Varangu allikad

See aare on sageli teele jäänud, kuid siiani logimata, sest mõttes on olnud minna läbi metsa, aga veidi taimevabamal ajal. Täna kui Ao paisjärvelt tulime jäid allikad taas teele ning otsustasime ära käia. Ühes kohas suundusid jäljed otse aarde suunas metsa ja mõtlesime, et jätame auto sinna teeperve. Nii kui proovisime, selgus, et teeperv on hoopis sügavam kui lume järgi arvata võis ja ilmselt pole nüüd muud kui möödasõitvat külameest oodata. Mõtlesin siis ajaveetmise ja närvide säästmise eesmärgil ikkagi järele vaadata, kui sügavale need jäljed lähevad. Täitsa õiges suunas kulgesid kuni esimese allikani. Mõtlesin siis, et eks lähen üksi edasi, aga mingi hetk leidsin, et ka allikaimetleja oli tegelikult rada jätkanud ja meie teed ühtisid taas. Kuni järgmise allikani ja siis õnneks ka selle viimaseni, mille juures aare oli, kuigi geopeituriga ilmselt tegemist ei olnud, sest päris aardeni sumpasin üksi. Tops jäi kiirelt silma, kuigi kuused kõik paksu lume all, aga probleemiks kujunes topsi lahtikeeramine, oli vist kergelt külmunud olekus seal kõik ja mõtlesin juba, et tuleb fotologi, kuni lõpuks tops halastas. Tagasiteel selgus, et ka autoga oli õnneks läinud ja omal jõul välja saadud, aga siis kostus tee poolt kahtlane signaal ja no muidugi, kuna enam kraavi ligi ei tahtnud minna, siis sai auto veidi ettevaatlikumalt ühte teeotsa pargitud ja just nüüd oli üks metsaveoauto tulnud, kes mööda ei mahtunud. Õnneks oli metsamees sõbralik ja ootas meie tuleku viisakalt ära. Et selline seiklus siis meil nende allikate juures. Ilusad allikad olid muidu, aitäh aarde peitjale!

Liginesime siis mõisa pargi poolt ( koos eelnevalt omaniku informeerimisega). Aluses see lagunenud laudtee hirmutas pisut kuid edenedes muutus rada normaalseks kui välja jätta vaevu vaevu püsivad sillad üle kraavide. Mõisapargis vahetasime mõned kahtlustavad pilgud ühe naaritsa taolise olendiga kes imiteeris oravat ja kadus puu latva. Muidu aga kena. Tänud

Esimene valik oli eramaad vältida ja minna põhja poolt läbi metsa. Et seal on aga teed uuendatud-tõstetud, ja serva parkida polnud mugav, siis valisime mõisatee. Hea otsus! Telefonile vastanud mees juhatas lahkelt, kuhu auto jätta ja kust siis allikatele jalutamiseks vasakule-paremale keerata. Jätsime auto siiski avatud tõkkepuust välja - kes teab, kauaks jääme:)

Sealtpoolt lähenedes nägime mõisahoonet ja maja, kus Eduard Wiiralt on elanud, ning omaniku sauna juures nii-nii selget voolavat allikavett, mida sai nii suhu kui silmile...

Laudtee algus oli paljulubav, aga samm edasi muutus vanaks risuks. Õnneks oli see üsna lühike jupp, sai kenasti kõrval kõndida, ning ees üle kraavi valendas juba tutikas purre.

Metsarada allikateni oli tipp-topp, alul oli küll püüe jõuda aardeni valelt poolt vett, aga see viga sai kergesti väikese ümberkõnniga parandatud. Topsik kenasti kohal ja sisu korras.

Teel ja Allikjärve ääres oli mitmes kohas sarnasust koduste Vilbaste (Võlingi) allikate juurde minekuga. Nii mõnus!

Tagasi mõisa juures jalutasime veel kriidikarjääri uudistama - väga omamoodi maastik ja teadmata lood siitki.

Nõnda kujunes ühest väikesest aarde külastusest väga pikk ja huvitav õhtu - tuhat tänu Laurile!

Ja hea, et auto tõkkepuu taha jäi, see oli nüüd lukus:)

Päev vajas aardeleidu, ajutuulutamist, koer jalutamist võibolla leiaks mingi põhjenduse veel... Mõisaomaniku telefoninumber juba varasemalt olemas :)
Lähenesime mõisa poolt, laudtee kahjuks vajaks hädasti remonti mitmest kohast, sillad õnneks korras. Aare korras, aitäh!
Eelmine logi 12.06.23

Lähenesin ka põhja poolt, natukene ekslemist ja leitud! Aitäh!

Lihtne aare. Kenad allikad!

Aitäh aarde eest!

Põhja poolt lähenedes kartsin palju hullemat võpsikut. Tegelikkuses õnnestus isegi mingi rajakene leida, mis aardele ligemale jõudes järjest suuremaks muutus. Aardest põhjapoole jäävad allikad avaldasid muljet.

Tänan peitmast.

Nagu tavaks on, minekutee on võsa ja välja tullakse rada pidi. Sai u 50m enne õiget rajaauku metsa karatud, aga metsaalune üsna hõre, seega vahet polnud. Lõpuks sai ikka raja peale. Täitsa kenad sinised silmad vaatasid seal metsa vahel vastu. Mõne peal ka linnuparv silmalauks. Aitäh!

Põhja poolt lähenedes oli päris arvestatav teerada, edasiminekut takistasid maasikad ja mustikad. Ammu pole nii läbipaistvat vett näinud ja nii ilusat värvi taimestikku vees. Tänud aarde eest!

Viimasel ajal loen aegajalt ka aardekirjeldusi. Seekord oli see eriti kasuks, valisime lühema tee aardeni. Mitte midagi konti murdvat.
Tänud

Talvel olime möödasõidul visanud pilgu sellele mõisa poolt lähenemisele kuid tee peal olev tõkkepuu edasistele tegevustele ei kutsunud. Nüüdseks olime ka aarde kirjelduse läbi lugenud ja portsu logisid sinna otsa ja tundus, et ei peagi eravaldusesse tungima ja saab ka läbi metsa. Metsateele jõudes hakkasime auto aknast kullipilgul võsa jälgima, et mingit rada leida. Kui koht tundus sobiv, siis hüppasime autost välja ja kohe tossudega metsa. Mõnekümne meetri pärast läksid olud nii märjaks ja rada ka polnud ja läksime tagasi autosse kummikuid jalga panema. Kui juba õiged jalavarjud jalas, siis ei viitsinud enam midagi rajataolist otsima hakata ja panime läbi võsa õiges suunas minema. Seal kohas oli aga metsaalune nii kuiv, et mingit kummiku vajadust enam polnud ja varsti sattusime erinevatele sinka-vonka radadele ja ühe allika juurest ka aardetopsi leidsime. Pärast jalutasime veel allikate ääres kulgeval rajal, vaatasime vee mulksumist ja tervitasime kohalikke konni. Täitsa mõnus koht ja aare. Aitäh!

Meie eestlastena kellelegi helistada ei julge ja väriseme iga kord, kui mingi kõne teha on vaja. Seega maaomanikku õndsal jõuluaal tüütamaie ei hakanud, vaid läksin raiusin end hoopis läbi võsa. Võsa oli palju, kuid kohale jõudes tasus vaatepilt end ära. Päris huvitav oli see, et ka paksu lumega oli georada kenasti nähtav ja aardeleid raskusi ei valmistanud.

Kuna peremeest numbrile ei vastanud, otsustasime minna läbi metsa. Ei olnudki kõige hullem. Aare ise kuiv ja korras.

Kuna niivõrd vara hommikul ei tahtnud mõisaomanikku oma läbiliikumispalvega segada, siis jätsin ratta tee äärde ja lähenesin läbi metsa. Kui alguses tundus, et olin sattunud raja peale, siis mõnekümne meetriga see kadus ja nii ma liikusingi põhimõtteliselt otse, kuni juba esimesed veesilmad ette tulid. Nende juurest sain lõpuks natuke mööda radu edasi, natuke läbi metsa ja jälle natuke mööda radu. Eks see meeldivaim lähenemistee polnud, aga kindlasti oli väärt seda kaunist vaatepilti. Aarde lähedale jõudes lakkas telefoni geps koostööd tegemast, kuid õnneks juhatas siis juba georada aardeni. Aitäh!

Soov oli küll pääseda matkarajale ja laudteele aga kellegi käest luba küsida ja selgitada, miks ja kuhu - no way...
Seega sai auto pargitud suht sirgejooneliselt aardega ja üllatuslikult avastatud, et auto nina kõrvalt läks rada metsa. Ehk korraliku geopeituri kombel ikka läbi metsa. Minu rõõmuks viis väike rajake suurema rajani ja sealt edasi juba allikate juurde. Üliäge koht, kuhu ilma aardeta ei oskaks tulla.

Tänan aarde eest!

Tegin koduteele veel mõned "seljasirutamise" peatused. Aitüma näitamast/juhatamast

Lähenesin põhja suunast. Oli ilus allikas. Tänan

Vaated on (y)

Jätsime Airi autosse pidu panema ja suundusime öösel lubatud ainuvõimalikku „teed“ pidi nulli suunas. Peale mõningat võsas rassimist ilmus veetakistus, aga õnneks oli täpselt sobivas kohas ka looduslik sillake püsti pandud. See sindrinahk oli paraku libe, niiet ületasime takistust nagu kaks vanainimest toetavate toigaste najal. Aga niisama lihtsalt ju alla ka ei anna.

Edasi võiks öelda, et jõudsime enamvähem nulli, imetlesin lambivalguses kuuseokstel sädelevaid veepiiskasid ja seejärel läksime eri suundades laiali. Vehkisin jätkuvalt lambiga, kuniks 3-4 meetri pealt hakkas midagi helkima – oo, kas siin ongi aare? Vaatasin veel süvenenumalt ja saades aru, mida ma just nägin, hüppasin kisendades mitu head meetrit tahapoole. Pimedusest vaatas vaikides vastu kaks silmapaari, kelle täpsema päritolu ja kavatsuste kohta ei olnud meil aimugi. Selleks korraks tundus targem otsingud katkestada.

Mõtlesime, et läheme ikka põhja poolt, tundus lühem. Aga no ragistamist oli omajagu ja kuna kaart eriti koostööd ei teinud, siis sai korduvalt ka vales suunas mindud. Aga aarde juures olev vaade meeldis. Aitäh!

Aitäh!

20:00 aare leitud. Leviga pisut kehvad lood aga maastiku ja kaardi võrdlus aitab alati.

Laur lubas lastele allikaid näidata, nii et suundusime siia. Ma kartsin küll, et koeri tuleb terve tee süles kanda, kuid õnneks olid Mocca ja Lily nii tublid, et tulid ise igaltpoolt läbi. Ainult Bonat tuli tassida, õnneks kaalub ta kõige vähem. :D

Koht oli väga lahe, kahju oli ainult sellest, et sellisel aastaajal kõik õitseb ja allikad olid koleda plögaga kaetud. Jooma just ei kutsunud, kuigi õues oli väga palav. :D

Tänan peitjat! ;)

Ei soovinud mõisa poolt läheneda ja läksin metsa. Siin oli tore - hommikupäike sillerdas veepinnal, pardipere toimetas oma tegusid teha. Ma tegin siis omad teod ka ära ja panin nime vihikusse. Aitäh kutsumast.

Leitud

Väga meeldis. Aitäh!

Lähenesime põhja poolt. Laps jäi autosse ootama, sest kartsime hullemat. Tegelikult kergelt läbitav. Super ilusad allikad. Siiani pidasime Norra omi parimateks. Nüüd oleme Varangu omade lummuses. Tänud peitjale siia juhatamast!

Ilm oli soe ja ilus, seetõttu võtsime ette jalutuskäigu põhjapoolt ehk läbi metsa. Leidsime sealt mitu loomarada, milledest üks viis meid päris kenasti allikateni välja. Ilmselt käivad loomad siin janu kustutamas. Algul märkasime meiegi, tegemist ju järvega. Lähemalt silmitsedes saime aga asjast õigesti aru. Tegelikkus on peidus seal, mida kohe ei märka. Kui me siis nägijaks saime, oli imestust küllaga. Ilmselt küll inimjõul allikatele tekkinud kivid ja puitmaterjal koostöös loodusega moodustavad tegelikult päris kunstilise vaatepildi. Ühe allika juures oli näha ka liiva, mis ühes veega välja tuleb. See valge liiv koos tumeda järvepõhjaga joonistas huvitavaid mustreid. Väga lahe paik tõesti ning hästi valitud asukoht aardele. Meie täname!