Kohina

Korra käidud piilumas, aga taskulambita ei hakanud minema. Nüüd siis sai esimese asjana hoopis üks luuk tagasi ava peale sikutatud, mis oli nulli kõrval ja pooleldi maas. Aarde kõrval kükikil logiminme väga halb idee, kui seal peaks tasakaal kaduma - õnneks märkasin seda ohtu mõne sekundi jooksul ja liikusin ohutumasse kohta.

Aitäh Liisule, kes vaatamata kohinale ja lehale vapralt ja kiiresti lõppu kalpsas, koguni kaks korda. Olen ise kahel korral lõppu mineku pooleli jätnud, sest mahtumisega pole kiita. Koht on igatahes ... . Topsik kuiv ja korras.

Plaanisime küll tulla siia talvise külmaga, aga see igikestvana tundunud talv sai nii järsku läbi, et jõudsime kohale hopis kevadise sulailmaga. Kohin oli päris võimas ja kostus kaugele, nii et alguses tekkis küll tõrge, et kas ma ikka tahan sinna ronida. Aga kaaslased ei kõhelnud ja ega ma siis üksi maha jääda ei saa ju. Tee aardeni oli õnneks veel täiesti kuiv ja üpriski puhas. Vähemalt on mõni aare, kus väike kasv on pigem eeliseks kui puuduseks :)

Aitäh peitjale!

1980 aastate lõpus olid meil naabruses alati mingid ehitusplatsid, kus siis lapsed mängisid, sest need olid paremad kui ükski nõukaaegne päris mänguväljak. Üks lõbus atraktsioon oli läbi värskelt asetatud kanalisatsioonitorude roomamine, aga toona ei saanud lapsed sellest fotojäädvustusi teha. Nüüd tekkis võimalus see puudujääk ära tasandada. Olen küll praeguseks kõvasti vanem ja paksem, aga toru oli kah paksem kui lapsepõlves.
Logis on palju kurtmist, et aardele ligipääsuga on mingi ohtlik jama. Tundub, et hetkel on alternatiivsed ligipääsuteed suletud, nii et ei pea riskeerima. Kui kellelegi tulevikus siiski tundub, et juurdepääs on elukardetav, siis olete tõenäoliselt lihtsalt valejälgedel :)
Hirmsa haisu üle oli ka kurdetud, kuid praegu, suure lumesula esimestel päevadel, ei valmistanud see ka suurt takistust.
Aitäh peitjale, polnudki kõige hullem!

Kohina osas avastasin üllatuseks, et vesi voolab seal all mitte jõe poole, vaid vastupidi, hoopis jõest eemale. Kas keegi teab, miks ja kuhu?

////
Lihtne juhend stressist vabanemiseks:
Istuge toolile. Lõdvestuge. Tundke end mugavalt.
Kujutage endale ette järgnevat:
Te istute kiirelt voolava, kohiseva jõe kaldal.
Linnud siristavad meloodiliselt värskes mäestikuõhus.
Mitte keegi ei sega teid siin. Keegi peale teie ei tea seda kohta.
Jõe kohin muudab teie meele vabaks ja muretuks.
Vesi on selge.
Te võite selgesti näha selle isiku nägu, kelle pead te parajasti vee all hoiate.
See on seesama isik, kes selle stressi teile on põhjustanud.
MIlline meeldiv üllatus. Te lasete tal teha väikese hingetõmbe... hästi väikese... siis plumps!... jälle vette tagasi.
Ise aga hingate nii sügavalt ja nii tihti kui tahate.
Kas hakkas juba parem?

Kohinat olen piielnud mitu korda, viimati eelmisel kevadel, kuid siis oli vesi liiga kõrge ja üksi ei julgeks elu sees minna. Kui täna saabus teade, et minnakse mitmekesti otsima, võtsin kutse kiirelt vastu ja läksin kokkulepitud ajaks nullilähistele. Võib öelda, et olud olid päris head, aroom ei olnud hingemattev ning tee kuiv, kuid siiski riideid määriv. Panime nimed kirja ja ohkasime kergendatult, et nüüd see täpike siis tehtud. Aitäh peitjale ja kaaslastele!

Teisel katsel õnnestus logiraamatuni jõuda. Seekord oli viimase meetri jaoks abivahend kaasas.
Aitäh 💞

18252.

Sõber tahtis näha, millega ma tegelen siin vabal ajal. Mõtlesin, et toon ta siis siia, et midagi veidi krehvtisemat talle näidata. 😎 Jõudsime siia, ja leidsime ühe avatud luugi. Kuna kirjas oli, et midagi kangutama ei pea, siis tundus, et vist siis ongi see. Aga kuradi kõrgusekartuse hirm ja suht õudne laskumine nägi välja, seega kuidagi üldse ei tahtnud jalg sinna sügavikku astuda. Sõbral oli korralik pilt siis ette manatud sellest, mis see geopeitus meil tähendab. 🤣 Pärast mõtisklusi ja päikese käes küpsemist helistasin sõbrale, kes oli selle siin varem ära loginud, et haarata justkui õlekõrrest kinni. Et pliis tule aita välja, sest kuradi hirmus on haha. Sõber oli just siia lähedale vineeri ostma sõitmas, seega klappis väga hästi. Läksin siis rattaga sinna, sorteerisime vajalikud vineerid talle kaubikusse ja tulime tagasi siia. Tuli välja et ei, keegi oli selle luugi siin vist lahti kangutanud ja see polegi õige. Nihutasime siis luugi kinni tagasi. Leidsin siis õigema tee, et mitte vertikaalis vaid hoopis horisontaalis sisenemine. Koht leitud, tee pealt ka metsmaasikaid mekitud ja oi kui heasse jahedasse kanalisatsiooni ronitud. Kuna õues oli nii umbne ja palav, siis oli seal kohisevas koopas palju muhedam olla. Hais polnud üldse mitte midagi erilist. Ütleme nii, et kui reoveepuhastusjaamas või prügisorteerimiskeskuses vms käinud oled, siis siin on ikka puhta värske õhk. 😃 Tänud peitmast ja siia toomast! Teinekord võiks parema valgustusega kui telefon siia rohkem uudistama tulla! 😊

Puff, leitud ennastületavalt. Ei meeldi sellised kohad, aga kuna aare kutsub siis peab minema. Kunagi sügisel sai siin otsimas käidud, aga pimedas ei näinud midagi. Nüüd valges sai paremini ala silmitsetud ja julgus kokku võetud. Tänud aarde eest.

Tänud peitjale!

Tramm sõitis minu eest tunnelisse ja logis ära. Krokodill tuli tagasi...üleni räpane.

Seoses jubedate kirjeldustega, polnud see aare üldse plaanis, vähemalt mitte üksi ja veel vähem teise naisega. Küll aga kirjeldas Anu nii hästi olukorda ja kuna nagunii olin sitane, siis oli juba pohhui. Otsustasin vähemalt piiluda. Minu üllatuseks oli rada aardeni kõpskinga ja kleidikese tee, no ei mingitki pläga. Hais jh jube aga kuna aardeleid käis sutsakas ja tagasi olin enne kui Anu mõte järgi jõudis, oli kõik kokku üks naljanumber.

Aitäh peitjale ja Anule kirjeldamast KUI JUBE AARE see on!

Kuidagi õnnestus Annele tekitada karmimate tingimustega aarete otsimise isu. Minu hirmujutt sellest, milline räige hais ja muda siin kevadel vastu vaatas, kui noorgeopeituritega käisime asja uurimas, ei hirmutanud teda üldse, andis hoopis hoogu juurde. Seekord olid tingimused tükk maad leebemad. Ma ei jõudnud veel haigutadagi, kui Annel juba logitud oli.

Mul hea meel, et see punkt rohetama saab...

Aitäh peitmast!

Üks väga äge tunnel. Tänud, et siia meid tõite ja kodulinna sellise nurga alt näitate.

Seekord mitte, äkki kunagi kuivemal või talvisemal ajal. Jõudsin umbes poole peale, edasi (või allapoole) minnes oleks voolava vee kaela saanud. Kahtlane koht, kohalikud käivad seal vist romantikat tegemas (silma jäid kellegi stringid ning nende asjade pakendid, mida häbelikult apteegist ostetakse). Peitjale tänud ning geopeituseta ei oleks siia sattunud :D

Leitud. Mis seal siis enam lisada. Ilus ja puhas koht, aitäh.

Sai nuusutatud natuke s@#ta haisu ja roomatud. Tänud peitjale!

Näpitsatega ei tundnud midagi

Siiani kõige huvitavam aare. Aitäh!

hehee! sellised asjad mulle meeldivad. kunagi paari aasta eest geopeituses väga rohelisena sai siin nuuskimas käidud, tulevikus vaid hais. seekord sai õige portaal kiirelt leitud ja edasi oli aare juba käes. tänud!

Käisin kohapeal olukorraga tutvumas. Kohin oli, aare oli, haisu ei olnud.

Kohinat kuulsin, haisu tundsin.. topsi aga ei näinud kusagil.

Täna kohises siin nii, et ukseauku oli kätte kuulda :D. Jessas see liikumisasend, ei saanud korralikult ei üht ega teistmoodi, samas preemiaks karp ise ilmutas end väga ruttu. Tänud Phantomile aarde eest, karbita poleks siia kindlasti sattunud :D.

Kuna ühe teise aarde leidmiseks vajaliku abika kohalejõudmiseni jäi 15 minutit vaba aega, siis tuli eksprompt mõte natuke kohinat kuulata. Koht ei ole just lemmikute hulgast, aga mõnusat huumorit tehes jäi kõik see tagaplaanile ja omapärasel viisil liikudes jõudsime muretult aardekarbini. Kohises kõvasti, kuid õnneks täiesti haisuvaba. Tehtud!

Mullu suvel sai siin luurel käidud, kuid siis polnud kellelgi isu aardele järgi minna. Kui Idaringtee soojendus oli tehtud siis sai ka otsustatud Kohina ära tuua. Aitäh!

Olime tükk aega päris nõutud ja valmis juba käega lööma, kui üks äkitselt tekkinud mõte vajas veel kontrollimist … Mis seal salata, naiste poole pealt oleks logimine seekord tegemata jäänud, kuid Ain tõi „kastanid tulest välja“. Oi kuidas kulus mõnele mehele nüüd seespidine „desovahend“ marjaks ära. Aitäh peitjale, kuigi phantomilt ei osanud sellist aaret küll oodata.

Tulime siia, kangutasime luuki .. lugesime, et luuki ära kanguta. Kangutasime luugi tagasi. Lähenesime Jaanusega mööda tampoonide ja si%apaberitega märgistatud teed, Johan jäi luugi juurde rattaid valvama. Lõppu jõudes tuli tõdeda, et on ikka sügav auk. Luuki kangutades siia vist poleksi jõudnud, sest auk paistis plekiga kinni olevat kaetud.

Tänud!

Tore emotsioon esmaspäeva õhtusse. Aitäh!

Oh jah...

Kohises tõesti korralikult...

Tänan peitmast.