Kurrunurruvutisaar

Vabariigi aastapäeva eel tulime suuskadega esimest korda Pühajärve jäärajale ja muidugi kasutasime võimalust, et sealsed saareaarded ühtlasi ära korjata. Kolm tundi ja 11km hiljem päiksepaistes kulgemist võime tõdeda, et meid saatis 100% edu. Saime kirja 5/5st. Aitäh peitjale!

See aare nüüd nii sõbralik ei olnud kui eelmine. Mis eristab inimest ahvist - ahv ronib puu otsa, inimene ehitab redeli. Mis eristab inimest härrast - härra saadab redelit ehitama teenri. Paraku teenrit võtta polnud, tuli ikka kõik ise valmis teha. Kes nüüd hoolsalt otsib, leiab mu ronimisvahendi naabersaarelt üles.

Inimsööjate käest pääsemine läks päris kiiresti ja saingi ka siia topsi nime kirja panna. Tänud peitjale!

Et Annil ikka jahe ei hakkaks, tõi ta vapralt aarde ära. Aitäh!

Eelviimane saar. Väike turnimine oli tore vaheldus. Aitäh!

Siin olid logimisel abiks nipi245 ronimisoskused.

Saar nr 2. Siin vastas maastik natukenegi kirjeldatule :). Aitäh!

Eefraim oli talveks oma soojameresaarele lahkunud ja pimedas me kedagi teist ka ei näinud. Logisime külastuse ja liikusime mööda jääd edasi. Aitäh peitjale!

Leidsin

Siia võtsime suuna Kloostrisaarelt. Suusaninade suuna sättisin GPSi järgi paika ja nii ta läks, ainult mõned minutid oligi seda sõitu naabersaarelt, jääd kattis vaid õhuke lumekiht ja suusk libises hästi. Natukene tegime suunas korrektuure, et otse kõrkjatest ei peaks saarel randuma.

Kui eelmise aarde leidsime vaid jälgede järgi, siis siin tegime ise jälgi juurdegi, enne kui aare silma jäi. Korraks tundus, et kas see nüüd on liiga kõrgel, et suusasaapad jalas kätte saada. Aga polnud siiski midagi ülikeerulist.

Ühtegi elanikku me saarel ei näinud. Ainult ühte kalameest nägime õngitsemas teel saarele. Suitsukala jaoks tundub, et saabusime liiga vara...

Aitäh peitmast!

Inimsööjad külastatud või noh, vähemalt koht, kus nad pidavat viibima, sai suundsiis Kurrunurruvutile. Ei kohanud siingi kedagi, aga nüüd oli järvel liikumist näha küll. Kaugemal oli jalutajad kulgemas mööda lahtiaetud teed, mis tänavaasta küll järvele päris tiiru peale ei teinud, aga eespool kõndides oli abiks ikka. Kuid ega lihtsalt jäälgi kõndimisel viga olnud, lund oli vaid kohati niipalju, et päris linnatänava muljet enam ei jäänud, aga muidu kõik oki toki. Meenus, et Pühajärvel peeti ju omalajal mingeid kalastusvõistlusi, ei tea, kas püüdsid siit selle käigus kogu kala välja või, sest imelikul kombel polnud kuskil ühtegi kalameest näha. Kogu teekonna vältel oli vaid üks tähistatud auguke ja ei midagi rohkemat.
Tänud peitjale aarde eest.

Tänud aarde eest!

Võttis natuke kauem aega aga siiski välja ta tuli.

Siin saarel oli loodus juba vaenulik, nõgesed ja putukad ründasid. Panime maandumsipunkti ka sutsu kaugemale aardest, kuid õnneks sai aare kiirelt leitud ja logitud. Aitäh peitjale!

Rentisime kanuu ja läksime teele. Ilm oli ilus - vahelduv pilvisus, mitte liiga kuum. Vee peal olles putukad ei tülitanud, kuid saartel olles sääski jagus.
Siin tuli tsip küünitada ja ronida - Silver tegi seda, mina kribasin nimed sisse ja ühiselt põgenesime üksteist ära sööma inimsööjate saarele. Aitäh!

Tänase supitamise teine aare. Ilm endiselt sama jama nagu alustades.

Tänud!

Teine aare Pühajärve saarekeste seerias. Esimese põhjal tekkis stereotüüpne idee, et mida otsida. Varasematest logiteadetest olid osad abistavad ja osa... mitte nii väga. Kõrgus on siiski teema. Leitud, logitud, suur tänu aarde peitjale. Selles aardes ei ole tõesti kirjutusvahendit, mis iseenesest on mikroaarde puhul tavaline, aga mitte Pühajärve saarte mikroaarete puhul. Kui keegi seda aaret pikema etteplaneerimisega otsima läheb, võib lühema lisapliiatsijupi aarde jaoks ühes võtta ja sinna jätta.

Pärast kahte päeva Käärikul suuskadel suremist oli kahtlus, kas mu algne mõte pärast suusatamist aardejahile minna üldse teoks saab, aga kiusatus sai võitu. Kuna ma ikka siiakanti tulen ajal, kui jää korralikult kannab ja mul aega jää peal tolgendada on. Nii siis tegingi järvega puhta töö. Korraliku lume oli juba maha kühveldanud ja kogu järvel jalutamise aja kühveldas aina juurde. Samas puude all polnud hullu. See aare oli ainus, mis veidi võimlemist vajas. Aitäh peitjatele!

siin sai natuke otsida ka. tänud! pliiats tasub kaasa võtta, see on aardest jalutama läinud.

Leitud, logitud, tänan!

Saartele saamine oli täitsa mõnus, erilisse võssi paati ajama ei pidanud.
Tänud

Laenutasime tõukekelgud ja sõitsime ringi ümber järve. Muuseas logisime kolm aaret. Aitäh!

Eelviimane saar arhipelaagi seerias. Jää ja lumi kannab jätkuvalt eeskujulikult ja aare avaldus ka kiirelt.

Kõrgel ja pliiats puudu. Maas ka ei näinud. Selle otsimine võttis kõige kauem aega, seda et teistel samamoodi on olnud oli selgelt näha rohketes trampimimis, turnimis ja sonkimise jälgedes. Found it:14.Jun.2021 19:37
Kurrunurruvutisaar. Ka oli geoerosioon siin suurim. Aardele kaugemalt lähenedes ehmatasin linnu märkamatust pesast lendu. Oma 10 muna lugesin ära. Peale seda palusin teistel paadi lähemale tuua koordinaadile. Seejärel sõudsime tagasi öömajale kus veel 2 ööd veetsime. Täname

Nii tore, et kõik Pühaka saared on oma topsiku saanud. Kuiv ja korras, tänud peitjale.

Ilus pühapäeva hommik. Pilk kaardile ja oi näe, Pühajärve kandis on paras posu aardeid. Zoomime sisse. Raisk. Saarel. Supi jaoks on külm, mootorpaadiga ei tohi... aga no põhimõtteliselt saab mootorpaadiga ka aerujõul sõita, eks. Järgmine küsimus: kust paadi vette lasta saab? Lõpuks panime mööda jõge järveni ja jõudsime esimese saareni. Hakkan juba jalga maapinnale tõstma ja... "Aga kas meil pastakas ka on?". Ei. Loomulikult ei ole sel hetkel ühtegi pastakat ei kotis ega paadis ega ilmselt ka autos. Nojah siis. Lähen vaatan vähemalt kus aare on. Leitud ja logit... no ei ole logitud eks.
Lõpuks süttis mu peas biiiizikene birnike. Siinsamas, vat, on teine saar. Teise saare peal on ka aare. Teise saare aardes on RAUDSELT pliiats! Ehk siis sip-sip teisele saarele, sip-sip pliiatsiga tagasi, nimi kirja, pliiats teise aardesse tagasi. Ainult et kolmandal saarel on ka aare... Ja jumal teab, kas seal pliiatsit on. Ehk siis sip-sip teisele saarele. Aare. PLiiats tasku. Kolmas saar. Aare. Logida. Pliiats topsi. Paati. Pliiatsi järele. Pliiats tasku. Esimene saar. Aare. Logi. Teine saar. Pliiats topsi... miks mul taskus kaks pliiatsit on?
Lõppkokkuvõttes leidsid kõik pliiatsid oma õige koha tagasi ja mul vist edaspidi on meeles oma kirjutusvahend kaasa võtta.

Pärast hommikusööki viisime lapsed tädi juurde ja sõitsime Otepääle. Ega me veel kindlad ei olnud, kas läheme jääle jalutama või mitte. Parkisime auto Mõisakääru juures olevasse parklasse ja uudistasime, kas keegi jääl ka liikumas on. Vahetasime jalanõud kummikute vastu ja jalutasime kuni rannani. Järvel sõitis pisike traktor, mis uisurada puhastas ja tõukekelkudel liikus mitmeid inimesi. Näha olid ka üksikud kalamehed. Seega võtsime julguse kokku ja tegime oma esimesed sammukesed Sõsarsaarte suunas. Jää oli kaetud päris paksu vesise lumega, kuid aluspind oli kindel. Peagi jõudsimegi esimese aardeni ja olime õnnelikud. Naabri Salme aarde leidsime kenasti üles ja panime nime kirja. Naabri Valve juurde kõndisime mööda maismaad ja ka seal sai nimi logiraamatusse. Kloostrisaarele ei hakanud otse mööda jääd minema, vaid võtsime suuna Murrumetsale, et matkarajal minna kuni Angunina tipuni. Väga mõnus ja tuulevaikne oli mööda metsarada jalutada. Poolel teel tegime väikse peatuse grillimiskohas. Angunina tipus olles vaatasime järvele juba veidi kahtlevalt. Aga märkasime kauguses üht kalameest ja see andis julguse jälle jääle minna. Võtsime suuna Kloostrisaarele ja kindla sammuga olime varsti saarel. Aarde leidsime loogilisest peidukast ja panime nime kirja. Nüüd leppisime kokku viimase marsruudi ja võtsime suuna Inimsööjate saare aarde suunas. See oli meie pikim lõik jää peal. Ka siin sai nimi kenasti kirja. Ja nüüd viimase Kurrunurruvutisaare aarde juurde. Siin oli aarde kättesaamiseks vaja pikemat käesirutust. Kahjuks oli meil kaasas olev harilik pliiats liiga pikk ja aardesse ei mahtunud. Nüüd aga jäi meil veel jalutada viimane lõik üle jää. Võtsime suuna lähima maismaa ehk Liivanina suunas. Oli ikka hea tunne küll jälle kahe jalaga kindla maa peal olla. Tehtud! Nüüd aga oli vaja tagasi autoni jõuda. Otsustasime seda teha mööda maanteed. Kõndisime siis üle põllu tee suunas ja jõudsime Raasiku bussipeatusesse. Puhkasime veidi jalga ja nii huvi pärast vaatasin bussigraafikut. Ja paari minuti pärast pidigi tulema kohalik buss. Otsustasime, et läheme sellele. Panime viisakalt maskid ette ja piletiraha valmis. Ning peagi nägimegi lähenevat bussi. Meie positiivseks üllatuseks oli tegemist tasuta liiniga ja nii me siis saimegi oma seikluse lõpetatud mõnusa ajavõiduga. Tulime küll üks peatus varem maha, aga see oligi lahedam. Saimegi rahulikult käsikäes jalutada ja päiksepaistelist kevadilma nautida. Täname aaretepeitjaid, et andsite põhjust mõnusaks seikluseks! Meile meeldis!

Leitud

Leidsin

Sellel saarel viibisin nüüd küll esimest korda. Algul valdas geopimedus aga üsna pea sain nägijaks ja nime kirja. Aitäh.