Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Järvamaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Endla soostikus asuva Kanamatsi raba suurus on 690 hektarit. Kanamatsi raba on ühe legendi järgi oma nime saanud sooküngaste peal elanud Matsi ja tema kanakarja järgi. Üle soo olnud kosta kuke kiremist ja kanade kaagutamist ja nii olevat soosaartele saanud nimeks Kanamatsi saared või Kanamatsi künkad ning hiljem nimetati kogu suur soo Kanamatsi rabaks. Teine legend aga pajatab, et soosaared olevat olnud ümberkaudsete külade pelgupaigaks sõjakäikude ajal. Saartele aga ei lubatud muid loomi kaasa võtta peale kanade, et need oma häälitsemisega pelgupaika vaenlasele välja ei annaks, siis jäänudki kohale nimeks Kanamatsi. Mine ja uuri ise lähemalt Kanamatsi rabas asuvat väikest Rebaseküngast ja paku välja, mis võiks olla selle soosaarekese nimele loogiline selgitus.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
pliiats_kaasa (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCAZP3P
Logiteadete statistika:
2 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 3
Tänane külastus siia künkale oli vist juba kuues kord.Eelmised korrad toimusid kõik talvisel ajal kui suuskadel siit üle raba Põltsule kalale sai minna.Täna alustasin retke Preedi mõisa juurest põllu äärest mööda jõe äärt kulgevat metsarada. Tänane päev jääb vist igaveseks meelde kuna logi kirjutama hakates avastasin, et mingit kirjapulka kaasas pole.Unenes see kahjuks auto ismele ja nüüd olin täitsa jamas.
Õnneks leidsin taskust tule masina mis jäi taskusse kui emadepäeval kalmistut külastasin.Nüüd ei jäänud muud üle kui tuli väheke improviseerida ja kuivanud kuuse oksa ots ära põletada, ning söega logi kirja panna.Eelnevas logis oli isegi soovitus verega nimi jäädvustada, aga õnneks leidsin parema mooduse.Künkal ringi vaadates sain ka kinnitust, et rebase urud on kohe täitsa olemas ja värsked jäljed uru ees mullal. Teekonnal künkale sai suuri jõhvikaid korjatud mitu peotäit, mis olid väga maitsvad sellel väsitaval rännakul. Teekonnal avastasin samuti hulga huvitavaid leide mida kalamehed olid maha jätnud.Ühed suusad, jääpuur ja terav piik olid küll sel olnud terve igaviku ja kahtlustan kas see tegelane veel eluski on.Päev sai igati sisustatud ja tänu peitjale sai ka lumevabal ajal siia künkale tee ette võetud.
Eriline tänu just selliste aarete ilmumisele kus saad ennast proovile panna ja õhtul tunned, et oled väsinud ja päev on korda läinud.Eks ta ole maitse asi, aga isiklikult ei paku mingid linna aarded erilist pinget kuhu saad läheneda sandaalidega ja mugud ümberringi jõllitavad.Veel kord aitäh.
Volbrihommik. Tegelikult polnud plaanis täna Rebasekünkale ronida, kuid teatud instinktid on valdavalt mu alternatiivteadvuse kontrolli all ja ega siis jää muud üle kui lihtsalt kaasa tiksuda. Vaid nädalake üle kuu aja möödas sellest, mil viimati siinmail ühe imelise retke tegin. Seekord ei hakanud eksperimenteerima, kasutasin tuttavat parkimiskohta ja suuresti tuttavat teekonda, jättes siiski vahele tuttava "ujumiskoha".
Ahjaa, Ove 4.0 maastikuga aare tähendab mõnikord soojalt soovituslikku abivahendit. Parema teadmiseta võtsin igaks juhuks üht-teist ühes - selle tulemusena sain terve teekonna kasutada "matkakeppi", mille tarvidust ma tavaliselt pole tundnud :o) Oma kirjapulk tasub küll kaasa tirida, sest konteineris seda pole ja karmimal juhul tuleb verega kirjutada - nagu Ove aaret peites :P Minu sissekanne ilmus sinna rohkem kui pool aastat pärast peitja oma - FTF kell 12:30. Aitäh vabale päevale sihti andmast!
Loogiline selgitus soosaarekese nimele?
Einoh - Rebaseküngas Kanamatsi rabas, suht no brainer vist. Reinuvaderi üks rahvapärastest hüüdnimedest on ju kanavaras. Vahest ta siis istus seal "künka" peal ja kuulas kustpoolt kaagutamine kõige kõvem - seal peaks saama kõva kõhupoolist. Ja teised kanamaiad pole ka kuigi kaugel, küllap hundid hõivasid suurema saare endale.