Kiusu pärast 3: Geokontroll

Aitäh!

Mis laadi kius siin ees ootab ma muidugi ju teadsin. Natuke kirusin ennast, et kunagi varem siinkandis tiirutades nullis käimisest loobusime, sest lõppu polnudki tol korral plaanis minna. Eks siis tuli ilusti kõik nii läbi teha, nagu peitja oma parimate kavatsustega ;) mõelnud oli. Õnneks Pärnusse päris tagasi sõitma ei pidanud, kuskil metsateel õnnestus siiski ülesanne edukalt sooritada. Vahepeal oli Heigo mulle muidugi avaldanud saladuse, et tegelikult ta teab, kus aare asub, sest juhtumisi on ta mõned aastad tagasi seda juba otsinud. Kuna tookord lähenes ta idast, siis seekord otsustasime läänesuuna kasuks, et tal ka uus ja huvitav lähenemine aardele oleks.

Nagu arvata oli, on praegu kõik kraavid ja madalamad kohad ja raba ise ka vett silmini täis. Seega esimene takistus oligi loetud sammud autost. Kummikutega õnneks sai muretumalt liikuda, kuid siiski paaris kohas tahtis vesi üle serva tulla. Eks siis natuke suuremad ringid, et märjematest kohtadest üle saada. Õnneks tuli üsna kiirelt ka esimene preemiahetk - palju-palju mesimagusaid ja küpseid murakaid. Kui mind suutsid need teelt eksitada, siis õnneks Heigo ikka küsis ühel hetkel, et kas oleme õigel suunal? :)

Rabagi oli väga vesine aga räätsadega siiski suht sirgjooneliselt läbitav kui mõned suuremad veesilmad välja jätta. Õhusoe, mida täna oli 29 kraadi ja tüütavad putukad elu muidugi lihtsamaks ei teinud aga seda kiusu ei saa peitja süüks panna. Aarde juures nautisime natuke vaadet ja siis tagasitee.

Kuigi oli palav ja väsitav, siiski tore kulgemine. Suur tänu peitjale ja muidugi palju kiitust Heigole, kes härrasmehelikult minuga kaasa matkas, kuigi tal see aare juba varasemast leitud oli.

Päris hirmus, et ligi 2 kuud läks aega enne kui avastasin, et SEE aare on logimata jäänud. Oh õudust! Täpp oli kaardil ikka kaua õiget aega oodanud, et tähtede, kuu, isiklike ning lastegraafikute seis oleks soodne. Teele me asusime ja vist kohe esimene kraavi ületus lõppes Annil märja kummikuga. Ei teagi kuidas mul paremini läks. Jalutasime kaua kannatas ilma räätsata ning siis asusime pläterdama. Tore oli üle tüki aja end jälle rabast leida. Veel toredam oli muidugi üks multi päev kalendrist vähemaks saada. Aitäh! EVEJ PS! Teostasime karbivahetuse.

Carolysil oli eeltöö tehtud ja täna oli vaja minna lihtsalt logima. Minu senised rabamatkad on olnud mööda laudteed. Seekord siis nagu päris värk ikka. Plaan sai paika, et läheneme idast, aga selleks oli vaja autoga kõigepealt mõned lõputud sirged läbida. Kui siis autole koht leitud ja varustus kaasas, tuli ületada väike kraav. Mina otsustasin lihtsalt hüpata. See lõppes aga märja vasaku jalaga. Hea, et kummik alles jäi. Selle peale valis Carolys pisut hoolikamalt kohta, kus kraav ületada. Edasi läksime mööda põdra rada kuni puud otsa said. Seejärel räätsad alla ja otse aardele. Aare paistis juba kaugelt silma. Hea, et märkasin kodus eelnevat logi, mis palus uue karbi tuua, sest vana lagunes Carolysi näppude vahel tükkideks. Tagasiteel olin kraavi ületamisel targem ja rohkem märjaks ei saanud. Aitäh mõnusa jalutuskäigu eest!

Pidin minagi käima kodus internetis käima,et leida aarde lõpp-peidukohta.Läksin ida poolt,vist veits pikem maa kui läänest,tuli 2,8km edasi-tagasi,aga igati kena rabamaastik.Praegusel aastaajal küll suht vesine,kuid mitte midagi hullu.Aare on tõesti ilusas kohas!
Aarde plastikarp on katki,kilekott seal ümber tundub küll hästi veekindel olevat,logiraamat oli igati korras.Polnud endal kahjuks midagi parandmiseks kaasas,ehk järgmine mineja võtab kaasa väiksema-keskmise toidukarbi?See aare oma asukoha poolest on seda väärt!

Kohe tore on see multitabeli täitmise challenge; soodustab ühisplaanide tegemist ja motiveerib ka koormava maastikuga kaugema kandi aardeid külastamiseks ette võtma ;).

Karli kiusukas oli igatahes tänase päeva põhiprojekt, kõik muud aarded, mis samuti päeva mahtusid ja leitud said, tulid juba boonusena. Matk ja leid ise meile raskusi ei valmistanud, tagasiteel korjasime veel metsaselt alalt mitu kotitäit pohli. Aga linna tagasi jõudes pidin küll oma Yarisega ühte üleujutatud tänavasse napilt ära uppuma, siukest vihma tuli õhtupoolikul, teed olid kogu tänava laiuselt mitmekümne cm kõrguselt kohati vee all…

Aitäh aarde eest, saime väga meeldejääva päeva :).

Kavatsesime teekonna ette võtta idast. Sinka vonka mööda jäätunud teid.. Kahel pool sügavad kraavid.. oma 5 km sai sõidetud...kuniks tee otsa sai. Ees haigutas kuristik. Vesi oli mõned meetrid teed minema viinud. Sel korral jäi leidmata

Mõni aeg tagasi käisime kiusu pärast ära algpunktis, leviga oli nagu oli, s.t. et polnud, oli ja kadus. Aga kiusu pärast ei jätnud jonni ja lõpuks sai koordinaatide määramiseks alginfo leitud. Lahendamise jätsime koduseks tegemiseks, mugavam katsetada ju leviga, eksole. Natuke vaatasin numbreid ja õige variant õnnestus leida üsna ruttu, geokontroll näitas rohelist tuld. Kohe otsima ei tormanud, aga täna tulime siis lootusega ilusale rabamatkale, nagu eelnevates logides kirjeldatud, kuid tundub, et lähenemisuund polnud päris õige, nauditavat teekonda polnud ees ootamas. Ja täitsa kiusu pärast otsustasime selle teekonna katki jätta ja teisi aardeid otsima minna. Aga me katsetame kunagi teisest suunast. Kiusu pärast.

See on meil Estega teine katse, lähenesime läänest ja maastik oli meile meie varustusega läbimatu. Kiusu pärast tuleme kolmandat korda veel!

13692.

Alguse leidsime lihtsalt, aga kui tahtsin kontrollima hakata, milline neid variantidest õige on, siis selgus, et levist pole haisugi. Eks toksisin siis esimese sisse GPSi, vaatasin punkti kaardil ja välistasin kui ilmselgelt vales kohas oleva. Paraku juhtus samamoodi kõigi punktidega. Eks siis tuli ette vÕtta sõit levipiirkonda. Valisin ühe punktidest välja ja hakkasime sinnapoole liikuma, aga auto parkimise ajaks polnud endiselt levi. Kui olime natuke jalutanud, siis kuulsin telefonist sõnumihäält. Tardusin soolasambana paigale ja toksisin väljavalitud koordinaadi sisse. Punane. Alles viimane katse näitas rohelist tuld. Selgus, et me olime siiski kogemata täitsa õiges suunas liikunud. Väga lahe teekond oli ja aare oli ka täitsa sürr kohas. PÄrast logimist sai veel tükk aega aarde kõrval lebatud ja olustikku nauditud. Tagasiteel olid segavaks faktoriks maitsvad mustikad ja neid oli kohe palju, sai mÕnusalt maiustada. Aitäh peitjale.

Aare igati nimevääriline - isegi levi oli nullis välja lülitatud.

Olgu siis kiusuks peitjale öeldud, et rännak lõppu oli täiesti nauditav ;). Tänud!

Nullis käisime ära, levi oli suht kehv siin- õnneks teisega saime juba pihta. Seni kuni Priit ja Miki levi otsisid, siis mina sain geokontrolli roheliseks. Eks teine kord siis siia tagasi.

Nullis sai kohe selgeks, milles kius seisneb. Nimelt ei levinud seal internet. Eks geokontrolli siis sedasi :P Ok, tegin pildid ja sõitsin mõnisada meetrit eemale, kus sain kolmanda korraga geokontrolli roheliseks. Õnneks oli loogika võimalike variantide piiramiseks vähemkiuslik kui kartsin. Kui põdrakärbeste kõrghooaeg kõrvale jätta, siis matk ise oli väga hingekosutav. Loominguline ümbriskonteiner paistis juba kaugele. Sobib kenasti komplekti Karli stiilis unikaalsete logiraamatutega :o) Aitäh!

Leebe kius üle elatud, sai teekond lõppu ette võetud. Lähenemise suunaks valisime ida ja kui olime kraavist üle saanud, siis edasi oli suht lihtne jalutuskäik raba vaatega maastikul. Peagi sai aare leitud, viimane rabaõhu tõmme tehtud ja järgmise sihtkoha poole teekond võis alata. No tegelikkuses teele langenud puu tõttu pidime ikka kogu tuldud tee tagasi sõitma ja kogu piirkonnale tiiru peale tegema.

Tänan peitmast.

Kõige kiuslikum oli internet, mis mõjutas geokontrolli tegemist. Aarde enda kätte saamiseks oli vajalik üldiselt päris mõnus jalutuskäik kauni vaatega kohta. Aitäh!

Selle kiusliku aarde alguspunktis käisime ära mõned päevad tagasi, aga lõpp-punkti lahendamise jätsime kiusu pärast kodutööks. Lugedes logisid tundus, et lääne poolt läheneda pole mõistlik, nii et lähenesime mujalt, nii kiusu pärast. Tegime väga hea valiku - kõige ekstreemsem koht oli umbes meetrilaiune kraav, mille põhjas vast mõnikümmend sentimeetrit vett ja mida nii minnes kui tulles ületada tuli, aga see oli tehtav kuiva jalaga. Kogu tee oli väga mõnus matk. Tänu tuulisele ilmale ei olnud meil isegi tüütuid kaaslasi ümber pea lendamas ja tükke küljest rebimas. Aare paistis juba eemalt silma ja see on väga heas korras. Kiusu pärast panime nimed ka kirja! Suur tänu selle mõnusa kiusu eest!

Tänud peitjale kiusamise eest!

Vahepunktis tuli muie suule ja eks seal käis mingi "sidesõna" peitja kohta ka. :)

Aga umbes kümne minuti autosõidu kaugusel sai otsus tehtud, et ma teen selle teekonna ikkagi täna veel ära. Ühest metstuvist hakkas juba kahju, sest ta ei taibanud metsa vahele lennata ja lendas põigeldes pikalt mu auto ees nii sinna minnes kui ka tagasi tulles.

Lisaks nägin ära minnes kaugemal tee kõrval suuremat kogu, kes oli öökulli profiiliga. Aga kui see kogu neljakäpukil ära hakkas jooksma, siis arvasin selle olevat rebane. Kuigi rebastel on suur ja kohev saba ja jookseb ikkagi nagu koer. Siis sain aru, et tegemist on hoopis ilvesega. Esimene kord ilvest näha looduses.

Teel peidukani nägin ka suuremaid jälgi tee peal, aga midagi kindlat ma ei saa öelda nende omanike kohta. Oli nagu suurema tallaga loomake ;)

Esimest punkti külastasime kahe aasta eest. Saabusime, gps suunda näitamas, ilma igasuguste eelaimusteta. Alles Kiusu tee silti nähes tekkis esimene emotsioon aardega. Vahepunkti leidsin kohe üles, ülesande lahedus oli ka selge. Tuli vaid telefon välja võtta ja seejärel jõudis karm tõde aarde kohta kohale. Üks pulgake aegajalt vilksatas telefonis aga sellest jäi väheks ning jätsime ülesande kodutööks.

Täna oli see päev, mil soovisime lõpu ära vormistada. Otsustasime läheneda läänest, parkida auto, jalutada 300 m sihti mööda ja seejärel lihtsamat sorti rabamaastik. Kõlas kerge jalutuskäiguna. Ainult me ei osanud arvestada soode taastamisega. Ilusa metsasihi asemel vaatas vastu 10 m laiune pori ja mudaväli, mis suundus raba poole. Kauna jalutus metsasihil jäi ära, siis võtsime suuna otse läbi metsa soovitud rabaraja poole. Metsas laiutas puhmaste vahel vesi aga kummikutega polnud suurt viga astuda. Mida me aga ei osanud oodata, siis kusagil 100 m kaugusel seisime silmitsi risti kulgeva pori ja muda väljaga, mis oli 10 m lai ja teadmata km pikk. Kuna teekond oli alles alguses, siis loobumismõtteid ei olnud tekkinud ning üritasime leida mudavälja keskel kandvamaid mättaid, mida mööda teisele poole jõuda. Kandvaid mättaid jagus ainult 2/3 peale ja seejärel tuli ikkagi ühe jalaga kiiresti mutta astuda. Kartsin küll, et üks meist kaotab kummiku või saame jalad märjaks aga saime kenasti ilma kadudeta üle. 100 m pärast kordus sama jama, ainult siin leidus kandvaid mättaid veidi rohkem. Peale teist takistus jäi veel läbida kõrkjaväli ning olimegi rabapinnasel. Aarde poole suundudes tabasime mingil hetkel ära vana raja, mida mööda oli aardeni kerge astuda Lõpus kummikutega päris otse aardeni ei saanud ja tuli teha väike ring. Aare ise on korras, nagu oleks eile paigaldatud.

Tagasiteel auto juurde otsustasime võtta suuna otse teele, mitte autole. Esimene mudatakistus oli lihtne. Teisega enam nii kergelt ei läinud. Head ületuskohta esialgu silma ei jäänud. Mina sain 1/3 peale ja tundsin, kuidas maapind jalge all kergelt vajub ja tuli ruttu tagasi pöörduda. Kuna silm jõudis eemal märgata võimaliku ületuskohta turbavalli näol, siis pidime 100 m ringi tegema, et kuiva jalaga üle mudavälja saada. Lõpetuseks tänan peitjat aarde eest, mis jääb kauaks meelde. Aitäh!

Peitja sünnipäeva auks noppisime ühe tema aarde. Algus läks kiiresti ja sealt edasi saime hunniku kiusu. Täpsemalt Kaupo logis, aga kui nii enda kui ka peitja tekitatud kius ära said näritud, siis tuli ka ilusast kohast leid. Aitäh!

Siin läks väga lappama. Olin koostanud aarete nimekirja ning kui Täpikese aare leitud, siis ütlesin peast, et järgmiseks Maassaare. Põhja-lõuna suunaline 5km tee on metsaveo tõttu halvas seisus ning teise käiguga ajab pidevalt ropendama. Poolel teel avastasime, et Geokontrolli aare jäi vahele. Mõtlesime, et käime siiski Maassaares ära ning äkki sealt lõunnasse ja siis läände sõites jõuame ka kohale. Ega viimane sirge Maassaardegi tore polnud, aga kohale saime ning lõunasse ka sõidetud, aga läände viiv tee polnud läbitav. Sai siis toredat 5km põhjast lõunasse teise käiguga sõidetud ning lõpuks nulli.

Nullis saime aru, mis nali siin käib, aga see kius polnud ebameeldiv. Otsustasime, et teeme ausalt läbi, eks ikka aega läks enne kui geokontrolli proovida saime. Kui põhja lastud, siis sõitsime nii lähedale kui saime ning olime rahul, et varem seisma ei jäänud. Teadsin küll, et märg aeg on, aga siin kõndisime nagu märja svammi peal. Polnudki ammu rabamatka teinud, vahelduseks väga mõnus. Kahjuks ujuma ei kutsunud täna, aga eks neid võimalusi on veel palju alles. Aitäh aarde eest ja tagant järele palju õnne :)

Ei uskunud, et veel selle aastanumbri sees, iseseisvalt seda aaret hooldama jõuan aga võta näpust. Alustasime oma matka suunalt kust peitja seda veel teinud ei olnud. Seeläbi oli päris põnev, et mis siin nüüd küll ees võib oodata. Alustuseks oli sügav ja lai kraav ning kahtlase väärtusega libe plank purdeks/sillaks. Maire libistas ennast katsejänesena üle ja ei jäänud siis mulgi muud üle kui järgneda. Loodus oli üsna vesine aga kummikutega liikudes ei midagi hullu. Oli looma jälgi kui ka pabulaid. Rabavärvid olid kaunid ning boonuseks saime mõned jõhvikadki. Levia poolt aardele seotud loominguline valget värvi päästekilekotike hakkas juba väga kaugelt silma. Ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit meil ei olnud. Biolagunenud camokoti asemele sai nööridest punutud korvike, mis sai varasemalt töö juures valmis meisterdatud. Loodetavasti kestab kümnendeid mureta. Tagasiteel avastasime kogemata veel mingisuguse rabapinnase mõõtemehhanismi. Arvestades kraavide kogust, siis äkki hakatakse ka siin raba niiöelda taastama? Muidu oli kõik korras. Head kiusu!

Vaatasime seda oranži täpikest ja mõtlesime,mis sellega peale hakata ja otsustasime, et vaatama, mis kiusu me siis saame. Algus oli palju tõotav ja kiusu ei saanud. Väike kius tuli siiski ja pidime minema levi otsima, selle leidsime suhteliselt lähedalt ning lõpp-punkt lokaliseeritud ei jäänud muud üle, kui kohale sõita. Geomobiil pargitud ei jäänud muud üle, kui kummarid jalga igaks juhuks, kaarti vaadates lubas niiskeks minna. Kuna öösel oli vihma sadanud, siis oli natuke niiskem jah. Kui aardeni jõudsime siis mõtlesime, et kus see kius siin siis oli. Oli mõnus pärastlõunane jalutuskäik kenas looduses. Isegi vikerkaar tuli välja. Rabas on ikka ilus, eriti sügisel. Aarde karpe avades oli selline tunne, et omaniku lõhn oli veel sees, nii kenasti oli karbi sisu korras. Camo kott oli jah biolagunevaks osutunud aga geopeituse lehelt lugesin omaniku palvet alles kodus... Igatahes nii mõnus kius oli, et väärib lemmikpunkti. Tänud välja meelitamast nii kenasse kohta!

Palve järgmistele otsijatele. Annaksin/saadaksin kaasa uue aarde maskeeringu. Tuleb välja, et aarde camokott osutus rabatingimustes biolagunevaks.

Tänan aarde eest!

Pikalt me end kiusata ei lasknud, juba teise autost väljajooksuga nelja tee ristil oli peavõit lotokastist välja tõmmatud. Lähenesime lõpule kõige otsemat autoteed pidi ja värsked põdrajäljed juhatasid aardeni. Lõpu eel hakkas üks nähtamatu lind väga kõva häälega pahandama, tagasiteel liikus ta latvades ringi ja näitas enda välimust ka - mänsak! Polegi enne kohanud.
Kuna jalad olid juba enne märjad, käisime matkatossudega ega tundnud kummikutest puudust. Aitäh, oli tore seiklus Soomaal!

Mõnus pühapäevahommikune jalutuskäik täielikus vaikuses. Isegi linnud olid puhkepäeva puhul oma mögafonid vaiksemaks keeranud ja sosistasid vaevu. Aitähh!

Kuidagi käigu pealt tuli seekord mõte poodi vähe suurema ringiga sõita ja see kaua oodanud aare ära noppida. Ühegi kiusliku tagamõtteta oskasin ma oma mõlemad telefonid koju unustada, aga mis siis sellest, Hannol ju ka äpp olemas. Nii me siis esimeses punktis saimegi end leida kiusliku leviaugu keskpunktist, nagu nii mõnigi varasem otsija ilmselt. Polnud parata, tuli levialas ära käia ja enne hullemat õnnestus ka geokontroll põhja lasta. Rabamatk oli väga mõnus ja igati jõululaupäevane, mets kaunilt kuuskedega ehitud ja mättad jõhvikatest punased. Jõuluprae kandidaate hüppas ka mitmesuguseid üle tee, aga sinna nad meist jäid. Järgmistele soovitaks siiski räätsad kaasa võtta, uppumisohtu küll ei ole, aga õrnast rabapinnasest on kahju. Aitäh mõnusa jõulumatka eest!

Esines teele kukkunud puude saagimist ja koristamist, neljarattalisel ratta vahetust, kiusu taga ajamist pidevas vihmas ja tuules. Tänud peitjale.

No oli ikka kiusu,vähe sellest ,et peitja kiusas aitas loodus ka veel kaasa.Sõites nullist lõpupoole purunes meil autorehv ka veel.Ega see veel kõik ei olnud,kui leid kirjas ja õnnelikud siis leidsime ka puu tee pealt eest.Õnneks see oli viimane kius ja edasi kulgesime rahuliku tempoga ja tagavararattaga.Aitäh!