Vana Jüri aare

Juba oli natuke piinlik, et eelmisel suvel ei jõudnudki seda aaret kontrollima. Seepärast sai nüüd plaani võetud, et nii kui keeluaeg läbi saab, tuleme asjaolusid kontrollima. Täna olid ideaalsed olud väikseks veejalutuseks ja aarde korrastamiseks.

Pilk peidukohale kinnitas, et seal rohkem seda otsida pole mõtet. Hakkasin ringi vaatama, et kuhu uus peidukoht tuleks ja märkasin kümmekond meetrit eemal maas kummuli plastkarpi. Raputasin sellest mulla välja ja tõdesin, et see oli meie vana aardekarp, ilusti kleepsud küljes. Kahjuks ainult tühi. Mina leppisin sellega, et niigi palju aardest alles aga Salme hakkas piirkonnas tegema hoolsamat vaatlust ja õnnestus leida ka täiesti terve karbikaas ja natuke sisustki. Kahjuks logiraamatut enam alles polnud. Ei teagi kas kahtlustada selles mõnd inimlooma või suuremat neljajalgset, sest karbikaanel olid ka hambajäljed.

Kuna meil oli uus komplekt kaasas, siis sai aare täiesti uue sisu ja vormi, ning loodame, et nüüd kergemini leitav ka talvel. Kuskil tuhnida ega sammalt katkuda pole vaja. Koordinaadid aarde päises muudetud.

Jäin alla automaatikaga võitlemises, kuna viimane arvab järjekindlalt, et kui keeluaeg sai läbi, siis aare peab automaatselt avatud olema.
Tegelikult kuni olukorra kontrollimiseni ja vajadusel taastamiseni aare ikka ei ole kättesaadav.

Aare automaatselt avatud.

Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.

Kuni hoolduseni kättesaamatu.

Aare automaatselt avatud.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Eriti kaua ei otsinud, kuna eelnevad sinised näod ja tugev geoerosioon midagi positiivset ei lubanud. Aarde võiks märkida ajutiselt kättesaamatuks et vähendada kahju loodusele. Kivid on juba peaaegu samblast paljaks roogitud.

Tulime nostalgitsema. Olime ju aarde 11 aastat tagasi ilusti talvel üles leidnud. Seekord võta näpust.

Tuhnisime viisakuse piirides aga ei leidnud. Tegime kõne ka omanikule (aitäh, Helen!) aga ikka ei leidnud. Saabusid kaasgeopeiturid, kes meid teolt tabasid aga ilmselt jõudsid samale tulemusele. Isegi kui aare on alles, peaks selle kontseptsiooni muutma, et mitte kohapealset ilusat olustikku kahjustada.

ei leidnud

Sai pisike jalutuskäik läbi mere tehtud ja aare käes. Tänud!

leitud ühe sünnipäeva matka käigus. Tänud juhatamast

Kui Elve pakkus välja, et võiks täna Võsule tulla siis mina pakkusin, et võiks Kuradisaarel ka esimest korda ära käia. Ilm oli superilus ja ainult väikse jupikese pidi läbi vee kõndima, kusjuures vesi oli soe ja ulatus ainult pahkluudeni. Kõigepealt käisime saare põhjatipus ära ning tagasiteel logisime kõigepealt Kuradisaare ja seejärel Vana Jüri aarde. Idapoolset rajakest on tunduvalt vähem kasutatud ja aardest mandri poole tundus, et olen meid täielikku võssa juhatanud kuid siis jõudsime teele tagasi. Ka siin olime täna teised. Täname.

Veesussidega väga mõnus käik, ka saarel oli hea sissetallatud rada ja küllaltki võssivaba maastik. Aare esimese hetkega end ei ilmutanud, aga lõpuks saime kätte. Aitäh!

Tänaud peitjatele!

Terve päeva tegime Janari õues tööd ja alles peale kaheksat saime lõpuks liikuma. Aga seda ilusamate vaadetega oli see matkake.

Siia randa sai tuldud nüüd küll kolmandat korda, et kuradisaarele minna. Eriti äge oli kunagi, kui sai tuldud täpselt kõige viimasel päeval, mis saar veel ametlikult kinni oli. Et muidugi oleks võinud mõelda, et mis see päev siia sinna siis teeb aga ei hakanud nahaali ka mängima. Jäigi käimata.
Ilm oli õnneks üsna soe, selline +25. Võsu rannafestival käis aga kuna tuul oli sinnapoole merelt, siis muusika väga palju ei kostunud kuradisaarele. Külastajaid oli täiesti omajagu, mitmeid punte tuli meile vastu ja hiljem tagasi mandrile minnes samuti tuli neid vastu.
Sellel saarel üks sõbranna on aastaid käinud suviti ja ühe nädalavahetuse üksi raamatuid lugedes maha veetnud. See on tema saar nö. Sestap olen saarest juba pea 10 aastat omajagu kordi kuulnud. Oli rõõm ka oma jalg maha panna ja võib öelda, et üsna mitmekülgse loodusega saar, ei ole üheülbaline. Väga mõnus oli siin jalg maha panna. Aitäh!

Kunagi ammu lapsepõlves sai saarel käidud, nüüd siis papud jalga ja korsustrett.

Täna ei olnud minu päev. Aga ma ei olnud ainus ja kokkuvõttes oli sellel ühel inimesel kes siit rannast kiirabiga minema viidi ja siis veel neil 9 noorel sakslasel, kes veidi hiljem oma masina Võsul kummuli sõitsid ja kõik lähipiirkonna kiirabi- ja politseiautod enda vägitegusid kaardistama ja likvideerima kutsusid - ei no nede päevaga võrreldes oli minu päev hiilgav kordaminek!
Polnud asja, mis juba hommikust saadik täna mul peost ei pudenenud ja ära ei kadunud. Lisaks tulin siia kibuklibu sisse paljaste jalgadega patseerima ja tänu sellele pidin telefoni päästes ise ära uppuma, sest kivid olid valusad, libedad ja tänu päris korralikule lainetusele - ka nähtamatud (ja telefon on kallim kui elu - ilmselt :):)). Aga minu 1 korda kasutatud ear-podsid said merelainetes hullates põhjaliku spaa-elamuse. Millegipärast ei tundnud nad end pärast seda eriti värskendatult. Pigem väga surnult ja vett tuli igast laadimiskarbi august. Etteruttavalt võib öelda, et peale 24h pudruriisiga gripkotis hängimist pole neil siiski väga vigagi - töötavad küll. Uus päev ja natuke rohkem õnne :)

Igatahes - saarele jõudsin kaelani märjana. Aga et ma sinna üldse jõudsin, oli tänu Wingmäni laenatud sandaalidele, mis ta härrasmehelikult mulle juba teekonna esimesel 10 meetril laenama pidi. Tagasi tulin juba püha viha täis oma tossudega läbi mere sumbates. Et säh sulle, vastik saar! - vaata ja imesta! Ma ei usu, et saart mu protestimeeleolu kuigivõrd erutas või üleüldse kõigutas :) Aga kuigi Wingmän peale minu uppumiskatseüritust küsis, et kas lähme tagasi, siis seda rõõmu ma küll sellele saarele ei pakkunud! Marssisin ta läbi ja logisin iga viimasegi aarde ära! Asi oli põhimõttes! 1:0 minu kasuks, kuradi saar :) Ilm oli soe ja selles mõttes ei olnud erilist vahet, kas käia ringi kuivade või märgade riietega. Ilm oli minu poolt :)

No ma tahaks öelda, et see kogemus õpetas mulle, et järgmisesse kohta lähen korraliku varustusega, aga tegelikult ma tean, et kui tegemist on spontaansete otsustega - nagu ka täna - siis seda ei pruugi mitte juhtuda. Ja eks siis tuleb mängida nende kaartidega, mis elu jagab. Täna olid need igatahes kohati vägagi huvitavad kaardid :)

Kaldal tervitas meid juba eelmainitud kiirabiauto patsiendiga nr.1. Ja Võsult riisišopingult sõites hakkasime siis loetlema neid sakslaste juurde sõitvaid vilkuritega sõidukeid, mida muudkui tuli ja tuli meile vastu.

Aga aare korras. Aitäh peitmast!

P.S. Wingmäni pilte vaadates meenus mulle, meid ootas kaldarajal istuv stoilise olekuga konn, kes keeldus meile teed andmast. Ja nüüd ma hakkasin muretsema, et äkki ta oli sama stoiline ka siis, kui kiirabibrigaad kanderaamiga meie kannul tuli? Ma loodan, et konnast ei saanud eilse päeva üheteistkümnendat kiirabi vajavat ohvrit. Ainult et huvitaval kombel oli tema äkki hoopis kiirabi ohver? Elu iroonia.

Eeldasime, et selle vana Jürini saab kergelt. Ei olnud nii lihtne midagi. Oleks pidanud õiged jalanõud kaasa võtma. Paljajalu jõhkralt valus. Sügavamal oli küll vähem kive, aga siis oleks kõik asjad märjaks saanud. Ja kui põhja pole näha, siis võib komistada suurte kivide otsa. Ühes kohas igaljuhul meenutas catiberg New Yorgis asuvat Vabadussammast, mis on vee alla jäänud. Välja paistis ainult üles tõstetud käsi. Peos ta küll ei hoidnud tõrvikut, vaid mobiili. Saarele siiski jõudsime. Oli põnev, oli lõbus (no vähemalt natuke) aga tundub, et talvel mugavam seda külastada. Tagasitulek läks kiiremini. Kõik olid nõus oma jalanõud märjaks tegema ja trass oli kaardistatud. Aitäh!

Aitäh

Lugedes,et veetase madal siis oli endalgi tahtmine logimas ära käia ja seda enam, et aare läheb mõneks ajaks kinni, siis oligi viimane aeg ära logida.

Alles logi kirjutades panin tähele, et kohe hakkab liikumis piirang seal ehk siis joppas ja sain õigel ajal käidud. Seekord veetase väga madal ja saarel kohtasin veel niisama kolavaid inimesi :)
Aardega kõik korras, aitäh :)

Leitud

Leitud, logitud, tänan!

Mööda minnes kirjutasime ka siia oma nimed. Aare lihtsalt leitav.
Tänud

Need Kuradisaare aarded on mind juba mõnda aega ahvatlenud ja nüüd tundus õige aeg. Panin kodus vees paterdamise jalavarjud kotti, kohapeal keerasin püksisääred üles ja asusin teele. Tore õhtune astumine oli. Lapsepõlves sai siin korra käidud, nüüd siis tagasi. Tänud peitjale uuesti siia juhatamast

Teistkordne leid, täname. Seekord oli saarele pääsemiseks vesi umbes põlvini.

EVJ. Tänud!

Õnnestus enam-vähem kuiva jalaga saarele aardejahile tulla :) Kuidagi maagilise koha tunne siin. Aare oli toredalt peidus. Täname peitmast!

Kuradisaare korduskülastus. Õigemini ei-teagi-mitmes korduskülastus, sest siia olen ikka üsna palju kordi jalutanud. Täna tegime selle nädala rannikumatka Käsmu poolsaare etapi. Matka teekond hõlmas ka Kuradisaart. Põnev on alati, milline seekord veetase saab olema. Täna oli vesi pisut üle labajala, ilm suurepärane, seega mõnus lihtne jalutuskäik. Saare tipus tegime väikese nautimispausi ja vaatlesime merd ning arvukaid linde. Kuna teekond Pireti kaaslastega läks meil korraks lahku, siis asusime Kristaga mõni minut varem tagasiteele. Taaskülastasime ka siinseid aardeid. Käesolev kui ajaliselt väärikam köitis meie tähelepanu eriti. Aardega oli kõik hästi, panime nimed logiraamatusse kirja ning sumpasime läbi madala vee tagasi. Tore koht.