Ao paisjärv

Uus kuiv logiraamat. Praegu on vesi kõrge, süstaga kenasti sõidetav.

Ilmataadi kingitused tuleb ikka vastu võtta ja seega sai täna ka selle aarde juures ära käidud. Saarele trügides ühel meist väike üpardus küll juhtus, kuid ei midagi hullu. Tänud siia kutsumast!

Täna sai natuke rohkem sõidetud, kui viisakas oleks olnud, aga igasuguste veetaguste kohtade aarded on ju vaja ilmaolusid ära kasutades üle vaadata. Varem siinkäinute logidest oli meelde jäänud, et kuskil siis mudamülgas ja kuskil õhuke jää. Kuna just oli lund sadanud, siis puges väikene kahtluseuss hinge, et äkki e näe neid kahtlasi kohti. Aga see õhikene koht paistis kaugele ja mudaaugu leidis kaaslane üles, nii et ma targu hoidsin eemale ja sinna ei koperdanud. Seega väikese ehmatusega väikene jalutuskäik ja saigi logi kirja.
Tänud peitjale aarde eest

Tänasel aardeotsingul nostalgitsesin ja tegin sellega oma elu raskemaks. Nimelt olin ostnud tutikad punased Salvo minisuusad ja arvasin, et siin oleks paslik neid proovida. Jätsingi auto suure tee peale, kuna üksi olles ei olnud kindel, et lumiselt metsateelt kindlasti tagasi välja saan. Sättisin auto juures suusad alla ja lükkasin end peaaegu ninali. Siiski ei andnud alla ja üritasin suusatamise moodi sammu teha. See kulges väga vaevaliselt ja sain aru, et ilma suuskadeta liiguksin kaks korda kiiremini. Metsateelt kitsamale rajale keerates võtsingi abivahendid alt ja jätsin raja kõrvale ootele ning suundusin jala edasi. Eelmiste käijate jäljed olid selgesti näha, nii et edasi oli tõesti kõik nagu jalutuskäik pargis. Logiraamat on endiselt külmunud ja nime kirjutamine osutus päris suureks väljakutseks, kahjuks polnud enam endal niiskuseimajat, mida aardesse jätta. Tagasiteel tegin ilupilte ja nautisin lumist metsavahet. Suur tänu peitjale saarele juhatamast!

Tänud aarde eest!

Täiesti tundmatu koht. Puudus igasugune arusaam kustpoolt läheneda. Võtsin eesmärgiks Külli logi ära dešifreerida. Tegelikult lahenes asi jooksvalt (või sõitvalt) ja peagi leidsime ennast õigest parklast. Valitud rada oli ka õige, mis korra küll läks kaheks, aga isegi seal õnnestus valida õige suund. Kõik varem kirjeldatu nägime ära. Mutta astumise koha ja jõevoolu tõttu tekkinud jää õhemad kohad. Gepsu ei pidanud otsinguks kasutama, mine lihtsalt jälgi mööda nulli. Saime nimed väga odavalt kirja. Ei ole mingit soovi näha milline olukord siin suvel valitseb. Aitäh aarde eest!

Asutasime end täpselt Külli tagasitee jälgedesse ning jõudsime tõepoolest turvaliselt ja kuiva jalaga aardeni. Aarderaamat oli jah veidi kangestunud olekus, kuid õige lehekülg siiski avanes ja ka paber kannatas kirjutamist. Tänase ilmaga oli see üks kergemapoolne jalutuskäik pargis. Aitäh peitmast!

Juba mitu nädalat on miinuskraade visanud ja täna ka nii mõnusalt krõbe, et see lausa kutsus kuhugi "veele". Seesinane poole tunni autosõidu kaugusel olev aare ongi ainuke kodule lähim, mis "ripakile" jäänud.
Paisu poolt üle järve minemist ei julgenud planeerida, sest logides on lugeda saare lähistel vägagi talvel vastutulnud vett. Seega jäi sõelale metsa poolt. Tee oli kenasti lahti lükatud, proovisime sõita nii kaugele, kus saaks ümber pöörata või taskusse maanduda.Joonelt aardest veidi kaugemal selline leiduski.
Tagantjärgi targana oleks siiski olnud mõistlikum parkimiskoht esimesel vasakpoolsel teeotsakesel, mis Maa-ameti kaardil kriipukestega märgitud. Sealt tiba läbi metsa, siis piki kenasti kandvat laia kraaviserva järveni ja selle äärt mööda saarekeseni. Just nii tulime tagasi:)
Minnes sai aga kõvasti võssis ragistada, lund pähe raputada, puude vahel kergelt läbi jää vajuda ja siis kraavini jõudes madalamas kohas ikka korralikult mutta astuda. Õnneks oli kummik kõrge ja abikäsi aitas august välja.
Aare oli kenasti kodus, logiraamatu lehed aga üheks tükiks külmunud - ilmselt varem niiskust saanud. Sooja hingeõhuga sai enam-vähem õigest kohast leht lahti ja nimed kirja. Saarekese ees paisitis kahtlaselt avatud vett - ei läinud katsetama -, aga taamal tammi pool kalamehed, tähendab sealpool kannab järv hästi.
Tuhat tänu Raivole peitmast! Saime mõnusa talvise õrnalt seiklusemaigulise jalutuskäigu ning pärast Rakkes preemiaks ka sooja suppi ja pirukat.
Seega, kel käimata, andke minna, heast kohast lähenedes on praegu imelihtne ja turvaline!

Leitud esimene aare 05.10.25 17:47

Anuma kaas oli maas lehtede sees ja aare puu alla pudenenud. Märkmik on saanud niiskust. Tehtud aardele väike hooldus.

Eelmisel õhtul sõitsime järve äärde, jaks rauges ja viskasime telgi tee äärde laiali ja jäime kohe põõnama. Hommikul oli see esimene peatus, täpselt paras hommikuvõimlemiseks. Aitäh!

Teel geojaanilt koju uurisime pilguga kaugust. Vesi oli külm, ilm oli märg, SUP lauad kotis ja täis puhumata. Mingi mõte tekkis ja kunagi, varem või hiljem, tuleme tagasi. Autos tagapool nõuti juba tungivalt koju minekut.

Lugesin natuke logisid, jätsime SUP laua kiilud kohe maha. Algus läks ludinal, siis jõudsime mudalasse. Ainuke viis edasi liikuda oli mööda mõttelist jõeosa, kus vesi voolas ja muda siis polnud kuhjunud. Saarel läks libedalt ja nimed said kirja. Aitäh

Mudaporr võiks selle aarde kohta lühidalt kirjutada. Järv on üsna kinni kasvanud ja aarde lähedusel on muda peal ka veidi vett. Kuna SUP laua kiil kiilus kinni nii veetaimedesse kui mudaase, siis võtsin selle lõpuks üldse ära. Ilma kiiluta õnnestus läbi muda aardeni pressida ja pärast ka uuesti tagasi natukenegi vabama vee poole. Nii hullult kinnikasvanud järvel polegi varem pidanud sõitma. Kui algul tundus maastik 4 olevat pigem ülehinnatud, siis see mudaporr andis maastiku mööda igati ausalt välja.

Aitäh aarde eest! Tänu Ingele logitud.

Logide lugemine oli viga. Hea, et sellest hoolimata vähemalt vaatama otsustasime tulla. Vaatluse käigus leidsime kõvasti vett ja keskpäraselt veetaimi ning otsustasime lauale õhu sisse peksta. 4/5 teekonnast oli täiesti tavaline solerdamine ja järve teises pooles tohutus koguses kalade laiali ajamine. Muljetavaldav u. 80cm haug karja pisikeste omasugustega tegi turborallit ja juhatas mind kenasti õiges suunas edasi. Viimane viiendik enam püsti seismiseks mõistlik ei tundunud. Laskusin põlvedele ja kobisin vööri poole, et pisutki uime kõrgemale saada. Taimestik oli endiselt mõõdukas, kuid veetase oli selline tubli 15cm, nii et uim jättis vao ning aer augukesed põhjamudasse. Voolu kohtasid jälgides õnnestus siiski täitsa edukalt edasi saada, kuni pokulised ette jäid. Astusin siis lihtsalt laiema poku peale ja tõstsin laua oma pikkuse jagu edasi ning sain täpselt piisava silla, et saare tahedale pinnale astuda. Esimese asjana nägin võimast kuuske ja selle kõrval ahju juppe ning pesuvanni.. Aare ootas pisut eemal ja sai nimede võrra rikkamaks.

Tänan peitmast.

Olles kuulnud, näinud järvekese lihtsama logimise võimalusest, tekkis soov ka ise siia tulla. Sai oma muret kurdetud Margusele, kes kohe ütles, et läheme käime ära . Kutsusime kampa ka Heleni ja Salme ja vurasimegi pühapäeva hommikul läbi teiste aarete kohale. Laine oli küll nagu mere peal aga vaatepilt võrreldes suvega ,mil siin seda jubedust vaatlesime, ikka imeilus sinine vesi. Suvel oli küsimus, et kus on vesi, täna aga , et kus on rohi. Pumpasime paadi täis, haarasime vestid selga ja nii Margus meid sihtmärgi poole sõidutas. Väga äge merereis.
Tänud

Talvel veendusime kohapeal, et jääd piisavalt polnud. Logide põhjal olime jõudnud arusaamisele, et suvel siin mudajärves hullata ei taha. Nii sadas lausa kingitusena kaela võimalus kevadise kõrgema vee ja vähese roheluse ajal seda saarekest külastada.

Margusel oli auto maast laeni paati ja lisavarustust ja päästeveste täis ja eks tema õlul oligi suurem roll, et me sinna veele ikka jõudsime. Tuul oli küll üsna muljetavaldav ja muidugi puhus just selliselt, et lükkas meid koguaeg kaldasse tagasi. Peale pisukest siblimist aerudega olime nii sügaval, et mootor ka tööd tegema sai hakata ja nii me vaikse podinaga sihtmärgi poole kulgesime. Tee peal tegime veel mitu ümberotsustamist, et millist saart me siis lõpuks vallutama hakkame ja täitsa õnnelikult maabusime õiges kohas. Peale aarde logimist vaatasime kogu saare üle. Huvitav, kes sinna ahju ja vanni tassinud on. Kuna ahi oli kütmata ja sooja vett polnud, siis jätsime vanniskäigu ära ja läksime ikka paadiga tuttavat teed tagasi. Tundus, et selle lühikese ajaga, mil saarel viibisime oli tuul oluliselt vaiksemaks jäänud ja tagasisõit kulges rahulikult.

Väga äge pühapäevane veeseiklus ja meile see järveke praegusel ajal täitsa meeldis. Suur tänu Margusele tehnilise toe eest, mille abita oleksime lihtsalt kaldal vahtinud. Aitäh ka peitjale sellise huvitavasse kohta sätitud topsiku eest!

Leitud, logitud, tänan!

Kui praktiliselt terve päeva olime kogenud seda, kuidas praegune jääaeg takistab aarete otsimist, sest kõik mis võimalik on kinni külmunud. Siis siin, kus seda jääd väga oleks vaja olnud, oli ta täpselt vajalikust kohast ära sulanud. Tegime päikeseloojangu saatel ühe jalutusringi külmunud järvejääl kalameeste sissetallatud radadel ja jääauke uurides ning tõdesime, et meile vajaliku saarekese ümber lainetab vesi ja ujub kaunis luigepaar. Ilus küll, kuid aarde otsimiseks täna sobivaid tingimusi see ei pakkunud.

Suvisele mudamulistamisele eelistasin siia talvise külastuse teha. Ega enamikest suundadest poleks tänagi ujumata nulli saanud, valdavalt valitses saarekese ümber lahtine vesi. Hoolega sammu seades sain enam-vähem jääkaane peal kohale, ehkki servas astusin ikka läbi, õnneks oli seal sügavust vähem kui kummikul kõrgust. Logiraamatu põhjal otsustades astus geopeituri jalg siia viimati peaaegu terve aasta varem. Aitüma.

Vesise pühapäeva kolmas aare. Korra üritasin sellele aardele talvel läheneda. Siis aga jääd enam väga ei olnud ja jäi üritus katki. Seekord mõtlesime ujudes või supiga. Kohapealset olukorda hinnates oli selge, et ujuda läbi rohelise läga ei taha ja pumpasin taas ühe laua täis. Jõudsime sellega umbes kolmveerand maast läbida, kuid siis muutus järv täielikuks mudamülkaks. Vett oli umbes 15cm ja selle all muda sügavust vähemalt poolteist meetrit. Ehket ei uju ja ei jaluta ja sup ka kuhugi ei liigu :D Lisaks haises kõik nii rõvedalt nagu oleks lihtsalt kusagil solgi augus. Keerasime otsa ümber ja loobusime selleks korraks. Selge on see, et soojal ajal seda ma enam ei ürita. Vast on mõistlikum kevadel, kui vee tase kõrgem ja rohelust veel pole või siis ikkagi tugeva jääga. Las ootab :)

Nojah, kui juba aarde kirjeldus ütleb ära, et see järv on madal ja mudane, siis ei tekkinud kuidagi tahtmist suvisel ajal siia tulla. Praegune aastaaeg sobis palju paremini. Tõsi, kippusime juba hiljaks jääma, kuna aarde lähistel oli päris palju lahtist vett. Õnneks siiski õnnestus meil leida ohutu tee aardeni. Õnneks saime ka tervelt ja kadudeta tagasi. Aitäh.

Kiire jalutuskäik mööda järvejääd. Aitäh.

Kuna Tanel oli otsustanud, et tema hakkab täna ujuma, mis mul siis ikka üle jäi :) Istusin kaldal, ammutasin kopsudesse hapniku ja näole päikest, mida mul peale kopsupõletikku väga vaja oli. Kaarti vaadates ei saanud me mõlemad väga hästi aru, kus see saar siis nüüd täpselt on. Ja nii ta tegi ühe mõnusalt topelt ujumise ja mina sain topelt päikest nautida :) Hetkel üks eriti hea koht olemiseks ja looduse nautimiseks. Aitäh peitjale!

Ilus päikseline kevadpäev ja sel aastal polegi veel ujumas käinud. Tundus igati hea idee olevat. Siirdusin kaldale ja üritasin õiget kurssi paika panna. Kuidagi ei tahtnud koha peal avanev pilt kaardil olevaga klappida. No oli lootus, et peale ujumist saabub selgus. Juba vette minekuga oli omaette tegu, välja tulekust rääkimata. Kohapealne pilt ei tahtnud ka kuidagi eeldatuga klappida. Vihjele vastavaid objekte oli kuidagi liigagi palju. Otsisin siis telefoni välja, et koordinaati kontrollida... No !@#$%^&*()_+!! GPS näitas, et olin aardest isegi paarkümmend meetrit kaugemal kui enne ujumise alustamist. Tuli välja, et olin ujunud neli korda pikema maa kui vaja oleks olnud. Ime ka, et ei leidnud. Eks siis läksin lolli pead kirudes aarde suunas ja loomulikult jäi taaskord vesi ette. Vähemalt oli suund õige. Seekord asi klappis ja leidsin topsi üles. KOgu selle mässamisega olin suutnud ka kirjutusvahendi ära kaotada. Õnneks oli aardes vähemalt toimiv mudel olemas. Aga kokkuvõttes oli tegelikult päris vahva. Aitäh peitjale.

Eemalt vaadates pole sel järvel ju häda midagi, eriti praegu, kui jää ja lumi peal. Suvel uurisin ühelt naaberküla mehelt, kas tal paat töökorras ja tahaks sellega Ao paisjärvele sõitma minna. Muidugi imestati, miks ma sinna mädaauku kipun ja pakuti hoopis paadisõitu kalapüügiga jõel. Ma väitsin siiski, et just Ao paisjärvele vaja minna. Kui vaja, siis vaja.. aga kahjuks (või hoopis vist pigem õnneks) reaalse plaanini siiski ei jõudnud. Kui geotuuri planeerides viitas Kaupo piltidele kohast, kus isegi speedy ei taha ujuda, oli selge, et seda aaret peaks talvel külastama.

Astusime jääle ja nägime kohe eemal sillerdavat lahtist vett, just seal, kuhu meil oleks vaja jõuda. Tundus ebareaalne sihtmärgini jõuda, kuid läksime lähemalt uurima. Luigepaar sulistas mõnuga päikese paistel, trotsides vesist vaatepilti tatsasime edasi saare suunas. Ujuma siiski ei pidanud. Logisime aarde ja tagasi jalutasime juba üsna kindlal sammul. Tänud peitjale.

Kaupo oli päevakava kokku pannud ja tema valikuid ma juba usaldan . Kui see aare tuleb praegu kindlasti ära teha, siis nii olgu. Peetri logi oli meid küll natukene ärevaks muutnud aga kui kohale jõudes kalamehi nägime, suurenesid ka naeratused näolapil. Jäätunud veekogudel mulle jalutada meeldib. Hoiab meeled erksad ja kerge ärevuse sees. Eritu kui kuskilt servast ka lahtine vesi paistma kipub. Nii siin juhtuski. Keset järve avastasime, et meie otsejoones aardeni minev tee oli järsku ära lõigatud. Kaupole läks justkui nagu mingi uss sisse ja hakkas veiderdama kui kuulis et proovime kuskilt ikka mõne pääsetee leida, ning kadus kuskile rivi lõpp ära. Reaalsus oli aga see, et sik-sakitades polnud kuulda ühtegi praksu. Ja jää tundus parajalt paks, mis võiks lausa titanicu põhja viia. :P Seega strateegia toimis ja saime kerge vaevaga selle aarde logitud. Tagasiteel oli Kaupo juba taastunud ja võttis juhtkoera rolli taas enda kanda.

Ilus koht ja meeldiv matk oli. Tänud.

Päeva 9. aare. Tänase tuuri peaeesmärk. Kohapeal oli ilus merse ja kalamehed jääl. Selge, jää kannab. Kõndisime nende poole ning avastasime, et meie ja aarde vahel on lahtine vesi. Läksime siis kaarega ning saime mööda tugevat jääd kohale. Mõnda aega veel jää kannab, soovitan võimalust kasutada.

Peetri ja Paavo pilte vaadates tuli see lõbus seiklus päris ehedalt silme ette 😄
Aitäh kutsumast 💞

No nii, no nii, no nii, no nii - nagu laulis Bläck Rokit. Tuttav koht, kas pole. Alles juunis saime 99 meetri kaugusel ausa mitteleiu. Ja Merle, see oli tõesti üks koht, kus ei isutanud ei alasti ega kalipsoga ujuma asuda ;-) Kuigi üks punt on ka suvel väga elavalt läbi vee kohal käinud. Minu austus neile.

Täna jalutasime sama siiras lootuses nulli poole - ehk õnnestub talve alatult ära kasutada. Kuigi korduvalt on nähtud pilte, kus vahetult enne aaret vesi valla. Ühel hetkel me punt poolitus, me läksime räätsadega otsem, teised vähe suurema ringiga. Suundusin peagi lähima kalameheaugu juurde ja katsun jääd - rohkem kui kuhjaga. Sadakond meetrit eemal nägin teistki. Kükitasin sellegi jääaugu juurde, et käsi jää paksuse mõõtmisest sisse toppida. Samal hetkel hakkasin ootamatult ettepoole kalduma.. Jää mu räätsade all murdus ja ma olin meeltes juba poolenisti sees. Vees. Juba jõudsin mõelda, kuidas räätsadega jääaugust väljasaamine on keerulisem kui ilma. Juba jõudsin mõelda, et pagana aare jääb seegi kord leidmata. Siis aga suutsin end kätega vajutud jääaugu kaugemast servast tagasi lükata ja ukerdasin tuldud suunas tagasi. Kogu see tegevus ja kõik need mõtted võtsid aega paar sekundit. Hetk pärast pääsemist viskas adreka ka üles. Jalutasime kiiresti kaldale lähemale ning edaspidi otsustasime ilmselgelt paksemat jääd kasutada. Nägime nii lahtist vett, kust sai mööda hiilida. Nägime kahtlasemat valge lumega kaetud jääd, eriti viimased kümned meetrid. Seal liitusid meiega ka ringiga saabunud kaaslased. Nende viimased meetrid saarele olid väga koomilised, aga see-eest mõistlikud.

Igatahes olime kõik koos kohal. Rõõmustamine taaskohtumise üle, ühislogimine ja tagasitee plaanid. Naasesime teist teed, sealt, kus viimati juunis aarde ligipääsu piidlesime. Ehk lühim tee metsateele. Ei juhtunud sealgi midagi hullu. Lõpp hea, kõik hea.

Tänud Raivole selle tabavalt lakoonilise kirjelduse ja elamusterohkete korduvate aardeotsingute eest! Aare oli kombes, evej.