Kahe karu

Selle aarde vihjevideot vaatasime oma kaks tundi, kuni saime nägijaks.Kuna algkordinaat näitas loomaaeda, läksimegi sinna, siis hakkas vihma sadama ja läks pimedaks,lõpetasime polaariumis.Teine päev haarsime sarvist ja sõitsime kordinaatidele.Seal läks ikka aega, logisid sirvides, kuni vaevunähtava vihje leidsime.Edasi selgus, et kaasavõetud kummikutest pole abi ja asusime ligi 6 kilomeetrisele teekonnale.Uus asukoht oli mulle tuttav, olin sealkandis varem olnud.Vahepeal läks pimedaks. Märkasime taskulambi valgust lõppaarde kandis, lähemale minnes polnud seal kedagi,ilmselt tuli tuli teistpoolt jõge.Lugesime jälle vihjeid ja saime teeäärsest kraavist mööda.Nulli lähedal olid kahtlased betoontorud,silitasin neid aga asjata.Siis laiema haardega leidsin traditsioonilise peidukoha.Päris karm aare oli, sellel aastal leituteist raskeim.Tänud peitjale!

Kui kutsutakse kaasa seiklema siis ei saa ju seda võimalust käest lasta vaid tuleb härjal sarvist haarata ja kaasa minna. Ei hakkagi siin pikka juttu tegema, täpselt nii oligi nagu tohuvapohu oma logis kirja pani. Mulle meeldis väga ..oli justkui käega katsutav aga samas nii kaugel see mõmmik :)

Aitäh aardemeistrile!

Huvitaval kombel oli see mõistatus siin minust täiesti puutumatuna juba aegade algusest seisnud. Nüüd kui kogu pakutavast mõistatustearsenalist Tallinnas on vaid riismed jäänud, tuleb valimatult juba kõiki allesjäänuid proovida lahendada. Aga mul ikka selle nägemisega natsa probleeme, poole koordinaadist sain perfektselt ja ilma kahtluseta kätte, aga teine pool kukkus kuidagi kööbakas välja. Eks ma siis ennemuistsel aal leidnu tolleaegsete koordinaatide ja oma nähtu kokku segasingi ning geokontroll oli mu saavutatuga nõus. Tore. Täna marssisime vahepunkti ja no jälle ei näe. Jõudsime Kiddyga mõlemad juba oma raske saatuse üle kaevata, ja kui mina sain lõpu koordinaadid, siis peitja oli juba mõningad õpetussõnad kaaslasele saatnud. Otsisime siis nende järgi edasi. Ja no näed sa, täitsa olemas ja täitsa nähtavad. Kusjuures enne veel vaatasin, et see koht nagu tõmbaks kõige rohkem, väheke kõbedamad puud ja väheke hõredamalt võsa, aga seletus puudub, miks siis sinna põhjalikumalt revideerima ei läinud.
Lõputeekonna lõpuosa oli ikka natsa märg. Mina sain kuiva jalaga käidud, aga kui Kiddy mõne sammu järel teatas, et tal enam vahet pole, siis võis järeldada, et tema mitte.
Tänud peitjale toreda mõistatuse, vahva vahepunkti ning aarde eest. Mulle igatahes meeldis.

Tänud mõnusa mõistatuse ja mõnusate matkamiste eest!

Kunagi ammu alguses käidud,täna siis lõpp.Aitäh!

Tegime pikema matka ja põikasime siia ka sisse. Mul oli kohe tunne, et see jääb seekord leidmata aga vähemalt info on käes. Mets oli pärast lumesadu lausa imeline. Eks mõni teine kord, soovitavalt külmema ilmaga jätkame.

Jõulueelne hoolduskampaania! Täiesti uus eelaare sai paika pandud. Selle asukoht muutus 29 meetri võrra, sest endisel koordinaadil on olud kümne aasta jooksul küllaltki kahtlaseks kujunenud. Video sisu samuti vastavalt muudetud. Eelaarde teostus on ka hoopis teistsugune, suurus mikro, detailid kirjelduses.

Leitud.

Lõpuks sai ka see aare logitud. Kuna täna oli ilus ilm ja mul oli mõistatust vaja ning Mai ei soovinud aardejahile tulla, siis otsustasin võtta ühe aarde ette, mis Mail juba ammust aega logitud on. Kaklesin kuni lõpuni mapsiga, kes mind järjekindlalt valesti suunas. Võtsin kaasa ka kahlakad, et kuiva jalaga ikka logitud saaksin. Väga mõnus oli jalutada kartmata, et jalad märjaks saaks ja aare ilustas ennast üsna ruttu. Tagasi teel oli siin üsna tihe liiklus, üks jalutas mulle vastu, siis kaks autot sõitsid mööda. Mis toimub, kas mingi ürtus? Ei tea ja ei lasknud sellest häirida. Lõpuks logitud mu üks esimesi mõistatusi, mida hakkasin lahendama. Aitäh!

PS! Selle aasta esimene logimine sellel aardel :)

Vahepunkt hoolduses, lõpp korras.

Alustasime päeva minu vanemate juures ning seejärel suundusime pikemale jalutuskäigule. Vahepunkti läheduses olime veidi kohmetud, et kas pinnas meid kannatab. Õnneks talvised külmakraadid olid siin ainult abiks. Leidsime juhtnöörid ning võlusime neist kohe ka lõpu koordinaadid välja. Ohutuse mõttes kõige otsemat teed pidi ei läinud, tegime ringi ära. Seejärel oli ainult viimane takistus - kraav mitu meetrit. Õnneks oli üks mahakukkunud puu, millepealt saime minna. Enne seda oli Mirjamil vähe õnnetult läinud ja vajus mudasesse kohta sisse. Seejärel saime üle kraavi, logisime ühe äärmiselt vahva aarde ära ning siis tulime tuldud teed mööda tagasi. Aare oli väga lahe, me täname!

Karukoopa koordinaadid saime videost kätte juba mõni aeg tagasi, kuid edasine jäi natuke ootele. Täna oli ilusa lumega suur tahtmine natuke metsas jalutada ning muidugi ühildasime selle ka topsi leidmisega. Rada oli varasemast tuttav, kuid viimased 50 meetrit pidime ikka raja kõrval müttama. Õnneks lumi kandis ja suurt kahju ei tekkinud. Õige asja tabasime vaistuga ära ning edasine dešifreerimine ei võtnud ka kuigi kaua aega (kuigi ilus raamatuke on natuke katki). Sealt edasi võtsime oma aja ning lähenesime aardele ringiga. Edasi-tagasi umbes 3-4km. Lõpusirge juba paistis ning tundus, et viimane ponnistus saab ka ilusti ületatud, kuid ma suutsin ikka oma talvesaapa läbimärjaks saada :D Nullis ootas meid karumõmm ja lubas lahkelt logida. Kurioosne oli, et viimati käidi siin täpselt 1 aasta tagasi. Karuke muutub nii üksildaseks, tulge ikka vaatama ja logima!

Peitjale aga aitäh, meeldis algusest lõpuni (läbimärg saabas välja arvata).

Kui ma suvel millalgi vahepunktis kummikud kaenlas ja pärast jalas , ära käisin, siis mu mõte oli minna otse aardeni. Jõele oli mingisugune sillakese moodi asi palkidest ehitatud ja üle ma sealt sain aga vot siis sain aru, et olen täiesti vales kohas ja jõgi, mille teisele kaldale mul asja on, on kolm korda laiem ja ilma purdeta. Värisevate jalgadega libistasin ennast vahepunkti juurde tagasi ja auto juurde ning sinna see otsimine jäi.
Täna , kui olime jälle siin metsas aaretamas, läksime otsima. Tund aega tuulasime, lugesime logisid, kaevasime , hakkas juba hämarduma aga leidu ei tulnud. Siis tulin mõttele, et olin saanud ju kunagi oma messengeri pildi, kus aarde juurde minek peal ja oi seda mõistmist siis... Me olime kogemata ühe nulli meetrite arvule lisanud. Nii et me olime kindlalt liiga vales kohas. Hakkasime siis nuputama, et kuidas saada vahepunkt kaardile uuesti, et teada, kuhu me tegelikult suunduma peame. Ka suuna ja meetrite pildid olid meil kodus.. Nii saimegi selle ainukese pildi järgi umbes kohale minna ja maaameti kaardi pealt leidsime arvatava objekti, kus see karu või lausa kaks end peita võiks.
Kraav oli õnnneks jääs ja kandis hästi. Metsa all oli veidi märjemad lood. Ja kui see karu silmade helkides nüüd taskulambile vastu vaatas, oli rõõm ikka väga suur.
Tehtud.
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Selle aardega tegelemine on ilmselt tõesti külmemate ilmadega natukene mõnusam tegevus, vähemalt jäätunud vee tõttu. Esimese osa lahendamise aega enam ei mäleta, kuid eelaarde juures sai vähemalt lumega käidud. Lõpus oleks ka võib-olla mõistlikum olnud, kuid see on rohkem tagantjärele tarkus. Igatahes oli seal väga tore aardepeidik ootamas, aitäh!

Kui loomaaia kanti asja oli, siis tegin selle mõistatuse ka lahti. Esimese hooga ei saanud midagi aru, kuid siis tabas silm miskit veidrat ja korduval uuesti uurimisel oli korraga selgus majas ning siht silme ees. Tõsi sammude seadmiseks vahepunkti tuli siiski uuesti hoogu võtta. Aega läks, kuid ühel lumisel päeval jäi vahepunkt liiga ligidale, et sellest tuimalt mööda vantsida. Vantsisime siis hoopis kohale ja peale mõningast uurimist sai sihik uuesti paika seatud ning edasine rännaks soodsamaid tingimusi ootama jäetud.

Täna polnud siiski parimad tingimused, kuid teekond lihtsalt viis aarde lõpu suunas. Ilmselgelt on minus liiga vähe karu verd, et seda paika toredaks pidada, kuid karudele ta võiks sobida küll. Igatahes lõpus oli ilmatuma nunnu tegelane meid ootamas ja isegi selles vihmases ilmas tuli mõnus naeratus näole.

Tänan peitmast.

Selle aardega tegelemist jätkus meil peaaegu aastaks. Eelmise aasta jõulude ajal sai seda mõnusat videot tähelepanelikult ikka õige mitmed korrad vaadatud ja vahepunkti koordinaadid ilmutasidki end. Siis aga jäi projekt väga pikaks ajaks pooleli. Logisid lugedes tekkis hirm väga hullu maastiku ees ja nii me seda minekut muudkui edasi lükkasime.

Tegelikult polnud hullu midagi, kummikutega oli täitsa hea vahepunktini astuda. Seal saime kohe vajaliku info kätte, kuid otsustasime ikka mõnel uuel korral päris aarde juurde minna. Ja täna oligi see päev, kui ilm oli liiga sant kuhugi pikemale geotiirule minekuks, kuid päeva 10 000 sammu ootas astumist. See aare tundus just sellise jalutuskäigu kaugusel olevat. Metsas oli tõeline viies aastaaeg, kõik kraavid ja madalamad kohad olid üleujutatud. Enne päris lõppu tekkis juba hirm, et kas tõesti ei pääse ligi? Kuid õnneks väikse tiiruga saime ikka ilma märgade jalgadeta karuni.

Väga nunnu aare ja ilus logiraamat. Suur aitäh toreda mõistatuse ja vahvate punktide eest looduses.

Külastasime täna esimest vahepunkti. Kummikud oli hea valik, sai mõnusalt kohale sammuda. Punkti leidsime kergelt ja info saime ka ilusti kätte. Vahepunkti kotikese üks kinnitus oli natuke katki. Teipisime selle küll kohapeal uuesti kinni, kuid omanik võiks kindluse mõttes üle vaadata. Aastad ja päike ja vihm on seda kotikest hoogsalt vanutanud.

Täitsa äge oli seda lahendada, alguses tuli muidugi vihjet küsida aga edasi oli juba kerge jalutuskäik, aitäh :)

Oi kui raske oli talvel vahepunktis. Kuidagi ei saanud ligi. Õnneks kuhugi sisse ei vajunud ja jalad jäid ka kuivaks. Kohapeal tundus, et esialgu jääb asi mõistatuseks ja see raske retk tuleb uuesti ette võtta. Kodus kaaslase terav silm juhuslikult märkas midagi ja täna vurasime lõppu. Oli palju kergem. Aitäh!

Kõige raskem oli vahepunkt. Kohapeal ei saanud midagi aru, tegin salvestuse ja hakkasin kodus rahulikult uurima. Tänu salvestusele sain asjale lõpuks pihta. Polnud vaja uuesti ronida vahepunkti, vaid võisin kohe lõppu minna. Pool aastat hiljem osutus lõpp kergeks jalutuskäiguks, kartsin palju hullemat. Vahva ülesehitus. Aitäh!

Lõpu koordinaadid olid ammu olemas aga siiani polnud veel aega saanud lõppu külastada. Täna rattasõidul põikasin siit läbi.

Madise aaretega saan kogu aeg märjaks, nii et võtsin vahelduseks ühe tunki meisterdise ette. Juba mõistatuse algus tohutult meeldis mulle. Ainult juhtus sama mis Silveril, et kõike vajalikku kätte ei saanud. Nii palju oli mul aga õnne, et endalegi üllatuseks hmm teisel?? katsel näitas geokontroll rohelist tuld. Ei tahtnud küll enam sellesse kanti minna, aga mõistatust oli vaja. Eelaardeni jõudsin kuiva jalaga ja kui seal ka meistriteost nägin, siis olin juba topeltvõlutud. Vajalik leitud ja aaahahhhh, oohohhhh, vähemalt üritan jõuda kuivalt kohale. Võtsin ratta ja hakkasin väntama ning jess, jõudsingi kuivalt kohale! Lõpuks ometi! Lõppki oli vahva. Aitäh, sildid külge!

See on selline huvitav aare mille otsimine on jah kulgenud sujuvalt läbi aastate. Vist isegi lausa oma kolm aastat tagasi oli see kui Silver mind esimest korda kaasa kutsus vahepunkti otsima. Toona olime me m6lemad veel suht värsked peiturid ja ikka päris tykk aega tiirutasime seal ringi. Lisaks oli minul ju m6istatuse esimene osagi lahendamata ja hakkasin juba kahtlema et kas Silveril ikka 6iged koordinaadid on. Pool naljaviluks t6stsime ennem äraminekut yhe langenud puu yles ja ohoo selle alt lume ja jää seest tuli miski imelik topsikuke välja. Sisu oli kll k6vasti vett saanud ja ega me tookord seal rohkem nägijaks ei saanudki. Silver teavitas peitjat olukorrast ja vahepunkt sai vahepeal hooldatudki. Lausa aastanumber j6udis vahepeal kolm korda vahetuda :D Kuna esimese visiidi asukohast mäletasin vaid uduselt linnaosa ja et hull v6ss oli, siis olin vahepeal isa ka m6istatuse ära lahendanud ja kontrolli roheliseks ajanud. Aga täna olin ringiga siin jälle tagasi. Tegelikult m6ned päevad tagasi olime koos Silveriga siin lähistel ja pakuti et kas läheme v6tame selle l6pu ka ära. Kahjuks v6i siis tegelikult isegi 6nnex oli see tal kylastatud veel sel ajal kui m6istatuste lahendused jms kirjutati paberkandjale mitte digikandjale. Ja l6pust polnud yhtegi märki kus ta täpsemalt olla v6iks. Siiski t6stis see poolik visiit ja teem pystitamine ta jälle minu huviorbiidile ja kui juba täna siin asjatasin, siis otsustasin ka selle yles otsida. Esimese hooga kasutasin siiski mingisugust karuloogikat ja kirvest aga need ei tundunud kuidagi päädivat. Ega siis ei jäänudki muud yle kui tuli ikka vahepunkti ka minna. Oh sa poiss mis lahedad purded :P Nippi nappi jäid sokid kuivaks kui yks nott ringlema hakkas :D Seekord jäi vahepunktis vajalik kiirelt silma ja teisendasin punkti kaardile. Korraks veel kratsisin kukalt et see ju yhele teisele värgindusele nippinappi liiga lähedal. Aga ei lasknud ennast sellel ebak6lal häirida ja asusin teele. Kui aga seal sihtkohas siis peale tykki aega mitte kui midagi silma/s6rme ei hakanud, istusin maha ja hakkasin juhendit lugema. Pabahh jälle labakäega vastu otsaesist. Kasutusjuhendit on ikka kasulik lugeda ennem kasutamist, mitte siis kui midagi juba ragisema hakkab v6i tossu tuleb :D Mis seal ikka kui ei v6ta pea, v6tavad jalad. M6nda aega hiljem j6udsin siis ka l6puks m6mmiku enda juurde. Täitsa muhe sell teine. Viskas oma vaiguse(loe mesise) käpaga patsu ja m6mises s6bralikult. Igati kvaliteetne aare ja väga laheda ylesehituse ja teostusega. Aega kulus kll mitme aasta jagu, aga eks häid asju tulebki pikka m66da nautida. Kiitused meistrimeestele ;)

Seda karpi olen millegipärast üsna mitmed aastad kartnud. Või mitte just kartnud vaid pigem mõelnud, et kas saadav emotsioon on seda vaeva väärt. No on küll! Otsustasime siis lõpuks seal loomaaias ära käia. Esimene katsumus oli muidugi eelaarde koordinaatide saamine. Pusisime need lõpuks kamba peale kokku aga nullis ei olnud midagi. Selgus, et väike näpukas viis meid nullist veidi eemale. Õiges kohas oli pisut segadust aga siis saime sealt edasised juhised. Lõppu pääsemine oli muidugi parajalt adrenaliini pakkuv aga aare ise väga lahe. Nimed said kirja kusagil kaheksa paiku õhtul. Täname peitjat toreda õhtupooliku sisustamise eest. Ahjaa - loomaaias nägime 2 karu ja ühte kitse.

Selle aarde loole võib nüüd siis ka joone alla tõmmata. Ma usun, c kaks aastat olen ma seda lahendada püüdnud.
Alustagem siis sellest, et kunagi ammu ma alustasin video vaatamisega. Selline loogiline tegevus, kus esialgu ei saa midagi aru, siis jagad välja, mis tegema peab ja noh, siis saad asukoha teada. Aga minul vat seda viimast küll kuskilt ei paistnud. Vahi nii ja naapidi, kaks numbrit on PUUDU.

Mingil ajal panin kõrva taha, kus kandis see võiks asuda ja ühel korral käisin Saskiaga isegi kirvest viskamas. Kirves lendas aga olude sunnil sellisele maasikavälule, et ega me tegelikult isegi ei püüdnud. Pole vist muidugi vaja öelda, et ega me olime ikka vapsee vales kohas ka.

Ühel hetkel oli mu ahastus nii suur, et küsisin Janarilt abi. Ta ütles mida ja kust vaadata ja siis mul kulus veel oma mitu korda, enne kui ma nägema hakkasin. Lisaks ei saanud ma koordinaatidega sõbraks.

Arvutialased raskused ületatud, vaatasin kaarti ja vaagisin parimaid lähenemisteid. Nüüd siis võtsime teekonna kahekesi ette ja panime targu jalga kummikud. Õigesti tegime, ma ütlen. Nendega oli väga mugav vahepunkti studeerida.

Vahepunkti auks peab ütlema, et mul kulus siin ikka oluliselt vähem aega, kui siia jõudmine. Aga ma olen veel veidi saamatu oma kõigi nutividinate kasutamisel, seega pidin vahepeal lõpp-punkti jaoks kodus ühe peatuse tegema.

Kõht täis, punkt kirjas, liikusime juba lõpu suunas. Ja kui üldse midagi sellest aardest lihtsalt tuli, siis oli see lõpp. Selge, loogiline, kohe pihta läinud arvestusega.

Aitäh aarde eest, ägedalt tehtud ja ega peitja pole süüdi, et mind paar aastat geopimedus valdas. Meile meeldis, thanks :)

Seda videotervitust sai ikka kordasid ja kordasid vaadatud kuni kõik vajalik selgis ja kontroll näitas rohelist. Täna sai perega otsustatud siis karule külla minna. Eelaare leitud ja suund käes ning saimegi karukoopasse mineku plaani paika. Väga lahe teostus. Vaieldamatu laste lemmik! TFTC!

Mäletan, kui esimest korda seda mõistatust vaatasin, nunnu video, aga midagi muud ma sealt otsida ei osanud. Nüüd oli kogemust rohkem ja varsti hakkasin nägema. Millalgi suve lõpus kulus paar õhtust sessiooni numbrite kogumiseks. Teisel päeval nägin juba rohkem kui esimesel. Aga ühe saadud numbriga ei osanud teha mitte midagi. Lõpuks klikkis ära ja sain selle vimpkaga ka ühele poole. Läks veel natuke aega edasi ja käisin ära esimeses vahepunktis. Väga äge. Esialgu oli hämming, kuid õnneks sain numbrid kätte. Ei hakanud otseteed katsetama vaid jätsin tulevikuks. Täna siis lähenesin kaugemalt ja tegin kokku nii 6 km matkakese karu juurde. Läksin äpi järgi ja ei vaadanud kaarti, mille tulemusena avastasin ennast kraavi eest, millest enam üle ei saanud. See tähendab, et eelmine kraaviületus oli täiesti ebavajalik olnud :) Õigest suunast lähenedes jõudsin ka karuni ja küll oli tore leid. Kõik kenasti korras, välja arvatud kohalik pastakas, mis ei tahtnud kuidagi kirjutada. Jätsin enda oma sinna ja võtsin tõrkuva kaasa. Poest ostsin kohe uue pastaka, sest taskud ei või kunagi tühjad olla :D Tänud! Soovitan kõigil, kes veel pole jõudnud, karu külastada! :)

Viimaks jõudsin selle kauaoodatud meepurgini välja. Esmalt ootas vahepunkt kannatlikult mitmeid kuid kaardil ning siis veel ka lõpp ligi kuu aega, kuniks täna hommikul tegin asjad viimaks klaariks.

Teekond lõppu oli ilus - päike siras madalalt silma, igast eksootilised mittekajakalised edastasid omavahel hommikuseid uudiseid ning sõdurpoisid kõmmutasid Männiku pool esimesi valanguid. Maapind oli öökülmast veel mõnusalt krõbe, seega oli tee linnarattaga muretult läbitav.

Algusest lõpuni nii armas teostus, tänan! :)

Käisin taastatud eelaaret vaatamas. Väga ilus nägi välja :) Sarnaselt Tavalise aardega otsustasin, et head aaret tuleb ikka hoida ja mitte kohe ära logida. Lõppu sel korral niisiis veel ei kiirustanud.