Katkise katapuldi

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Mis siin ikka venitada. Juba aprillis tõdesin et konstruktsioon on nüüd põhimõtteliselt lõpuni hävinenud. Ümbrus on täielikult muutunud ja uus peenike võsa peale kasvanud. Aarde taastamine tähendaks uue ehitamist, aga sellesse kohta ei oleks see enam kuigi mõistlik. Võib-olla võiks kuskile katkise katapuldi koopia ehitada. Kui kellelgi on endal selleks hea koht võtta siis andke tuld! Igal juhul aitäh külastajatele.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Kevadel vaatame mis sellest õnnetust asjast edasi saab.

Esimene punkt tuli ruttu, osavad geopeiturid nagu me oleme.

Teine punkt tuli raskemini, uudistavad loomad, kes meie liikumist piirasid on selles süüdi. Kuna kerge hirm oli naha vahel, et kohe-kohe see suur paks lehm tuleb ja jookseb mu poole, siis aarde otsimisele väga keskenduda ei saanud. Nii kui teisele poole karjust saime, muutusid kõik loomad armsaks.

Geokurat kiusas mind nii nagu jaksas. Olin juba kuid otsinud sobivat hetke, et maale sõites katapuldi juurest läbi põigata. Reklaam oli tal vägev, mulle serveeriti seda kui mitte lihtsalt aasta aaret vaid üldse Eesti kõige kõvemat aaret. No mis sa selle peale kostad! Loomulikult poeb iga geopeitur või nahast välja, et seda ilmaimet näha saada.

Üks päev oligi maale minek, tegin endale GP lehte uurides vastava trajektoori, mille raskuskese oligi katapuldi juures, sest tavaline teekond oleks kulgenud muidu mööda Pärnu maanteed. Kell oli vist seitse õhtul, kui kohale jõudsin. Väljas oli veel piisavalt valge, lehmad jobutasid karjamaal, kõik tundus okei. Esimene vahepunkt ei tekitanud raskusi, teise poole kulgedes jõudsin kõndida 100 meetrit, kui Sisetunne mulle ütles, et mõttekas oleks oma käimad vahetada vanade töösusside vastu, millest pole kahju, kui läbimärjaks lähevad. Sisetunne on tõbras, mul vedelesid pagassis kalamehe kummarid, aga nende kohta ei sõnakestki?! Niiviisi kirusin ma lõpu eel, kui vahtisin tõtt absoluutselt täiusliku võssiga. Hirmus! No see ei olnud mingi tavaline läbimatu võss, see polnud isegi mitte võsside võss vaid Kõikide Võsside Ema! Mul kasvab hoovis rohuliblesid hõredamalt kui seal oli lepavitsu ja nõgeseid. Tegin südame kõvaks - ikkagi Eesti Parim Aare ja värki - ning hakkasin tungima. Üsna tungivalt. 15 meetri läbimiseks kulus mul umbes 20 minutit ja see pole liialdus. Kusagil poole peal avastasin ma end oksahunniku otsast, õigemini selle vahelt. Otsa pidin alles ronima. Olles seda teinud, tõdesin ma vaid, et kergemaks ei lähe - matriarhaalne võsahiid laius kuni silmapiirini. Tõsi küll, silmapiir oli umbes 40 cm kaugusel, kuid see kõneleb enda eest. Hambad ristis ja suu nõgesemahla täis pressisin ennast lõpuks nulli. Loomulikult polnud seal midagi. Uurisin läbi (ehk teisisõnu lasin ennast kõrvetada kõikidel selle piirkonna nõgestel) 4 meetrise raadiusega sõõri nulli ümber, kuid ei suutnud seal isegi kirjeldatud objekti leida. Hakkas hämarduma ja see andis märku, et Õnn on ilmselt juba magama läinud ja minul tuleb üksi hakkama saada. Selles on tegelikult ainult pool tõde - Õnne koha pealt on kõik õige, kuid füüsiline märkus tagasipöördumise kohta tuli, peab tunnistama, hoopis läbimärgade bokserite poolt. Mind tsivilisatsioonist eraldanud 15 meetrit sai seekord päris kiiresti, nii oma viie minutiga ära kaetud ning seejärel juba känguruhüpetega autosse. Õuhh!

Tagasi minna küll ei kavatse. Aitäh. Head ööd! Ignoor.

Ei tea mis mul nende aasta aaretega on, ma kas ei leia neid õigesti või ei leia üldse. Selle aarde puhul ei suutnud leida abivahendi peal olevas kirjelduses toodud objekti. Või on siis seal mingi eriti räme vimka sees, millest mõistus jagu ei saa. Tallasin ülimärja rohu sees tund aega ringi, nii et satelliidipildilt oleks see arvatavasti korralikult näha, mõõtsin hoolega millimeetreid ja määrasin asimuuti. Vahepeal mõtlesin rahulikult, otsisin veel, ei saa aru, tee või tina. Mingit saasta sadas ka muudkui juurde ja juurde. Lõpuks valasin konkreetselt saabastest vee välja, tegin südame kõvaks ja liikusin edasi. Poleks sellist ekstreemsust oodanud, aga mis ei tapa, teeb vähemalt palju haiget, oli vist see ütlus.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Ärge siis väga väänake seal seda värki.

Käisin olukorraga tutvumas. Uus abivahend oli kaasas, aga olukord oli märksa keerukam ja käepäraste vahenditega remontida ei õnnestunud. Saab korda mai teises pooles.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Jõudsime kohale peaaegu pimedas. Kõik punktid tulid kenasti kätte ja siis jõudsime sinna hirmsasse võssa. See oli pettumus, niisugust võsa küll ei oodanud, see ju ka kunagine aasta-aare ikkagi. Kõige krooniks läks abivahend katsetamise käigus katki. Aaret kätte ei saanud, viisime katkise abivahendi tagasi ja nüüd oleks kena, kui peitja asja üle vaataks. Idee on suurepärane ja ma usun, et paar aastat tagasi võis ka ümbrus ilusam olla.

Johannes tahtis uue rongiga sõitma minna ning sai ka mõned aarded otsitud. Ta paneb tavaliselt limiidi peale - üle 3 ta ei viitsi. Sõitsime Riisiperre, käisime Turbas poes ning võtsime sihi Katkise katapuldi poole, mul pole lihtsalt seal lähemal ühtegi otsimata aaret :) Õigel hetkel keerasime terviseteelt maha ning sõitsime nulli, kus õige asja leidmine mingit raskust ei valmistanud. Liikusime edasi. Lõpule ei osanud nagu kohe mitte kusagilt läheneda. Proovisime kõige pealt koordinaatide lähedalt võssa pugeda, kuid mõtlesime siiski, et äkki saab kuskilt lihtsamalt. Leidsime koha natuke eemale, aga... üle kraavi ei pidanud ju minema. Okei, läksime jälle sinna, kust tulime ja sukeldusime võssa. Johannes läks algul ees rada tegema, kuid talle see läbi nõgeste minek ei istunud ja ei jäänud mul muud üle, kui see asi ise ette võtta. Kohale me jõudsime. Õiget asja silmasin kiirelt ning edasi käis kõik ikka nii nagu peitja oli selle asja teinud. Väga äge :) Pärast logimist võttis väheke nõutuks, aga siis nägime kirja, mis sellega kaasa oli tulnud ning seejärel sai kõik omale kohale tagasi. Lahkudes tuli meile vastu üks meesterahvas kaubikuga, paistis, et ta teadis, miks me seal oleme.
Ütleme nii, et idee on väga super lahe. Koht oli suure tõenäosusega selleks varem ka väga super lahe, aga praegu ta seda, peab tunnistama, tõesti enam ei ole. Oksarisu ja meetrised nõgesed ja paistab, et seal kasvavad ka väga tihedalt väiksed kasepuud, nii et varsti on seal täielik umbvõsa. Äkki saaks selle aarde kuhugi meeldivamasse kohta teisaldada? :) Johannesel kaalus ka see maastiku osa asja idee laheduse üle ning ta kirtsutas pärast nina. Idee mulle igastahes väga-väga meeldib. Aitäh!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Segased asjaolud on kõrvaldatud. Hetkel maastik vähemalt 3.0, mida teravdavad veel meetrised nõgesed. Kuna sellise jama peale leiuta jäämine on pettumus nii otsijale kui peitjale, siis lisasin abistavat juttu abivahendile. Eesti keeles ainult, sest välismaised otsijad ei ole sinna veel kordagi juhtunud.

Iroka poolt tagasihpidlikult väljendatud segased asjaolud on tegelikult minu põhjustatud käkk. Selline eepiline lugu siis:

Kõigepealt üritasime aaret otsida Geojaanipäevale tulles. Saabusime mööda radu, mida minu punane sidrun edukamalt läbis kui sinine džiibikujuline Škoda. Esimene punkt oli lihtne - koordinaat käes ja suund selge. Kuna hakkas sadama, siis otsustasid teised ikkagi autosse jääda, kuigi oodata oli head asja. Läbisime Andreaga natuke märga heinamaa serva ja otsustasime siis, et kui me ei taha just üleni märgadena geoüritusele jõuda, jätame parem pooleli.

Nujah. Tagasi geoüritusel, avastasin et esimene asi on kadunud - minu auto esimene numbrimärk nimelt. Suure tõenäosusega jäi see kuhugi selle aarde juurde maha, sest kuigi läbivus on masinal hea, kipub ta sealjuures aeg-ajalt mõningaid detaile kaotama. :D Kuid kuna plaan oli tagasitulles niikuinii poolelijäänud asja edasi teha, siis ei tundunud kaotus kuigi hull.

Teisel päeval tagasi sõites lähenesime natuke teiselt poolt ja nubrimärki sain otsida vaid poole tee pealt. Ei leidnud sealt, kus seda kõige tõenäolisemalt vedelemas oletasin.

Suundusin siis aarde poole, sedakorda üksinda, sest Andrea oli sel päeval juba ühe aasta aarde leidnud ning pidas elamust piisavaks. Teekond oli tõeliselt raske, sest nagu logidest näha, pole seal keegi käinud ja mingeid georadu ees polnud. Aga jõudsin kohale ning hakkasin otsima. Ei leidnud miskit. Ületasin ka kraavi, kuigi seda ei pidanud tegema. Ei pidanud jah, sest lõpuks tuli abivahend täiesti mõistlikust kohast välja. Paljulubav abivahend.

Egas midagi, uued koordinaadid telefoni ja marssisin edasi. Teekond läks veelgi raskemaks - näokõrgustele nõgestele lisandus ka raiesmiku oksarisu, nii et sõna otseses mõttes oli püstipüsimisega tegemist.

Läbi häda sain kohale ja leidsin stakantsikuga kaunistatud monumendi. Vinge värk, pole sellisest asjast midagi kuulnudki. Samas aga juhtus see ka ju enne minu isiklikku ajaarvamise algust.

Seejärel asusin otsima, mida abivahendiga pihta hakata. Oma pool tundi või rohkemgi otsisin ja siis võtsin viimases hädas kõne ühele varemleidnule. Kuid ei osanud tema mind aidata, sest koht oli ju muutunud. Ja ei olnud tal ka aardepeitja numbrit käepärast. Siis helistasin teisele, kuid ka tema juhendamise järgi ei suutnud ma abivahendi ühendamiseks vajalikku kohta leida. Ma arvan, et kogu sellele tsirkusele kulus oma teine pooltund. Ära kustuva akuga telefoni abil sain netti ja leidsin aardepeitja numbri, kes mind sentimeeterhaaval õige kohani juhendas. Tänasin ja lõpetasin kõne, et asjatama asuda.

Sain vaid veidi aega abivahendit kasutada, kui selja tagant kostis hääl, mis andis märku, et katapult on rakendunud. Aga mismoodi ja kus, seda ma ju ei näinud, sest olin üksinda! Uuesi abivahendit kasutades leidsin koha, kus aare oli olnud. Jah, just nimelt olnud, sest nüüd oli pesa tühi.

No tore - hakkame otsima! Entusiasim vähenes aga iga minutiga, sest silmini rohust ei leidnud ma midagi aardetaolist. Vahepeal paar kõnet minu ootamisest surmani ära tüdinenud Andrealt ja viimase akuraasuga uus hädaabikõne peitjale. Sain mingi suuna ja tuhnisin seal veel oma tunnikese - ei midagi. :(

Lõpuks lahkusin, sest tundus, et ilma trimmeri või metalliotsijata sealt rohu seest midagi ei leia. Nii et sorry, sõbrad - kaotasin aasta aarde. :( Loodetavasti peitja siiski teab paremini kust nurga alt või kui kaugelt otsida tuleks. Või kui ei, siis lähen ise sinna tagasi, et oma parim anda, et see aare ikkagi taastatud saaks.

Jah, selline eepiline mitteleidmise lugu siis.

Kohapealt anti teada, et aarde juures on mingid segased asjaolud. Vaatan üle teisipäeva õhtul. Praegu muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Võtsime teistkordselt teekonna aarde juurde. Esimene kord kulus aeg abivahendi otsimisele.
Seekord liikusime kiirelt esimesse punkti ja abivahend oligi käes. Lõppu liikudes läks veidi aega,et mälupilt eelmisest korrast ja reaalne pilt kokku jookseks,kuna kohapeal polnud enam võsa.lõpp-punktis läks veelgi kiiremalt. Vaimustusest panime aarde tagasi ja võtsime uuesti kätte :) Hea et kvaliteetaarete geograafiline paigutus laieneb :)

See aare ei ole enam päris selline, nagu ta viimased kaks aastat oli. Kõigepealt on kohapeal tehtud lageraie ja aardepaika ümbritseb ohjeldamatu oksarisu. Samuti oli üks osa aardest tööde käigus kadunud ja sellisel kujul nagu ta seal oli, ei olnud teda enam mõttekas taastada. Laias laastus sai põhiidee siiski säilitatud, kuigi otsimine ja asjade tagasipanemine on hulga lihtsamaks muutunud. Konteineril on kirjas ka tema peidukoht. Noh... on nagu on..., mis teha. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Käisin kohal. Aarde kõik osad olid omal kohal ja konteiner esialgse idee järgi ka täiesti leitav. Kõigele vaatamata algab tänasest talvepuhkus. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu järgmised 6 kuud".

Leidsime kõik vahepunktid ja ka aarde, aga mitte kohta kus abivahendit kasutada. Süsteemi olemus paistis nende järgi kätte, aga no ei leidnud selle tööle panekuks õiget otsa. Kuna ilm oli vihmane ja teistel juba jalad märjast külmetasime, siis tulime tulema.

Ei saanud trikkidega hakkama.

Aega läks 2h. Eriti huvitav tunne oli lõpus., kui loobuda aaret rikkumata enam ei saa. Koht leitud samuti enne abivahendit.

Läksime nagu juhendatud mööda heinamaaserva rattajälgedes ja arutasime, et kas need on geojäljed või mitte. Kohapeal selgus, et mõningate objektide maskeering oli olematu, see-eest mõne oma nii põhjalik, et saime ikka tükk aega otsida. Lõpuks oli kõik vajaminev leitud, logitud. Maskeerisime varem maskeeringuta objekti lootuses, et sel ikka peab maskeering olema. EVEJ.

Müts maha peitja ees, väga hea teostus. EVEJ

Üks andekamaid tehnilisi lahendusi, mida olen kohanud! Väga vahva! :) Kohal käisin jalgrattaga ja liikusin korralikult mööda heinamaa servi. Tänud juhatamast sellisesse kohta.

Aasta aare tõotas põnevat otsimist ja lahedat kogemust. Astusime mööda heinamaa äärt kohale. Kõik vajaliku aardeleidmiseks avastasime kiirelt. Sättisime siis sütiku paika ja üritasime keerulist mehhanismi tööle saada. Ootamatul kombel hakkas masin turtsuma ja paugutama. Võib vaid õnne tänada, et sihik paigast oli ja geopeituril õnnestus muhust pääseda. Uurides paugu tagamaid selgus, et jõud oli olnud muljetavaldav. Lend oli osutunud oodatust palju pikemaks. Aitäh toreda aarde eest. Kindlasti üks tähelepanuväärsemaid aardeid, mida võib kõigile soovitada. Pange igaks juhuks siiski kiiver pähe.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Katapult on talve suurepäraselt üle elanud. Üht-teist sai värskendatud ja kohendatud. Jätkuv näpuviibutus!: Aare on eramaal, seega liigume mööda heinamaa serva nii minnes kui tulles. Geokiri autoaknal pole kindlasti liiast.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Kehtiv ilm aardele enam ei meeldi...

Täna oli imelik päev. Enamus aardeid olid ülimalt ägedad, lausa nii ägedad, et pidime oma aasta aarde valikud üle vaatama. Otsimise ajal kostis kusagilt mingi põmakas, võibolla jahimehed, kuigi jõulu ajal peaks ju jõulurahu metsas kehtima.. Aga samamoodi peaks ka lumi jõulu ajal maas olema. Nii et kõike võib juhtuda. Panime logi kirja ja läksime ilusti mööda põlluserva auto juurde tagasi, keeled jätkuvalt ripakil ja silmad imestusest punnis nagu vutimunad. Täname, EVEJ

Ei saa mitte vaiki olla ;) Kuigi olin selle aarde juures juba teist korda, siis oli võimatu jätta ta "leidmata"... Seekord oli väga põnev jälgida pärast mõningasi "jõuvõtteid" sündmuspaika suunatud kaaslaste otsimise ja leidmise protseduure... küll sõditi vastu, "et otsime ikka neid aardeid, mis kõigil leidmata". No aga lihtsalt ei saanud neid ilma jätta sellest kogemusest :D
Ja jääda veel kord vaimustumata. Päikeselisel hommikul oli see väga mõnus! Kuigi eelmine logi väidab, et "katapult on katki!" ;), siis aare on täiesti kompaktne ja töökorras! Ainult sügis ja geomaantee on teinud mõningate aarde osade leidmise tunduvalt kergemaks.<BR/>
Otsige-leidke kuniks veel geopeiturisõbralikku talve jagub ja aare pole talvepuhkusele läinud!
Aitähhhhh!!!

Keskus, kutsun kuuldele, keskus...<BR>Keskus kuuleb, raporteerige!<BR>Keskusele: Kõrgus 6000m, mootor põleb, palun operatsiooni katkestamiseks luba. Ootan edasiseid juhiseid.<BR>Keskusest: Opetatsioon viivitamatult katkestada! Juhtige lennuk inimasustusest võimalikult kaugele ja katapulteeruge!<BR>Keskusele: Operatsioon katkestatud. Katapulteerume. <BR>Keskusele: Palun palvetage meie eest! Katapult on katki. Side lõpp.

Vaieldamatult selle päeva parim aare. Super, kui saab hommikut alustada sellise positiivse elamusega. Väga hea teostus!