Tõlinõmme järv

Eelmisel päeval panime paika, et millistele aaretele täna üks-null ära teeme 🙂 ..krõbedad talveilmad soosivad ja lihtsustavad nii mõnegi topsiku kätte saamist. Siin sain nüüd küll jalad täitsa märjaks, kui aardeni oli veel vaevalt paarkümmend meetrit vajusin kaldas põlvini lume all varitsevasse vette 😛
Aitäh!

Varasemad logid tänasest käigust on kõike juba kirjeldanud, Kokkuvõttes saime vist kõik jalad märjaks ja edasised päevaplaanid said edasi lükatud jä kodudesse laiali mindud. Tänud peitjale välakutset esitamast!

Tegelikult sai kogu see tänane üle jää aarete logimine alguse sellest Tõlinõmme omast, kuna selle vallutamise vajadus käidi käigepealt välja. Arvasime, et pigem on probleemsed need jõele minekut eeldavad aarded ja see vahest kõige lihtsam. Aga polnud üldsegi nii. Kohale või õigemini peaaegu kohale sai valutult ja siis hakkas pihta. Kõigepealt kadus neljandik Kiddyst kuhugi mülkasse ja seejärel selgus, et see aaret ümbritsev maapind on kogu ulatuses selline või kohati kohe tunduvalt hullem, sest kompamiseks kasutatud käimiskepp kadus pea kogu pikkuses sügavusse. No mul olid küll räätsad olemas, aga autos ja auto tõkkepuu taga. Vahepeal oli mõte juba neid kasutada, aga mehed said siiski roigastest mingi jalgealuse ehitatud ja kõige julgem turniski kohale. Au ja kiitus, päev taas päästetud. Kusjuures hiljem varasemaid logisid lugedes ei tuvastanud sarnast probleemi, huvitav miks see just meie teele sattus.
Tänud peitjale aarde eest

Praeguse aastaajaga oli kohaleminek lust ja lillepidu. Aitäh hooldajale, nii hea oli sellist korrektset aaret leida!

See aare tundus pikalt kätte saamatu. Aga õiged jalanõud ja ilm tegid aardeni jõudmise küllaltki kergeks. Tänan

See oli raske. Palju sumpamist, õnneks ei pea tagasi tulema. Aitäh!

Õige hooaeg selle aarde logimiseks. Midagi väga rasket ei olnud. Aardega pärast hooldust kõik korras. Külastusi pole viimasel ajal eriti palju olnud. Hakkasin kohe uurima kus kohast selline hääldamatu nimi pärit on. Vana talunimi pidavat olema. Miks talul nii raske nimi oli, seda ei hakanud uurima. Aitäh!

Peale hommikusööki vaatas Indy küsivalt otsa: "Kuhu põnevasse kohta me siis täna läheme?". Hea küsimus ja vastuse saamiseks avasime Geopeituse lehe. Üsna kohe tuli meelde värske abipalve selle aarde juures ja nii oligi sihtkoht valitud. Kiirelt komplekteerisime kodus olevatest vahenditest uue aardekarbi ja saigi suund Tõlinõmme järvele võetud.

Auto parkisime juba varasemalt tuttavasse kohta tõkkepuu taha ja sealt jalutasime üle rohumaa kraavi äärde, kus teadsime purdekese olevat. Nojah, kraavi asemel oli üleujutatud võsa ja vett kattis mõne sentimeetrine jääkoorik. Siiski suutsime tuvastada koha, kus purre vee ja jää all olla võiks. Jää oli just nii paks, et Indy jooksis vudinal üle aga meid see ei kandnud. Eks siis tuli jäämurdjat mängida, et mõnekümne cm veekihi all olevat purdekest saaks kasutada. Siin kummikute sääre kõrgusest veel ilusti piisas aga edasi ootas meid veel sügavam vesi. Proovisime kraavi kaldal liikuda jupp maad, et mõnda madalama veega kohta leida võsast läbi saamiseks, kuid tundus lootusetu. Koprad olid ka oma tööd korralikult teinud ja kogu võsa lainetas. Tuli ots ringi keerata ja uuesti kraav ületada. Kuna Indyl on oskus tagasi minna täpselt oma jälgi mööda, siis tahtis ka ta kraavi ületada täpselt endisest kohast. Aga seal ju jääd polnud enam. Eks siis Indy suples, meie tegime tasakaaluharjutuse purdekesel ja olimegi taas kuival maal. Aga aare ju vajab endiselt hoolt. Eks siis läksime uurima, millised jääolud on järvel, et äkki õnnestub sealtkaudu läheneda. Nägime jääl sulanud suusajälgi ja otsustasime asja uurida. Jää oli paks, peal ainult mõnes kohas märg kiht. Nii me lõikasime nurga üle järvejää ja hulpiva saunamaja juurest põikasime juba ilusasse kuiva rabametsa. Sealt väike jalutuskäik aardeni ja olimegi õnnelikult kohal. Riputasime kaasavõetud karbi uue kotiga uuesti puu külge täpselt nii nagu originaalis aare oli. Tagasitee läks juba sündmustevaeselt ja umbes 1,5 tunniga oligi aare hooldatud ja mõnus seiklus kevadises metsas tehtud. Mõnusat seiklemist!

Hääd kaasmängijad! Kui satud sinna kanti siis antud aare vajab põhimõtteliselt taastamist, kuna viimase leidja kirjelduse järgi näib, et loomakesed on sellega lustinud ja aardest on järgi vaid väline kest. https://coord.info/GL198QVJC

Peale Paldiskis turnimist noppisime ka mõned aarded. Siit päris nii lihtsat ja nauditavat kulgemist küll oodata ei julgenud. Õkva üle järvejää oli vaid lust ja lillepidu siia astuda. Maastik oli mitmeid pügalaid kergem, kui see muul ajal oleks. Super mõnus, kui vahel ka õigel ajal õiges kohas olla. Kniks.

Täitsa tore astumine oli seekord, kui tõkkepuud ees poleks saaks isegi autoga aarde kõrvale :D Aitäh :)

Kuigi Helen ja Salme olid reklaaminud pohlad-jõhvikad välja , siis selle koha pealt oli peaaegu mitteleid. Mina leidsin ainult peotäie. Ilmselt olid nad marjad kõik ära korjanud. Teekond oli rahuldav, ilma kummikuteta poleks nii tore olnud.
Tänud aarde eest.

Leitud, logitud, tänan!

Juba mitu korda olen mõelnud, et käiks Tõlinõmme järve ääres ka ära, aga maastik 4 on seda hoovõttu kuidagi eriti pikaks venitanud. Täna sai lõpuks plaan teoks ja sellest kujunes väga mõnusad paar tundi rabametsas.

Eramaa oli tõkkepuuga piiratud, kuid selle kõrvalt viis mööda rohumaad ilus sissetallatud rada kraavini ja igati viisaka purdekeseni. Väike tasakaaluharjutus ja olimegi rabas. Ülejäänud teele jäävad kraavid oli üle hüpatavad ja enamik teekonnast nagu jalutuskäik parkmetsas. Kummikute vajadus oli vaid paaris kohas ja ilmselt natuke rada otsides saaks läbi ka matkasaapaga. Seega praegu ideaalne aeg selle aarde külastamiseks. Märjematel aladel on veeseisud madalad ja rabas polnud ühtegi tüütavat sitikat. Meie liikumise tempo võtsid maha hoopis metsa all punetavad pohlad. Kuna me polnud valmistunud korilusega tegelemiseks, siis mingit anumat meil marjade jaoks polnud, kuid iga geopeituri kotis leidub ju minigrippe. Nii saimegi lisaks vahvale matkale ka poole kilo jagu pohli-jõhvikaid.

Aarde leidmiseks käisime muidugi kõikide piirkonnas olevate puukeste juures ja viimase küljest ka kotikese leidsime. Kott on loodusjõudude mõjul täitsa pudedaks muutunud ja külgedelt lõhki. Karp oli seal kummuli asendis ja nii oli karpi vesi pääsenud. Ka logiraamat oli niiske olemisega. Kuivatasime karbi seest ja riputasime logiraamatu oksale tuulduma. Samal ajal korjasime kõrval olevatelt mätastelt jõhvikaid. Proovisime kotikest ka nipukatega natuke kokku "õmmelda" ja logiraamatu panime koos donotiidi pakiga kuiva minigrippi.

Tagasiteel jalutasime mööda järvekallast ja leidsime ka lagunenud torni, kahjuks pole sellest enam peale mädanenud palgihunniku midagi järgi.

Tõlinõmme raba oli meie jaoks täitsa uus ja seni avastamata koht ning sügisese päikselise ilmaga kujunes sellest super häid emotsioone pakkuv jalutuskäik. Suur tänu sinna juhatamast, meile meeldis väga!

Tänan peitmast.

Mina võtsin igaks juhuks räätsadki kaasa, aga saab ka ilma. Ilm soosis rabas matkamist. Alustasime niidetud alalt ja siis otse raba peale. Järve lähistel oli mõnusasti palju rajakesi, muudkui vali see õige. Tooli juurde minemiseks oli ka valikuid, kas valid raja kahtlase pinnasega või vähem kahtlasega. Tagasi kubuhunniku juurde jõudes oli üllatus hulgi autosid siin näha ja veelgi rohkem oranžis vestis poisse. Tänud peitjale.

Mõnus matkamine oli.Aitäh!

Enne matkale asumist uurisime põhjalikult kaarti ja tundub, et sellest oli vist abi sest õnnestus täielikult vältida võsa ja sood. Algul kõndisime üle heinamaa ja edasi oli väga mõnus rabamatk. Tagasi jõudes olid jahimehed ennast meie auks üles rivistanud. Aupauke ei lastud, õnneks. Tänud aarde eest!

Meie rada sai alguse enne eratee märki, tõkkepuud ei näinudki, aga see jäi arvatavasti kurvi taha. Kuna ees tegeleti mingite kaevetöödega, siis pöörasime kohe paremale, möödusime mesilastarudest ja liikusime läbi hõreda võsa järve suunas. Majast möödusime võimalikult suure ringiga, otsides pääsu üle veetakistuse. Esimesest saime üle mööda vee alla jäänud silda. Sellele järgnes aga suurema ulatusega märgala, millest mida üle ei viinud. Õnneks kannatas ettevaatlikult kummikutega võsa vahelt vees sumbates sealt ikkagi läbi saada.
Edasi oli kuni järveni oluliselt lihtsam, sai otsesuunas mööda radu aarde suunas liigutud. Metsa ja aarde vahele jäi aga rabamaastik, mis polnudki nii tugev kui olin arvanud, räätsad olin jätnud aga autosse. Seega üritasin ainult kummikutega üle saada. Tegin vähemalt pooltosin ebaõnnestunud katset, liikudes järjest aardest kaugemale, enne kui pinnas piisavalt tugev oli. Astudes mööda jõhvikatega kaunistatud miniatuurseid künkaid, õnnestus samm-sammult aardele lähemale astuda. Kui jõudsin esimeste kaskedeni, märkasin kitsast loomarada, mille kõrval sai juba päris mugavalt astuda. Minu õnneks liikus see kenasti aarde kõrvale. Panin nime kirja ja läksin sama teed tagasi. Räätsadega oleks ilmselt kordades kiiremini saanud, aga elamus oleks sellevõrra lahjem olnud.
Tagasi otsustasime liikuda mööda järve kallast, kust ilmselt kunagine matkarada läks. Nüüd nägime ära ka kunagise vaatetorni, millest oli alles jäänud vaid mädanenud palgihunnik. Samuti möödusime eemalt millestki, mis meenutas ujuvsauna.
Kena koht, kahju, et siia vaid nii keeruline saada on. Kuivemal ajal on ilmselt mõnevõrra lihtsam. Aitäh!

Kuni tõkkepuuni sai, siis proovisin üheltpoolt ja teiselt poolt kuid ei leidnud head varjant. Ei tea kuidas sinna saab

Algus oli raske, ei leidnud kohe õiget lähenemisteed. Kui see läbitud, siis oli lust ja lillepidu kuni saabusid viimased 20 meetrit. Seal oli väike ikaldus, aga saime hakkama.

Mõnusalt kerge õhtune jalutuskäik, tänud.

Imeilus ilm mööda järvejääd matkamiseks. Kunagi olen orienteerumisvõistluse käigus pidanud torni juurde tulema, seega tean kui kõrge vesi võib seal metsas-rabas olla. Talvel oli lausa rõõm. Pidasime keset järve pikniku ka ära. Lugesin, et ümber järve on matkarada, aga kust see algab, see jäigi selgusetuks. Aitäh aarde eest!

01590

Lähenesime läbi lõputu roostiku ja üle järve. Mingil hetkel jõudsime värskete jälgedeni, mis viisid otse aardeni. Tänud!

Tundus hea mõte see aare talvel ära logida kuna mõned silma jäänud sügisesed logid hoidsid mind aardest eemal. Tänane ilm soosis aga ideaalselt veel väikest jalutuskäiku. Tõkkepuu taha jõudes ootas seal ees juba 2 autot. Esmalt arvasin et geopeiturid aga autod olid siiski võõrad ja geotunnuseid nende küljes ei märganud. Aarde poole suundus värse suusarada mis ka minul mineku kõvasti kergemaks tegi. Üllatus oli suur kui märkasin et jäljed otse järve jääle suundusid. Kuna ka eelmiste leidjate aimatavad jalajäljed olid uue lume kihi all, siis julgesin isegi otseteed kasutada. Väga mugav viis aardeni jalutada. Peagi leidsin ka suusatajad üles, paar mugupere oli järvele aega veetma tulnud, Õnneks meie teed läksid õiges kohas lahku ja sain rahus omi rituaale läbi viia. Otsida polnud siin miskit, tuli vaid nulli minna.

Tänud kohta tutvustamast, kus mõnusa ilmaga üks mõnus jalutuskäik teha.

Taaskord üks mõnus lumes sumpamine. Leidmise tegi lihtsamaks värsked jäljed lumes, mis otse nulli viisid :)

Suts ja käidud, hetke maastik soosis kiiret käiku. Lootsime ka torni minna, aga olime ajast maha jäänud, tornist olid ainult kummulikukkunud palgid järgi. Aga jalutuskäik oli tore ikka ja päikegi tuli peale logimist välja. Tänud juhatamast.

Peale eelmise nädala pikka mataka Kõrvemaal keeldusid tegelikult mõlemad pliksid nüüd sellisele matkale tulemast. Aga ei tea mis juhtus, igatahes otsustas Neti siiski meiega liituda. Virsik meid eriti kaugele ei viinud, seega tuli juba päris suure tee lähedal jalad alla ajada ja raba poole jalutama hakata. Koht oli mõnusalt talvine. Õnneks oli külm oma töö teinud, muidu poleks vist isegi mitte rappa sisse saanud, nii palju vett oli seal. Rabas ringi tuiates sattusime ühel hetkel jälgedele ja olime põnevil, kas täna on enne meid juba keegi aaret logimas käinud. Enne veel, kui aardele päris lähedale jõudsime, käis mu selja taga üks raksatus ja Neti kiljatas, et temal jalg märg. Asja lähemalt uurides, tuli välja, et ülemine sokiserv oli vett saanud, ülejäänud jalg osutus kuivaks. Aardele jõudis silma peale visata kõigepealt Jutsi, mina ajasin natuke jälgi taga, aga jäljed aardeni ei jõudnud, nii et meie lootus, et enne meid on veel täna üks sissekanne tehtud jäi ainult lootuseks. Tagasi liikusime igaks juhuks mööda tuleku jälgi, kuna hakkas juba hämaraks kiskuma ja proovisime vältida enne läbi kukkumise kohta. Igatahes jõudsime ilusti tagasi. Tänud seltskonna ja tänud aarde eest.

Üsna mitu kuud on see kollane mind häirinud, kuid aukartus suvalise raba ees häiris veel rohkem. Seega ootasin kannatlikult aega, mil pinnas kõvem ja uppumisoht väiksem. Suutsin ka sõbra matkaplaani tuksi keerata ja ta hoopis toredate jalutusradade pealt siia vedada. Minu õnn, mulle üksi ei meeldigi rabas käia.

Aardeleiu võiks lugeda lihtsaks. Ainuke, kes jala veidi niiskeks sai oli sulgkaalus olev Elys. Ülejäänud hõljusime mööda tahket pinda aardeni ja tagasi. Nägime nelja kitse, kaotasime ajutiselt ühe koera ja tegime mõnusa matka, aitäh!