Maailma äärel

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Jäi RMK loodushoiutöödele ette. Ilmselt on maailma äär siiski kaugemal.

Kuusalu aarde juure minnes avastasin, et koht tundmatuseni muutunud ja plats puhtaks lükatud.Alles oli jäänud ainult suur kivi ja järve ülevool kinni lükatud.Uus ülevool oli rajatud umbe kilomeeter enne aaret kus vesi voolas üle tee.Karta, et see kõik seoses soo taastamise projektiga Ohepalu looduskaitsealal.
Koht kus mina kunagi karbi leidsin on ekskavaatori poolt kõik üles vallitatud ja kõigi eelduste kohaselt on aare seal valli all.

Koht väga lahe, aga ei leidnud midagi. Vahetult enne lahkumist kohtusime kohalike matkajatega, kes teadsid rääkida, et eelmisel aastal olla see paik veel veidi teistsugune välja näinud.

Siia logiraamatusse sain oma nime juba kunagi varem. Nüüd mööda jalutades oli pilt aga hoopis teistsugune - palju avaram. Esialgsel vaatlusel aaret ei leidnud ning null näitas siledaks lükatud alale. Tundub, et on mullatöödele ette jäänud.

Aitäh peitjale juhatamast lapsepõlve. Ca 35 aastat tagasi sai siin kala käidud, korduvalt. Tjakatšidega vormis onud, kelle kujundatud see tee on, olid rõõmsatujulised ja sõbralikud. Järves oli enamasti ahven. Tänased koprad on sinna kolinud tõenäoliselt aastaid hiljem. Ka järve vesi ei olnud kunagi nii kõrge kui täna ja kahes kohas oli lausa liivarand.

Paras maailma äär tõesti ja ega siia niisama küll paarutama ei tuleks. Miskine ATV tegelane seda siiski ka tegi, väike laps ees istumas. Loodetavasti jõudsid kõik asjaosalised ikka õnnelikult koju. Meie igatahes võisime pärast kindlale teele jõudmist julgemalt hingata. Aardeid jäi siia aga veel ja tegelikult tuleksin hea meelega ka siiakanti matkama. Aitäh juhatamast!

Vahepeal läks tee juba üsnagi ekstreemseks tavaauto jaoks, aga tänu neliveole sai ikka läbi.

Tänud!

Muuseumimõistatuse lahendamine tõi mu planeeritust oluliselt varem siiakanti rubiini jahile :D

Kui kohalejõudmise raskused seljatatud siis koht ise on igati kena ja külastamist vääriv. Aare heas korras. Tänan.

Aare omal kohal

Sellel suvel pääses ka madalakõhulise autoga üsna vabalt täitsa maailma äärele sõitma. Nullis seistes varjasid puulehed vaadet järvele, puhta pildi saamiseks tuli alla kaldale minna. Päris suur järv, nagu nimigi ütleb. Tuuleke lõi kerge lainegi peale - kui kallast ei vaadanud, tekkis peaaegu merelahe illusioon, ainult lõhn polnud see. Korraks tekkis ka kiusatus ujuma minna, aga kartsin, et nii võib veel märjaks saada ja halvemal juhul üldse üle maailma ääre kukkuda :P Aardeotsing võttis ikka kõva pool tundi, nii hästi peidus oli, olgugi normaalsuuruses konteiner. Aga kõik õige ja sisu kenasti korras, aitäh.

Ilus ja rahulik suveõhtu. Sai mõlema, nii suure kui ka väikse järve ääres käidud. Sammal on tavapärasest kuivem kuna see aasta ei ole neid sademeid just kuigi palju tulnud...Mõnus koht vaikselt looduses viibimiseks.

Kui on maailma äärele minek, siis tuleb kaaslasi valida hoolikalt - igaühele ju maailma lõppu ei järgneks. Minul täna vedas, sain olla nii kindel, et isegi ei kontrollinud, kas mind viiakse õiges suunas või hoopiski äärest üle. Mööda teerajakest möödus jalutuskäik kiirelt ning õigel ajal anti märku, et oleme nullile lähedal ja oli minu kord tegutseda. Peatselt aare end ka avaldas.

Käisime ka eelmine kuu siin. Aga siis unustasime geopeituse lehel logida.
Kuigi nimed panime kirja. Nüüd jälle.

kaks korda ei leidnud. Enne Kuuslau valda ja peale valda ka. Vahepeal lugesin logisid ja uurisin kas võiks kuskil olla ka vihjeid. Tundub, et midagi nagu oli kuid eesmärgini see ei viinud. Koht ise väärib tagasi tulekut kui saab ehk ka ujuda. PS. Seal on lähedal keeluala 1.veeb alates.

Teel tuttavasse parklasse kohtasime neljaliikmelist kitsepere. Kui muidu olen iga varasem kord jätnud auto maha, siis sel korral trügisin kahest parkivast autost ja kivi hunnikust mööda. Teadsin, et siin tee peal saan lõpuks õige maasturi kogemuse kätte. Kaua ei pidanud ootama. Tuli mõni väiksem lomp, siis juba suurem ja lõpuks nii suur, et hakkasin lausa kõhklema. Ronisin kummikutega lombi sügavust testima. Igale poole ei saanud minnagi, sest vesi oleks sisse trüginud. Raunoga uurisime Subaru kapoti alla, et uurida välja kus on ta ninasõõrmed. Mina auto spetsialist ei ole aga Rauno teadis öelda, et siin küll probleemi ei teki kui rahulikult minna. Mis siis ikka. Vaikselt veeresin läbi, salongi vett ei tulnud ja ühtegi tulukest põlema ei läinud. Selliseid põnevaid kohti tuli ette veel mitu. Vahepeal pidi tegema järve ääres peatuse, et aaret otsida. Siin oli päeva kõige raskem ja pikem otsimine. Kulus oma 15 minutit. Lehti oli väga palju ja boonuseks lehtede peal veel ka lumi. Lisaks kui õigest kohast 10 korda mööda minna, siis ju põhjusega ei oska ka õigest kohast otsida. Kui ma Raunole ütlesin ortofoto vaatamise järel, et asub teest sama kaugel kui kraavist, siis ta teadis koheselt kust karp välja kiskuda. Aitäh!

Gps keerutas ja lennutas seal märjas metsas ning see leid ei olnud kindlasti uus kiirusrekord. Tänan aarde eest!

Hakkasin seda otsima peale kuusalu valla leidmist, läks üsna ruttu- ronisin üsna õiges kohas võssa, vaatasin veidi ringi, et kuhu ma peidaks selle ise. Natuke ronimist ja märkasingi ühte liustikujõe settetükki kuidagi sätitud asendis ja seal ta oligi. Korralik varalaegas võrreldes nende vähestega, mida leidnud olen juba, kahjuks polnud midagi kaasas, et vahetust teha, järgmine kord.

Kuusalu valla kõrgeim tipp vallutatud, jalutasime julgelt maailma ääre poole edasi. Ise vast oleks säärase nime peale arglikult astunud või lausa minematagi jätnud, aga kuna teised olid seal juba varem käinud, siis kinnitasid ühest suust, et äärest alla juba ei kuku.
Ei kukkunudki, aga aarde küll leidsin. Nii toredalt pakitud teine. Aitäh!

Peale tipu vallutamist oli plaani ikka enne õhtust sauna ka veel see tee ääres olev aare ära korjata. Kuigi esimese päeva jõud oli lõppemas, oli jalgades nii palju veel jõudu, et üles-alla turnida. Erik ei teadnud geopeitusest midagi, tegin talle siis väikese ülevaate. Jaanus oli küll eelnevalt geopeitusest kuulnud, kuid aardeid otsinud polnud. Aga see-eest oli tal alla tõmmatud äpp ja see viiski edule. Aarde leidis Jaanus. Samal ajal kaevasime meie Erikuga muidugi vales kohas. Saime aarde logitud ja siis riided seljast ja järve. Kui oli hea kella kaheksa ajal peale väsitavat sõitu rabajärves ujuda. Kindlasti minge. See andis piisavalt jõudu esimese päeva viimasteks kilomeetriteks. Tänan peitjat.

Kui ilusas kohas käidud, siis võib ju vabalt ka maailma äärt külastada. Tee oli normaalne, välja arvatud mõned suuremad kraatrid, millest pidi mööda manööverdama. Kohapeal läks aega, geps keerutas, mahalangenud puud segasid ja mida veel. Aitäh!

Teine katse. Talvel lumega oli kõik valge, aga kostus veekohin. Seekord oli kõik roheline ja kostus vaid tuulekohin. Aare tuli nüüd ruttu välja. Tänud.

Väga ilus koht!

Kiire leid

Ausalt ega see koht ei jää sugugi alla eelmise "Lihtsalt ilusa
koha" aardele.
Kõige suurem vau efekt tekib siinse aarde juures ikka suvel ja veel parem kui on hästi tuuline ilm ja järvel rulluvad vahused lained.
Kui aega rohkem, siis võiks ka ümber järve retk ette võtta ja seda ilu ka teiselt kaldalt nautida.
Veel parem kui üldse seda retke alustada otse Tapa-Lehtse mnt. äärest jalgrattaga või jala.Autoga saab tõesti rutem, aga siis ei näe ega kuule pooli asju teekonnal.Ise oled seda rada alati jala kõndinud ja kindlasti teen seda ka edaspidi.
Aardekarp oli ilusasti omal kohal ja tänud peitjale, et seda kohta rahvale otsustas tutvustada.

Saime autoga kohe aardele külje alla sõita :) Aarde nullis ootas meid mugu, kes oli otsustanud tänase ilusa ilma puhul kalale tulla. Aga me ei lasknud ennast häirida. Superilus järv ikka, aitäh kohta tutvustamast :)

Tulime ilusast kohast oosi peale ja aardeni. Siin läks ikka aega. Märt jõudis isegi kuhugi helistada, mis ei osutunud üldsegi vajalikuks. Tänud peitjale.

Kui juba siin oleme logiks veel midagi. Võtsime ilusast kohast suuna otse oosile. Enne oli veel väike veetakistus, mille jääpaksus sai minu poolt edukalt testitud. Ainult kaks viimast sammu vajusin läbi. Pärast seda sai üleval teel turvaliselt ääre peale jalutatud. Aega läks , aga lõpuks Aive selle karbi kusagilt välja võlus. Suured tänud aarde eest.

Jalutasime siia lihtsalt ilusast kohast.Siin läks ikka natuke aega enne kui aarde leidsime.Logi kirja ja suund jälle auto suunas.Aitäh!

Et eelmise aarde teekonnal olin suusatajaid kohanud, tuli meelde, et endalgi suusad autos ja miks mitte neid kasutada. Libisesingi auto ratta jäljes aarde poole. Vahepealsed muda-jää lombid takistasid küll sõitu, aga kohale jõudsin. Seal tungis kõrvadesse mõnus kohin -vee vulin. Aaret otsides hakkasid sõrmed külmetama ja see jäi leidmata, ju siis aare tahab, et ma soojemal ajal tagasi tulen, siis kui lumi läind ja maa soe. Nii jätsin selle ja teisegi lähedal asuva ilusa koha järgmiseks korraks. Tagasitee tundus paremini libisevat, järelikult oli minek allamäge. Lõpus lausa mägi, lisasin hoogu, aga siis märkasin, et kivid keset teed, aga mu suuskadel pole ju pidureid... peatuma sain:)