Viru Raba

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud". Kevadkoristus 2023.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". GC-s palju mitteleide. Ilmselt kadunud.

Raba kohta väga suur muguoht. Seal prügi sees sorida on tõesti imelik. Äkki on aare lännu?

Selle raba külastamine sai jäetud tahtlikult hommikusele ajale nädala sees, et ei peaks muretsema rahvahordide pärast. Parklasse jõudsin esimesena, matkarajale startides saabus ka teine auto, aga torni juures vaatamata mu pikale otsimisele kedagi ei kohanud.

Aaret otsisin tükk aega nii koordinaatidelt ja ka ümbritsevatest inimeste poolt tehtud potentsiaalsetest peidukohtadest. Varemleidjatelt saadud info ei aidanud. Paras prügi seest otsimine oli, mistõttu oma kätt igale poole ei toppinud. Selle asemel vaatasin kaamerasilmaga nii palju kui sain, ent ei leidnud midagi. Vähemalt praegu ei tundu küll 1.0 peidukoht olevat.

Läksin parem multit tegema.

Veidi läks aega aga leitud sai.
Tänud

Peaaegu kolm aastat on saanud eelmisest visiidist kui siin rabatornis käisime. Tänase visiidi ajendiks oli tegelikult see kui eile talisuplejate grupis mainiti et yks perekond tuleb Viru rabasse oma sulpsu tegema. Tahtsime ju meiegi vaheldust oma j6esuudmele ja tagatipuks ka sellele et meil kodus lume asemel roheline muru vastu vaatas. Lund oli siin t6esti tunduvalt rohkem ja ilmgi kr6bedam. Isegi nii kr6be oli et rabalaukad olid k6ik tummiste jääkaante all. Käisime esiti ikka rabatornis ära ja aarde otsimisega oli ka seekord selline tunne et jääb leidmata. Ka peale k6net varemleidnule ja lisavihje saamist läx omajagu aega kuni hakkasin peidukaid lihtsalt läbi filmima kuni... :) Nyyd oli järgmiseks missiooniks ennast siis vette kasta. K6ndisime ikka m66da laudteed edasi et kusagilt pidi ju tuttavad vette saama. Kuni l6puks yhe lauka juures leidsimegi värskelt raiutud augu. Jess, riidest lahti ja kui hakkasin ennast jääaugust sisse libistama sain korraliku tynga. Vesi oli k6igest 5cm sygav ja selle all selline jääkelts et ei paistnud kll et tahaks katki minna. Uurisin siis teiselt perelt et kuidas nendel selle sulpsuga läx. Tuli välja et nad oli teinud kiire plaanide muutuse jahoopis kakerdaja rabasse läinud. Aga stsenaarium oli neil sama ja jäi nendegi sulps tegemata :D J6udsime yhisele otsusele et talvel ei tasu ikka ilma kirveta rappa tulla. Aga raba ise oli m6nus talve muinasjutumaa. Tänud peitjale

Täna oli plaanis teha tiir rabas ja boonuseks ka aare logida aga päris nii hästi ei läinud. Tegime seltskonnaga rabaringi ära ja aare jäi leidmata. Kinnitasime keha ja selle asemel, et sõita kodu poole läksin tagasi aaret otsima. Ja ikka ei midagi. Helistasin siis ka geosõbrale, kellel oli leid kirjas aga ka sellest ei olnud kasu ikka ei silmanud midagi. Paar nädalat on jäänud aarete otsimisel vahele ja võib arvata, et olen roostes. Mis seal ikka, tuleb veel korra raba külastada.

Tõsine kordusvisiidi tunne tuli peale, kui seal ringi käputasin - logidest ma aga varasemat külastust küll ei leidnud. Ilmselt olin siis tollel eelmisel korral mingil muul põhjusel püksipõlvedega parketti poleerimas. Mäletan, et aastakest neli tagasi korraldasin sel laudteel oma ja teistele lastele maastikumängu - siis ma veel Geopeitusest ei teadnud, äkki peitsin kogemata oma vihjekaardi toona sellele topsile siin "pähe".

Aga populaarne on see torn küll - kuigi ilusaid kohti on ümberringi palju, tahab inimene kõike ikka kõrgemalt kaeda.

Kottpimedas ei olegi varem seal raba vahel liigelnud. Ega see aarde leidmine nüüd teab mis kiirelt ei läinud, aga Madisel ikka lõpuks näkkas. Panime siis nimed kirja, vaatasime veidi pimedusse ja lugesime asja lõpetatuks. Tänud aarde eest!

Rabas oli jätkuvalt päris tihe liiklus, andis sobivat hetke passida. Läks siiski õnneks, Ülle tegi põhitöö.

Pärast mõnusat laukasulpsu otsustasime ka aarde üles otsida. Läks piinlikult kaua aega, aga kätte ta saime. Korraks tundus ka, et on kohal ka teine seltskond otsijaid, aga need vahetasid hoopis torni all riideid, üks lubas kõva häälega vahti pidada. Aitäh!

Natuke poleerimist silmadega ja leitud sai. Tänud! Jätsin ka ühe putuka

Kui eelmisel suvel siin teist aaret taga ajasin, oli tornis tõsine laulupidu. Täna hommikul kella 10 ajal möödasõidul vaatasin, et vaid 2 autot parklas, tuleb ära käia. Tornis toimus väikeperel lõunaoote võtmine, olin kannatlik ja lasin neil kõhud täis saada ja edasi astuda. Karp niiskust täis, ega seal peale logiraamatu (väheniiske) ja pliiatsi sees ole, aga kergelt leitav, kui koordinaatidest raudse kindlusega kinni ei hoia.

Leitud

Anne andis väga hea põhjuse tulla Viru rabasse matkama. Kas õli süüdi hall ilm või liiga sagedased raba külastused mööda laudteed aga Viru raba ei üllatanud enam mitte millegagi. Vähemalt sombune ilmmeelitas vähem mugusid kohale ja leidus hetki kui saime segamatult otsida. Aitäh.

Kuna minul oli õigus teha tänase päevaga mida tahan, siis otsustasin kaks asja ühildada, sest no millal viitsiks ma siia eraldi tulla, rabad on mu jaoks juba kõik ühesugused aga need pagana sälensid vajaks ju ka täitmist ja näpuga järge ajades oli täna vaja "päeva".

Kõndisime kõik koos tornini ja siis hakkas ikaldus pihta. Ei tohi ju laudteelt maha astuda aga no ei näita geps sinna ega näinud mujalt me ka piiludes. Kuna ei tahtnud, et ülejäänud mu seltskond ootab, haarasin õlekõrre järele ja pagan, maha just tuligi astuda.

Tänud, torn on uhke ja raba oli ilus ja kõige tähtsam - ei sadanud taevast paska ega pidanud kuskil pehmes sumpama!

Suutsime üpris rahvarohkel päeval tabada täpselt seda hetke, kui kedagi ei olnud otsimist segamas. Juba mõni minut peale karbi tagasi asetamist oli peiduka kõrvale tohutu piknik laiali laotatud. Tänud peitjale!

Leitud. Tänud

Ilm oli mõnusalt sügisene, päike isegi piilus pilve vahelt. Parkla oli suhteliselt tühi mis andis lootust, et ka raba on tühi ja saame teineteise seltsi nautida. Teekond aardeni kulges kiirelt, kuid aaret pidime natuke otsima. Aare vajas veidi kõpitsemist. Valasime vee välja ja kuivatasime aarde sisu.

Karbis oli vesi sees. Logiraamat õnneks kuiv. Kasutasime riideid, et kõik ilusti ära kuivatada. Poole aastaga on tekkinud poole logiraamatu jagu külaliste kirjeid. Karp liikus meetrikese tagasi oma varasemasse asukohta.

Leitud ja logitud !

Mõtlesin, et viin täna pere rappa jalutama ja vaikust nautima. Ma olen ikka täitsa rumaluke, lootuses sellest rabast vaikust leida. Seal oli inimeste tihedus laudteel sama tihe kui Viru tänaval Tallinnas. Õnneks olid aarde juures enamikus rahvast selfi tegemisega nii ametis, et minu aarde leid ja logimine käisid eriti lihtsalt. Tänud aarde eest.

Leitud, logitud, täname! :)

Leidmine oli päris keeruline aga siiski leitud ta sai :)

Leitud. Keeruline jääda märkamatuks, kuna rahvast on palju.

Polnudki ammu seda raba külastanud.Üllatus oli suur,et ka tööpäeva õhtul siin nii palju rahvast ringi hängib.Paar korda pidin otsimistes pausi tegema kuniks karbi üles leidsin.Aitüma kutsumast!

Otsisime ja otsisime, kuid ei midagi. Ühel hetkel märkasime ka mingeid võõrkeelseid otsimas, kuid ka neid tabas sama saatus. Teinekord siis . . .

Hooldusturnee viimaseks hooldatavaks valisin Viru Raba. Tegelikult Kahala järv kui ka see viimane olid täiesti plaanivälised, sest koduteel oli katkine sild ees. Edukaid päevi ja lihtsalt ilusat õhtut oli väga sobilik tähistada raba päikeseloojanguga. Parkla oli harjumatult tühi - üks ainuke masin peale minu oma. Viskasin seljakotist tühjad kolisevad karbid tagaistmele ja alustasin kiirkõnnil liikumist vaatetorni poole. Päike oli horisondile juba päris ligidale kiskumas. Poolel teel tulid vastu prantsuse keelt kõnelevad mugud. See ühtlasi tähendas, et terve Viru raba minu päralt! Mis ime see veel on? Torni juures läksin esmajoones tippu, et kenad vaated ära näha. Invakaldtee on praegu päris naljakas katsumus. Nagu mõne fancyimat tüüpi lastemänguväljaku keerdliumägi. Käsipuude abil sai ennast ikka trepini talutatud ja siis oli juba lihtsam osa.

Pärast fotode klõpsimist otsisin aarde üles. Kõigepealt jäi silma maas vedelev kõrv ja siis leidsin karbi. No pagan, see aare oli oluliselt kehvemas seisus kui ainult logiraamatu vahetuse vajadus. Logiraamat oli jah selline ajutist tüüpi ja niiske, karbil aga ainult üks kõrv alles. Ei saanud seda lihtsat nii jätta ja valasin enda ühe hooldustarvikute pudi-padi karbi koti põhja laiali. Nagunii on kahe päevaga tekkinud totaalne läbu seljakottidesse ja pagasnikusse, et mis see üks väike segadus lisaks enam teeb. Tegin siis täitsa uue karbi - konteiner, logiraamat, juhend, pliiats, minigripid, markeeringud. Kaasa võtsin katkise konteineri, Elroni sõidupileti ja mingi reklaamprügi. Jõudsin pärast seda veel korra torni külastada. Seejärel tuli tõmmata joon alla oma tegevustele. Kibekiirelt koju pessu, vanematele külla ja töökohustusi täitma.

Siinkohal oleks paslik võtta kokku ka oma tegevus. Miks ma seda kõike teen? Eks ta ole soov anda midagi vastu. Mõnele meeldib teha ja jagada suurepäraseid aardeid. Mõni soovib teha meie Eestimaad nii puhtaks kui võimalik. Minu valik on pakkuda elupikendust aaretele, mis minu äranägemise järgi võiksid seda väärida. Igale poole ei jõua ja teatuid aardeid näeksin parema meelega arhiivis kui taastatuna aga eks see vääring ole suhteline mõiste. Mis ühele ei meeldi võib teisele südamelähedane olla ja ka vastupidi.

Kokku sai hooldatud 13 aaret. Normaalsuuruses karbid said kõik otsa. Logiraamatuid ja juhendeid kulus ka nii ohtralt, et neid tuleb mõnel igavamal tööpäeval natukene juurde nokitseda. Leitud ja ära korjatud sai ka üks juba arhiivis olnud aare.

Enamus hoolduseid olid päris ajamahukad. Kahe hoolduspäeva peale kulus kokku umbes 24 tundi. Mitu aaret jõuaks ööpäevaga logida? Peaaegu terve NKT. Aga ei kurda. Sai piisavalt matkatud ja ka soojas autos muusikat kuulatud.

Loodetavasti innustab see ka teisigi geopeitureid igapäevasele trassile või kodu ümbrusesse jäävaid karpe üle vaatamast. Või miks mitte ka geotuuride vahele paigutamast mõne korduv külastuse. Sellel kevadel on nimekiri probleemsetest aaretest erakordselt pikk. Eile hommikul oli see number 172.

Aitäh tähelepanu eest!

Kevad rabas. Ilus!

Kasutasime vaba päikselist nädalasisest päeva aarde püüdmiseks. Alumises parklas oli vaid 4 autot ja ülemine parkla täiesti tühi. Kogu retke jooksul kohtasime 4 inimest, kellest 2 just lahkusid nullist, kui me kohale laekusime. Teised 2 aga jõudsid kohale peale logimist, kui aussi Kuukiduuga tornis mõned pildid klõpsisin.
Selles rabas olen korduvalt ujumas käinud ja huvitaval kombel on raba põhjapoolne osa alati olnud suhteliselt vaikne ja mõnus. Tänan.