Ropka

Parkisin auto lumehange ja sumpasin kohale. Kena kast, aga kuidas sisse saab? Ümberringi vedeles igasugu potentsiaalseid abivahendeid, mis oli kurjast. Üks neist nägi välja täpselt selline, nagu oleks peitja pandud, aga tegelikult ei ole ikka küll. Jupp aega jaurasin selle kastiga, aga tolku ei miskit. Lõpuks, kui mõtted otsas, otsustasin teise juures ära käia. Teine Ropka oli palju sõbralikum ja võttis mind avasüli vastu. Seejärel suundusin tagasi. Tee peal lugesin vanemaid logisid. Sellest oli kasu ka, täitsa mõtte tekitasid. Tagasi jõudes tuli välja, et see mõte ikka ei päde, aga selle käigus jäi ka õige asi pihku, nii et kangutasin Ropkal lõuad laiali ja surasin oma nime ka sinna vahele. Aitäh peitjale, igavest vägev leiutis.

Meil kulus oma kümme viisteist minutit enne kui jõudsime arusaamisele , kuidas süsteem töötab.Siis läks juba kiirelt.Ropka hoiab aaret ilusti kuivas ja turvalises, vandaalidele ligipääsmatus paigas.

Väga tore leid!
Leitud ja logitud. Aitäh!

Super äge värk. Tegime kõik korralikult läbi. Peale logide lugemist hakkas vaikselt koitma. Ilma nendest saadud vihjeteta oleks järgmise hommikuni seal istunud. Õelust ma ei näinud, kõik meeldis. Ülivõimsalt päeva parim. Suur aitäh!

Kivivalvur Ropka on õudus-teleteater minu varasest lapsepõlvest. See oli nii masendav villane sokk, et isegi lapsena hakkas häbi :D Mingi kummaline teatrikool lööb veel siiani läbi, kus kõik peavad miskipärast meeletult üle mängima ja kogu aeg karjuma - mõjub nii võltsilt, et väga raske on säärast lavastust tõsiselt võtta või üldse sisse elada.

Aga see aare on täielik vastand - hiiglama hästi tehtud! Võttis ikka kõva 20 minutit ära :D Suurepärane, suur aitäh!

Sai seda varandust ikka kõvasti meelitatud ja selle ümber tantsitud. Mingi hetk hakkas mõte õnneks õigesti tööle ja selle tulemusel õnnestus logiraamatule küüned taha ajada. Igavesti toredalt lahendatud aare ja tänase päeva ägedaim leid.

Tänan peitmast.

Selle aarde eest oli Kaupo mind kogu tuuri vältel hoiatanud, et siin hakkab nalja saama. Esimene katsumus kandis koondnimetust võsa. Tegelikkus - natuke mööda hainamaad jalutamist ja polnud midagi hullu. Teine katsumus - aare. Suht kogemata tegin esimese paari minuti jooksul õige liigutuse ja seesam avanes nigu nalja. Tagasiteel kinkis Kaupo mulle ka ühe lillekimbu, mis oli väga armas žest.

Leitud, logitud, tänan!

Selle ja naaberaarde juures veetsime oma paar tundi. Igasuguseid imeasju tegime, teise juures käisime, tulime uuesti, midagi polnud muutunud. Saime müksu ja lahti selle muukisimegi.
Väga põnev

Lapsepõlves mulle kivivalvur Ropka ei meeldinud ja seal kivihunnikus tammudes tekkis teatav antipaatia ka selle aarde vastu. Umbes pool tunnikest sai kasutatud nii head sõna, kui kurja juttu, katsetatud hella silitamist ja tugevamat togimist, kuid ei miskit. Ropka oli seekord kavalam kui meie.

Tänan aarde eest!

Oi jeebus, kus siin läks ikka aega. Tugevalt üle tunni. Vahepeal käisin panin ropka 2-te nime kirja. Sai proovitud igasuguseid vigureid, otsitud lähikonnast võtmeid, kasutatud igasugustel veidratel moodustel konteineri ligidal olnud traadist abivahendit, silitatud konteinerit ja seda ümbritsevat. Lõpuks ikkagi viis sihipärane tegevus logimiseni. Aitüma, hiiglama vahva lahendusega asjandus!

Kui meie kohale jõudsime, oli Külli juba luku lahti muukinud. Mikk katsetas ka, käis jah niimoodi. Aitäh!

Teine katse. Teekond selge, aga aarde avamiseks läks siiski aega. Kui julguse kokku võtsin, avanes lõpuks peidik nagu nõiaväel. Parmud, sääsed ja kihulased endiselt platsis, kuid seekord puudusid kujakuulutavad kivivalvurid Ropkad (herilased).

Ei leidnud meile vastuvõetavat lähenemisteed ...

Ohohohooo... No nii mõnus aare! Peab nentima, et talvisel ajal on sinna väga lihtne ligi pääseda. Kastini ma mõtlen. Kasti avamisega tuli suuremat vaeva näha. Kasutasime küll üht ja teist kohalikku ja mittekohalikku abivahendit, aga uks jäi jonnakalt suletuks. Lugesime eelnevaid logiteateid ja ragistasime asja kallal, mis hirmus (teades, et enamasti pole vaja suuremat jõudu kasutada olid peamiseks ragisejaks ajud). Turnisime mööda kive ja vaatasime seda imet ühel ja teiselt poolt. Peale pikemat pimeduses kobamist avanes äkki see raudkindel uks ja saimegi nimed kirja. Oi, kui rahul me endaga olime :)

Sai urgitsetud aga ilma tulemusta, kuna läks külmaks, siis loobusime seekord.

Ei ole pea aastaga targemaks saanud. Olin küll terve ellujäämiskomplekti ja üht koma teist abivahendeid veel kaasa võtnud, aga lukku need lahti teha ei aidanud. Ju siis ei minu aeg sellisteks meisterdusteks veel käes.

Mõnus niidetud rada viis aardeni. Kohapeal pidi kaua kukalt kratsima, aga siiski lõpuks sain nime kirja. Tore aare, polnud ammu niisuurt kasti näinud.

Leitud ja logitud. Tänud, vägev!

Parkinud teeserva, hakkasin hämaras astuma, niidetud heinamaa oli seda meeldivam, kuivõrd pool päeva sadanud vihm niitmata heina läbimise arusaadavalt ebameeldivaks muutis. Kohale jõudmise ajaks oli päike omadega sealmaal, et käsikaudu oleks pidanud hakkama kivilt kivile roomama. Vaatasin seda kappi siis taskulambi valgel ühelt ja teiselt poolt, mõtisklesin ka abivahendite-laadsete asjanduste võimalike kasutustegevuste osas, aga targemaks ei saanud. Pime oli. Ja pikk geopäev juba seljataga ka. Seega ei hakanud end ajama ka teise Ropka juurde, et end asjatust nördimusest säästa. Lubatakse ju logide põhjal sellest hullemat. Tuleb valges tulla.

Vihma tõttu olid kurjad sumisejad vist peidus, igatahes neid ei näinud. Mõistus aardele peale ei hakanud ja tuli logimata lahkuda.

Ma sain salainfot kuhu ma seista ei tohi või siis vastupidi pean seisma kui masohist olen. Jutt käib hetkel herilastest. Üle heinamaa nulli jalutades kõlas temaatiliselt kõrvu Blitzkrieg. Vaja vastast (herilast) üllatada ja kiirelt logi kirja panna. No tuhkagi sellest välja tuli. Jälgisin sumisejate kindlat marsruuti nagu vanglas põgenemisplaani hauduv vang. Sain aru, et varasemalt saadud info pidas 100% paika. Näppisin päris kaua valesid asju kuniks kasti avanemiseni lõpuks jõudsin. Päris lahe teostus! Aitäh!

<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev| Järgmine_>

Leitud

3950.

Meeldejääv mitteleid oli - sumisejaga kohtumine andis töökaaslastele veel nädalajagu jutuainet ja umbes reedeks oli silmanägamine ka taastunud.

Geojaanilt siirdusime suurendatud jõududega kivivalvurit piirama. Keegi oli kenad magistraalid juba kivini tammunud ja nii me siis seda kasutasimegi. Nullis oli esimesel hetkel möh, ja siis veelkord möh. No ja siis hakkas ideid tulema igatsorti. Tükk aega tuli, kuni õige asi ka tehtud sai, oi mina tänan, nahk on kolm numbrit suurem nüüd!

Pole tõsi, et Ropka ei valva aaret. Neid on kohe palju ja lendavad õlalt sumisedes ringi. Meid kihutasid nad minema. Üks tegi veel süsti ka. Olge ettevaatlikud: "siin valvavad kurjad Ropkad".

Panen hoiatuseks ausa mitteleiu ka kirja.

Algas nagu ikka - tegime loogilisi esmaseid tegevusi, siis mõtlesime raamidest väljapoole ja tegutsesime vastavalt. Seejärel selgus, et üks lähedalasuvatest pehkinud puudest peidab endas kümneid sumisevaid ja sutsavaid elukaid. Kui üks meist neile pool silmanägemist ohverdas, pidasime paremaks lahkuda.

Naaberaarde juures kohtusime teise tiimiga, kes meie järel oli leiu kirja saanud ja sumisejatest pääsenud. Hiljem proovisime veel, aga ideed ja mots olid juba selleks päevaks otsas. Tuleb natuke mõtteid koguda, huvitav teostus on juba selge.

Igaks juhuks veel kord: ETTEVAATUST, SUTSAVAD SUMISEJAD!

Sündmusel mingi jutt Ropkadest käis kuid ei midagi reetvat. Läksin kohale puhtalt lehelt. Vaatasin veidi kohale veetud kraami. Silitasin teist veidi käega ja juhuslikult sattusin õigele lahendusele. Üle kahe minuti ei läinud kui kapp avanes. Aitäh.