Eesti Maffia tagasitulek

Üks pool meeskonnast pidi kahjuks maha jääma ja ainult kaugelt vaatama, sest lühike kleit väga nõgestesse ei sobinud. Aga teine pool sai karbi ilusti kätte ja lehvitas seda ka mulle, et saaksin ikkagi osa leiust.
Seekord siis niimoodi nimed kirjas.

Tulime kottpimedas siia kivihunnikusse ning kuivanud nõgeste vahele ragistama. Kui poleks logisid lapanud ning katsetanud markosu koordinaate, laoksime seda hunnikut siiani ümber vast. Koordinaadid näitavad suht loogilisse kohta aga karp ise silma järgi ca 7m põhja (no tööstushoonete) pool. Talvel, lumega, pole mõtet tulla. Huvitav kirjeldus ning peitjale tänud!

Õnneks oli meiega geonuuskur Harrys, kes logidest pädevad koordinaadid välja otsis ja ka karbi nendelt leidis. Aitähh. Ilma täpsemate koordinaatideta poleks poleks vist tunniga hakkama saanud. Jätsime ka natuke geokuhja. Täname aarde eest!

Kui harrys poleks eelnevatest kommentaaridest uuendadud koordinaate lugenud, otsiksime seal vist siiani. Võiks need aarde päises ära parandada. Peidukaid siin kivihunnikus jagub, aga aardekarp peitis end eemal nullist. Aitäh peitjale.

Leitud õnneks.

Aitäh aarde eest!

Mingi hetk tundus vaikselt lootusetu, aga siis märkasime Markosu koordinaate ja nende abil oli kiire leid. Aitäh!

Otsisime valedest kohtadest ja lõpuks sattusime ka õigesse kohta vaatama. Täname aarde eest!

Leitud

Leitud pigem koordinaaridelt N 59° 25.361', E 024° 57.394'.

Seda maffiat olen ikka piielnud, aga pole kuidagi suutnud end kokku võtta, et ka asja kallale asuda. Täna siis ikkagi lõpuks sõitsin kohale ja turnisin jupi aega seal nulli ümber. Siis nagu sellisetel puhkudel kohane, hakkasin logisid lugema. Kui seepeale selgus, et nullis polegi peale turnimise suurt midagi muud teha ja vihjepilt kuskil logis saadaval, siis ei läinudki enam kaua aega kuni leiu kirja sain. Selle käigus leidsin endale muidugi mustmiljon takjast sõpra, kes end entusiastlikult mu külge end haakisid. Kuna mu sõprade limiit on aga lootusetult täis, siis raputasin või õigemini noppisin nad endalt maha, otsigu mõni muu tegelane, kellele oma tähelepanu pöörata. Lõppkokkuvõtteks on hea meel, et see logimine nüüd siis tehtud sai, pole need kivihunnikud just mu meelispaikadeks. Aga peitjale tänud ikka, lõppude lõpuks kõik ju lõppes positiivselt.

Nojah. Ei oska siia nagu miskit mõistliku kirjutada. Olid ajad.......

Mis kehvasti see uuesti.

Ei leidnud

Ei vaja enam hooldust, tegime korda. Kuna kast oli hävinud, siis jääb ilma lukuta, lihtsalt tavaline aare.

Ei leidnud.

Leitud. Aitäh!

Üldse ei tahtnud sinna sukelduda, aga kui ma juba siin olin. Õnneks läks kergelt.

Algul vaatlesin jupp aega põllul patseerivaid hanesid ja sookurgi. Esmapilgul tundus, et peidukaid siin jagub. Lausa väike pettumus oli, kui leid tuli hetkega. No neid poolkatkiseid "karpe" on õnneks 5 tükki üksteise sees. Lausa õpetlik vaadata kuidas aeg aardega oma tööd teeb. Kuhugi ma oma nime sokutasin. Tänud.

Aaret ümbritsev karp on katki ja logiraamat täis.

Esimene rõõm oli aardepaika jõudes näha põllutäit hanesid, kes meie saabudes lendu tõusid. Vägev! Aarde leidsime ilma vihjeta üsna lihtsasti üles, see oli meeldiv üllatus. Aga logiraamat sai meie sissekandega täis.

Vihje aitas otsinguala vähendada ja nii ma ta teistkordsel otsimisel leidsingi. Aitäh peitjale!

Hunnik ümber loobitud sai vihjega eemalt otsitud. Ja nimed kirjas.

Läksime maffiale külla. Kõik kivid sai ümber keeratud aga aaret ei leidnud. Peale pisikese kõne tegemist läksime võtsime aarde hoopis mujalt.
Tänud

Tuleb tunnistada, et ükest vestlusest hää kolleegiga, noppisin ühe ähmase vihje, aarde võimaliku asukoha kohta. Sellest hoolimata tuulasin pea 15-20 minutit ringi, kuni taipasin, et otsida tuleb silmade, mitte kätega... Tore aare. Tänud peitjale.

Maffia asjad kõlasid esimese leiu järel nii põnevalt, et oli tarvis ka järgmist samanimelist otsima minna (tolles ajas ise elada polnud muidugi üldse nii tore - mäletate neid aegu, kui baaris tualetti minnes ei tohtinud mobiiltelefoni ja rahakotti saali laua peale jätta?)

Too "porine tee" oli ilmselt küll 90-ndatest üle sillutamata, aga kohale ma jõudsin ja kivihunnikust sai see muinsus välja kaevatud. Varasemast meeldejäetud oomenit aga enam kahjuks vaja ei läinud, ajahammas oli konteineri kallal oma töö teinud.

Täna võtsime ette jälle selle aarde, mida olin mingi aeg tagasi pimedas külastanud. Väljas oli küll päike, aga tuul pidi kivikuhja otsast minema puhuma. Punnitasin, mis ma neid silmi punnitasin, aga sobiv geokuhu jäi minu silme eest peitu. Külm hakkas järjest sügavamale põue pugema ja lõpuks mu kannatus katkes ja tegin geokõne sõbrale. Ega nüüd ka see aare kergelt tulnud, aga lõpuks ta ennast ilmutas. Tänud peitjale.

Ei leidnud.

Ajatapjaga kaubale saadud palus Martti, et äkki aitame tal veel ühte aaret otsida. Veidi nagu on veel valge ja kuus silma on ikka rohkem kui kaks silma. Kuigi kohapeal sellest kuuest silmast ikka vapsee kasu ei tundunud olema. Alustasime valges, lõpetasime pimedas, seda ma ütlen. Viimaks õnnestus Marttil mingi imega ikka õigesse kohta vaadata ja peale seda jäi üle vaid nentida, et loomulikult on see sellises kohas. Mida imet me enne surfasime. Aitäh aarde eest!

Ligi 2 aastat tagasi käisin ja ei leidnud. Nüüd siis meelitasin Juta ja Sveni kaasa, jäi parasjagu koduteele ja seltsis ka segasem. Ega algus targem ei olnud. Üksjagu aega sai ringi vaadatud ja silma midagi ei hakanud. Lõpuks läksin võtsin autost gepsu, et veenduda täpsemalt asukohas. Kui null sai uuesti välja peilitud siis ei läinudki enam kaua ja aare jäi näppu. Logi sai ka kergelt kirja, koodi ei olnudki vaja. Tänud peitjale.