Väike maja

Pidulik 2000. leid. Otsustasime, et see ei pea lihtne olema, vaatasime raskusastmete matrixit, et paneme seal mõne tühja lahtri kinni. Redel autosse ja Väikest maja otsima. Lähenesime hiljutises logis soovitatud suunast N-tänavalt ja tõesti, raske oleks olnud vaid abivahendita. Aitäh peitjale ja leiduderohket geonaistepäeva!

Eks väike kahtlus oli kas minna, nõgesed kerkisid aina. Õnneks neid vähenes ja sain ettevaatlikult edasi minna. Rada täitsa olemas. Oma öko-geomobiili abil üles ja karp käes. Tohoh, aasta esimene leid siis.
Aitäh puu otsa kutsumast!

Pidime natuke redelit ehitama ja siis sain ka mina (täiskasvanu) kätte :) Väga vahva!

Peale talisuplust võtsime lõpuks ette väikese maja külastuse. Asukoha ja aarde nime põhjal eeldasin minagi siin mõnd vana militaarhoonet vms. Hoopis teistsugune tore majake ootas meid. Kuna maja nii väike, saatsimegi uksest sisse pugema kõige väiksema, tema mahtus kenasti meid sisse registreerima.
Aitäh.

Peale taliujumist otsustasime, et see on täpselt õige järgmine sihtkoht.

Ma kogu aeg arvasin, et metsas on mingi mahajäetud telliskividest maja jäänused ja aare on kuskil teisel korrusel, kuhu pääseb ainult redeliga ja aarde juurde minnes midagi sellist ka otsisin. Kohapeal selgus, et vaatepilt on täiesti teine ja ma panin oma kujutluspildis väga mööda. Tõmbasime Merle teleskoopredeli valla, keksisime aardeni ja panime nimed kirja. Aitäh peitjatele!

TB päästeoperatsioon: 06.Aug.2023 10:34

See Pääsküla raba aare oli pikalt tahaplaanile jäetud. Ei tihanud väga tulla siia. Kui õige lähenemissuund võtta ja õige abivahend ka, siis polnud mitte mingit probleemi. Isegi üks purre oli üle kraavi ehitatud. Nullis viskasime abivahendi püsti ning Mirjam läks käis maja juures ära. Olime ikka palju hullemat oodanud, aga lõppkokkuvõttes täitsa mõnusalt lihtne, kui vajalikud asjad kaasas. Jätsime ühe ränduri aardesse. Aitäh aarde eest!

Tuli tahtmine midagi natuke ekstreemsemat ette võtta ning nii see karp välja vaadatud saigi. Alguses lähenesime mööda rabarada lõuna poolt, aga saime kiirelt aru, et sealt kuiva jalaga läbi ei saa - olgu maapind metsa all kui tahes külmunud. Hea, et abivahendit siis veel kaasa ei tassinud :D Tegime väikse ümberarvutuse ning lähenesime siis Nelgi tänava poolt. Hulga lihtsam, ütleks, et maastik kuni majani oli 2.0, parimal juhul 2.5, sest isegi kraavi peale oli purre ehtitatud. Maja juures sai selgeks, et vaja läheb abivahendi täispikkust ning peale seda sain mina karbile täitsa hästi ligi. Kuna koht ja teostus meeldis, siis jätsin sinna ka ühe ränduri. Aitäh!

Ahh et selline maja... Mul oli hoopis teisest materjalist maja ettekujutuses :D Olen ammu soovinud seda aaret logida ja väga hea meel on, et tulin seda täna enam-vähem valges otsima. Aitäh!

Leitud, aitäh!

Paistab, et oleksin pidanud eelnevalt tarmoxy logi lugema. Lähenesime pealtnäha mugavuse tõttu eelmise aarde juurest lõunast. Maastik lubas läbi murda umbes sinnamaale, kuni aardest lahutas meid umbkaudu 60-70 meetrit. Edasi saadeti mind maad sondeerima, pärast mida olin juba ühe sammuga põlveni mudas. Vesi samas soe ja palju võimalusi ei ole mul avanenud Tallinnas sügisel paljajalu avalikult kõndida. Aardega tegi lähemalt tutvust Pantograaf. Tänud!

Päkapikkudega on asi selge, aga see, et maja pidi olema just nõnda väikeste mõõtmetega, et lapsed ja väiksed inimesed sinna sisse mahuvad, mõjus 3,0/4,5 raskusastmega kõrvutades intrigeerivalt ja kujutlusvõimet ergutavalt. Kui kohale jõudsime, siis leidsime, et maja on tore küll, aga vist ikka rohkem päkapikkudele kui inimlastele mõeldud. Kokkuvõttes läks 4,5-pallise maastiku kohta vormistamine üsna lõbusalt. Aitäh peitjatele!

Redel kaasa ja nimi kirja.
Tänud

Natukene libe oli, aga leidsin stabiilse asendi logimiseks. Aitäh!

Nüüd kodus tagantjärgi logisid lugedes võin vist kll tsiteerida klassikuid et kõige lühem tee ei ole kõige kiirem. Olen muidugi pikka aega mõtisklenud et mis maja ja ronimine siin olla võiks. Kuna sõjaväelinnak on lähedal siis just sinna kategooriasse selle liigitasingi. Lähenemistee valisin aga sellise et kõige raskem osa aardeni jõudmisest oli viimased 70 meetrit. Kaardilt nägin kll et saax ka ringiga aga ei jätnud jonni. Koorisin hoopis varbad paljaks ja käärisin püksisääred üles. Kohati oli ikka nii pehme et põlveni kääritud püksid said siiski märjaks ja mudaseks. Objektil läx õnnex lihtsalt ja mõne hetke pärast oligi nimi raamatus. Hoopis teistsugune maja ja ronimine kui esiti ette kujutasin ;) Nüüd polnudki muud kui tuldud teed pidi tagasi sumbata. Tänud peitjale. Aardega kõik OKas

Kui ma kolm aastat tagasi esimesele katsele tulin ja mülkas ümber pöörasin, siis täna tulin mööda kuiva maad - kõige lühem tee pole tingimata kõige mõistlikum tee. Aga ronimisega seoses on pärast paari kuu tagust äpardust minusse tekkinud teatud ettevaatlikkus (võib vabalt ka hirmuks nimetada). Igatahes jalutasin kohale, hindasin olusid, mõtisklesin natuke kehva ja veel kehvema lõpuga stsenaariumidest, psühhosoomatika tegi oma töö ja tunnetasin, kuidas hiljutise vigastuse valuaisting pahkluuse ronis... Seega jalutasin tagasi autoni ja alles abikaga julgesin majale läheneda.

Maja korras, karp korras, logiraamat korras. Tagasiteel sõin mustikaid ja vaarikaid, olemine sai palju magusamaks.

Kõige raskem oli saada alumisele oksale. Õnneks oli ratas abiks ja edasi sai end kätega piisavale kõrgusele tõstetud. Esimene katse lõppes ratta äravajumisega, teine katse õnnestus. Päris hea adrenaliini aare. Aitäh!

Kahekesi sai kenasti ilma abivahenditeta hakkama. Aare korras, aitäh!

tänud! :)

Leitud.

Väga supper lahe aare, tänud ;)

Auto jätsin raja algusesse ja algatuseks võtsin vaid 1/3 abivahendist kaasa. Kohale jõudes selgus, et sellest täpselt piisas.. vedas :) Aare korras ja nime võrra rikkam. Tänan.

Leitud

Kodutee viis siitkandis mööda, kui äkki meenus, et eelmine kord kummikupuuduse tõttu aare otsimata jäi. Seisime siis uuesti mülka juures, kui selgus, et ega sellest kummikust ka tühjast abi ole. Siiski, arvestades olemasolevaid jääolusid, sai mõne oksa abiga tekitada "silla" ning kuiva jalaga "jäiseks tallatud" rajale hüpeldud. Kohale jõudes oli muidugi üllatus suur, sest minu vaimusilmas piisas 4,5 raskusastmeks sellest mülkastki. Lisaks avastasin, et raudselt oleks kuidagi lihtsamalt saanud :)

Aga kaks pead on kaks pead ja kui härrasmees on pundis, siis selline aare logimata ei jää ka.

Kusjuures lähikonnas oli ka täiesti arvestatav maja püsti pandud, ela või ise. Aitäh meeleoluka päeva lõpu eest!

Meeldis maja, jalutuskäik ... Mina tänan. TFTC!

Maastiku raskusastest arvestades kartsime hullemat. Õnneks oli aga suht probleemivaba leid. Täname peitjaid!

Leitud :)
Kuigi võimalik, et see on ka varemalt meil juba läbitud, aga seda siis seikleje.ee lehe kaugdu ning kunagi ammu-ammu. Igatahes oli midagi tuttavat :)
Tänud.

Lähenesin Silveri kombel sama naiivsete lootustega, aga pärast paarikümmet meetrit rühkimist tõdesin, et vaevalt siit keegi enne mind kunagi üldse lähenenud on. Selleks ajaks olid papud juba pisut niisked, mis mu jonni ei mõjutanud, aga kui juba georadasid silme ette hakkasin manama, otsustasin loobuda. Sõitsin juba järgmise aarde poole kui Kaupolt natuke infolisa saabus. Kant oli mulle nagunii võõras, aga vähemalt sain kinnitust, et ajan tõesti asja liiga keeruliseks ja on ka lihtsam tee aardeni. Teine pool infost, mis puudutas aarde kättesaamist, jooksis millegipärast kõrvust mööda, aga selleks polnud nagunii piisavalt ette valmistunud. Seega las jänes olla veel veits aega soojas, järgmise korrani! :)

TFTC. Ei nohh... Käidud. Logitud. Ahhetuste ja südamevärina saatel.

Lahe turnimine oli, aitäh!