Kaevatsi laiu

Oeh.. ma mõtlesin, et kes see loll sellise koha peale paneb aarde.. niigi on laiule pääsemine omamoodi keeruline ja nüüd siia tihedasse võpsi ka vaja veel munadeni lumes sumbata..
Aarde juures on loodus oma jõudu näidanud ja vajab hooldust, kuna mul omal polnud piisavaid vahendeid kaasas, siis ei hakanud hetkel miskit muutma

Siin näitas loodus oma võimu - ehkki olin üks väiksematest aga no ei pugenud ka mina kuskilt otse läbi. See oli tüütu pusserdamine aga saime ikka aarde leitud ja tagasi paadini.

Tänud kutsumast, ilma geopeituseta mina siia ei tuleks!

Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Reis kestis kokku 9 tundi. Aitäh peitjale aarde eest!

Üheksas aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Kaardi järgi pidanuks aarde juurde minema teerada. Looduses seda rada ei eksisteerinud või vähemalt meie seda ei kohanud. Seega seiklesime kadakate vahel mööda lammaste radu, mis kõik lõppesid tupikutes. Otsisime vähegi hõredamaid kohti, et edasi aarde suunas rühkida. Kui juba kohal olime, siis edasi oli juba lihtne. Aitäh!

Kuues laid (päeva viimane!) ja üheksas aare (seltskonna jaoks ühiselt retke viimane). Oh oli see vast punkt sellele päevale! Kui enne ei saanud jalgu piisavalt ära kraabitud, siis siin tegime kõik tasa.
Lähenemistee valik oli võibolla vale. Kogu laid tundus olevat täis tihedat kadakavõpsikut. Meie püüdsime aardeni lähened mööda seda põõsastikku - päris halb mõte. Miks keegi kohe selle peale ei tulnud, et mere äärde minna ja sealtkaudu liikuda? Küllap geoväsimus kummitas.

Aare oli vääriline punkt päevale - väga vahva lahendus. Tagasitee keerasime otse mere äärde ja otsisime Endli ja paadi algsest "sadamast" üles.

Aitäh veelkord kõigile tulijatele, Endlile ja muidugi peitjatele! Aitäh, aitäh!!

Meie seltskonna nimed ja natuke pikem jutt on Saarnaki postituses.
Heh. Heh. Nii, see oli meie päeva viimane laid paadimees Endli juhatamisel. Alustasime Kaevatsi poolt ja suundusime Kaevatsi laiu topsi poole. Mis seekord üldse ei pädenud, oli kaardil märgitud siht. Tegime mõnusa ringi, otsisime kadakate vahelt lähenemisvõimalust. Võtsin tavapärase grupijuhi (mitte geopeituses vaid tavaelus) rolli ning puhastasin tee ämblikest. Ei need ei meeldi mulle. Nagu üldse. Lõpuks oli võrkudest ka ükskõik. Nagu ümber palava pudru. Täpp on aga lähenemistee on keeruline.
Tagasi paadi suunas mõtlesime, et rannajoont mööda lähenedes oleks vast kõige mõistlikum kahe aarde vahel liikuda.
Ohh, põnev päev merel, ja kalad jäid toitmata.

Holm või laiu? Tulime varahommikuse parvlaevaga suurele saarele. Kohe esimeseks keerasin autonina selle aarde parklasse. Astusime julgelt lammastest mööda ja plärtsti merre. Ühtegi elektrilist aeda ei pidanud avama ega sulgema. Meri oli kenasti põlvini, ilm suurepärane, meri soe. Lähenesime mööda (locus) kaardil olnud vasakpoolset rada, mis oli kenasti aimatav. Kadakavõsa, A,Aljaste doonorkaart on endiselt aardes alles, Suur, korras karp, metsmaasikad Lambaid justkui kuulsime aga veel ei näinud. Täname! FP

Lõin hommikul luugid lähimas RMK-kohas lahti ja pikalt passima ei jäänud, sest tõotas tulla keskmisest põnevam päev. Panin auto vahvate uunikumide lähedale ja komplekteerisin matkakoti: jook, rätik, igaks juhuks kilekott jalanõude jaoks - polnud kindel, kas läbida veelõiku sandaalides või paljajalu.

Asusin läbi lammaste tallermaa teele, kuni oligi vesi vastas. Kiired vaatlused ja kõhklused hiljem otsustasin, et sandaalide jalgajätmine on parem valik. Ja teele ma asusingi, esmalt kõhklevalt, siis juba julgemalt. Tokid näitasid teed. Poolel veeteel oli sürr küll 360 kraadi ringi vaadata ja seejärel allapoole vaadata ja tõdeda, et vesi on ju ainult põlvini.

Suuremate seiklusteta jõudsingi teise kaldasse ja järgmiseks ülesandeks oli leida õige rada. Otsustasin idapoolse kasuks, ilmselt oli õige valik. Teel kohtusin ka esimeste lammastega, keda hiljem veel palju rohkem nägin. Viimased 80 meetrit aardeni olid kõige rängemad, sest kaardil olevaid radasid enam sisuliselt ei eksisteerinud ja võidelda tuli justkui labürindis. Aarde enda juures oli aga tõeline idüll: õied, marjad, päikesepaiste, ürgne konteiner. Väga väärt seiklus, aitäh!

Mõnus teekond. Mööda kivimüüri oli päris kerge minna, tagasitee aga osutus tõesti natuke keeruliseks. Pärast aga ujusime. Aitäh siia taaskord kutsumast. Tänan!

Leitud, logitud. Aardekast oli kaugele näha. Kõik kuiv ja korras. Logiraamat oli nagu uus. Nii kena! Aardeni jõudmine oli enam vähem kergete killast, kuid raske oli hoopis aarde juurest ära saada järgmise aardeni. Valisime vale tee otsa, sai ka kadakavõsas ragistatud ja ekseldud. Teistele soovitan ida poolt läheneda ja lahkuda ka ida poolt. On kergem. Talv otsa sai seda kollast täppi jõllitatud. Tänan!

Eks need märgistatud teerajad hakkavad vaikselt hääbuma, aga üldiselt oli täitsa viisakas astumine, Aarde leidmisega läks ka kõik ladusalt. Tänud peitjale!

Selle laiu oleks võinud jätta kunagi tulevikuks ja jala ära teha. Pärast väsitavat päeva oli ikka päris õudne selle aardeni liikumine. Kohutav kadaka võsa ja kõik muu jama. Läbi häda saime kohale. Karpi peitev kast on umbes sama mäda nagu puu mille küljes ta on, niiet karta on selle peatset ümber kukkumist. Õnneks sai vähemalt vahepeal ühte suuremat karpi katsutud :D Nimi kirja ja läbi kohutava kuumuse ja võsa viimase topsi poole.

Oleks nagu tee aga pole ju.. Ilgelt pika ringiga tulime selle aarde juurde, pidevalt takerdusime mingisse ummikusse. Paadi juurde tagasi läksime mingit teekest mööda metsa äärt pidi.
Tänud

Seda aaret on ka mitmeid kordi mõeldud otsima tulla, aga tavaliselt läheb Hiiumaal kiireks. Seekord oli kindel plaan. Randusime Kaevatsi uuema aarde juures ning läbi hiireuru tee jalutasime siia. Kui algul oli rada normaalne ja lihtsalt käidav, siis varsti pugesime läbi võsa. Viimane keeramine aarde suunas oli 20m tiheda kadakavõsa läbimist. Ütlemata tore oli vahelduseks normaalset karpi leida. Nüüd sai veel läbi kadakate mere poole kõndida ja siis otsida paat üles.

NKT topside vahele oli normaalsuuruses karbi leidmine enam kui õnnistus. Meil Kaupoga olid nõks pikemad riided, geokaaslastel mitte nii väga. Tee aardeni oli kohati paras rammimine, kus tempo üpris aeglane. Kasutasin võimalust ja puhastasin saare metsmaasikatest, samal ajal, kui teised ees võsa raiusid. Kohale jõudes oli leid enam kui kiire, nimed kirja ja edasi.

Täna oli üks kena suvine laupäev mil sai jala läbi mere Kaevatsi laiule jalutatud :) Eks see kadakate vahel aardeni liikumine oli vaevaline, jalad olid peale teekonda ikka üsna kriimulised ja seda veel tükiks ajaks peale koju jõudmist :) Aarde juurest avanes imeilus merevaade. Suur tänu peitjale Kaevatsi laidu tutvustamast :)

Tänase retke viimane. Laiult lahkudes nägime siis esimest korda ka laigugest vaba vett. Tänud aarde eest!

Hiiumaa laidude kutse kummitas juba väga kaua mu kuklas. Kaugematel laidudel sai suvel kajakiga käidud ja see oli plaanis viimase päeva tagasisõiduks jätta. Juhtus aga nii, et peale korralikku kajaki retke ning paari päevast Saarnaki kajaki koolitust lihtsalt sai tahtmine otsa ning kõige lihtsam laid jäi paremaid aegu ootama.. või siis raskemaid aegu.

Nüüd oli õige aeg kätte jõudnud.

Tulekut alustasime eelmisel päeval Sarve sadamast vana kooli tõukekelkudega. Mingi maa sai tõugata, kuid üle poole läbitud maast sai kelku järgi veetud. Teekonnale jäi Saarnaki oma hästi hoitud pärandmaastiku ja hoonestusega. Hanikatsi, kus parajasti sigutikke jahiti, kelle laastav tõnkumine lausa hingele haiget teeb. Vareslaid, mis õigelt küljelt lähenedes polegi nii metsik ja ligipääsmatu. Suvel kohtusin just Vareslaiu külje all hüljestega, kes laiu lääne küljel leiduvatel sobivatel kividel lesimas käivad. Nüüd aga saime siit Kõrgelaiu poole minnes kaunist talvist päikeseloojangut vaadata. Kõrgelaiul läks toimetamisega nii kaua aega, et pimedus tuli peale ning otsustasime tagasi Hanikatsile ööbima suunduda. See oli igati hea otsus.

Järgmisel hommikul oli ilm oluliselt soojemaks läinud ja merele laskunud udu piiras tugevalt vaatevälja. Teekond vajas aga jätkamist ja GPSi ning tunde abil mitme km liikumise järel hakkas lõpuks Heinlaid paistma. Täna kostsid sea jahti tähistavad lasud just Heinlaiult. Laiule jõudes ootas ees korralikult üles tõngutud metsaalune.. no on sigudikud.

Nüüd lõpuks oli aeg võtta suund Kaevatsi laiule. Siin oli kõige suurem katsumus kadaka võpsikust läbi tungimiseks hõredamate kohtade leidmine. Lumi oli parajalt paks ja tänu räätsadele sai otse üle madalamate kadakate astutud ning peagi oligi aare leitud.

Teekond siia osutus u. 33km pikkuseks, kuid õnneks tagasi autoni jõudmiseks oli jäänud vaid napilt alla 3km :) Mida lähemale Hiiumaa jõudis seda hõredamaks jää muutus ning Kaevatsi ja Hiiumaa vahel nägime ka täitsa lahtise vee laikusid, mille vahelt siiski õnnestus läbi laveerida. Viimane ots tõukamist läks päris kiiresti. Umbes 11 km/h näitas tõukamismiskiiruseks.

Teekonda jäid tähistama mitmed punktid, mida teistelgi soovitan uudistama minna. Oli korralik väljakutse, mis pakkus kõvasti avastamisrõõmu. Tänan peitmast.

Eesti suurima laiu vallutamise järgselt sai pisut keha kinnitatud, 10 minutit sõidetud ja juba ootas järgmine sarnane missioon. Vohilaiu teel valitsenud nätsket mudapõhja leidus ka siin, kuid kümnetes kordades vähem. Üldiselt oli vesi veidi sügavam, aga liikumistempo tegelikult kiirem. Välja arvatud päris nulli lähedusse jõudes. Seal sattusin ühtäkki Mehed-ei-nuta-olukorda, kus sisuliselt vaid niudevööga kaitstult kadakatihnikusse tuli sukelduda... :P Kuivõrd kannatused premeeriti ikkagi aardeleiuga, siis manasin kivinäo ette ning vandusin vaid mõttes.

Kõigest hoolimata ei tulnud kõne allagi sama lühimat teed mööda tagasi marssida. Kindel plaan oli veidike laiu eluoluga tutvuda ja seda ma ka tegin - mööda sissetallatud rada kulgedes, kus vähegi võimalik. Kuidagipidi tekkis paralleel Kõinastuga vaid 20 km lõuna pool. Ainsatki inimest kohtamata võib saar näida unne suikunud. Kuid hooldatud hoove vaadates veendud, et nii see tegelikult pole. Siin käib Elu suure algustähega, loodusega samas rütmis, mitte ülearu rapsides ega rahmeldades.

Aitäh, soojalt soovitatav retk! Teravamate elamuste vältimiseks võiks vähemalt põlvpüksid kaasa võtta, pika säärega oleks veelgi muretum.

See aare on lausa loodud täiustamaks mõnusat suveseiklust Hiiumaal. Kaardi järgi tundus, et matk läbi vee ei ole väga pikk, seega võtsime rännaku ette veel vastu õhtut. Auto juurest startisime natuke enne kaheksat. Lambavabalt jõudsime veeni, kus ootas ees mõnus muda. Vesi oli sulistamiseks ideaalselt soe ja tore, et veetee laiuni oli ilusti ka tähistatud. Laiul väike matk mõnusal kadakasel maastikul ja lõpus ka päris karm kadakamassaaz paljastele säärtele. Aare oli ilusti omal kohal, kuiv ja korras. Jätsime aardesse ränduri. Tagasiteel loojus päike metsa taha ja vesi muutus kauniks roosakaks. Oli väga ilus õhtune seiklus, aega kulus meil täpselt 1 tund. Kui oleksime päevasel ajal tulnud, oleks kindlasti laiul kauemgi aega veetnud, kuid nüüd ei tahtnud pimeda peale jääda ja liikusime päris tempokalt. Suured tänud, ilma aardeta poleks siia küll sattunud.

Produktiivse laidudel seemnete kogumise ja aarete otsimise päeva lõpetasime vähendatud koosseisus jalutuskäiguga siia. Väärt külastus, tasus tulla. Aitäh peitjatele!

Matkasime randa ja peagi nägime tähistatud rada meres. Kaunil suveõhtul mõnus põlvini vees astumine laiule. Laiul oli lihtne ja põnev matkamine kadakatega ääristatud teel. Kohale me jõudsime ja leidsime oma maakonna noorteka üllatuse raamatust. Tänud peitjale.

Soovitatud parklas panime crocsid jalga ja alustasime teekonda laiule. Alguses kulgesime ilusti mööda maiset tee ning pärast läksime sujuvalt veeteele üle. Põhi oli väga mõnus ning vesi madalaimas kohas poolde reide. Vesi oli muidugi väga soe ja niii läbipaistev - mandri rannikul ma küll sellist pole näinud - nii et see rada kulges kiiresti. Samuti tuli meile vastu mitu gruppi mugusid, kes head ilma nautima olid tulnud. Kohapeal tegime halva teevaliku ning seega saime tiba rohkem kadakaid, kui miinimum ette nägi, kuid nullis oli see-eest mõnus, vilu ja putukavaba isegi. Tagasi läksime juba paremat teed pidi. Kokkuvõtteks oli tõesti nauditav jalutuskäik ning eks esimeseks laiuaardeks muu ei kõlbakski. Küllap Kristjan siia ikka tahtiski seepärast tulla, et ma kohe ära ei ehmuks nende laiude peale ja ülejäänud tripi ikka neile nõus minema oleks. Tagant järgi saan öelda, et olingi nõus :D Aitäh!

Teine puhkus algas Hiiumaal ja just selle aardega. Kahlasime läbi põlesügavuse vee ja panime nimed kirja. Aitäh, mõnus retk oli.

Head Jaanipäeva!
Hommikukohv joodud suundusime aaret otsima. Leidsime raskusteta,Aare korras,hästi leitav,
Ämbliku kartjatel keeruline läheneda.
Aitäh peitjale.

Hommikupäikesega päris ei läinud, kuid hommik oli küll.
Vesi oli soe, lambad sõbralikud ja mudastest varvastest oli võimalik mööda vaadata.

Meeletult lahe kogemus! Aitäh!

Enne vanaema juubelipidustusi tegime jalad märjaks. Lambad olid väga toredad, jooksid iga meie möödumise peale määgides oma kuudist välja. Uudishimulikud olid ka, aga päris nina vastu kätt nad panna ei julgenud. Lasime neil siis olla. Tegime junnide vahelt slaalomi veepiirile, surusime varbad kaldamutta ja asusime laiu poole teele. Üllatavalt normaalne veepõhi võrreldes tolle teise laiuga. Aardele lähenesime valet rada pidi, kuni jõudsime kellegi hoovi. Täiskäik tagasi ja leidsime õige raja. Ämblikke trotsides leidsime ka otsitu ning tagasitee võis alata. Nagu ikka, oli tgasitee kiirem, varbad jäid ka puhtamaks, aga lambad julgemaks vahepeal ei saanud. Mis seal ikka. Aitäh, väga meeldivad need laiu-aarded!

Pärast leidmata Robinsoni aaret ja foppad Istaki nah! aardega lõpuks üks tore aardeleid. Saime läbida toreda labürindi.

Lahe! Tsikliga läbi mere. Ja miljonid ämblikuvõrgud. Aranhofoobidele keelatud! Lihtsalt iga 20ne 30ne cm. tagant on võrk koos ämblikuga. Aga muidu toredad loomad.
Tänud!

Hiiumaa leid # 2.
Autotee oli kasutuses, valisin siis sarnase suuna. Edasi-tagasi tunnike jalutamist. Vesi jäi keskmiselt veidi üle põlve.