Seinamägi
Kirjeldus
Seda asukohta tutvustava teksti kopeerin siia ERRi portaalist, kus tehti juttu Rasmus Mägiga:
"Kääriku kogu tervikuna on olnud kogu mu perele alati südamelähedane koht. Vanemad omal ajal, kui nemad sporti tegid, siis nad käisid siin laagerdamas. Nüüd on nad toonud meid siia juba varasest lapsepõlvest, käime siin sügisel, suvel ja kevadel. Just Seinamägi on üks neid legendaarseid kohti, kust me iga kord siin olles läbi tuleme. Saavad ka kõik noored proovida siit üles joosta või kõndida või mis parasjagu kellelegi jõukohane on. Nüüd hiljem, tippsportlasena on seda mäge võimalik kasutada nii treeningute osana kui ka lihtsalt tulla siia kosutust otsima või matkama," rääkis Mägi.
Ta lisas, et iga kord, kui ta Seinamäge näeb, tekib tal tunne, nagu viibiks seal esimest korda. Kui mäest on vaja üles joosta tekivad tal ka ärevad mõtted.
"Ei arvaks, et see ülesronimine nii raske on. Võib olla väiksema ja nooremana oli isegi kergem, sest seda lihasmassi oli natuke vähem, mida siit üles vinnata. Praegu see on aga üsna sarnane minu põhiala pingutusele ehk 400 meetri tõkkejooksule nii ajaliselt kui ka füüsilise valu poolest, mida seal üleval tunda saab – päris sarnane tunne sellega, mida tavaliselt finišis tunda saab," kirjeldas Mägi ja lisas, et mäe tippu jõuab ta umbes 45 sekundiga.
Võite logisse kirja panna, kui kiiresti teie tõusu võtsite. Mina võin öelda, et jõudsin kohale :D Ühe korra suvel ja nüüd jälle.
Seda asukohta tutvustava teksti kopeerin siia ERRi portaalist, kus tehti juttu Rasmus Mägiga:
"Kääriku kogu tervikuna on olnud kogu mu perele alati südamelähedane koht. Vanemad omal ajal, kui nemad sporti tegid, siis nad käisid siin laagerdamas. Nüüd on nad toonud meid siia juba varasest lapsepõlvest, käime siin sügisel, suvel ja kevadel. Just Seinamägi on üks neid legendaarseid kohti, kust me iga kord siin olles läbi tuleme. Saavad ka kõik noored proovida siit üles joosta või kõndida või mis parasjagu kellelegi jõukohane on. Nüüd hiljem, tippsportlasena on seda mäge võimalik kasutada nii treeningute osana kui ka lihtsalt tulla siia kosutust otsima või matkama," rääkis Mägi.
Ta lisas, et iga kord, kui ta Seinamäge näeb, tekib tal tunne, nagu viibiks seal esimest korda. Kui mäest on vaja üles joosta tekivad tal ka ärevad mõtted.
"Ei arvaks, et see ülesronimine nii raske on. Võib olla väiksema ja nooremana oli isegi kergem, sest seda lihasmassi oli natuke vähem, mida siit üles vinnata. Praegu see on aga üsna sarnane minu põhiala pingutusele ehk 400 meetri tõkkejooksule nii ajaliselt kui ka füüsilise valu poolest, mida seal üleval tunda saab – päris sarnane tunne sellega, mida tavaliselt finišis tunda saab," kirjeldas Mägi ja lisas, et mäe tippu jõuab ta umbes 45 sekundiga.
Võite logisse kirja panna, kui kiiresti teie tõusu võtsite. Mina võin öelda, et jõudsin kohale :D Ühe korra suvel ja nüüd jälle.
Läheduses olevad aarded
Pildid
Logiteadete statistika
Logiteated
Tänud aarde eest!
Kui juba kord siin,siis ikka ju Rasmus Mägi moodi.Aega läks mitu korda enam muidugi.Ja peale logimist selgub,et suurem mure on alles ees.Otse ei kannata nagu kohe üldse alla minna ja metsaalune oli märgadest lehtedest ülilibe.Kuidagi siksakitades siis...aega kulus kindlasti rohkem kui ülesminnes.Aitäh peitjale siiakutsumast,niisama poleks ju sattunud!
Tänud aarde eest.
Keerulisem oli leida matkaraja algus staadioni tagant,aardeleidmisel oli suureks abiks vihje. Tänud!
Suvel olin siin käinud, siis sai mäest otse üles tuldud ja aare üles leitud. Kirjutusvahendit polnud, kuid see ei kurvastanud üldse, sest teadsin, et tulen seda kohta ka Liisile tutvustama. Täna saabuski see päev. Otse ei hakanud libedaga minema, läksime ringiga üles, panime nimed kirja ja sama teed pidi tagasi. Nüüd sai juba joostes tuldud, gravitatsiooni oli siin hea ära kasutada. Aitäh peitmast, enne aardega tähistamist olin sellest küll kuulnud, aga kohale polnud varem jõudnud.
Parklasse jõudes pühkisin silmanurgast pisarat ja mõtlesin, kas päriselt on vaja kassnaist teha. Kaupol oli aga kuldvõtmeke tagavaraukseni, nii et tegime mõned sammud rohkem, aga jõudsime ka aardeni kohale. Jätkasime logiraamatus südamemerd ja seejärel nautisime vaadet ja seejärel tegime võidujooksu alla. Aitäh!
Kuule, see on ju ainult mingi närune 100+ meetrit aardeni, teeme kerge sörgi üles ja siis tagasi. Ja pühkisin hooga minema, nätaki pekiga vastu mäge. Esimese 10 meetriga selgus, et pinnas on sigalibe ja mäge katab lögane lehesodi ning üsna suur osa hoogu rauges puhtalt selle pärast, et ma sealsamas maoli ei käiks. Aga vaja ju ikka. Kokkuvõttes oli sadakilopekki üles vinnatud ajaga 2min ja 10 sek ning võidutantsu asemel oli kuulda vaid südantlõhestavat korinat, mis peletaks ümbruskonnas värskelt magama jäänud karud ka üles. Aardeleid tuli kiirelt ning tagasi kalpsasime juba ringiga läbi Staadioni aarde. Aitäh mõnusa raputuse eest, meile meeldis!
Leitud
Aitäh!
Läks veidi aega, kuid leitud ta sai. Tänud!
Hommikul ärkasin Kääriku spordibaasis just parasjagu tunnike enne kui hommikusööki pakkuma hakati ja 2 tundi enne kui meie seltskonna kohustuslik päevaprogramm pihta hakkas. Mis oleks parem, kui vaadata päikesetõusu mäe otsas? Tänasel päeval muidugi nii mõndagi... Taevast tuhises tuule toel alla poolvedelal kujul lund või poolkülmunud kujul vedelikku. Päike muidugi tõuseb ka pilvede taga, aga visuaal ei ole sel juhul tavaliselt hingemattev.
Sellest hoolimata sikutasin riided selga ja asusin vapralt teele. Vaprus osutus esialgu üleliigseks - teekonda alustasin mõõda kergliiklusteed. Metsa vahele pöörates näitas gps 250m aardeni. Aga... ma teadsin küll, et ülesronimise meetreid see riistapuu ei näita. Mul polnud täna otseminemise isu, mööda märgi lehti ei tundunud see kõige mugavam. Leidsin üsna mugava tee, millel olid küll mõned mahalangenud puutüved, aga eks geopeitur leiab ikka tee.
Aare oli kenasti kuiv, aga pliiatsit ei sisaldanud. Jätsin sinna oma, et järgmised, kes suure pingutusega kohale jõudnud, ei peaks leiuta lahkuma. Tagasiteel raskusjõud aitas veidi rohkem kaasa kui mul plaanis oli, aga õnneks jäin terveks.
Suur aitäh peitmast! Minu esimene külastus, seni ainult kuuldud legendid.
Leitud:)
Vot see oli kirs tordil. Aitäh peitjale.
Olin peale kiiret jooksu seinast üles (4 sek alla 6 minuti – tehke järgi!) spordipingil lõõtsutades just pulsi alla 150 saanud, kui kaks võõrast peanuppu serva tagant paistma hakkasid. Võtsin hapnikuriismed kokku, kiire paarishüpe vasemale, vups logitud ja vups tagasi pingile. Nad ei saanud arugi. Aga siis tuli välja, et muidugi olid ka nemad topsikul, poleks vaja olnudki niimoodi rahmeldada. Kuiv ja korras, tänud peitjale.
Mõned drive-ini üritanud tegelaste jäljed olid ees, aga kuna ma olin ka kunagi näinud, millega ja kuidas seda tehti, siis parkisin targu soovutuslikku parklasse ja jätkasin jalgsi. Veidi sporti ja olingi kohal. Allasaamine polnud ka ülearu lihtne ülesanne. Kõigepealt vaatasin loogilisse kohta, aga ei leidnud, siis otsisin nulli taga, vaatasin vihjet ja võtsin aarde sealt välja, kust esimese hooga ei leidnud. Aitäh peitjale.
Kuramus kus lastega jäime hätta. Ja kui juba loobumas olime siis viimasel vaatlusel oli tore avastus! Hästi peidetud!
Leid #25 Võru-Tartu-Põltsamaa-Pedassaare-tiirul. Suveseiklusel tuli siin teha video, kui kiiresti mäkke saad. Mu esimene katse oli vist kaks korda aeglasem kui Rasmus Mägil. Aga pulss oli ilmselt sama. Higi ei taht kuidagi pidama saada. Täna otsustasin elus esimest korda seda mäge mööda matkarada läbida. Tempot tegin ikkagi piisavalt ja rajale mahakukkunud puudega polnud see trajektoor sugugi lihtsam - meenutas taaskord Rasmus Mägi 400m tõkkejooksutrenni. Hellenurme järves ujumine oli üles saanuna igatahes täiesti kasutu. Kohapeal oli vaja otsida lausa taskulambiga, nii ilmselt kohast ei leidnud ilmselt puldisageduse tõttu kohe üles ;-)
Alla tulin tasapisi otsejoones. Mayrhofeni mäekeskuses Austrias on sama kaldega laskumisnõlva nimi Harakiri :-D Aitüma Laurile seda kõike meenutamast! ja taas läbi elamast! B-)
Geojaanilt kodupoole suundudes põikasime ka siia, seda kurikuulsat mäge vallutama. Aega ei taibanud mõõta, aga eks see üks selline kõvade meeste/naiste jooks siin ikka ole. Üleval tõmbas ikka keele ripakile küll ning siis lõõtsutades ja aaret logides oli vaja veel sääskedega võidelda. Pärast allapoole liikumine tundus vaat et raskemgi veel, et tervelt alla tagasi jõuda ning ilmselt kulus ka alla liikudes rohkem aega. Igatahes hea koht aardele, kiidame!
Suveseiklusel kohatud mägi. Nüüd pea aasta hiljem jälle siin. Mina jäin alla aega võtma ja Karl kihutas üles. Võimas mägi. Aitäh aarde eest!
1:25 koos 10 sek vahepausiga kui piimhape reites ütles, et palun aitab. Hingamise sai õigesse rütmi kui oli aeg laskuda. Aitäh väljakutse eest!
Leitud.
Leitud teel Geojaanile. +32 kraadiga ei hakanud uipu tempot tegema, 2.52 tundus täitsa mõistlik aeg. Siis oli veel võhma, et aaret ka otsida. Ei pidanud hakkama vähemalt pilti metsa alt otsima ;)
Suveseikluse jälgedes. Siin kohtusime reixiga. See ettekerkiv sein võtab iga kord suu lahti. Panime stopperid käima ja alustasime tõusu. Minu lahtised jalanõud ei soosinud otse mäe vallutamist, läksin lõpuks metsa, seal mõni puu ikka mu kukkumise peatab. Tippu sain ajaga 4:25. Veidi otsimist ja pimesikutamist, logid kirja ja alla sai kiiremini. Tänud siia peitmast!
Ahjaa, kraade oli +30 ringis. :)
Oleme siin varem ka käinud, siis kui siin autoga mäkketõuse prooviti. Saime endagi autoga mingile maale.
Täna 30 kraadiga võttis päris võhmale üles minek.
Tänud aarde eest
Täna sai vabalt soovituslikku parklasse sõita ja siis seisin püstloodis seina ees. Aga lihtsamat teed ka otsima ei hakanud vaid võtsin suuna otse üles. Poole mäe pealt vaatasin korra alla ja päris hirmus hakkas. Aga samm sammu haaval tuli ikka edasi astuda kuni olingi ülal. Natuke hingeldasin ja siis vaatasin ümbruses ringi. Aardetops ilusti leitav ja korras. Otse tagasi alla tulek tundus hirmuäratav ja nüüd laskusin natuke võsasemast kohast. Äge koht, tänu kutsumast!
Otserünnaku asemel sai vasaku tiiva manööver sooritatud. Pulss läks üles aga mitte punasesse. Tops hästi peidetud, esmasel ülevaatusel ei jäänud(ki) näpu taha. Tänud ronima kutsumast.
Tänud aarde eest!
Kes siiakanti satub, aidake Staadioni aaret ka, palun!
õõõõhhh see ei ole lemmiktõus just, aga tasa ja targu astudes saab temagi otsa. Nimi kirjas, tänud!
