Lend EE127

Lahendatud sai see Kusmaläen kunagi ammu ja igaks juhuks kõrvale pandud, et äkki läheb pisarate väljakutses vaja, aga tolle tühjad augud said mingite muude aaretega täidetud ja nüüd siis tulime siia lõppu. Täitsa ootamatu koht ootas ees, ei mingit märkigi sellise asja olemasolust siin. Oleks võinud lausa kauemaks siia tšillima jääda, aga no aardeid veel ootas ees. Aitäh kohta näitamast!

Küll selle lennuki otsimiseks kulus ikka aega. Muudkui läks meelest ära, et tund ju täis tiksunud ja mu asukoht tublisti tunnitagusega võrreldes muutunud, et võiks nagu uuesti asjaga tegelda, aga... Kodus jälle kirusin, et nojah, mälu, mälukene. Igatahes kuskiltmaalt sai piirkond selgeks, aga kuna vaid piirkond, siis jäi asi jälle soiku. Nüüd õnnestus inimgeokontroll läbida ja võiski seda musta kasti, mis tegelikult ei pidanud teps mitte must olema, siis otsima minna. mingi hetk saingi sooja soovituse, et mine nulli ja lausa koordinaadid ka, et ma enam ära ei eksiks. Tore oli, mulle igatahes meeldis, kuigi see lahendamine muudkui venis ja venis. Tänud peitjale laheda seikluse eest.

Tänud aarde eest!

Mitme,mitme aasta töö sai lõpuks vormistatud.Aitäh!

Selle aarde lahendamine lendas korduvalt vastu taevast. Peale pikki pusimisi sai õige koht kaardile ja jäi seejärel pikaks aaks marineerima. Täna kõmmutasime end kohale ja läksin sirge seljaga aaret otsima. Leidsin vägagi põneva objekti, aga aaret polnud. Varsti liitus ka Kaupo ja tuiasime päris pikalt metsa all ringi, aga isegi sellist potentsiaalset paika, kus mikro end peita võiks, ei leidnud. Suures hädas tahtsime taevaste jõudude poole pöörduda, aga levi ei olnud. Ninad norus-sabad sorus võtsime suuna autoni, kui korraga mulle aare silma jäi. Mingi 80m meie koordinaatidest eemal. Aga peaasi, et leitud sai. Aitäh!

Selle aarde jaoks sai üks vana Android otsitud. Paras jamamine oli aga tehtud sai. Lõpp kah huvitav, tänud.

Aitäh!

Neid mõõtmisi olime varem teinud ka, aga siis see kassett väheke tõrkus. Nüüd oli meil sügise alguses kolm mõõtmist taas tehtud ja punkt kaardil. Logide järgi tundus paljulubav. Tuleme oma koordinaadile ja ei miskit. Tuhnisime ka ca 50m raadiusega ala läbi, ikka ei midagi. Sai siis abi küsitud mitmelt inimeselt, lõpuks pöördusime otse peitja poole. Huvitaval kombel hiljem see radar siiski toimis, aga paraja viitega. Eks see vist ole vahel vedamise küsimus, kas see wherigo toimib või ei. Aga selle kuu üks pisar sai valatud. Aitäh!

Selle asja lahendamine oli üks kivide ja kändude saaga. Mitu korda üritasime alustada, aga isegi kui akud olid täis, mingit infot me kätte ei saanud. Lõpuks, kui paistis täiskuu ja kolm tilka verd oli annetatud, hakkas asi maagiliselt tööle ja saime mingi punkti kaardile. Täna kohapeale minnes selgus, et ikka jube keeruline on otsida metsast midagi, kui koordinaat ei pruugi täpne olla. Kurtsime muret kolmele inimesele, sh peitjale, saime kolm erinevat koordinaati. Küll aga näitasid need kõik pea 160m kaugemale kui meie oma. Ragistasime end sinna ja ennäe, tops täitsa olemas ja alles. Uhke lõkkeplats ka siin. Lõppkokkuvõttes tegime maastiku omale raskemaks - isegi märja ilmaga on see aare siin parimal juhul 2.0. Meil aga jalad märjad ja joped mustad, aga vähemalt ei pea tagasi tulema. Aitäh!

Aitäh peitjale!

No mul läks kogu protsess täitsa sündmustevaeselt. Ainult Wherigo antud koordinaadid näitasid minu moblas paarkümmend meetrit mööda, aga wherigo radar oli täpne. Võib olla mobiil positsioneeris ennast täpsemalt hiljem. Lahendamine ja ka lõpp olid huvitavad.

Sellele aardele on nüüd jupi kaupa lähenetud. Nüüd kui õige aare ära kadus, siis kahetsesin küll, et ei läinud õigel ajal otsima. Täna siis peale lähedal oleva poolsaare külastust, võtsin jalutuskäigu ette. Tuleb välja, et parkisin ennast ikka väga kaugele. Sain ühte ja sama oja ületatud neli korda. Siis suutsin astuda mingisse väga pehmesse kohta, kus sain ketsi ikka pahkluuni mudaseks. Lõpuks peale metsas tiirutamist jõudsin kohale. Minu telefon näitas ikka hullult mööda, seega võtsin kõne omanikule. Sain teada, et olen ikka täiesti õiges kohas. Peale seda suutis telefon ka maha rahuneda ja mulle õige koha kätte näidata. Tänud peremehele aarde eest. Tagasiteel suutsin õnneks oja ületada ühe korra. See eest sain sukelduda elu kõrgeimasse sõnajala tihnikusse.

Selle aarde asukoha tuvastamisega alustasime juba kaks kuud tagasi. Vahepeal jäi asi soiku, aga täna oli kindel plaan alustatu lõpule viia. Tehtud-mõeldud! Ojaga läks meil õnneks hästi - ei pidanud seda läbima. Mõned mugud olid küll silmapiiril, aga õnneks piisavalt eemal, et ei seganud logimist. Tänud toreda ülesande ja aarde eest!

Alustasin ühe päeva pärastlõunal. Raadiolokatsiooni kasutamine nõuab oma moodi oskusi. Alguses langesid kolm mõõtmispunkti umbes ühele joonele. See andis suunda, aga mitte piiritletud maa-ala. Läksin esimesse võimaliku punkti, mis osutus täiesti valeks kohaks. Õnneks peitus kaardi järgi seal lähedal üks teine tavaline aare, mis sai neljanda radari signaali ootel üles otsitud ning logitud. Neljanda signaaliga sain Regio kaardirakenduse abil juba enam-vähem konkreetset punkti paika. Kohale saabudes läks juba pimedaks ning otsinguid tuli jätkata pealambi valguses. Maastik osutus pimedas käimiseks veidi keeruliseks ja kui objekti akud said järjekordselt täis, siis viibides kusagil oma tunde järgi veel suvalises kohas, tuli üllatuseks vahemaaks ainult 134 meetrit. Aga siis juhtus umbes sama asi, mis Tarkovski ulmefilmi "Stalker" tegelastega. Objekt pidi olema kiviviske kaugusel, aga otse läheneda polnud mitte kuidagi võimalik ja kaardi uurides sain ka selgeks, et esmalt tuleb kõndida tagasi auto juurde ja alles siis otsida teist lähenemisteed. Kuna ilm oli kõvasti tormine ja puudelt lendas igasugu kraami, siis otsustasin edasistest otsingutest selleks päevaks loobuda.
Täna siis tulin veidi teistsuguse autoga, millega annab sealsel maastikul sõita ja tegin päevavalguses otse õigesse kohta drive-in'i. Päris huvitav koht tegelikult. Suured tänud aarde eest!

Kunagi ammu-ammu sai alustatud, kuid tekkis mingi imelik tõrge. Vahepeal üks telefon ei tahtnud mul Wherigo kassettidega üldse koostööd teha nii et kõik KusMaLäen'id unustasin üldse ära. Sai Anniga arutatud ja temal toimis asi muredeta. Elu läks edasi ja lõpp muutus ja muutunud oli ka telefon mu käes. Vaata imet, nüüd hakkas ka asi mul jooksma ning jooksis kohe lõpuni välja. Lõpus olin tükk aega vales kohas, kuid võtsin julguse kokku ja uurisin Laurilt, et mis värk on. Tõde selgus ruttu, et kassett oli mulle korra näidanud vana koordinaati, mille usinasti sisestasin, tegelikult oli ka õige info täitsa olemas ning olin õigest kohast üsna lähedalt ka mööda jalutanud. See ei takistanud mul tükk aega otsimast, okstega näkku saamast ning alla libisemast. :D Peale seda oli üpris lootusetu tunne aga sai pea norust sirgeks aetud ja aare ikka leitud. Kokkuvõttes saime Exega väga mõnusa talvise jalutuskäigu, mis sobis aastat lõpetama nagu kirss tordil! (995) Aitäh!

Kui mulle lõpuks kohale jõudis kuidas whereigod töötavad, hakkasid nad mulle meeldima ja vaatasin kõik üle, mis Eestis pakkuda. Ega neid just väga palju pole. Antud aarde algkoordinaadid tundusid minu jaoks ebamugavas kohas, aga otsustasin kasseti ikkagi käivitada ja ennäe lõpp minu jaoks palju meeldivamas kohas. Läks siiski natuke aega enne kui siia kanti jõudsin. Wherigo idee oli väga huvitav. Millegipärast lõpu lähedal lubati küll infot 100m peal, aga tegelikkuses pidi lähemale minema. Kohas kuhu lihikaudselt punkti paninteatas radar lihtsalt rõõmsalt et 98m. Lõpus pani äppi antud vihje natuke muhelema arvestades mis igast suunast vastu vaatas, aga leid tuli päris kergesti. Tänasin õnne, et ma lühem ei ole ja logi kirjas.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Uus tops paigas. Natuke lõpp muutus ja vastav info uuendatud wherigo failis.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". See versioon ka ära virutatud.

Kunagi ammu sai juba asja proovitud, aga siis ei saanud ma nendest wherigo asjadest midagi aru. Nüüd juba veidi kogemust ja sai uuesti ette võetud. Sain mingi punkti kaardile ja läksin täna uurima. Tiirutasin metsa all ja mõtlesin, et huvitav mida ma otsima peaksin. Siis hakkas aga telefon karjuma, et otsi nüüd logiraamatut. No aga kuidas ma otsin kui me seisame ühel pool oja ja ilmselge aarde asukoht on teisel pool seda laia oja. Variant oli jalad paljaks võtta ja see paar sammu külmas vees teha, aga osustasin kõigepealt looduslikult tekkinud tammi proovida ja kuidagi meid sealt kuivalt üle ukerdasingi. Uudistasime ja panime nime kirja. Mulle väga meeldis seal. Lahkuda kavatsesin viisakalt mööda rada, aga siis hakkas ikka kripeldama, et tahaks ühe aarde veel võtta ja selleks pidin uuesti oja ületama. Läksin tagasi selle tammi juurde ja märkasin kõrval teist varianti ka, mis pakkus väheke rohken adrenaliini ja nõudis vähem füüsilist jõudu. Pääsesime kuivalt. Tänud siia kutsumast!

Maretil oli vaja auto võimeid katsetada , nii me siia veeresime.
Nii äge koht, uudistasime siin veidi ringi.
Tänud

Eelnevalt juba kõik ära öeldud. Aitäh peitjale.

Krissul oli tehtud eeltöö, Svenil oli toimiv Wherigo ja minul oli sõiduk, mis meid lõpust mõnekümne meetri peale sõidutas.

Eks tegelikult oli ka potentsiaal, et meil ei ole veel lõpp käes. Aga piirkonda saabudes andis Sven teada, et palutakse lahkelt logima minna.

Lõpus oli nii palju uudistamist ja kuna mina kaardi peale vaadanud ei olnud, siis minus tärkas hoopiski laps ja läksin istusin aardele peale. Sven hõikas, et oot-oot, vaata ikka ka ja Dauno tegi lisaks ühe haa-haa nalja.

Nimed said kõik raamatusse kirja ja tänan peitjat aarde eest, kuigi minu panus lahendamisse oli null (olen kasseti alla tõmmanud, aga minu telefonis see tööle ei läinudki; sama lugu on nt Palja saarega, mis annab sissejuhatava info ja edasi vaikib kangekaelselt).

Veel üks pikalt ootel olnud aare käes :)

Ligikaudne otsimispiirkond oli teada, isegi parkimiskoht oli välja vaadatud. Õnneks olid teeolud juba piisavalt head ja saingi kenasti kohale. Seejärel valisin enda arvates kõige tõenäolisemalt aardeni viiva teeotsa ja hakkasin liikuma. Natukene manipuleerisin Wherigo kassetti ka ja veendusin, et vähemalt täiesti vales suunas ei liigu. Olles jõudnud vähem kui 100m peale ja saanud täiendavat infot, olin üpris veendudnud, et valisin õige lähenemistee.

Saadud punkti jõudes avastasin küll huvitava koha, aga aaret mitte. Hakkasin kahtlustama, et see ei peagi veel aardeni juhatama. Hakkasin siis ülejäänud ümbrust uudistama, misjärel visati mulle uus õlekõrs eelmisest kohast kümneid meetreid eemal. Kuid ka sealt ei õnnestunud midagi leida. Seejärel nägin võimalust küsida abi peitjalt endalt, misjärel oli selge kust aare välja tuleb. Sealt ei olnud otsinud, sest mul näitas tegeliku ja reklaamitud peidukoha koordinaatide vahel umbes 20m vahet.

Kuigi antud andmed ei olnud vist päris täpsed, meeldis see aare mulle väga. Nii piirkonna teada saamine, jalutamine kui ka lõpp-piirkond. Üllatav koht kuhu naljalt poleks niisama sattunud. Aitäh!

Oli see alles põnev koht, midagi sellist poleks osanud küll metsast leida. :)

Tänan peitjat!

Minu mõistus poleks vist sellele asjale niipea peale hakanud, aga noorem põlvkond on õnneks nutiteadlikum ja nii teataski Salme ühel päeval, et ta teab umbes, kus see lennuki must kast olla võiks. Olin veel üsna skeptiline, et kas kuskil metsas hakkame 100 m raadiuses midagi otsima, kuid siiski olin valmis selles protsessis osalema.

Piirkond oli meil varasematest seiklustest juba natuke tuttav, teadime kus on märg, kus on rajad ja valisime enda arvates lihtsama tee. Aardele lähedale jõudes selgus, et loomulikult oleme valel pool veetakistust. Õnneks olid just õiges kohas koprad oma tööpäeva lõpetanud ja üsna mõnus purre oli rajatud. Saime ilusti üle ronitud ja peale täpsustava vihje laekumist oli vaja vaid aare oma pesast välja võtta.

Tagasiteel ristusid meie teed vuliseva veega natuke teises kohas ja taaskord tuli otsida purret. Täitsa vahva seiklus ja nimed logiraamatus pani meie geopäevale ilusa punkti. Täname!

Ma olin selline Wingmäni ripats seekord - tunnistan ausalt. Mu telefon võttis puhkepausi (loe: ununes autosse). Muidugi kui Wingmän oma seebikarbi juhatusel üle kraavi ja seal tagasi hüppama hakkas, siis ma seda kõike kaasa ei teinud, sest juba ta mõtleski ümber, kui mina valmis olnuks. Finaali ajaks olin küll viisakalt kohal. Niks ja tänud.

Panin kodus umbmäärase nulli paika. Jõudsin sinna ja käivitasin radari. Vastus - 117m. Vot nii palju siis minu täpsusest. Noh aga 117m raadiusega ringjoont ei ole ju raske läbi käia. Jätkasin liikumist ja õnneks mingil hetkel wherigo piiksus ja andis mulle koordinaadid. Peale seda läks raskeks. Minu mobiiliga otsida metsast nulli on samaväärne nagu tappa karu puunuiaga. Jõudsin veetakistuseni, mobiil käskis üle minna. Okei, ei olnud ju väga sügav ja ilm oli soe. Munad jäid kuivaks igatahes. Teisel kaldad mäitas mobiil, et ei - ikkagi esimesel kaldal. No jah, teist korda läbi oja. Siis näitas mobiil, et mine vähe kõrvale. Hüppasin üle poolsoise ala ja mobiil oli häppy. Aaret seal polnud. Siis järsku hakkas wherigo lõugama ja pakkus abi. Sain lisavihje ja läksin logisin ära. Kus logisin, jäägu saladuseks, igaljuhul oskab minu mobiil väga hästi nalja visata ja tegi aarde otsimise pööraselt põnevaks. Aga mulle see koht meeldis. Aitäh!

Aarde oletatav asupaik oli paika pandud, nõnda siis oli veel logimise soov jäänud. Lõpp-punkti tabamine õnnestus tänu Sigridi valitud teele ilma ekslemiseta. Pimeduses oli paik võrdlemisi kõhedust tekitav, kuid aare sai leitud ja logitud. Aitäh aarde eest!

Selle aarde orienteeruv lõpppunkt oli ammu välja genereeritud aga ootas külastust. Lähemale saabudes proovisin radarit aga selgus, et ma liiga kaugel veel 200+meetrit aardest. Siis tuli kasutada loogikat - kumbat teed mööda läheks peitja? Mu loogika läks seekord täppi ja juba hakkadki telefon undama, et jõudsime vajaminevasse kaugusesse.

Koht oli tõeliselt creepy. Ilmselt aitas kaasa ka asjaolu, et oli ikkago ku korralik öö.

Nimed saime logiraamatusse kirja aga egas ma seal kauem olla ei tahtnudki.

Tänud!

Kodust 60+km, teisest kohast, kus meelde tuli äppi jooksutada juba 10+km, kuid kolmas koht andis tagasi löögina jälle 20+km. Siiski piisas infost, et umbkaudne asukoht kaardile kanda. Tänaseks plaanitud multi asemele sobis see aare väga hästi, sest äppi avades läks radar jälle tööle ja näitas 45m. Minu lähenemise suunast oli maastik igati väljakutsuv ja nii pügala võrra keerulisemgi. Turnimis ja tasakaalu harjutused viisid siiski sihile ja aare sai logitud. Tänan väljakutse eest.

Mingi aega tagasi küsisin Jutalt selle aarde kohta. Sain vastuseks, et raske ja veel mõned selgitused. Ei tekkinud soovi seda proovima minna. Juta aga oli vahepeal lõppu lähemale peilinud ja kutsus mind nüüd kaasa lõppu peilima, äkki kahe radariga on kindlam. Ei saanud ju keelduda, saab ju ise kergema vaevaga. Ja ega ma palju aidata ei saanudki, sain oma radari tööle panna ja mõne korra vaadata kui olimegi juba ägedas inimtekkelises kohas kus aare meile vastu vaatas. Nii vist ei peaks olema! Juta suhtles peitjaga ja aare sai parema peidiku. Osa lahendamise lõbust jäi saamata aga sellegi poolest oli tore. Aitäh.