Väike-Pakri rändrahn

Kui muidu veised ajasid ennast võib-olla jalgadele ja vahtisid meid möödudes, siis siin läksid karjad liikvele ja kappasid ringi :P keegi lähenemiskatseid õnneks ei proovinud teha. Kivilahmakas paistis juba kaugele ja aardekoht oli ka selge. Logiraamat oli ainult vähe niiskevõitu, muidu ok. Aitäh!

Kôik oli enamvàhem ok, tiba niiske aga mitte midagi hullu.
Tànud

Alustasime oma Pakrite retke Kurkse sadamast kajakkidega. Väike-Pakri lääneküljelt leidsin pisikese sadama, kust oli paras alustada Väike-Pakri vallutamist. Veised on karjamaa taimkatte meeldivalt madalaks muginud ja teekond oli vägagi lihtne jalutuskäik. Sellest sai minu esimene leid täna.

Tänan peitmast.

Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.

Võtsime jalgrattad, mulle sattus äge, eest korviga. Rahn oli muljetavaldav, tänud kutsumast!

Lastele piisavalt suur kivi, kuhu otsa ronida. Logiraamat niiske, sai natuke seda õhu käes kuivatada. Aitäh.

Tänan aarde eest!

Suurkülas ühinesin kaaspedaalijatega, et võtta mõned suupisted ja leiged joogid. Karu konservist oli ilmselgelt kasu, sest juba loetud minutitega oli mööda karjamaa kiirteed aarde juures. Eks see peitis ennast sellises mõnusas rästikuaugus, aga mis teha, kui tarvis on logida. Logiraamat oli tõesti vettinud ning põgusast kuivatamisest suurt kasu vist polnud. Eks karp oli ka peaalaspidi, seetõttu pääseb vesi ligi. Võtsin juba kotis uue märkmiku, et teha logiraamatust copy-paste, alustasin selle tööga, aga kui kokku kleepunud lehed lahti sain, mõistsin et ikka ei viitsi kõike ümber kirjutada kesk päikeselõõska. Vahetasin kilekoti parema vastu ja andsin pedaali, et jõuda väikesadamasse, kus teised juba vees hulpisid.

Pikalt planeeritud Pakrite geotuur sai lõpuks teoks. Minul olid osad aarded mõne aasta tagase jalgsimatka käigus leitud, need said ka kõik taaskülastatud. Väike-Pakri rändrahn jäi eelmise korra marsruudist kõrvale, nii oli täna see esimene punkt. Jalutuskäik läbi saare, taustal toredad sarvilised.
Aitäh!

Oh neid kive, mingi maagia peab neis ikka peituma, kui neid nõnda palju ära märgistatud on ja palju räägitakse. Jääb teiste kõrval silma küll.

Tänud.

Peale randumist võtsime suuna siia, et teine pakri leid ära vormistada. Rändrahnud on head sihtmärgid - paistavad juba kaugele ära ja tore on nende poole kõmpida, kui hunnik neljajalgseid sõpru samuti taamal lustivad.

Huvitav, kui palju Eesti rändrahne ei ole aaretega tähistatud :) ? Neid ikka oma jagu juba nähtud. Ühest küljest just kui samasugused, teisalt aga kõik erinevad. Kivi nähtud, nimed kirja pandud.

Tänane teine. Siin saime siis juba nac saarel matkamist ka katsetada. K6rrelised olid m6nusasti madalaks näritud ja sai hea kerge sammuga kohale. Tegime esiti ringi nimitegelasele peale ja siis käisime logisime ka aarde. Siin saartel seda kivikylvi ikka jagub. Tänud peitjale

Märg on see logiraamat, Väike Pakri viimane aare.
Tänud

Kabeli juures oli tükk aega arutamist, kuidas selle aarde poole liikuda. Lõpuks võtsime ette teekonna üle heina- ja karjamaade mööda aimatavaid teid. Päeva lõpuks veel päris raske pedaalimine, kuid täitsa tublisti me rahnuni jõudsime. Aardekarp on jätkuvalt niiske ja logiraamat märg, aare ootab omaniku hoolitsevat kätt. Peale logimist viskasime end rändrahnu kõrvale pikali ja tegime veel eelviimase snäkipeatuse saarel. Saarele saabumisest oli möödunud täpselt 8 tundi, olime vändanud lugematu arvu kilomeetreid ja otsinud/leidnud/korrastanud kõik Suur- ja Väike-Pakritel olevad aarded. Natuke väsitav, kuid ülimalt heade emotsioonidega ja tore päev oli olnud. Seltskond super ja ühtehoidev, ilm ka iga tunniga järjest ilusamaks muutuv ning kõik aarded leitud! Mida paremat on ühel geopeituril tahta.

Õhtul koju jõudes näitas ratta spidomeeter maagilist numbrit 66.6 Ilmselgelt ei olnud see päevaga läbitud kilomeetrite hulk ja vist pean sellest numbrikombinatsioonist mingit muud ettekuulutust välja lugema, mida Pakrid mulle öelda tahtsid.

PS. See oli mul 4224. aardeleid ja nüüd avastasin, et seegi number mulle mingeid märguandeid andma peaks (Kui näete ingli numbrit 4224, on sõnum seotud loovuse ja hobide valdkonnaga ning ütleb, et varsti on teil võimalus oma hobiga raha teenida. Võtke seda piisavalt tõsiselt ja proovige kasutada võimalust oma elu maksimaalseks muuta). Müstiline värk ;)

Tulime Pakri saari vallutama seitsmekesi ratastega. Kõigepealt käisime, sõitsime läbi kõik Suur Pakri aarded. Maastik oli minu jaoks üpris raske ja seega ma ei hakanud Väike Pakri põhjaossa sõitma koos teistega, sest sealne aare oli mul varasemalt logitud. Tulin rahulikult sõites, jalutades hoopis seda rändrahnu vaatama ja aaret logima. Karpi ja kilekotti kuivatasin, logiraamatut ka veidi tuulutasin, aga see jäi ikka niiskeks. Aitäh ilusasse kohta juhatamast! Siin oli tõesti kena, istusin veel veidikeseks ühele mõnusale kivile võileiba nosima ja sokke kuivatama.

vt logiteadet, kuskilt pääseb vesi karpi sisse.

Lilla Rågö dessandi teine vaatamisväärsus (Stäin-sve-stäin) ja teine aardeleid :)
Konteiner ja logiraamat olid märjad, lasime neil veidi päikese käes küll veidi kuivada aga aare vajab tegelikult hooldust, et niiskus karbist ja selle sisust täielikult eemaldada (ja sealt edaspidi ka eemale hoida).

Ja oligi aeg viimaseks aardelogiks, oma laagriplatsi tagasi ja kodinad kokku. Tuul teatavasti õhtuti vaibub ja saab tasase veega üle Kurkse lahe sõita. Ega ei tahakski üksi suure tuulega siin riskima hakata, tahaks ikka veel elada ja palju aardeid võtta. Aitäh ka selle aarde eest siin. Saared said vallutatud, kui üks mittelogi välja arvata.

Rogaini aeg hakkas otsa saama ja sai veel tehtud kiire kõrvalepõige aarde juurde ning kivimürakas üle vaadatud. Tänud peitjale.

Selle aarde peale mõeldes hakkas päike juba üsna madalale vajuma ning tuli otsus vastu võtta, et kas .. ja kas see on ikka hea mõte. Samas tegemist oli Pakri saarte viimase leidmata aardega ning seetõttu väga pikalt ei uimerdanud otsustamisega. Tuul oli soodsast suunast ning natuke aeruga juhtides viis just sinna, kuhu vaja. Kuna tuul näitas tugevnemise märke, samas puhus nagu õiges suunas, siis tundus, et mida kauem uimerdan, seda kiiremini pärast tuul mu kummiluti Kurkse poole viib. Kilomeetrise teekonna aardeni ja tagasi tegin igaks juhuks väledama sammuga, mine tea, võiks vähemalt valges paati saada. Õnneks nii ka läks. Hiljem Kurkses randudes oli küll juba kottpime, pakkisin paadi autosse ja sirutasin rahulolevalt koiba. Oli mõnus geopäev, aitäh, Miki ja aitäh, Erko (kelle aardeid täna Pakritel otsisin).

Leitud.

Lapsed jäid pärast piknikku rannale lustima, 27kraadises kuumuses oli üsna karm mööda tuuletut karjamaad vantsida. Aare korras, aitäh!

Rändrahn jäi saare viimaseks aardeks, aga sugugi mitte reisi viimaseks, sest Kappa oli ju ka veel. Juttu jagus ja rändrahn tuli ette üsna ootamatult. Ma alguses isegi ei märganud seda hiiglast. Aare ennast kaua ei peitnud ja varsti saime sammud kai poole seada, kus ootas paat, mis mei Kappa saarele viis. Minu Polar Loop näitas samme päeva peale kokku 37 000.

Siinseks olid jäsemed ja meel kõndimisest juba väga tuimaks muutunud. Taas tuli kiita Mihklit kes suutis leida lehmaraja, mis karjamaade servi mööda pea otse rahnuni juhatas. Siin oli taas kõik tegevused jaotatud, kes leidis kes logis, kes ronis kiviotsa, kes molutas või targutas niisama

Kalmistu juurest me tulime väikest rada mööda. Mihkel jällegi ainsana käis ka rahnu otsas. Tänud peitjale.

Vahepeal tekitasime taas Marisega omale lisakilomeetreid, kuna Väike-Pakri kabel oli meil leitud, aga lõpuks oli tore koos teistega siiani kulgeda. Aardeleid tuli kiirelt ja kergelt ning Mihkel sai taas harjutada kivikuninga ametit. Ülejäänud 20+ inimesed ei üritanud vist isegi kivile ronimisest unistada. Tegime Mihklist pilte ja kõndisime sadamasse. Aitäh!

See jäi seekordse Pakrite tuuri viimaseks Pakri saare aardeks. Mihkel leidis meile väga mõnusa lähenemistee Lilla Rågö aarde juurest. Edasi suundusime paadisadamasse, et võtta kõigepealt ette Kappa saare külastus ja siis juba tagasi Kurkse sadamasse.

Kiriku juurest tuli otse kivini täiesti käidav teerada. Ronisin ka selle rahnu tippu, oli kergem kui suur pakri rahnu otsa ronimine. Aitäh!

Üsna väsinud olin selleks momendiks aga ikka viimane aare sai ka üles leitud.