Lilla Rågö

Saartele tiirud peale tehtud ja enne paadile minekut veel viimane aare. Päris huvitav, et niimoodi torn siin ainult alles veel ;) sai veits lapatud, aga aare tuli ilusti välja. TFTC!

Leitud, tänud

Leitud koos Johaniga

Nagu eelmisedki leidjad, startisime Kurksest süstadega. Peale mõningast otsimist jõudsime ka järeldusele, et tuleb ikka veidi põhjalikumalt vaadata.

Alustasime oma Pakrite retke Kurkse sadamast kajakkidega. Väike-Pakri lääneküljelt leidsin pisikese sadama, kust oli paras alustada Väike-Pakri vallutamist. Veised on karjamaa taimkatte meeldivalt madalaks muginud ja teekond oli vägagi lihtne jalutuskäik. Siia tulin otse Väike-Pakri rändrahnu juurest.

Tänan peitmast.

Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.

Võtsime jalgrattad, mulle sattus äge, eest korviga. Koht vääris aaret, tänud kutsumast!

Väga huvitav koht. Väike paus ja edasi. Suur aitäh.

Aarde tekst mind veidi eksitas, kabel on okei, aga kivimüür pole seksikas. Ehk siis hoidsin käed kividest eemale nagu aru olin saanud, aga lõpuks ikka tuli veidi tõhusamalt vaadata. Aare avaldus loomulikult sellel momendil, kui olin tegemas abikõnet, mida loomulikult vastu ei võetud, aga eks see olegi alati nii, et meeleheitemomendil saabub teadmine. Selle aardega sai Pakri matkatuur läbi, mille käigus sain aarded logitud ja suurt plaani mitte väga kallutatud. Kapa jäi küll võtmata, sest polnud suuremat kelamit enam kellelgi. Jäägu see järgmiseks korraks. Oli tore.

Nagu kaaslased juba mainisid, siis Pakri saared on olnud jutuks juba aastaid. Kuid iga suvi on miskipärast see retk siiski tegemata jäänud. Vaevalt olin eelmise päeva pikast geotuurist koju jõudnud, natuke maganud ja juba olimegi suuna võtnud järgmiste seikluste poole. Natuke alusetut kõhklust, veits sibamist ja paadis me olimegi. Saar tundus nii lähedal kuid samas nii kaugel, et kohale jõudmine võttis veits aega. Randudes oli tige kajakaparv meid juba ootamas. Hiljem selgus, et oli ka põhjust. Vabandused selle olevuse eest kelle munad kogemata ette jäid. Edaspidi olin juba palju hoolsam. Kohale jõudes lõi Liisil taas välja suur kellavaimustus ja tormas nööri sikutama. Oligi hea. Tõenäosus kohe suurenes, et mina võin aarde leida. Aga olin selles siiski liiga koba ja tublimatel õnnestus see palju paremini. Nüüd oli aega ka teistel torn üle vaadata ja veenduda kellukese toimimises. Päeva avapauk tehtud ja edasi.

Lahe koht, tänud.

Ullallaa - Kaupo on mulle nii palju rääkinud sellest, kui väga ta tahab Pakrile minna. Nüüd sai lõpuks kuupäev paika pandud, ilmaga ka vedas ja võtsime suuna saareni, mis kaldalt vaadates on nii lähedal, samas nii kaugel. Erinevalt tagasitulekust oli saarele minek igati mõnus (eriti, kui vett väga krae vahele ei pritsinud). Esimene objekt oli kohe nii põnev, et ma aaretamisega üldse ei tegelenud, vaid uudistasin objekti, üllatusin, et kohta on veel 2014 sihtotstarbeliselt kasutatud ja kiikusin kella küljes. Nii põnev paik, tänud!

Vist kolm aastat oleme juba mõelnud Pakrile tuleku üle. Küll pole ajad sobinud, küll pole lihtsalt piisavalt tõsiselt võtnud ja kuidagi see edasi on veninud. Nüüd sai proovitud see aasta ära teha ning see nädalavahetus oli esimene võimalus. Laupäeval oli liiga tuuline, aga pühapäeval jubas lubas rahulikumat ilma. Teadsin, et õhtul hakkab tuul tõusma, ag asiiski kannatab ära teha. Asi sai paika pandud ning mida enam aeg kätte jõudis, seda hullemaks õhtune prognoos muutis. Lootsin siiski, et Pakri saared varjavad hullema lääne tuule eest ära ning saame tagasi. Seepärast sai mindud ja kell 08:30 Mere äärse maja juures oldud. Õnnestus liivas paat vette lasta ning sõit saarele oli rahulik. Randusime võimalikult lähedal ning leidsime aarde. Koht oli ilus ja täitsa mõistetav, miks siin on saare esimene peidetud aare.

Oh kui kaua on see tuur meil plaanidest läbi käinud. Iseenesest kodule nii lähedane saar, aga... Ikka mitu aastat v6tsime hoogu ja nyyd täna siis saabuski see päev. 6igemini kapten Kaupo t6stis rohelise lipukese et see pyhapäev peaks meri isegist olema täitsa s6idetav. Paati vette ajades korraks oli k6hklus et kas kaheveoline ikka saab omal j6ul paadiga veeni ja tegasi. Tagavaraks oli ka yks neliveoline kaasas millel polnud konksu käru jaoks aga halvima puhul oliks saanud lihtsalt sikutada. Aga seda plaani 6nneks polnud vaja realiseerida kuna alahindasime Kaupo raudruuna v6imeid mis mängleva kergusega seal rannas s6itis :D Meri oli m6nusalt sile ja just siin aarde lähistel puudutasidki minu jalad maailma esimest korda selle saare pinnast :D Kellaheli saatel saigi tänane esimene sissekanne raamatusse. Tänud peitjale

Tänud aarde eest

Olime päeva jooksul juba läbi pedaalinud palju kilomeetreid ja saanud tunda erinevaid teid ja maastikke. Siinne teelõik saare põhjaosast mööda idaserva kulgevat teed sadamani oli päeva parim. Lausa lust oli siin jalgrattaga sõita, see aitas oluliselt liikumiskiirusele kaasa. Teel kabeli juurde tegime ka väikese põike sadamasse, uudistasime infotahvleid (mille rohkusega siin saarel just kiita pole) ja vaatasime hoopis erinevat loodust võrreldes Suur-Pakriga.

Kabel on kenasti korda tehtud, selle kõrval olevad rajatised samuti ja isegi natuke kohatu tundus nüüd see kultuurimälestise küljes olev peidukoht. Loodame, et geopeiturid siiski aupaklikult pühas paigas käituvad. Aardekarbiga kõik parimas korras.

Õppeekskursiooni viimane peatus. Traktor seiskus, seltskond paiskus huviväärsusega tutvuma. Päris keeruline oli õigest kohast otsida ilma veider olemata. Reisikaaslane hammustaski asja läbi. Mis seal ikka. Ütlesin, mis kadunud on. Pärast muidugi selgus, et pea pooled on kuulnud geopeitusest või nende lapsed mängivad aktiivselt või on ise mänginud või nad teavad, millega tegu. Paadimees- giid teadis ka täpselt kus see karp on. Meie seltskond on ilmselt küll ohutu, me ei satu suure tõenäosusega siia enam teist korda. Ja kes siiani pole geopeitusest huvitunud, ei huvitu edaspidigi. Aga jälle pidin vastama traditsioonilisele küsimusele: Mis sa selle eest saad? Kas aasta lõpus on mingi preemia?
Paneb mõtlema. Saan ikka küll. Lausa preemiat. Nimelt häid elamusi. Muidu ju ei tegeleks mitmeid aastaid samas otsingumootoris. Eraldi aega mul selleks enamasti pole. Palju kodulähedasi aardeid on leidmata, sest nendele kulub aega. Eks jõudumööda leiutan seda aega mõnikord juurde ja leian. Kui aga elu mind viib erinevatesse kohtadesse, siis otsin võimalusel ka kohalikke aardeid.
Tänan! Mul oli Pakri saartel tore!

Tekkis tuju nlv Pakrile minna,
Öeldud tehtud,
Tàitsa vahva, loomulikult korjasime ka pisut aardeid.
:)

Leitud ja logitud. Viimane aare seekord Pakril. Plaan on tagasi tulla.

Lilla Rågö dessandi esimene vaatamisväärsus ja esimene aardeleid :)

Aarde leidmine oli veel eriti lihtne, kui üks aarde peitjatest ise kaasas oli! :)

Aarde leidmine oli veel eriti lihtne, kui üks aarde peitjatest ise kaasas oli! :)

Leitud Põhja-Eesti saarte paaditripi käigus.

Viimane seekord, oligi juba aeg, kõik kohad valutasid rattasõidust, peaks ju lausa mingi spordiala olema. Aarde saime kenasti kätte. Tänud peitjale

Suure keelitamise ja meelitamise peale oli Raul nõus veel üht aaret külastama. Lõpuks ometi on midagi siin vaadata. Oleks siis seda rauakola, aga selle vist veised juba pintsli pannud, ainult tillukesed näritud tükid alles. Ja sellega siis lõppeb minu esimene visiit Pakri saartele. Kõike head ei saa korraga ära kulutada. Suured tänud peitjale aarde eest.

Esimene aare mille Pakril leidsime. Terve saar on kaetud õitsevate piibelehtedega ja lõhnab imeliselt.

Ümber Pakri saarte matka esimene aare ja huvitav koht, kus jalga puhata.

Tänud peitjale :)

Tükk aega pidin otsima, sest soovitati ju mitte lammutada. Lõpuks pidi seda omal moel ikkagi tegema. Kodus arvasin maastiku raskusastmest lähtuvalt, et pean selle torni tippu ronima ja kuke alla tooma aga teps mitte.

Huvitav tükike ajalugu. Ja äge, et siin on olnud kunagi majad ja ka kunagine elanik soovis siia tagasi tulla ja siin elada uuesti. Kuigi rootslaste kultuuri siin enam pole, siis osa sellest kirikust kannab seda ikkagi edasi. Aitäh.

Rogaini lõpuni jäänud paar punkti ja sobivalt veel üks aarde lähedal. Lisaülesandes pimesikutamine tehtud sai ka aare leitud. Leidmisega läks küll natuke aega, sest pimesikutamine tegi algul ka geopimedaks aga nimi sai ikka kirja. Tänud peitjale.

Väga äge matkapäev oli. 30km tempokas matk Väike-Pakrilt Suur-Pakrile ja tagasi möödus mõnusas seltskonnas üsna kiiresti. Matkajate vormi ja kogemusi arvestades võin enda üle ainult uhke olla, et kannul püsisin ning jõudsin ka mõned täpikesed saarel roheliseks värvida. Paadini jäi isegi pisut varuaega, tegime väikse puhkepausi ja nüüd olid ülejäänud kaaslased nõus veel teisegi istumishetke tegema, naljatades eemalt meie rõõmu üle ühe plastikust toidukarbi leidmisel..Eks see võibki ju pisut kummaline tunduda..

Matk oli tore. Pankranniku all jalutamine oli üksmeelselt meie kõigi lemmiklõik. Suur-Pakril Tularemia juurest allapoole võimsa tuule meelevallas oli ka muljetavaldav. Jõudsime ka erinevates maa-alustes käikudes kolada.

Pakri saared olid minu jaoks üllatavalt suured, eemalt (Paldiskist) vaadeldes tunduvad ju pisikesed tükikesed maad meres, millele teed sipsti ringi peale. Suur osa sai läbi käidud, päris suur osa jäi käimata. Ongi põhjust jälle tulla. Tulen hea meelega.

Aitäh peitjatele! Aitäh matkakaaslastele!

Peale 30 km jalgsimatka Väiksel- ja Suurel-Pakril sai aare leitud.