Vastseliina
Kirjeldus
Eesti anastamisel võõrvõimude poolt varjusid paljud mehed ja naised metsadesse ning kaitsesid end vaenlaste vägivalla vastu. Neid nimetati metsavendadeks. Kompartei koos julgeolekujõudude ja nende värvatud abidega üritasid neid erinevate meetoditega püüda või tappa. Tapjad rüvetasid laipu ja peitsid neid salahaudadesse.
Teadmine neist jõhkratest tapmistest säilis siiski suulises pärimuses ning 2011. a andsid otsingud Võrumaal tulemusi. Lükkä punkri lähedalt soost kaevati välja kolme metsavenna säilmed (nende hulgas ka Haukka grupi luuraja Harald Keem), mis olid sinna maetud 28.12.1945 toimunud punkri ründamise järel. Samal aastal toodi Võru lähedal Reedopalo metsas päevavalgele peidetud ühishaud kümne inimese säilmetega. Need 7 meest ja 3 naist olid langenud oma vabadust kaitstes Puutlipalo ja Viglasoo punkrites 1953. aasta märtsis. 2013. aastal maeti nad ümber Vastseliina kalmistule.
2015. a maeti veel nelja tulevahetuses tapetud metsavenna säilmed samale kalmistule ja paigaldati ka kenotaafid Saikas, Härämäel ja Pabra järve ääres langenuile, kelle viimane puhkepaik teadmata nii nagu paljudel Eesti metsavendadel. Memoriaali tähistab skulptor M. Karmini kujundatud monument.
Vt. lisaks saate „Metsavennad” 7., 9. ja 10. osast ning A. Unt „Metsavendade jälgedes”
Aare ise ei asu mitte algses asukohas vaid koordinaatidel 57.7XY81 ja 27.2Z18W
Seejuures:
X – Mitu Reedopalo metsast leitud mõrvatut jäi tundmatuks
Y – Mitut Saika lahingus langenut mälestatakse memoriaalis
Z – Henn Pihlapuu sünniaasta viimane number
W – Mitut inimest mälestatakse seoses Kaatsora metsa sündmustega
Aare peaks olema piisavalt suur et mahutada näiteks vahetamiseks mõeldud metsvendluse-teemalisi raamatuid vm. esemeid. Alustuseks on üks trükis sinna ka pandud.
Talvel võib aardeni jõudmine olla ehk veidi keerulisem ja eeldab mitte väga loetavate jälgede jätmist, nii nagu see oli ka metsavendadega.
Eesti anastamisel võõrvõimude poolt varjusid paljud mehed ja naised metsadesse ning kaitsesid end vaenlaste vägivalla vastu. Neid nimetati metsavendadeks. Kompartei koos julgeolekujõudude ja nende värvatud abidega üritasid neid erinevate meetoditega püüda või tappa. Tapjad rüvetasid laipu ja peitsid neid salahaudadesse.
Teadmine neist jõhkratest tapmistest säilis siiski suulises pärimuses ning 2011. a andsid otsingud Võrumaal tulemusi. Lükkä punkri lähedalt soost kaevati välja kolme metsavenna säilmed (nende hulgas ka Haukka grupi luuraja Harald Keem), mis olid sinna maetud 28.12.1945 toimunud punkri ründamise järel. Samal aastal toodi Võru lähedal Reedopalo metsas päevavalgele peidetud ühishaud kümne inimese säilmetega. Need 7 meest ja 3 naist olid langenud oma vabadust kaitstes Puutlipalo ja Viglasoo punkrites 1953. aasta märtsis. 2013. aastal maeti nad ümber Vastseliina kalmistule.
2015. a maeti veel nelja tulevahetuses tapetud metsavenna säilmed samale kalmistule ja paigaldati ka kenotaafid Saikas, Härämäel ja Pabra järve ääres langenuile, kelle viimane puhkepaik teadmata nii nagu paljudel Eesti metsavendadel. Memoriaali tähistab skulptor M. Karmini kujundatud monument.
Vt. lisaks saate „Metsavennad” 7., 9. ja 10. osast ning A. Unt „Metsavendade jälgedes”
Aare ise ei asu mitte algses asukohas vaid koordinaatidel 57.7XY81 ja 27.2Z18W
Seejuures:
X – Mitu Reedopalo metsast leitud mõrvatut jäi tundmatuks
Y – Mitut Saika lahingus langenut mälestatakse memoriaalis
Z – Henn Pihlapuu sünniaasta viimane number
W – Mitut inimest mälestatakse seoses Kaatsora metsa sündmustega
Aare peaks olema piisavalt suur et mahutada näiteks vahetamiseks mõeldud metsvendluse-teemalisi raamatuid vm. esemeid. Alustuseks on üks trükis sinna ka pandud.
Talvel võib aardeni jõudmine olla ehk veidi keerulisem ja eeldab mitte väga loetavate jälgede jätmist, nii nagu see oli ka metsavendadega.
Logiteadete statistika
Logiteated
Meie kolmapäevane georetk Oliveriga Lõuna‑Eestisse kujunes tõeliselt meeldejäävaks rännakuks, kus iga päev pakkus meile midagi uut ja põnevat. Seiklesime Valgamaal, Võrumaal, Põlvamaal ja Tartumaal, ning selle aja jooksul leidsime umbes-täpselt sada aaret. Reis oli mitmekesine ja vaheldusrikas ja igas maakonnas leidus kohti, mis üllatasid isegi mind, kuigi olen neid radu varemgi käinud. Oliverile pakkus kõige rohkem elevust jalutuskäik Saatse piirkonnas, kus Eesti ja Venemaa piir kulgeb nii omapärasel ja veidi müstilisel moel. Ilm oli kogu retke vältel suurepärane, ei tilkagi vihma ja samas ka mitte liialt kurnavalt palav, mis tegi nii matkamise kui ka aarete otsimise mõnusaks. Kõik ööd magasime telgis, mis lisas Oliveri jaoks põnevust ja andis seiklusliku vabaduse tunde. Igal päeval tegime ka värskendava ujumise mõnes Lõuna‑Eesti veekogus. Kolme päeva jooksul sai enamus aardeid leitud ning piirdusime vaid mõne mitteleiuga.
Natuke ekslemist ikka oli. Valisime ikka raskema tee. Tagasitulek läks lihtsamalt. Täname aarde eest!
Alles eelmisel aastal tekitasin siiakanti suure logimata aareteta ala, aga nüüd läks see asi taas nahka, Vastseliina potsatas taas üks täpp. Tegelikult tore, ega siin üleliia neid aardeid ikka pole ka. Kui lahendus käes, saab kohe lõppu minna. Väikese jalutuskäigu kauguselt saigi aare leitud ja logi kirja pandud.
Tänud peitjale metsavendi taas meenutamast, ei ole meiegi suguvõsa sellisest ajaloost prii, ning aaret peitmast.
Aitäh!
Südamega tehtud. FP. Aitäh aarde eest!
Koha peal oli ikka oluliselt mugavam lahendada kui kodus. Lõpus lund enam eriti polnud, aga naelad turritasid tõesti. Muidu kõik kenasti, aitäh peitmast!
Hommikul vara startisime Tallinnast, et siia, peaaegu ilmaveerele, välja jõuda. Selle aasta tõeline talv ju kutsus kohe jääle — Lämmijärvele, asustamata Salosaart külastama. Ja kui juba nii kaugele tuldud sai, siis ei jäänud muud üle, kui pärast saare külastust ka teisi aardeid otsida ja avastada… ning üks nendest oligi just see siinne. 🙂
Aitäh!
Olime tulnud täitsa ettevalmistamata siia. Juba alguses oli lumega raske ja seega pidime asoluutselt kõik hauaplaadid lumest puhtaks pühkima ja seda lund ei olnud vähe. Andmeteni me jõudsime ja sumpasime lõppu. Oeh, lumega raske, naelad püsti. Jah, kõike seda me saime näha ja tunda. Päris kaua kaevasime seal lume all ja peal , hea küll, jääb leidmata, liigume edasi. Just siis Christel küsis, aga see... Ja leid tuligi.
Tänud aarde eest.
Olime tulnud täitsa ettevalmistamata siia. Juba alguses oli lumega raske ja seega pidime asoluutselt kõik hauaplaadid lumest puhtaks pühkima. Andmeteni me jõudsime ja sumpasime lõppu. Oeh, lumega raske, naelad püsti. Jah, kõike seda me saime näha ja tunda. Päris kaua kaevasime seal lume all ja peal , hea küll, jääb leidmata, liigume edasi. Just siis Christel küsis, aga see... Ja leid tuligi.
Tänud aarde eest.
Tegime jõulude ajal väikese geotuuri ja see oli esimene peatus. Polnudki seal varem käinud. Oli meelest läinud, et geokontroll pole täpne ja nii saime pisut aega otsida kuni üles leidsime. Väga kvaliteetse teostusega aare, aitäh peitmast.
Aare avaldatud.