Vesiloo

Tulime oma UEC pundiga Saaremaale suve lõpetama. Eile saime viskikoolituse ja käisime Söstras söömas. Täna suundusime Papisaare sadamasse. Harri tõi meid Vilsandile. Alguses mõtlesin ka jala tulekule, aga septembrikuu ilmad ja veeseis on na muutlikud ja hiljutine õnnetus Käkisilma ületuseks tegid ettevaatlikuks. Vilsandil laenutasime rattad ja suundusime kõigepealt muuseumi, kus saime intensiivse loengu Vilsandi loodusest ja ajaloost. Siis väntasime nii kaugele, kui ratastega kannatas, riietusime vesiseks matkaks ja hakkasime astuma. Vastu igasuguseid ootusi ja ennustusi, paistis soe päike ja paitas mõnus tuul. Aarde juures tegime väikese peatuse, logisime aarde ja mekkisime Pihtla algupärast õlut. Jätsin aardesse kaks rändurit, mis olid minu kätte andestamatult kauaks jäänud.

Täna siis teist korda logitud. Aitäh :)

See oli meie Vilsandi geotuuri viimane aare ja üliäge teekond aardeni ja tagasi. Nägime palju hobuseid ja lõputult ilusaid vaateid. Teekond aardeni oli pikk aga väga äge! Tänud peitjale siia petmast!!!

Päeva viimane aare. Ausalt öeldes sellises kohas, kuhu ma väga hea meelega üksi ei seikleks. Sest iial ei tea, mis üllatused võivad teel olla.

Igatahes päeva viimaseks ühiseks ettevõtmiseks plaanisime selle "väikese" jalutuskäigu. Jätsime rattad esimese veetakistuse juurde kadakapõõsa alla, tõmbasin endale Loonalaiult märjad käimad jalga ja valmisolek number 1 järjekordseks vallutuseks... oli minu puhul päeva jooksul kogunenud väsimusest päris hoolega varjutatud.

Läbi vee kulgenud esimene teejupp oli mu truude käimadega läbimiseks väga lihtne, teine oli pikem, aga madalama veega. Keerulisem oli leida endast julgust sellest hobusekarjast mööda minemiseks. Terve hulk varssasid ka veel... ei tea, kas emainstinkt ka kellelgi välja lööb?

Hobude juures oli veel üks punt inimesi, kes nähtavalt lõbusas tujus tähistasid vististi Ülle sünnipäeva. Oli seal seltskonnas rohkem ja vähem joovastatud, rohkem ja vähem riietatud inimesi, aga palaval suvepäeval mere ääres tulebki ju veidi lõõgastuda. Kui me mööda kitsast Vesiloo säärt vesiloo maani olime jõudnud, siis läks tee leidmine natuke keerulisemaks - kas turnida kalda ääres lahtistel kividel või kadakate vahel võsas rajaleidjat mängida. Viimane jupp sai eriti raju - õnneks ehitas Peetervandersell mu kaasavõetud noorgeopeituritega meile markeeritud teerada, et pahkluuni adrusodis ei pidanud neid paarikümmet meetrit läbima. Siis kajaka (?) laiba juurest väike pööre ja jõudsimegi imekaunisse kohta lõkkeplatsi juurde.

Oleks võinud seal muidugi ka kauem päevitada ja ujumaski käia, aga nahk kippus niikuinii juba siit-sealt maha tulema, õhtu kippus jõudma ja Kihelkonna poe sulgemise aeg lähenes kiiresti. Seega läbisime varsti sama teekonna tagurpidi - kajakas, adru, rajaotsingud, säär, hobused, veetakistused ja .. rattad!

Ratastega kimasime siit jälle sadamasse ja peagi viis Islanderi paat meid jälle suuremale saarele tagasi. Poodi jõudsime 15min enne sulgemist.

Aitäh peitmast ja Vesilood avastama kutsumat!

Suur tänu Islanderile meid sõidutamast. Meie paadijuht oli Vilsandi elanik ja lapsest saadik nende laidude keskel üles kasvanud. Oskas mõndagi huvitavat rääkida ja näidata. Suur tänu kõigile, kes selle nalja kaasa tegid! Ilma teieta ei oleks olnud meie vahvat merereisi. Suur tänu kõigile neile ka, kes tulla ei saanud, aga järgmisele vahvale merereisile tulemas on! Kuhu järgmise reisi teeme?

See oli üks päris väsitav matk just palavuse ja lauspäikese tõttu. Paar veetakistust ja hobusepelgurite jaoks kamaluga hobuseid veel lisaks. 80 meetrit enne aaret sai rada päris otsa jätkudes pahkluuni adrus. Õnneks aitasid noorgeopeiturid sinna keskele kividest rada laotada ja kõik said puhaste jalgadega kohale. Lõpus ootas preemiaks väga ilus koht, kus õnnestus soovijatel ka kuumakivi massaaži proovida. Aitäh siia aaret peitmast, ilma poleks ilmselt ilmaski viitsinud :)

Suht pikk teekond oli, jäin kõige taha, sest kividega tuli rääkida ja siis olid hobused,inimesed olid vist ka ja ma nägin väikesi varssasi nii lähedalt, hobused olid chillid tundsid end turvaliselt,see koht mõjus rahustavalt.Tänan lahe hobustemeri oli, ilma aardeta poleks seda näinud.

Sõitsime ratastega roosa flamingoni, parkisime need kadakatesse ja asusime teele. Teekond oli väga põnev kohtasime lõbusas meeleolus inim- ning rahulikus meeleolus hobukarja. Aarde lähistel tegime väikse puhkepeatuse ning matkasime tagasi. Seejärel läks kiireks, et 8ks Saaremaale lähimasse poodi jõuaks jäätist ostma. Oli üliäge päev!

Peidetud seltskonnaga- ka leitud suurema seltskonnaga. Ilus paik ja teekond, peitjale tänud siia juhatamast!

Mõne aardega on nii, et vaatad selle asukohta kaardil, seejärel vaatad enda ette, siis natuke ohkad ja seejärel hakkad lihtsalt minema. Nii läks ka siin, aga käik läks igati asja ette ja saime nimed kenasti kirja.

Kui Jaanile helistatud, võtsin taas suuna tsivilisatsioonist eemale. Esmalt püüdsid pilku seirejaamad - polnudki teadlik, et Vilsandi on nii oluline teaduse tegemise koht, õnneks kõik ka infotahvlitega varustatud. Siis jõudsin randa ja avastasin üllatusega, et siin peetakse laidude peal hoopis hobuseid, mitte veiseid.

Aga nüüd tuli minna matkaraja osa poole - võtsin ettenägelikult kaasa kajakis kasutatud veejalanõud ja neid sai sellel lõigul päris mitu korda vahetatud. Lisaks võtsin ettenägelikult ka pikad püksid ära, sest logides mainitud "natuke üle põlve" tundus optimistlik. Esimene veetakistus üllatas kohe libedate kividega, aga üldiselt midagi hullu polnud. Teine oli pikem ja sügavam, aga ilma libedate kivideta. Kolmas oli kõige pikem, aga kõige vähem sügav. Edasi paistis ainult kiviklibu ja üksildus.

Otsustasin saarele ringi peale teha vastupäeva. Aga enne tuli mõelda, mida teha riietuse osas pärast veendumist, et rohkem veeületusi ei tule. Päike küttis lagipähe, asusin üksikul saarel - hea mõte, on aeg järele proovida alastimatkamine! Korraks oli huvitav ja vabastav, aga siis tuli hakata murdma läbi rannale kukkunud võsarägastike, vahepeal ka nendest läbi mere ringi minnes, ja päikese mõju ei saanud ka alahinnata, seega juba enne aaret pöörasin otsuse tagasi ja valisin vähe tavapärasema komplektsuse. Tagantjärele võib öelda, et päikesepõletusest huvitavates kohtades see ei päästnud.

Aardekohas oli tugevalt kasutust leidnud puhkekoht, küll aga ei leidnud esialgu aaret. Veidi otsinguala laiendades vaatas see siiski üsna avalikult vastu. Äge on lugeda nii vana logiraamatu sissekandeid nii ebaharilikus kohas.

Tagasiteel olid visuaalid veidi teistsugused ja kõige eredamalt jäi meelde lõik, kus matkaraja kaardi järgi pidi olema teerada, aga praktikas tuli paarkümmend meetrit läbi tiheda võsa murda. Jätkuvalt mitte just katvas riietuses. Veeületused läksid sujuvalt ja peagi saingi taas pikemad püksid ja tossud jalga ajada, hobustele lehvitada ja järgmise aarde poole suunduda. Oli eredalt meeldejääv retk, aitäh peitjale!

Siia tulime me Kiilu juurest läbi vee. Ega me ise poleks julgenud katsetada aga meil kaasas olnud kalamees juhatas meid õige koha peale ja saatis teele. Vähendas meie jalavaeva mitme kilomeetri võrra. Olime rõõmsad. Vesi ulatus tagumikuni, päike kuivatas pärast ära. Vantsisime aardeni , tegime väikese pirukapausi ja jalutasime sadamasse laeva ootama.
Tänud aarde eest.

Tänu kohalikule saime kiilu juurest otse vesiloole tuldud ja niimoodi oma jalavaeva vähendatud mitme kilomeetri võrra.Kohalik kalamees saatis meid teele juhistega siit kivist sinnani ja sealt edasi kajakani ja oletegi taas kuival maal.Nii oligi ,vesi soe ja kõige sügavam koht minul mingi 30cm üle põlve.Tagasi tulime juba mööda tähistatud matkarada ja tuli umbes sama sügav veetakistus ületada.Tänud aarde peitjale ja kohlikule.

Siia oleks me ka niisama tulnud, nii et aare oli preemiaks. Aitäh!

Sai uus karp, logiraamatule uus minigrip+niiskuseeemaldi. Logiraamat on algne ja ei hakanud seda vahetama,on teine veel täitsa kompu.

Leitud.

Vilsandikülastamisele lisas vürtsi retk Vesiloole. Vee seis kohalike sõnul oli tavalisest kõrgem, kes astus rajalt sammu kõrvale, sai nabani märjaks. See ei takistanud meid liikumist oma eesmärgi poole. Väga omapärane saar türnpuuvõsa, suurte merikapsa, maavitsa ja magesõstra kogumike poolest. peale selle veel astmeline kiviklibune rand, adru- ja söödava rannakarbi vallid. Mitmed reisikaaslased, kes olid nakatunud geopeituse aarete ostsimisesse, uurisid, kust aaret otsida, Ausalt öeldes lugedes viimaseid logisid ei arvanud, et siit midagi leiame.Pealegi eksitas mind maastik 4, mille järgi arvasin, et polegi lihtsalt kättesaadav. Mu seltskond otsustas siiski otsida ja aarde leidis naine, kellel see oli esimene leid üldse ja ta oli väga uhke. Konteiner oli pooliku kaanega ja nänn sees läbi vettinud. Logiraamat oli kuiv, Uut karpi meil ei olnud, kuid leidsime kilekoti,kuhu panime tagasi osa nännist,lisasime uut ja aardesse jäi ka uus pastakas. Kilekoti panime konteinerisse ja paigutasime selle põhjaga ülespoole.

Logide järgi juubelileid - 900. aare ( kahjuks on 20-30 läbisõidul logitud aaret jäänud siin elektrooniliselt vormistamat). Uhke koht juubeliaardele!
Järgmine külastaja võiks kaasa võtta uue konteineri.

Tänud siia kutsumast, aitäh aarde eest!

Container is damaged , also there was a mouse or some other rodent has broken into the hiding place and everything is gnawed
Owner check the cache and do some maintenance. Thanks.

Vajab endiselt hooldust.

Poolkogemata sattusime Kassepaadiga just Vesiloo alla, otsustasime selle aarde ka ära noppida. Jõudsime parasjagu nulli, kui Tätte oma suure ekskursiooniga läbi jalutas sealt. Panime logi kirja ja lükkasime paadi ninaga Vilsandi poole. :)

Leidsime, kaas endiselt katki, aga uut karpi meil polnud, et aaret parandada.

Karbikaas on katki. Äkki järgmised külastajad võtavad kaasa ühe normaalmõõdus karbi ja aare saab uue kesta. Koht on kindlasti aaret väärt.

Ooperse mäelt võtsime suuna Vesiloo saarele. Kui oleks mööda teid tahtnud liikuda, siis oleks esmalt pidanud saare keskele tagasi jalutama ja sealt siis mööda matkarada uuesti rannikule. Tundus mõttetu ringina ja lihtsam oli hoopis mööda kaldaäärt lähemale liikuda. Muidugi tuli nii ka väiksemaid veetakistusi ületada, kuid kuna jalad olid juba niikuinii vihmast märjad, siis ei valmistanud mingit probleemi igasugu mudast ja veest läbi astuda. Kui jõudsime matkarajal tähistatud kohani, kus vaja vette astuda, et saarele liikuda, siis ei tulnud enam pähegi jalatsite või pükste ära võtmine. Täisvarustuses sammusime hoogsalt vette. Poolsaarel puhus tugev tuul ja see asus ise meie riideid kuivatama. Jalutasime mööda matkarada, mis tegelikult on mööda kiviklibu kaldaäärne astumine kuni aardeni. Kahjuks avastasime, et aardekarbi kaas on täitsa katki, kuid oli ta oma pesas kummuli ja sisu täitsa ilusti kuiv. Logiraamat ka väga heas seisus ja panime sellele ümber minigripi. Muid parendusi teha kahjuks ei saanaud, sest uut karpi polnud meil kuskilt võtta. Peale logimist tegime ka väikese einestamise ja jalutasime terve ringi peale Vesiloo saarele. Kuidagi jube palju prügi oli siin kaldaääres, ilmselt on laevadelt merre visatud sodi lained kaldale uhtunud. Tagasi veeületusteni jõudes võttis Salme siiski tossud näppu, kuid mina otsustasin oma algset stiili jätkata ja sammusin tossudega vette. Kaldale jõudes sai natuke sokke väänatud ja jätkasime oma matka Vilsandil. Metsateel nägime väga-väga palju metsmaasikaid. Muidugi uudistasime seda vahvat kompleksseire ala, kus kogutakse okkaid ja puudelt ning okstelt sadevett. Väga huvitav ja hariv ringkäik. Vaatamata kehvale ilmale oli Vesiloo saare külastus kindlasti üks Vilsandi meeldejäävamaid seiklusi. Aitäh!

Hommikune mõnus jalutuskäik Vikati sadamast läbi põneva metsa uurimis keskuse ning metsmaasikate ja muulukate välu. Väiksed veetakistused mõjusid ergutavalt ning laiukesele kogunenud aardevalvuritest hobuste kari, koos pisikeste varssadega lisas törtsu adrenaliini ja tublisti nunnundust.

Tänan peitmast.

Selleka ajaks kui meie jõudsime, olid soojad veed juba läinud. Lubati küll päevaläbi vihma, kuid siiski õnneks kohale sai kuiva ilmaga läbi sügisese merevee. Paraku tagasiteel oli juba ka ülevalt sama jahedat vett alla langemas.
Aga koht oli kena :)

Tänud.

Kuna Ovel oli see aare leitud ning kippus teine kohe väga Kuressaarde, siis lasime tema Saaremaa poole ajama ja asusime ise aarde poole teele. Tuletornist tundus, et polegi vaja läbi vee minna, aga juba kohe alguses pidime kuivad jalanõud näppu võtma ning kuna märjad jalanõud jätsime veetee juurde, siis ilma jalanõudeta läbi vee minema. Siin sain jällegi natuke irvitada selle üle, kui hellad Kristjani tallad on. Liikus teine nagu tigu.

Igatahes vahetult enne teist veetakistust nägime hobuseid. Mul ei ole loomade osas otsest hirmu, aga minust suuremad loomad teevad ettevaatlikuks küll. Niisiis läksime karja äärest läbi ning lõikasime läbi vee. Üks hobune oli küll väga uudishimulik, küllap tundis toidu lõhna, nii et sain esimest korda elus n-ö vabalt olnud hobust silitada. Linna laps siiski, mis teha.

Vesilool liikusime juba mööda sisse tallatud radu ja tegime aarde juures ka lõunapausi. Ikka ja jälle pidin tõdema, et värskes õhus maitseb kõik palju paremini. Kõik oli vägagi perfektne: päike paistis, õrn tuuleke käis läbi juuste, vesi oli sügav sinine. Sinna olekski täitsa võinud jääda, aga palju oli veel avastada, nii et pärast 20 minutit asusime tagasiteele. Jällegi mööda matkarada hobusteni, seekord hobuste vahelt läbi ja tagasi rataste juurde.

Vahetult enne rattaid tulid meile vastu juba varasemast tuttavad mugud, kes meie plaanide kohta uurisid ja enda omadest rääkisid. Küsisid, et kas Ove oli meile giidiks ja et kas kõik juba läbi käidud. Rääkisime siis neilegi mängust, mis meid kokku tõi ning plaanist õhtuks veel Karjujärvele jõuda. Vastu räägiti meile loosudkaitse 110. aastapäeva tähistamisest Vilsandi tuletorni lähistel, kuhu nad juhuslikult sattusid, ja küsiti, et kas teadsime, et juba 110. Saime vastata, et teame küll. Pikemalt ei hakanud selgitama, et terve aareteseeria selle raames tehtud, aga eks nad siis avastavad, kui neid geopeitus huvitama hakkab.

Panime kuivad jalanõud jalga ja sõitsime suurele teele tagasi. Vahel on hetked, kus ütlen endale, et nüüd jäta see hetk meelde, sest lihtsalt nii mõnus on. See oli üks nendest. Kõik oli lihtsalt imeline. Mida rohkem ma mere ääres olen, seda rohkem see mulle meeldib. Päike ja tuul ja rattasõit ja männid ja kadakad ja liivateed ja heinamaad ja no ikka nii hea. Täitsa kurb oli isegi Käkisilma poole tagasi tatsama hakata. Suur aitäh!

Siia päeva jäid Vilsandi ümbruse kaks kõige aeganõudvamat aaret - "Vesiloo" ja "Jalgsi Vilsandile". Alustasin siit, siniselt matkarajalt.
Vee piirile jõudes oli näha õrna lainet, ei midagi sellist, mis paneks retke koha pealt ümber mõtlema. Esimesed kaks veetakistust olid lihtsad - vesi lühikeste püksteni ei ulatanud ning kahlamisjalatsid kaitsesid edukalt kivide eest. Kolmanda juures üritasin minna kõige otsemat teed, aga esimese hooga ei õnnestunud, sest sügavaks läks. Selles mõttes, et vesi oli tunduvalt üle põlve. Väga pikalt sinna kaaluma ei jäänud. Püksid jalast, asjad seljakotti ja läbi vee. Nüüd läks sügavusega üpris täpselt - särki pidin natukene kõrgemale tõstma, aga kott jäi kuivaks. Seejärel kuivatasin ennast päikese ja tuule käes ja jätkasin pärast uuesti riietumist teed aarde suunas. Kuni samasse kohta naasmiseni enam vett ületama ei pidanud.
Mõni hetk hiljem jäi teele nähtavasti veest voolu saav elektrikarjus. Eks käitusin sellega nagu iga teise sarnase karjusega. Vee- ja elektritakistused ületatud, lähenesin aardele vastupäeva saarele ringi peale tehes. Leiuga läks lihtsalt, aare oli kuiv ja korras. Saare teine pool oli natukene raskemini läbitav, tundub, et seda poolt rajast kõnnitakse harvemini.
Seejärel jõudsin juba tuttavale pinnasele tagasi ning ületasin Vilsandile tagasi pääsemiseks varasemad veekohad uuesti. Pärast selgus, et väikese ringiga minnes oleks kõikjal vaid põlveni vett kohanud. Mis seal ikka.
Aitäh, nüüd mööda matkarada edasi.

:D Oi Oi Oi fun fun fun ...

Kuna ilm oli soe, siis sai suure osa teest nulli suunas läbi vee kahlatud. Leid ise tuli kiirelt.

Otsisime pikalt, ei leidnud. Ehk on tormid ära viinud...

aprillis siin päikest võtta hülgekorjuse kõrval? Jah, tehtud.