Inimsööjate saar

Vabariigi aastapäeva eel tulime suuskadega esimest korda Pühajärve jäärajale ja muidugi kasutasime võimalust, et sealsed saareaarded ühtlasi ära korjata. Kolm tundi ja 11km hiljem päiksepaistes kulgemist võime tõdeda, et meid saatis 100% edu. Saime kirja 5/5st. Aitäh peitjale!

Siin saarel tegime ka mõnusa lõunapausi, inimsööjad ei saanud imekombel haisu ninna.

Peale meeleolukat juubelipidu nõudis ihu veidi jalutamist. Kus siis mujal kui mitte Pühajärvel? Ilm ilus, jää nii paks et sõida või traktoriga. Leid kerge ja kiire. Kõik OK. Tänud peitmast!

Parkisime ümber Pühajärve tunnetusraja parklasse ning asusime uuesti külma tuult trotsima. Siht oli enamasti silme ees ning tuli vaid kanda ja varvast kergitada. Kuigi aare lausa lehvitas vastu, siis võttis üsna tükk aega enne kui teise nurga alt teda märkasin. Tegemist oleks pidanud olema palju kiirema leiuga. Aitäh!

Leidsime autole teise parkimiskoha ja jätkasime järve puhastamist. Tuul puhus halastamatult, aga õnneks olid riided hästi valitud ning tempo hea. Aitäh!

Alustasime Pühajärve saartega tutvumist siit poolt. Inimsööjate saar oli meil esimene. Ei oodanud meid seal valmis soe supikatel. Inimsööjad on ilmselt alles jahil. Panime logiraamatusse leiu kirja ja edasi. Kurrunurruvutisaarele.

Jällegi üks ekspromtseiklus saartele. Jägede järgi näha, et huvilisi on siin palju käinud :). Aitäh!

Inimsööjad olid vist talveunes, meid vähemalt
keegi süüa ei tahtnud. Järvejääle jõudmiseks pidime sumpama sügavas lumes, tõdesime, et talvepealinnas on lund rohkem kui suvepealinnas. Teel siia õppisime, Lauri Pihlap ja Lauri Pedaja(s) ei ole üks ja sama inimene, sest Pedajas on mänd. Aitäh peitjale!

Leitsin

Meie sõitsime siia Kurrunurruvuti-saarelt. Peaaegu liiga väike vahemaa, et suuski hakata alla panema, aga kuna need vaid peale astudes väikese klõpsuga saapa külge käivad, siis panime nad ikka selleks vähem kui 200m alla.

Inimsööjate saar oli sama tühi, kui eelmisedki. Aarde juurde läks jällegi kena rada. Korraks tundus, et aare on seekord eriti kõrgel - ronimisjäljed puul oli päris aukartustäratavad. Aga aarde saime siiski jalad maas kätte. Ju siis olid mõned eelnevad otsijad jõudnud saarele siis, kui toidu otsimine kohalikel alles täies hoos oli.

Meie pääsesime kergelt. Aare jäi kohe silma, logi kirja ja uuesti suuskadele ja tagasiteele. Tagasiteel kohtasime järvejääl kohta, kus vist u 10 kalameest olid ringi võtnud ja sotsiaalselt suhtlust harrastanud. Või midagi. Aga neist järvejääle jäänud augud olid enamvähem kinni külmanud. Esimene selleaastane suusatiir sai tehtud täitsa kenasti.
Aitäh peitjatele!

Nüüd parkisime auto ümber, eks ikka kokkuhoiu mõttes, samme oli niikuinii suht palju kogunemas, ega pole siin raisata midagi. Esimesena siis suund siia Inimsööjate saarele. Saar oli aus, aga absoluutselt ei vastanud oma nimele, ei näinud siin kedagi, isegi mitte kellegi jäänuseid. Aga aarde leidsime küll, see oli igati positiivne.
Tänud peitjale siia saartele kutsumast ja aardeid peitmast.

Tänud aarde eest!

Ei näinud küll kedagi kedagist söömas nii et sai rahulikult aaret otsida ja leida.

Paadiga sihuti saarele. 10 min ja leitud. Konteiner oli pigem väike kui mikro. Ristiga kastist jäänud ainult kaas.

Hirm oli suur, kuid õnneks jäime mõlemad ellu. Aardeni oli mõnus rada juba ees. Aare leitud ja logitud. Aitäh peitjale!

Rentisime kanuu ja läksime teele. Ilm oli ilus - vahelduv pilvisus, mitte liiga kuum. Vee peal olles putukad ei tülitanud, kuid saartel olles sääski jagus.
Õnneks saime enne logitud kui üksteist nahka pistsime. Aviks olid kindlasti ka kaasas olnud juustuküpsised ja kana. Aitäh!

Tänase vaba esmaspäeva puhul ( esmaspäevad on vabad päevad, teate ikka jah? ) mõtlesin tulla siia supitama. Selles mõttes, et kui ilusat ilma oleks tahtnud nautida ja mõnuleda, siis oleks võinud oma vaba esmaspäeva veeta pigem Peipsi ääres. Miks? No seal põhja pool on täna ilus selge ilm ja päike paistab. Siin järvel oli aga saabudes 16 kraadi sooja, puhus hirmus tuul ning päikest nägi sama tihti kui järves ujuvat oravat .. ehk pigem ei näe.
Aga see selleks, esimese hooga kihutasin siis kohe pikalt üle järve ja siia .. et siis vaikselt vastu tuult tagasi vehkima hakata ning teised saared ka külastada.

Kusjuures. Keegi mind ära ei söönud siin .. selles mõttes võiks raha tagasi küsida ..

Tänud!

Leitud.

Pühajärve SUP-i matka esimene aare. Tegelikult oli plaanis õhtul lihtsalt veini juua, aga Kadri promos järjekindlalt SUPidega sõitma minekut. Ma panin siis lihtsalt pastaka taskusse, sest olin enne poole silmaga Pühajärve saarte aardeid vaadanud. On need vast ägedad saared, tavateadmises mõtleks, et mudane lapike võsa ja roogu, aga tegelikkuses on iseloomuga kõrge pinnareljeefiga saared. Seega tänud peitjale, kes pakkus lisamotivatsiooni saari avastada.

Kurrunuruuvutilt siia tulles kohtasin jää ja lume vahelises kihis ka vett, mis esimese hooga kõhedaks võttis, aga siis tuli meelde, et tegelikult on korralik paks jää ja võib rahulikult ringi lasta. Aitäh peitjatele!

inimsööjaid ei kohanud. aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Järvel oli näha igasuguseid sõidukeid, küll supilaudu, paate, kanuusid, vesijalgrattaid . Ka mootorlauaga sõideti.
Tegime saarele tiiru peale, logisime aarde ja võtsime suuna järgmistele aaretele.
Tänud

Laenutasime tõukekelgud ja sõitsime ringi ümber järve. Muuseas logisime kolm aaret. Aitäh!

Otepääl on võrreldes Tartuga ikka hoopis teistsugune tali, pole kahtlustki, et tegemist talvepealinnaga. Auto õnnestus ühte teeäärsesse soppi parkida ja sammud inimsööjate maale. Leid tuli ladusalt ja aare ise ka heas korras. Kui õigesti mäletan, siis kirjutusvahendit siin küll polnud.

Krokole oleks peaaegu peale astunud. Sööjaid ka jagus. Found it:14.Jun.2021 19:21 inimsööjate saar. Aare korras

Kui kanuuga siia jõudsin, tõusis just paras pagi, mis paadi kolks küljega vastu kaldapuid lükkas ja linde ehmatas. Lepassaartel olen mitmel korral kõvasti punapuravikke leidnud. Kuiv, korras, tänud peitjale.

Ilus pühapäeva hommik. Pilk kaardile ja oi näe, Pühajärve kandis on paras posu aardeid. Zoomime sisse. Raisk. Saarel. Supi jaoks on külm, mootorpaadiga ei tohi... aga no põhimõtteliselt saab mootorpaadiga ka aerujõul sõita, eks. Järgmine küsimus: kust paadi vette lasta saab? Lõpuks panime mööda jõge järveni ja jõudsime esimese saareni. Hakkan juba jalga maapinnale tõstma ja... "Aga kas meil pastakas ka on?". Ei. Loomulikult ei ole sel hetkel ühtegi pastakat ei kotis ega paadis ega ilmselt ka autos. Nojah siis. Lähen vaatan vähemalt kus aare on. Leitud ja logit... no ei ole logitud eks.
Lõpuks süttis mu peas biiiizikene birnike. Siinsamas, vat, on teine saar. Teise saare peal on ka aare. Teise saare aardes on RAUDSELT pliiats! Ehk siis sip-sip teisele saarele, sip-sip pliiatsiga tagasi, nimi kirja, pliiats teise aardesse tagasi. Ainult et kolmandal saarel on ka aare... Ja jumal teab, kas seal pliiatsit on. Ehk siis sip-sip teisele saarele. Aare. PLiiats tasku. Kolmas saar. Aare. Logida. Pliiats topsi. Paati. Pliiatsi järele. Pliiats tasku. Esimene saar. Aare. Logi. Teine saar. Pliiats topsi... miks mul taskus kaks pliiatsit on?
Lõppkokkuvõttes leidsid kõik pliiatsid oma õige koha tagasi ja mul vist edaspidi on meeles oma kirjutusvahend kaasa võtta.

Pärast hommikusööki viisime lapsed tädi juurde ja sõitsime Otepääle. Ega me veel kindlad ei olnud, kas läheme jääle jalutama või mitte. Parkisime auto Mõisakääru juures olevasse parklasse ja uudistasime, kas keegi jääl ka liikumas on. Vahetasime jalanõud kummikute vastu ja jalutasime kuni rannani. Järvel sõitis pisike traktor, mis uisurada puhastas ja tõukekelkudel liikus mitmeid inimesi. Näha olid ka üksikud kalamehed. Seega võtsime julguse kokku ja tegime oma esimesed sammukesed Sõsarsaarte suunas. Jää oli kaetud päris paksu vesise lumega, kuid aluspind oli kindel. Peagi jõudsimegi esimese aardeni ja olime õnnelikud. Naabri Salme aarde leidsime kenasti üles ja panime nime kirja. Naabri Valve juurde kõndisime mööda maismaad ja ka seal sai nimi logiraamatusse. Kloostrisaarele ei hakanud otse mööda jääd minema, vaid võtsime suuna Murrumetsale, et matkarajal minna kuni Angunina tipuni. Väga mõnus ja tuulevaikne oli mööda metsarada jalutada. Poolel teel tegime väikse peatuse grillimiskohas. Angunina tipus olles vaatasime järvele juba veidi kahtlevalt. Aga märkasime kauguses üht kalameest ja see andis julguse jälle jääle minna. Võtsime suuna Kloostrisaarele ja kindla sammuga olime varsti saarel. Aarde leidsime loogilisest peidukast ja panime nime kirja. Nüüd leppisime kokku viimase marsruudi ja võtsime suuna Inimsööjate saare aarde suunas. See oli meie pikim lõik jää peal. Ka siin sai nimi kenasti kirja. Ja nüüd viimase Kurrunurruvutisaare aarde juurde. Siin oli aarde kättesaamiseks vaja pikemat käesirutust. Kahjuks oli meil kaasas olev harilik pliiats liiga pikk ja aardesse ei mahtunud. Nüüd aga jäi meil veel jalutada viimane lõik üle jää. Võtsime suuna lähima maismaa ehk Liivanina suunas. Oli ikka hea tunne küll jälle kahe jalaga kindla maa peal olla. Tehtud! Nüüd aga oli vaja tagasi autoni jõuda. Otsustasime seda teha mööda maanteed. Kõndisime siis üle põllu tee suunas ja jõudsime Raasiku bussipeatusesse. Puhkasime veidi jalga ja nii huvi pärast vaatasin bussigraafikut. Ja paari minuti pärast pidigi tulema kohalik buss. Otsustasime, et läheme sellele. Panime viisakalt maskid ette ja piletiraha valmis. Ning peagi nägimegi lähenevat bussi. Meie positiivseks üllatuseks oli tegemist tasuta liiniga ja nii me siis saimegi oma seikluse lõpetatud mõnusa ajavõiduga. Tulime küll üks peatus varem maha, aga see oligi lahedam. Saimegi rahulikult käsikäes jalutada ja päiksepaistelist kevadilma nautida. Täname aaretepeitjaid, et andsite põhjust mõnusaks seikluseks! Meile meeldis!

Leitud

Leidsin