Vahase raamatud

Tutvustasin Vahase saarevahile geopeitust ning ta on nüüd ka sellest aardest teadlik. Varemleidnult saadud info põhjal saarevaht kinnitas, et aare ilusti olemas.

Sammusin mööda niidetud rada saare keskele, kus peagi kirjeldatud majakest märkasin. Astusin sisse ja asusin otsima, ei leidnud. Kuna palava päeva tõttu oli jube kuum, käisin end vahepeal õues tuulutamas ja asusin uuele ringile. Ikka ei midagi. Ühel hetkel sõitis õuele pererahvas ning läksin nendega juttu tegema, et ega nad ei oska mulle öelda, kuhu aare peidetud on. Nad polnud geopeitusest ja -aardest midagi kuulnud, seega tutvustasin neile mängu olemust. Jutuajamise käigus kutsuti mind lahkelt lauda suitsukala sööma. Kokkuvõtvalt kujunes sellest ülimõnus istumine, lisaks sain priiküüdi veeületuskohta. Aarde mitteleiu ajan palavuse ja väsimuse süüks, kuid ongi põhjust uuesti Vahasele tagasi minna.

Talvel jääga siia ei jõudnud. Nüüd oli parajalt mõõduka sügavusega vesi.
Leid tuli lihtsamalt kui oleks arvanud.
Tänud aarde eest.

Abruka reisi neljas, siin läks ikka aega. Ärge üle mõelge ja leiate lihtsamini.

Kolm päeva Abrukal. Teise päeva kolmas. Saarel kohatud töömehed teadsid õige paiga juhatada nii et läks lihtsalt. Aitäh!

Natuke pusisime aga leidsime.
Fxz -ga koos

Kui olin juba pea-agu kohal, mõtlesin, et olen ikka kuskil vales kohas... 10 sammu edasi ja voilaa...

Peale Miaga ratastega jäätee ületamist Roomassaarest Abrukale oli tunne juba selline, et oleme astunud välja igapäevaargipäevast ja sisenenud mingisse omaette maailma, kus meri on kõva, metsad on vaiksed ja iga saare vaheline lõik on nagu uus peatükk väikeses seiklusraamatus. Rattad veeresid üle jää hämmastava kergusega – justkui oleks keegi tee eriti hoolikalt siledaks lükanud, kuigi sel päeval tegi loodustöö ära täiesti ise. Õhk oli krõbe, aga selge, ja see andis kogu ettevõtmisele mõnusa värske tunde, mis pani meid mõlemat aeg-ajalt lihtsalt pead tõstma ja ringi vaatama, et kõike korraga endasse ahmida.
Abruka tervitas nagu alati oma männimetsa vaikse kõminaga. Seal on mingi eriline rahu, mida mujalt just ei leia – tundub, et saare enda hingamine muutub tasapisi ka sinu omaks. Põikasime läbi hiidarahnude juurest, mis nägid välja täpselt nii väärikad ja ajatud, nagu alati räägitakse. Iga kivi võiks jutustada loo mõnest ajast, mis enne meid siit mööda libisenud on, ja eks need lood ongi üks põhjus, miks nendes paikades alati veidi kauemaks seisma jääd. Naaberaarde logimine tuli samuti loomulikult – kui juba seiklus käimas, siis tuleb ju kõik olulised punktid kaardil ära kasutada.
Edasi suundusime üle jää Vahase poole. See lõik oli veel erilisem, sest nähtamatud piirid saarte vahel muutuvad talvel ühtäkki täiesti läbitavateks. Jää kergelt roosakas helk, päike, mis viskas madalaid varje, ja rattakummide ühtlane praksatus tekitasid rütmi, mis meenutas natuke vana raudtee peal kulgemist – ainult et siin oli kõik lõpmatult avaram ja vaiksem. Vahepeal pani mõni kriuks või pragin meid mõlemat peatuma ja jääd kuulama, aga lõpuks selgus iga kord, et meri lihtsalt räägib oma tavalist talvist juttu ja meie võime rahulikult edasi liikuda.
Vahasele jõudes oli esimene mõte: “See koht on väike, aga hing kohe suur.” Ning loomulikult tahtsime üles otsida Vahase raamatumajakese, millest olime varem kuulnud. Olgem ausad – nii väikesel saarel, keset talvist avarust, mõjub üks väike raamatute majake täiesti ebamaise nähtusena. Seal ta aga oli: lihtne, armas ja täiesti õigesse kohta loodud. Kui tuul ümber kõrvade susises ja lumi krudises, tundus korraga väga loomulik seista keset seda vaikust ja sirvida mõnda juhuslikku köidet, mis justkui ise sinuni jõudis. Mõni teos oli uueväärne, mõni rääbis, mõni täiesti müstiline oma päritolult. Jätsime ka omalt poolt ühe väikese panuse – hea ringkäik väärib alati uut algust.
Seejärel saabus aeg aarde enda otsimiseks. GPS viis meid esmalt üsna õigele poole, aga nagu ikka, algas tavaline pime kana ja tark kana vaheldumise faas: kord vahtisime kõrgele, kord madalale, kord üritasime mõelda loogiliselt, kord lasta end instinktil juhtida. Vahepeal kõndisime ringiratast ja pärast selgus, et täiesti mõttetult, aga see ongi geopeituse ilu – otsimine on pool emotsioonist. Kui vihje avasime, muigasime mõlemad korraga, sest see osutus täpselt selliseks, mis paneb sind kõigepealt tunnistama, et “jah, seda oleks pidanud ise taipama.”
Ja siis jõudis kohale tõsiasi, mis pani meid mõlemat kõva häälega naerma: olime juba esimesel ringil jõudnud õigesse kohta, seda korralikult uurinud ja – mis kõige parem – ise täiesti tahtmatult aaret perfektselt üle maskeerinud. See hetk, kui taipad, et oled ise enda teele takistuse loonud, on harva nii naljakas. Aga just sellised hetked teevadki leiu eriliseks ja panevad otsimisele täiesti oma varjundi. Kuskil kuklas tekkis isegi tunne, et kogu see “meie ise maskeerisime aarde ära” episood sobiks mõne geopeituse koomiksi esimeseks kaadriks.
Aare ise oli heas seisus, kuiv ja kenasti peidus. Logiraamat ootas juba kannatlikult uusi ridu. Kirjutasime enda märgi sisse ja võtsime veel hetke, et ümbrust vaadata. Kauge merekohin, vaikus, mis pole kunagi päris tühi, ja lumi, mis peegeldas talvepäikest nii, et kõik tundus hetkeks peaaegu üleloomulik. Vahase on tõesti oma olemuselt niivõrd kompaktne ja samas sisukas paik, et isegi lühike peatus jääb mällu nagu pikk retk.
Tagasitee kulges kergelt, sest leid oli tehtud ja tuju suurepärane. Rääkisime Miaga terve tee sellest, kui lahe on, et Eestis on nii palju väikseid saari, mis talvel täiesti uue elu võtavad. Ja kuidas geopeitus paneb märkama asju, millest muidu lihtsalt mööda astuks. Ning loomulikult naersime veel mitmel korral selle üle, et varjasime aarde enne varast paremini ära. Kui lõpuks Abrukale tagasi jõudsime, tundus isegi mets tuttavam – justkui oleks päev meid natuke muutnud ja teravamaks teinud kõige suhtes, mida nägime ja kogesime.
Aitäh aare paigutajale – suurepärane asukoht, mõnus idee ja just õigesse konteksti sobitatud peitmine. Sellised leiud teevadki seikluse eriliseks ja toidavad seda soovi ikka ja jälle uusi kohti avastama minna. TNLN, kuid saarelt lahkusime kindlasti rikkamana kui tulles – ja mitte ainult leidude, vaid ka lugude võrra, mis veel kaua meeles püsivad.

Kuna sel nädalavahetusel sattusin Saaremaale, siis tsekkasin leidmata aardeid sellise pilguga, mida üle jää võtta saaks. Vahase tundus selline, et võiks proovida kuid samas kogu teed jalgsi visata ka ei viitsinud. Autoga jääle minemiseks hindasin jääkihi veel liiga õhukeseks - alles see laev seal Abruka külje all puskles, äkki pole veel piisavalt paks jää. Jäid üle variandid - elektritõuks või jalgratas. Ah, jalgratas oleks liiga igav olnud, teeme tõuksiga. Nii läkski. Roomassaares pakkisin tõuksi välja, toppisin nii palju riideid selga, et iga hüljes kadestaks ning panin minema. Käntsa panin esimese saja meetriga, siis tuli väike sõiduvõtte korrigeerimine ja järgmise kilomeetriga olin juba vana kala :) Esivedu tuli lihtsalt välja lülitada.
Abrukal nii kaugele tõuksiga, et Vahase lõhn oli ninas ning edasi jalgsi. Aare ei tulnud kergelt, isegi pisikest õlekõrt oli vaja, kuid õnneks sain veidike tuge.
Tagasiteel tundus, et jään merel pimeda peale kuid napiltnapilt sai ikka viimase valgega üle.

Roomassaare.
Kohalikud parkisid ennast kõrvale ja vahtisid tükk aega vaikides. Et siis tõuksiga? Üle? Ja arutasid, et selle võiks kusagile ajalooraamatusse kirja panna, seda pole siinkandis varem tehtud. Et siis kui viimati siinkandis jää oli, polnud veel tõukse, mis ühe laadimisega sinna ja tagasi sõidaks.

Igatahes, lahe oli. Teinekordki :)

Tore majakene selle saare peal. Veel toredam, et nüüd ka endas aaret peidab. Logi kirjas. Aitäh.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".