Foobia: Ommetafoobia

Kuigi ma pole optometrist, siiski täitsa tasus külastada ja soovitan teistelegi.

Ka mina ei kannata selle foobia käes. Veidi metsas ragistamist ja sain oma nime märkmikusse. Tänud!

Leitud.

Leitud ja logitud. Seda foobiat mul õnneks küll ei ole. Tänud!

Sellest foobiast olen mina prii, nii et logimine läks pigem lihtsalt :)

Miskit pärast logimata jäänud. Hirmud ega foobiad ei rakendunud, aare tore. Tänud!

Aitäh aarde eest!

Leitud.

Nii, lugesin selle kirjelduse läbi ja jälle targem. Aga huvitav, kas teraapia alla läheb ka näiteks marineeritud silmade eksponaadist logiraamatu välja õngitsemine. Et kui pühendunud geopeitur tahab ikka väga väga logida, et kas saab hakkama.
Tegelikult hakkas asi huvitama ja võtsin selle foobiate nimekirja ette ning kohe kerkis kamaluga küsimusi. Näiteks, et mis vahe on galeofoobial, felinofoobial ja ailurofoobial. Hmm, kui proovida aru saada, tuleb vägisi fobofoobia peale.
Aga peitjale tänud jalutuskäigule kutsumast ja õnneks mul pole foobiat kadakate vastu (huvitav kuidas see teaduslikumalt öeldes ka kõlaks, võiks ju juniperofoobia näiteks olla), nii et sain kenasti kohale. Ofidiofoobiat omamata ootasin kuni selle kartuse peategelane minema vingerdas ja panin logigi kirja.

Käisin vaatasin ka need hirmsad silmad üle. Tänan.

Leitud

Tänud aarde eest!

Päris huvitav lahendus, aga kahjuks ilma aaret rikkumata seda praegu lahti siduda ei saaks.

Äge teostus. Tänan

Lahe teostus, meile meeldis!

Hommikul sai üks pikem jooks-matk tehtud ja õhtul andsid jalad märku, et võiks neid natuke liigutada. Pakkisin pere autosse ja asusime teele. Parkisime auto eemale ja matkasime taskulampide valguses aardeni. Aitäh aarde eest!

Leitud

Õhtul pimedas käisime ja seiklesime. Saime ka foobia ületatud. Aitäh.

Väga mõnus temaatiline aare. Auto jäi Kumna tee äärde ja nautisime krantsiga jalutuskäiku. Aitüma peitjale!

Tundus imelik asi, mida peljata. Kehitasin kohapeal õlgu ja logisin ära.
Aa - selfi tegin ka ja saatsin emale koos teada-tuntud retrolaulusõnadega: ...need silmad, need silmad - ei iial unune...

Aga tuleme nüüd sinna hetke, kus sättisin ennast logima ja huvi pärast läksin ja guugeldasin seda foobiat. Sain teada, et üks variant sellest foobiast võib olla ka see, kui kardad paaniliselt silmavigastusi. Ja sel hetkel rändaski mu mõte tagasi aaret peitvasse võssa, mis oli krõbekuiv ja kus turritasid igast võimlikust suunast, igas võimalikus asendis, igasugused samblapudised oksad, okkad, varred, tüved - murdunud ja terved, jämedad ja siis sellised peenikesed ja teravad - no täpselt nagu ,,rusikas silmaauku,,. Siis ma saingi aru, et selle aarde logimiseks põdesin nii mina, kui ilmselt paljud teisedki kergekujulist ommetafoobiat ehk just nimelt seda varianti, kus kardad mingi floorajupiga otse silmaauku saada....

Noh - kuna seda siiski ei juhtunud, siis ma tänan elamuse eest ja muidugi meeldis mulle väga ka hoidisepurk. Aitäh!

Lindude puhul tundub selline foobia vägagi kasulik. Aitab kasside lähenedes elus püsida. Miks inimestel sellist foobiat esineb - ei tea. Tutvusringkonnas pole sellise probleemiga inimest. Aare oli vahva! Aitäh!

Minu ainus foobia on avatud kõrgused. Muus osas ma ei tea midagi muud, mis mind vaevaks. Igatahes autoga saime ca 100m kaugusele nullist. Ragistasime tiba võsas ja siis leidsime aarde. Väga huvitav teostus! Pastakas oli ka stiilipuhas. Kui aare logitud, siis sõime kohapeal veidi metsmaasikaid. Kauaks ei saanud jääda, sest satikad käisid pinda.

Aardele nime andnud hirmu meil kummalgi pole, aga ometi oli aare piisavalt vastik, et tõi judinad selga küll. Kirjapulk oli veel eriti vahva. Õnneks oli terve metsaalune metsmaasikaid täis, niiet aardele selja keerates sai kohe tagasi ilusasse suvepäeva astuda. Aitäh!

Hirmu õnneks silmade ees pole.

Novot mis huvitavaid foobiaid olemas on. Tundub kummaline, aga tegelikult võivad sellega maadlevad inimesed ikka väga hädas olla.

Piirkond on juba päris tuttav varasemate aarete otsimisest. Siiski nullis olev koht oli teadmata ja huvitav. Õnneks seda foobiat mul pole ja pole probleemi aarde logimisega, aga päris silmamuna puhul oleks vast teised lood.

Tänud peitjale aarde eest!

Silmad mulle meeldivad, aga noh, niimoodi purki pannes...

Hommikul oli plaanis ühendada meeldiva meeldivaga, Lotte tahtis jalutada ja mina aaret otsida. Neljarattalise jätsime suure tee äärde ja asusime teele. Väike jalutuskäik tehtud jõudsin nulli ja asusin otsima. Tundub, et silmad olid veel hommikul unerähmased, ei tulnud seda leidu nii kiirelt kui alguses arvasin. Lotte samal ajal tegeles küttepuude varumisega ja tuiskas erinevate toigastega põllal ringi. Lõpuks läks ka minu silm selgemaks ja leid tuligi. Tänud peitjale!

See on minu esimene Foobia aare, mille leian. Nii äge, et selline seeria kokku sai pandud ja omalgi suur rõõm selles osaleda.

Aarde juurde kulgesin oma geomobiiliga, jätsin siis selle parklalaadsele rohumaale ja lõpu jalutasin. Leid oli kiire ja vahva, hoidsin hoolega meeles, et boonuskoodi ei unustaks võtta. No ja siis imetlesin kõike ära, panin nime kirja, pakkisin kokku, ja ... no pakkisin lahti uuesti, sest kas ma võtsin boonuskoodi :)

Tagasi minnes otsustas koer, et temale meeldib vabalt joosta ja niikui autot nägi, enam lähemale ei tulnud. Pigem pages kaugemale, sest autoga peab ju sõitma aga tema tahab joosta. Istusin ja ootasin siis, millal penirajakas suvatseb lähemale tulla, sest nii printsess olen ma küll, et mingi koera pärast mööda põldu liduma ei hakka. Lõpuks tuli ja nii saime järgmise aarde juurde kulgeda. Aitäh!

On ikka igasuguseid hirme! Aarde eest tänud!