Liigvalla

Kaarti vaadates pidasin nii märjal aastal kõige suuremaks takistuseks kraaviületust, aga läks täitsa lobedalt - servades olev muda polnud sugugi nii pehme, kui arvasin ja sai kenasti üle. Kivi kohe ei näinud ja nõnda trampisin-kummardasin-näperdasin hoopis teise loogilise koha ümber. Kui vaatevälja avardasin, leidsin nii kivi kui aarde.

Oli kena tulemine ja olemine, tuhat tänu peitjale!

Leitud!

Aardeni läks rammus rada. Ei pidanud isegi geod vaatama. Kena kask! Aitäh kutsumast!

Aitäh aarde eest!

Ooh.. loodus vohab, kuid aare kutsub sellest hoolimata sammaldunud kivi võpsikust otsima..

Tänan peitmast.

Kuna näki järel käimise kalamehekummikud tundusid liig, siis otsustasin matkasaabaste kasuks. Lühkaritega ei tahtnud läbi kõrge heina trügida, seega tegin kraavis kitse liigutusi ja keksisin kahe kalda vahet - täitsa edukalt sai lahknemise kohani välja. Kivi sai ka leitud. On teine endale paraja samblakihi peale korjanud, et jälgi võib ainult aimata. Küll aga oli hea koht, kus heinast korjatud puugid maha raputada. Aitäh peitjale!

Igaks juhuks panime kummikud jalga ja nii oligi muretum. Sai leitud nii aare kui ka kivi. Tänud aarde eest!

Marssisin kraavini, vaatasin kriitilise pilguga ja marssisin tagasi kummikute järgi. Tegelikult nagu hetk hiljem selgus , oleks ka botastega saanud, aga kuidagi mõnusam oli hooletumalt astuda. Ma küll proovisin seda kivi ka vaadata, aga no ei näinud. Tänud peitjale

Leitud, logitud, tänan!

Kõige tuisusemal ja tormisemal õhtul tulime teistkordsele katsele. Seekord õnnestus leida.

Aitüma aarde eest,kiire sutsakas üle kraavi ja tagasi.

Tavaliste aarete puhul ma kirjeldusi enne otsimist ju ei loe, aga minu küsimuse peale, miks see aare seal võssis on, soovitas Salme kirjeldusega tutvuda. Päris õudsed lood siinkandis kunagi juhtunud, aga sain nüüd targemaks.

Peale auto parkimist asusime mööda mõnusat metsateed jalutama, kuid ühel hetkel märkasime, et me liigume ju aardest kaugemale. Eks tuli siis kraav ületada, mis õnneks suht kuiv ja kaldad ainult vähe sopased. Läbi võsa ragistades jõudsime lumme mattunud kivi juurde ja koheselt märkasime ka aaret. Kõik korras, aitäh!

Kaupo jäi autosse päikest võtma ja komme sööma, mina hakkasin aardeni ragistama. Kaardi peal oleks justkui tee otse läinud, kuid tegelikkuses läks nii sinka-vonka, et ühel hetkel (kuigi ma seda tunnistada ei tahtnud) oli vaja üle jõe hüpata. Kui see tehtud, siis oli ikka paras rapik. Mingi hetk said GPS-il patareid tühjaks, nii et tegin paar grimassi ja jätkasin muude vahenditega. Kohapeal otsisin. Ja otsisin veel. Ja veel. Mingi hetk lugesin kirjeldust (lahe kirjeldus iseenesest) ja leidsin kivi. Siis lugesin logisid ja tundus, et väga palju tolku kivist pole. Olin pm loobumas, kui alandlikkusest põlvili vajusin ja aaret märkasin. Oli ikka hea meel küll, et täpp roheliseks sai.

Leitud

"Kui elu tundub üksluine, siis tuleb see põnevamaks elada. Kui ükski sõber sinuga ühineda ei saa, siis ei tohi asja katki jätta, vaid minna end ületades - igavesti ei saa õiget hetke ootama jääda!" motiveerisin end paar päeva enne matka ettevõtmist. Nimelt keerutan tihti peas ideid, mida kõike teha võiks, kuid alati jääb asi kas ilma, kaaslase või aja taha. Seekord olid ilus ilm ja (lõpuuuuks) isegi aeg garanteeritud ja niisiis tuli ka otsus minna rattatuurile. Ideaalis oleks võinud ju mitmekesi ja mitmeks päevaks, aga well... me ei ela ideaalmaailmas. Sellegi poolest võin juba etteruttavalt öelda, et päev oli mega tore!

Hommikul nii 7 paiku hüppasin Rakkes rongi pealt maha. Ahhh, missugune karge, õnneks ka päikeseline, hommik mulle vastu vaatas. Kuna Ao paisjärve logid ei olnud absoluutselt innustavad, siis otsustasin selle vahele jätta ja suunduda otse selle aarde poole. Päike lõõskas, linnud laulsid - mida veel soovida. Pärast mudaseid suuri sõrajälgi oleks igaks juhuks ikkagi sõpra ka tahtnud, aga hindasin olukorda siiski turvaliseks ja sisenesin metsa. Kes mind teab, siis pole mulle kunagi meeldinud väga üksi põlisemates kohtades käia, mistõttu toimus hiiglaslik ülemõtlemine. Iga sammuga mõtlesin ainult, et no nüüd tuleb metssigade kari kusagilt välja, aga õnneks ei tulnud ja leid oli ka üpriski kiire. Teel rattaselga istudes oli selle võrra ägedam tunne - tehtud sain! Aitäh!

Üle kraavi saada oli tõeline ikaldus. Aga ringiga minnes sai lõpuks.
Leid oli kiire.
Tänud

Leitud. Väga “kivi kõrval” tõesti :P

Igavene uhke maantee siia tehtud... Natuke. Võssis ragistamist ja jalgupidi vees käimist mätaste vahel ja leitud ta oligi... Tänase geopäeva esimene aare. Aare eeskujulikus korras. Aitäh peitjale!

Leitud. Kraavid on siin tõesti sügavad. Päike oli ka seniidis ja üpris õel. Tuli ruttu toimetada, kivile puhkama ei jäänud. Täname peitjat.

Tundub, et viimase paari kuu jooksul on palju kilomeetreid siinseid kraave hooldatud ja puhastatud. Töö on veel käimas, tehnika on objektil. Need värskelt hooldatud kraavid ei teinud me elu mitte lihtsamaks, otse vastupidi. Kraavidest kraavikaldaile tõstetud muld ja savi oli pehme ja vesine ning ühtlasi jalanõude külge kinni kittiv. Liikumine oli väga vaevaline. Veel hullem ja raskem oli aga neist libedaid kraavikallastest üles ja alla saamine, et kraav ületada. Jah, on olnud olulisemalt lihtsamaid viise läbida see "ainult 100m". Tehtud see siiski sai, kuid pärast oli tükk tegemist jalanõude puhastamiseks.

Kivi ise oli muidugi täpselt nagu lubatud. Jäljed tõepoolest olemas nagu päris. Aardega ka kõik korras. Täname!

Üle suure kraavi hüpates oli kergesti leitav.

Jälle huvitav koht, kuhu kindlasti mitte kunagi ei satuks, kui geopeitust ei mängiks.

Üks vana logivõlg...

Tänud aarde eest!

Sõitsime ligidale, ukerdasime üle kraavide, okste ja kändude kohale.

Aitäh peitjale.

Seiklesime kohale, astusime metsaveo rööbastes ja peagi olimegi kivi juures. Tänud peitjale.

Geokaartide ühtlustamise programm, Lauril oli see aare juba leitud, mul leidmata… Varsti saab vist nii erinevused juba nulligi :).

Panime uue logiraamatu, juhendi, kotikese ja äämindsöö. Eemaldasime liigse läbiligunenud kola. Nüüd kõik korras.

Logiraamat on märg ja jääs.

Leitud!

Minnes suutsin endale tekitada ühe selle päeva raskematest maastikest. Plätudega läbi kõrge võsa, murdunud suurte kuuskede ning nõgeseväljade. Tagasi taipasin tulla 20 m kauguselt sama paralleeli pidi, nüüd juba vastavalt aardekirjelduses lubatud raskusastmele :P Sigareti viisin karbist minema, muidu korras, tänan.