Nii lähedal, samas nii kaugel

Mugusid oli siin täna liikvel mitmeid, aga ükski ei paistnud meie tegevuse vastu huvi tundvat. Vesi kandis veel õnneks hästi, nii et pigem oli aare ikka lähedal kui kaugel. Aitäh peitjale!

Jääga hea ronida

Koostöös ilmataadi ja abivahendiga sai see umbes kella 17 paiku logitud. suht muguvaba oli. aitäh ja tore, et see ammune pind silmas kaelast ära sai.

Eelmisel päeval panime paika, et millistele aaretele täna üks-null ära teeme 🙂 ..krõbedad talveilmad soosivad ja lihtsustavad nii mõnegi topsiku kätte saamist.
Aitäh!

Selle aarde peale on juba mitmeid aastaid mõeldud, kuid ma pole varem nii sobivate ilmaolude ajal Tallinnas viibinud. Täna sobis kõik ja suurema kambaga sai aare ette võetud ja ära tehtud. Suured tänud geokolleegidele! Samuti tänan ma peitjat, et ta sellise väljakutse esitas.

Vaatasin siis kõigepealt selle lisatud lingi poolt pakutava video ära. Purjeregati avamisest noh. Kummastav oli näha, et riikide nimed olid kõigepealt ikka kirillitsas ja siis alles ristiinimese moodi kirjapildis. Aga noh, eks ajad olidki sellised.
Eile käidi välja idee, et tuleks ja vormistaks selle lähedal oleva kauge asja nüüd siis ära, kuna jääolud igati ta peal tallumist soosivad. Käisime siis õhtul veel asja üle vaatamas ja hommikul täiendatud jõududega tagasi. Mugusid null, uskumatu, sest polnud enam just varahommik ja eileõhtune rahvaste voorimine ei lubanud küll nii soosivaid olusid. Igatahes saime ilma uudishimulikele silmapaaridele vaatemängu pakkumata ilusti logi kirja panna.
Tänud peitjale keset linna ühe tava-arde eest, mis muudkui püsib ja püsib ja arvatavasti ei lähegi kunagi kaduma.

Üks vähestest aegadest, kui Eestis veel nii külma ilma pakutakse.

Olin varasematel päevadel uurinud ümbrust ja üks plank oli täitsa läheduses olemas. Täna siis kell 2 kohale ja plats valmis. Mingit moodi sain seal otsas karbi lahti ja siis ka nime kirja. Kogu tegevus toimus õnneks ka muguvabalt niiet sain rahulikult tegeleda, aga natuke ajas ikka pinge üles :D
Aitäh!

Vastava abivahendiga leitud. Aitäh.

Seda täppi olen ka kogu aeg edasi lükanud aga täna tundus see kuidagi lihtne kui auto on kõisugu abikaid täis.Aitäh!

Tehtud nii nagu kirjelduses öeldud, esimesel korral mõõtsin kaugust, teisel korral kogusin.

Kui olime juba ühe 4.5 aarde loginud otsustasime ka siia vaadata. Abivahend jäi ilusti paika ning Mirjam läks aaret õngitsema. Täitsa hästi õnnestus tal see, saime ilusti logis raamatusse kirja. Lõpuks on ka see veidi pinnuks silmas aare logitud. Aitäh!

Mõtlesime, et kui juba siinkandis oleme ja redel on olemas, siis miks mitte veel üks võtta. Ajasime autod parklassse, Kärt haaras redeli kaenlasse. Tõmbasime selle täies pikkuses jälle lahti ning voila, pikkus oli täpselt paras. Ühise arutelu tulemusena selgus, et Mirjam on kõige kergem ja läheb karbijahile. Redel painduma ei hakanudki ja Mirjam sai üsna kergelt karbi kätte. Kärt võttis vastu, mina toestasin redelit. Tööjaotus oli igati paigas. Kui karp tagasi oli pandud, siis tundsime päris suurt rõõmu, et kaks 4.5 maastikuga aaret järjest leitud sai ja seda kokku poole tunniga. Edasi jutustasime veel eri aarete lahenduste üle ja panime paika järgmised tulevikuplaanid, et ühiselt veel aardeid võtta.

Kuna Kärt meil abikaga varnast võtta oli ja temalgi see karp siin logimata, siis tegime ettepaneku ka siia suunduda. Jõe äär oli kalamehi täis ja ka muidu mugusid oli mitu, aga see meid ei seganud. Näoga, et nii peabki olema, laotasime abika lahti ning mina sain akrobaatikat teha. Oli täitsa vahva, ainult et põlved jäid natuke haigeks. Aare nõuab ohvreid, pole midagi teha.

Aitäh! Karp, mis isegi nii pinnuks polnud veel saanud on nüüd tehtud. Do-did-done, nagu öeldakse.

Käisime üleeile uurimas, millega tegu ja täna õhtul otsustasime asja ära teha. Kõigepealt proovisime, kas abivahend ikka ulatub. Kaks paari istusid ja nautisid õhtut. Olid ka kunagi mänginud. Redel ulatas täpselt. Ainult, kas läbi paindub või mitte, saab ainult katsetuse teel teada. Tuul oli küll väga tugev ja pani natuke kahtlema, aga ahvipoiss innustas takka. Teeme ära. Mis siis ikka ja nii läks. Kõik läks kenasti. Täname väikese närvikõdi eest. ????????????

Matson arvas, et see aare on nö. kohustuslik kraam täna ööseks. Kui siia jõudsime, oli 2 öösel, ikkagi käis rannapuhvetis korralik möll ja ka rannapinkidel oli erinevaid seltskondi noori viint libistamas. Ausalt öeldes, kui ikka mitmekesi siia satud, on kõigil jumala savi, mis sa seal oled või teed. Nii tõimegi redeli ja logisime ka selle ära.

Täpselt selline aare, mida üksi on võimatu võtta. Pole katet ega midagi. Üldse ei meeldi sellised aarded muidu, linnas niigi on raske otsida. Aga eks ju ka sellistel aaretel on oma nišš, et neid peadki mitmekesi võtma ja siis on just ägedad. Oli tore, aitäh. Siiani aare üliheas korras.

Erinevalt eelnevatest logijatest mind see täpp absoluutselt ei häiri ja pole siin ka varem piilumas käinud, logidest on ju teada, mis ees ootab.

Selle talve jääolusid arvestades mingil hetkel meenus ja sähvatas, et oleks sobiv aeg. Sinnapaika see mõte paraku jäi. Tasub ju ikka külm talv mööda lasta ja juba kevadiselt sulavate oludega vaatama tulla:)

Ega väga ei lootnudki enam, aga tulime vaatama. Kohale jõudes pikalt arutlemist polnud, vaatasime hetke neid hulpivaid jääkamakaid ja lahtist vett nende ümber ning tõdesime, et meie planeeritud Bremeni linna moosekantide meetodil logimisest ei tule midagi välja, jää ei kannaks meist ühtki, rääkimata kahest või kolmest.

Nüüd logi kirjutades avastan eilse logi ja foto, tundub, et palju siiski puudu ei jäänud, vaid üks päev?:) Ega midagi, jääb edasi ootele, sest meil sellist mikit niikuinii polnud, keda oleks olnud lootust sillaks võluda;)

Ikka ei häiri see leidmata täpp, küll igal aardel tuleb oma aeg.

Oi kui magus pealkiri. Millalgi varem olin seda piilumas käinud ja jää tundus tollal sihuke, et astud peale ja oled hetkega mitu meetri allpool kalakestele tere ütlemas. Täna juhtusin Mikiga sinna kanti. Vaimusilmas kujutasin mina ette seda, et Miki viskab end sirgelt posti ja piirde vahele ja mina kõnnin üle. Kusjuures, kui ta viskab niiviisi sirgelt, et nägu on taeva poole, siis saan justkui üle mäe kõndida. Ihhii.

Tegelikkuses lahenes olukord veits teisiti ja sain ilusti-kenasti aarde kätte niiviisi, et Miki keeras mind ümber oma sõrme (või midagi sellist).

Leitud.

Seda aaret oleme kunagi üsna ammu piilumas käinud. Ma isegi ei mäleta, kas me siis vajalikku abivahendit omasime, ilmselt mitte. Ühesõnaga sai see lootusetuks juhtumiks kuulutatud ja ajaga olen õppinud sellest täpist mitte välja tegema ja rohkem siia kiibitsema pole tulnud.

Täna oli aga Salmel soov leida mõni tavaline aare. Valik Tallinna ümbruses on üsna kesine: mitmed maastik 5 aarded, mida pole lootustki ilma erivarustuseta logida; koopa-aarded, mida talvel pole võimalik leida ja veel paar aaret, mida sihilikult vältinud oleme. See aare siis kuulus sinna viimasesse gruppi. Ühesõnaga tänase soovi täitmiseks valikuid polnud- kas see aare või mitte midagi.

Teades juttude ja piltide järgi väga hästi, mis meid ees ootab, võtsime abivahendi kaasa ja veeresime juba tuttavasse parklasse. Seal oli parasjagu üks töötava mootoriga auto ja keegi inimene paistis ka kapoti alt. Alustuseks käisime ja hindasime siis olukorda niisama. Veeseis tundus üsna madal, muidu oli objektiga kõik suurepärases korras. Kuna jäime mugude vaateväljast täpselt välja, tõime kohale ka abivahendi. Peagi selgus, et abivahendi paika saamiseks on vaja ka teist abivahendit, kuid õnneks leidus vajaminev asi autos. Täiendasime varustust ja peagi oli paljulubav seis saavutatud, niivõrd-kuivõrd sellise ehitise kohta midagi sellist üldse öelda saab. Sättisime veel kogu kaadervärki natuke stabiilsemaks, vahetasime mõned kõhklevad pilgud ja seejärel hakkas Salme aarde poole suunduma. Kõik püsis kindlalt paigal ja üsna muretult oligi ta raamatuga tagasi kindlal maapinnal. Panime nimed kirja ja sama lihtsalt sai raamat tagasi toimetatud.

Väga äge aare, kiidame peitjat ja soovitame.

No seda värki on mitu korda kiibitsemas käidud. Nii nagu mitu hullu ees, nii peab üks hull ju järele tegema. Plaanis oli minna väga hilja õhtul, et mugudega poleks vaja suhelda. Täna väga vara, keset unenägu, äratati jõhkralt üles ja kui olin reaalsesse maailma jõudnud mõistusega, siis mõtlesin, et miks mitte.

Mõte oli ju hea, aga kõige meeldivam seal siiski ei olnud rippuda. Ilmaga vedas, veepind oli täiesti sile ja süsimust. Kas keegi itsitas selja taga? Ära jäi see mull-mull-mull. Mugusid ka null, ei ole ju nii hull.

Kas teeks veel? Ei. Kas oli hea tunne, kui tehtud sai? Jah. Aitäh!

Uni läks hommikul ära ja profülaktika mõttes küsisn õiglast und magavalt Herkilt, et äkki läheks Piritale? Vastuseks tuli ,,Möh?,, ja nohin jätkus. Järeldasin, et vastus oli äraütlev, seega võtsin raamatu ja hakkasin lugema. Mul oli vaevalt pool lõiku loetud, kui padja tagant kostis kähisev ,,No lähme siis.,,

Nii ma leidsingi ennast varahommikul, enne päiksetõusu Pirital seismast, hinges kahetised tunded, sest vaata kuidas tahad - on tõesti nii lähedal, aga samas ikka nii kaugel. Ning paika pandud abivahend näis seda olukorda ainult võimendavat. Aga noh - pealehakkamine on pool võitu ja talisuplus näikse sel hooajal moes olevat. Seega lisasime oma ellu paar pinevat minutit ning logi oligi kirjas. Natuke uskumatu tunne oli, sest ma olen siin ikka oma 3+ korda igatesevalt vaatlemas käinud. Mida ma siis nüüd igatsevalt vaatamas käima peaks hakkama? :D A no ju midagi ikka leiab:)
Aitäh!

Haarasin redeli kaasa ja krissu järel lähenesime aarde juurde. Ei tea küll kus kohast puges jänku püksi ja ei olnud kohe üldse tahtmist sinna ronida. Krissu aitas meid Airiga hädast välja.
Tänud peitjale ja geosemudele.

Ega kaks ilma kolmandata ei jää ja nii sai siiagi tuldud lootuses seegi kaardil häiriv täpike mulle sobivat värvi saada. Kohale jõudes tuli ei tea kust välja vali tuul, mis veele tuule alla lükkas ja see kõrgeid laineid laksutas. Minu sees hakkas samuti tormide aeg. See asi tundus mulle igast küljest vaadates nagu õuduste tuba. Ma oleks nõus ma ei tea mitu korda mõne kõrge puu otsa ronima aga siin ma ei teadnud kas nutta või naerda aga mina ei suutnud. Sven ei paistnud ka väga vaimustuses olema. Nii me seal seisime koos redeliga ja aare itsitas vaid paari meetri kaugusel. Olekski ilmselt täna siit sinise näoga lahkunud, kui Krissu välja poleks pakkunud, et toob meile karbi kätte. Appi, kus on ikka hulljulge naine - ma kohe ei või. Süda jättis lööke vahele, kui ta seal turnis. See oli ikka jubeee. Võibolla ma oleks suutnud, kui oleks tuulevaiksem olnud aga ei. Mitte täna. Ole Sa tänatud Krissu! Aitäh selle sõgeda aarde eest!

Leitud, tänan!

Paar aastat tagasi käisin jalutasin kohale ja sain teada, et vaja rahvavaba aega, abivahendit ja kaaslast. Reede öö vastu laupäeva oli sobiv ja kõik tarvilik kaasas. Mina ronisin, kaaslane ergutas ja arvas, et kui redel peaks murduma, siis pole hullu, ronin kivi pealt kaldale ära küll. Korralik kaadervärk seal. Täname.

Käisin seda aaret esmakordselt vaatamas kaks päeva peale avaldamist. Ja sinna ta jäi. Sel suvel tuli meelde, et nüüd kus purjeka näol on abivahend Tallinna lahes olemas, võiks ju selle ka ära korjata. Paar korda käisime lausa jõe peal piilumaski, aga ikka oli kas liiga ilus ilm, et purje alla võtta ja silduda või siis liiga tuuline ilm, et kere kriipimisega riskida.

Täna oli aga igatahes täpselt paras ilm - tuult polnud üldse ja seega mootordasime kõigepealt Lennusadamast Kuuli Munani ning korjasime selle ära ning seejärel tulime jõele. Sildumine sujus veatult ning jaht oli piisavalt kõrge, et muljetavaldavast peidukast aare kätte saada. Liina kallistas nii kaua posti kui me logisime ning seejärel võisime rahulolevalt Lennusadamasse tagasi mootordada. Aitäh ägeda aarde eest!

Naissaarelt naastes sai tehtud plaan ka see aare ära logida, kuna mul oli autos sobilik abivahend olemas. Tekitasin redeli abil silla aardeni ning kinnitasin redeli ühest otsast veel igaks juhuks slingiga. Seejärel käisime kõik ükshaaval aaret logimas. Aitäh aarde eest, sedasi polnudki veel ühtegi otsinud :)

Naissaarelt tulles olime aardele nii lähedal, et patt oleks see olnud logimata jätta. Inge tõi autost vajaliku abivahendi ja siis saimegi ennast juba järjekorda seada ja aardesse oma nimed kirja panna.

Laeva peal kuulsin, et Markol on redel ja on plaan sadamas olev aare ära logida. Tõstsin oma kaks kätt püsti ja ütlesin, et mina tahan ka. Lahkelt lubati kaasa lüüa. Oodates vahetasin märjad jalanõud lõpuks kuivade vastu - milline õnnistus - ning võtsin paar ampsu süüa. Varsti olidki Inge ja Marko koos redeliga kohal. Mina sain võimaluse minna viimasena ehk olla see, kes krempli kokku pakib. Puude otsas pole pooltki nii õudne kui siin, eriti kui nägin, et üks redeli ots toetub postile nii paari ainut sentimeetriga. Käed värisesid, kuid õnneks midagi vette ei pillanud. Huh tore, et tehtud sai ja tegelikult oli natuke lahe ka :D Aitäh!