sõduritega kotist välja murda, kui kõik ümberringi hävis. Aga seda ei mäleta keegi, et ta oleks olnud toores, jõi küll vahel ja ajas roppu juttu, aga see oli midagi muud. Kui oleks Vabadussõda, jäänuks Laidoner ja soomusrongide komandörid tema kõrval üpris haledasse valgusesse – selline rindevõitluse ekspert oli Alfons Rebane. Niisugust teist eesti sõjameest pole enne ega pärast teda sündinud."
Rebaselt küsiti, kus oli tema kõige suurem lahinguedu ja -saavutus, kas Volhovi all, Sinimägedes või Oderi ääres? Ta vastas: "Kõige suurem lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt koos oma meestega tagasi!"
Tegemist on nanoga – pliiats kaasa. Aardele lähenemine võib olla keeruline, eriti talvel. Siis ei aita halvemal juhul ka maastur. Viimaseid teeosi ei soovita katsetada madalapõhjalise autoga. Vähemalt viimane lõik (ca 300m) mööda metsasihti tuleb kindlasti läbida jalgsi! Üks võimalus lähenemiseks on aarde "Rägastik. Keegi elab siin" parkla poolt.
Vihje: pole
Lingid: https://et.wikipedia.org/wiki/Alfons_Rebane
Aarde sildid:
soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCAX8PN
Logiteadete statistika:
33 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 34
Eks ma seda kodulähedast kohta muidugi teadsin. Aare andis põhjuse ka kohal käia. Aitäh!
Peale hommikust geokogunemist võtsime suuna sellele aardele. Lähenemiseks sai valitud loode suund, kus eratee tõkkepuu taha sai parkimine tekitatud ja väike jalutuskäik ette võetud. Linnulennult näitas aardeni 800+m, kuid reaalsuses kujunes edasi-tagasi kokku pisut üle 3km jalutamist, mille pikkus jõudis teadvusesse tegelikult alles nüüd logi kirjutades.. ebareaalne.. sest kohapeal tundus kuidagi eriti kiire logimas käiguna, mida pisut pikendas vaid Paavo koberite kiusamise üritus.
Nimitegelasest olen varemgi kuulnud, kuid nüüd logides sai hulka uut infot kirjeldusest juurde loetud.
Tänan peitmast.
Tee aardeni oli kohati päris porine, aga autoga saime umbes 300m peale. Kogu lugu ja aarde koht oli väga põnev. Aitäh!
Põnev aardekirjeldus ja asukoht kohe kutsusid külastama. Sõit raja algusesse oli keeruline - konarlik ja märg. Madalapõhjalisega siiski tehtav. Areda oja veetase oli napilt alla maapinna. Jalutuskäik samas ei midagi keerulist kui samme õigesti valida. Koht äge! Aitäh!
Mulle see aarde asukoht meeldis. Rahu ja vaikus. Sõjamehest polnud ennem kuulnud.
Siin tuli ikka kohati väga otsida kohta, kuhu astuda, et mitte mutta-vette ära vajuda :) Kõik oli siiski ületatav ja jõudsime kenasti kohale. Kena pink metsas :) Ja minagi ei saa ütlemata jätta, et ilma geopeituseta sellisesse kohta naljalt ei satuks. Aitäh peitjale!
Tee oli kohati küll kahtlane, aga kõrgepõhjaline sai ilusti hakkama. Parkisin sihi algusse ära ja hakkasime astuma. Kohati oli jalagi paras väljakutse, sest pehmemad kohad olid ATVga mõnusalt úles küntud. Kohale jõudes oli ikka úllatus küll, kui sellises vÕsas järsku korralik pink ees ootas. Ja nano metsas polnud seekord üldse mission impossible :) Ilma geopeituseta poleks küll siia sattunud. Aitäh peitjale.
Järjekordne põnev koht, kuhu ilma geopeituseta poleks tõenäoliselt kunagi sattunud. Tegelikult külastasin eelnevalt ka kirjelduses mainitud lahingukohta, kuid tundub, et seda pole koha peal kuidagi tähistatud ja seetõttu täna on keeruline aarde ja nimitegelasega mingit seost näha.
Esialgu üritasin aardele läheneda Sakussaare poolt, kuna tundus lähem, aga sealt tuli mingi hetk keelumärk vastu, nii et seejärel liikusin ikkagi Rägastiku poolt lähemale. Kohati oli tee ... huvitav ..., aga tänastes tingimustes piisavalt hästi segapuistute näidisalani läbitav. Sealt edasi ei hakanud enam üritama, nagunii tundus parajalt sobiv teekond jalutamiseks. Pärast viimasele sirgele pööramist oli ilmselge, et kaugele poleks nagunii saanud - üüratuma lai ja ilmselt ka päris sügav auk oli keset metsateed ees. Jalgsigi pidi kohta otsima, et kuivalt mööda saaks. Sealt edasi aga polnud enam viga.
Kuid sellised kohad on alati seda üllatavamad, mida keerulisem on kohale jõuda. Eks muidugi õige koht mälestusmärgi jaoks, ent samas nagu eikusagil. Pärast sellises kohas üllatavalt väikese aarde logimist võtsin istet pingil ja võtsin natukeseks aja maha. Kena oli seal tärkava kevade keskel. Vaikselt kulges päev õhtusse ja päike hakkas oma sooja mõju kaotama. Otsustasin, et selle aardega võib enam-vähem seekordse georetke otsi kokku tõmbama hakata ning tagasi kodu poole liikuda.
Aitäh aarde eest!
Jõed ületatud, koht tuvastatud, aare leitud. Kõrgveega ikka vägev.
See oli küll üllatav asukoht kui ka mäletus. Lähenemine oli vesine, aga kummikuga polnud viga. Igal juhul aitäh kohta tutvustamast, ei teadnud sellest varem midagi.
Saime autoga täiesti mõistlikku kaugusesse ja seejärel jalastusime. Väga uhke paik ja igati aaret väärt - ootamatult äge leid sellest padrikust. Tõstsin ümberkukkunud küünlad püsti ja seejärel said nimed kirja. Aitäh!
Praegu oli ka isegi täiesti okey, auto jätsin 400m peale ja edasi viis ka korralik tee kus sai 2 kätt taskus jalutada, mõned kohad oli kõrval olev kraav tee ära uputanud aga ei midagi sügavat. Arvasin koguaeg, et vaja läbi metsa kohale ragistada ja sp ei olnud siia viitsinud tulla varem, praegu olin ennast võsa jaoks ette valmistanud aga näe, nagu jalutuskäik pargis hoopis :D
Sansami siinkandi aaretele jäin hiljaks. Muidu just tänaseks oli üks plaanis. Ei tea täpselt, mis seal juhtus, et asi nii äkki arhiivi kadus. Siia Rebase juurde veeresin madalapõhjalisega tasapisi 270 meetri peale. Sealt edasi hakkab alles maasturimeestel huvitavaks minema. Eks ta suuresti aastaajast/ilmaoludest oleneb kah.
Alfons Rebase nimi ning tähtsus oli tuttav, küll aga ei taibanud ma teda selle konkreetse paigaga seostada. Võibolla vääriks tema mälestus geopeituses suuremat kui nanokonteinerit? Muguoht muidu minimaalne siin ju. Aitäh.
Koht ise on aaret väärt, muidu siia kohe kindlasti ei satuks. Aga milleks selline nano, millest peab logirulli 5 minutit välja õngitsema?
Tegime targasti, et jätsime auto teeristi ja astusime kummikutesse. Oli väikest metsaseiklust väärt kulgemine! Auväärt koht :) Täname teed juhatamast!
Et lahkesti pakuti küüti Rebase juurde, siis mis sai mul selle vastu olla. Peale Viitnal tehtud hommikusööki maandusimegi ristmikul ja hakkasime astuma, kui üks pikem samm välja jätta, siis oli täitsa viisakas teekond edasi ja tagasi. Tänud aarde eest, jällegit üks objekt, millest ei teadnud varem ööd ega mütsi.
Eks see üks äraleierdatud ütlus on aga ka mina mina mõtlesin sellisest kohast mälestusristi leides sellele, et ilma geopeituseta siia kindlasti ei satuks.
Suured tänud juhatamast!
Saab taaskord tõdeda, et geopeitus on hariv koguperemäng. Jah, kuskil ajukäärude vahel oli mingi teadmine sellest mehest, kuid see külastuskäik ja põhjalik aarde kirjeldus andis hea võimaluse mälu värskendada ning uusi teadmisi saada. Täname kutsumast!
Selle aardega sai nüüd see viga tehtud, et enne kohale minekut sai kirjeldust loetud ja selle teadmisega ka kaaslased ära hirmutatud. Kuna tervet päeva polnud plaanis selle aarde juures veeta, siis sai juba targu nulli sõitmise masinad koju jäetud. Aga tegelikult ootas ees jalutuskäik pargis, lakk-kingas võetav. Aga on see mees elus piisavalt tankide lingilõginat kuulnud, las siis olla seekord rahus. Respect.
Ilm oli ilus, päike paistis ja kõht oli värsket Viitna burksi täis (kuigi poole sellest pätsas kohalik kass ära). Parkisime kusagile ja tegime mõnusa lonkimise aardeni. Ilmselt oli see meie seltskonna Põder(peakas), kelle tagumikku peetervandersell nägi - nimelt tema oli hanereas tagumine lahkudes :).
Alfons Rebase kohta teadsin ühteist, ikkagi Eesti kuulsamaid sõjamehi. Teadsin ka Degrelle kohta ühtteist (et valloon, kes ka Eestis võitles). Selles kohast polnud aga kuulnud. Nüüd olen taas targem minagi.
Nagu pani ka aardeleidmine taas lugema ja nii märkasin, et tammelehed sai Rebane 09.mai 1945 (Saksamaa kapituleerus 08 mail). Aga arvata on, et segadust oli sellel ajal palju. Kahju, et meie esiisad pidid seda võitlust võõras mundris pidama.
Aitäh suunamast.
Kui mehed olid Viitnal hommikusöögi lõpetanud, jätkasime päeva väikse jalutuskäiguga siinkandi metsades. Mõnus, vaikne ja rahulik jalutuskäik mööda natuke suuremaid või väiksemaid teeradu. Kraavid olid silmini vett täis aga meil õnnestus neid vältida ja mõnest suuremast lombist üle hüpata. Kummikutega oli muretu aga sai ka tossudega hakkama. Kohale jõudes oli paras üllatus, mida silmad nägid. Kuna aarde kirjeldust polnud lugenud, siis oli uudistamist ja mõtisklemist omajagu. Aarde endaga pikalt ei läinud, esimesest vaadatud kohast ta leitud sai. Nüüd logimisel lugesin ka kogu aaret tutvustava teksti läbi ja jälle targem inimene. Aitäh põnevasse kohta juhatamast, ilma aardeta sinna täiesti kindlalt ei satuks.
Jätsime oma madalapõhjalise Rägastiku aarde parklast natuke edasi ja astusime mööda korralikku teed aardeni. Korralik niidetud rada läks lõpuni välja, mingeid veetakistusi meie teele ei jäänud. Koha peal leidsime ainult ühe topsi ja sinna sai nimi kirja. Tagasiteel sai kohtutud ka põdraga või õigemini tema põgeneva tagapoolega. Koht huvitav ja väärt tutvustamist, aitäh!
Kulgesime ja tegime endid poriseks, kes rohkem, kes vähem. Lihtsast sai keeruline. Tänud peitjale.
Midagi oli nagu juba varasemalt selle Rebase kohta kuulda olnud. Aga VIKPi (Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon) külastusel, kus talle oli pühendatud terve oma osa, temast enam mööda vaadata ei õnnestunud. Aarde puhul üllatas veidi asukoht. Kaardil keset mitte midagist. Väga raske oli uskuda, et siin kunagi midagi asunud on, ilmselt on siin siis midagi toimunud ja tuleb vaatama minna, mis seal on. Tänan peitjat! Mõned aarded ikka kõnetavad mind ja kutsuvad kohale :)
Leidsin. Nii umbes miljon sääske ja sada põdrakärbest olid ka seal, aga halva käitumise pärast jätsin nad sisse kandmata.
Aitäh siia kutsumast! Ilma aardeta poleks küll siia sattuda osanud.