Kükametsa

Abruka ülesõidul sai juttu tehtud ka jala läbi mere Vahasele minemisest ning kuna sain kinnitust, et vesi on umbes põlveni, otsustasin julguse kokku võtta ja asja uurima minna. Vesi oli väga soe ja läbipaistev, tänu sellele asusin tasapisi teele ja roostikust välja jõudes teise poole sisseminemismärke nähes tuli sammu ka kindlus. Vahasel asusin niidetud rada pidi teele ja põikasin läbi rändrahnude juurest, mille otsa tuli ka ronida. Siis oli aeg aare üles otsida, mis läks tänu vihjele kiirelt. Suur tänu peitjale! Vahase saarevaht on nüüd ka aardest teadlik, tutvustasin talle geopeitust ja näitasin karbi kätte.

Talvel jääga siia ei jõudnud. Nüüd oli parajalt mõõduka sügavusega vesi.
Tänud aarde eest.

Abruka reisi kolmas. Kõige kergem, kui mitte arvestada okkaid.

Kolm päeva Abrukal. Teise päeva teine. Tulime läbi kõrge ja lainetava vee. Saar üllatas kenasti niidetud radadega. Vaatasime kive, logisime aarde ja jalutasime saare läbi majadest kuni lõunatipuni. Aitäh!

Kerge leid

Viimati sai siinkandis käidud üle 10 aasta tagasi.. pragu soodsatel tingimustel võtsin uuesti reisi ette.

Täna oli neid päevi, mil isegi enne uksest välja astumist on tunda, et tuleb eriline retk. Võtsime Miaga ette plaani, mis oli tegelikult juba mõnda aega kuklas tiksunud – sõita ratastega Roomassaarest üle jäätee Abrukale, sealt omakorda edasi üle saare Vahase laiule ning avastada kõik, mis talvine saarerahulik loodus endas varjab. Nii harva avaneb võimalus jääteid mööda liikuda, veel harvem aga kombineerida seda rattasõidu ja geopeitusega, seega polnud mõtet pikalt kõhelda. Ilm oli külm, aga selge, ning karge tuul lubas seiklusele oma eripärase vürtsi.
Esimene lõik, Roomassaarest üle jää Abrukale, oli omaette kogemus. Jää pind oli kohati krobeline, kohati täiesti sile nagu klaas. Miaga sõitsime vaikuses, ratas ragises karge õhu käes ning iga pedaalipööre tekitas jääl kerge vibratsiooni. Kogu selle avaruse ja vaikuse keskel ununes igapäevaelu mürin hetkega – ainult jää, meri ja meie. Abrukale jõudes oli tunne, nagu oleks mõnda teise riiki saabunud: puuderohke mets, lumised rajad ja meretuule alt varju pakkuvad männid tervitasid meid soojalt. Sealt edasi suundusime juba tuttavama rajaga Vahase poole, kus ootas päris matkaline künklik kulgemine.
Vahasele jõudes oli esimene asi, mis silma hakkas, loomulikult sealse ala kuulsad hiidrahnud. Igal neist on oma iseloom – mõni nagu hiiglaslik kilpkonn, mõni nagu paatoslik valvur, kes seisab vaikides keset talvist merd. Ronisime Miaga ka redelit mööda ühe suurema rahnu otsa, kust avanes imeline vaade üle laiule ja tagasi Abruka poole. Seal üleval olles oli tunne, nagu seisaks maailma serval – ainult tuul, avarus ja igiammu jääaegade poolt siia toodud rändrahnud, mis on siin seisnud kauem, kui inimene üldse neid avastada oskas.
Pärast rahnude uurimist võtsime ette eesmärgi, mis meid sinna tegelikult toonud oligi – aarde logimise. Aarde lähedus oli peidetud kenasti ning seisis väärikalt nende looduslike hiiglaste naabruses, justkui öeldes: "Siin ma olen, kes oskab otsida, see leiab." Logimine sujus hästi ja mugavalt, ning enne edasiliikumist võtsime paar hetke, et nautida vaikust ja rahu, mis seal valitses. Olime küll keset seiklust, aga sellised kohad annavad alati tunde, et aeg võiks hetkeks seisma jääda.
Edasi käisime läbi ka kõrvalasuva aarde, mis pakkus veel ühe väikese väljakutse ja lisas matkapäevale mõnusa geopeitusliku rütmi. Seejärel seadsime suuna tagasi Abrukale, ratas all veidi väsinum, kuid tuju ainult parem. Abruka sadamasse jõudmine tähendas aga alles poole tee lõppu, sest ees ootas vastutuulega jäätee Roomassaarde. Kui hommikul oli tee olnud vaikne ja rahulik, siis tagasiteel oli tuul meile otsustanud näidata täiesti uut iseloomu. See puhus just külje pealt, korraks vastu, siis diagonaalis – täpselt nii, et rattasõit oleks võimalik, aga tunneksid, et oled seiklussarja järgmises episoodis. Vahepeal tuli isegi püsti tõusta, et hoogu mitte kaotada, ning mõned lõigud andsid paraja trenni eest. Samas oli kogu see ettevõtmine nii meeldejääv ja nauditav, et isegi tuul ei suutnud meeleolu rikkuda.
Lõpuks Roomassaarde tagasi jõudes olime mõnusalt väsinud, aga väga rahul. Päev oli olnud pikk, täis avastamist, loodust, vaikust ja väikeseid võite – nii füüsilisi kui ka geopeituslikke. Sellised retked tuletavad meelde, kui eriline on meie enda kodumaalgi liikuda ja kui palju põnevaid paiku leidub, kui vaid julged sammud jääle või rattale sead.
Aitäh aare eest! See sobis selle seikluse keskmesse suurepäraselt ning andis retkele just selle vajaliku lisamärgi, mis muudab tavalisest päevast midagi eriliselt meeldejäävat.
TFTC ja kohtumiseni järgmistel radadel!
/ Ove & Mia /

Käidud, leitud, logitud!
Kui muidu on Vahasele tuldud jalgsi läbi mere või paadiga, siis seekord sai Vesiaia sadamast tuldud sup-lauaga. Mõnus seiklus.
Aitäh peitjale!

Aitäh aarde eest!

Vahase saarega seostub minul Vahase maraton, mis algab Nasva sadamast..

Tänan peitmast.

Uurisin enne minekut kohalike käest Vahase saarele jalutamise kohta. Sain vastuseks, et täiesti tehtav, ja et vesi puusani ei ulatu. See oli tõsi ja meie jalutuskäik sinna oli tore. Alguses võtsime küll suuna liiga palju paremale, aga siis hõikasin suure rahnu otsas istuvale mehele, et kas ta teab kust saarele saab ja ta juhatas meid palju rohkem vasakule. Lõpp hea, kõik hea. Saime ka viimase Abruka aarde kätte ja lõpuks ka tagasi teisele poole kallast. Kokku tuli meil matka see päev umbes 23km. Suured tänud peitjale aarde eest, muidu poleks siia vist sattunudki.

Aovalges, kui ma alles õndsalt põõnasin, uuris Kaupo välja, kuidas oleks kõige mugavam paat vette lasta.
Mõne aja pärast olimegi vee peal ja kündsime seni avastamata saarele.

Vesi oli sõiduks täpselt paras ja tee saarele läks kiiresti. Edasi jalastusime, ajasime natuke saareperega juttu ja keksisime aardeni. Aitäh kutsumast!

Salmest läbi sõites märkasin siin paadislippi. Kuna kell oli hiline, siis ei hakanud enam Roomassaarde trügima ja jäime Salmesse telkima. Hommikul läksin sadamasse jalutama ja nägin kohalikku sadamavahti, kellegi oli huvitav rääkida merest ja paadisõidust. Pisut hiljem ajasime siit paadi vette ja otse üle Suure Katla kärutasime kohale. Randusime kohalikku randa lääne küljes, jalutasime hoovi ja rääkisime pisut juttu kohalikega ning läksime panime nimed kirja. Omal ajal Vahase aaret logides ka ise ei hakanud Vahasele jalutama, nüüd siis vähemalt on siin käidud ja kivide otsa ronitud. Aitäh peitmast, meil oli väga tore päev.

Leitud. TFTC!

Seekord läks kuidagi nii, et jätsin Abruka üldse vahele ja maandusin Vahase põhjasadamas. Kahel põhjusel - et vältida ebamugavat lainet ja kiviprügi, mis saart ümbritseb ning et saaks koibi sirutada ja saart rohkem näha, kui lihtsalt nullis karpi otsida. Ikkagi järjekordne lahe tundmatu väikesaar, mida avastada. Kaarditöö oli tehtud, rajad teada, asusin saart vallutama. Teekond aardeni oli selline mõnus, jahe tuuleke ja niidetud rajad kadakametsas. Kiire leid ja tagasi otsustasin tulla mööda tähistatud matkarada. Kuigi kaart näitas, et see läheb Vahase talu hoovist läbi, siis usaldasin kaarti ja rajatähiseid. Muidugi juhtus nii, et sattusin keset kellegi elamist ja vaikselt läbi hiilimise võis ära unustada. Suured silmad vaatasid mind nagu kuu pealt kukkunut, et kus sa siia said? Ee.. rada läheb, et sorry, lipsan läbi ja ei sega. Sealt tuli vastu, et rada läheb läbi jah, me oleme lihtsalt üllatunud - pole 3 nädalat ühtegi inimest näinud ja nüüd järsku selline välk selgest taevast. Aga tule räägi, mis sa teed siin ja võta istet ning üleüldse kus sul kiiret. Nii ma hoovibaari maandusingi. Õlut? Ja viskab mulle 0,33 purgi näppu. Soolakala? Suitsukala? Ma ajal sõrad vastu, et eieiei.. ma olen autoga, Roomassaare sadamas seisab, et pärast on vaja edasi sõita. Sealt tuli noogutus vastu, ahjaaa, arusaadav, siis muidugi ja valas selle jutu peale mulle pokaali veini. Edasine oli selline mõnus sume istumine kusagil maailma lõpu kohvikus, kus rääkisime kõik maailma asjad sirgeks, kuni tuli aeg lahkuda, sest tuul tõusis, õhtu hakkas kätte jõudma ja kui seda minekut järjest edasi lükata, siis oleks ma ilmselgelt siiamaani seal saarel. Tagasitee kohta polegi midagi suurt lisada. Kahju oli lahkuda :)

Suvel on tore mööda saari konnata. Sai siis läbi mere jalutuskäik tehtud ja preemiaks ka aare leitud. Aitäh!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".