Männiku Silikaltsiidi

Tänud aarde eest!

Tänane sündmus tõi mind sellest aardest kõigest mõne meetri kaugusele 🙂 ..mõistatus oli mul juba iidamast-aadamast saati lahendatud, ainul kohale ei olnud kuidagi jõudnud. Nüüd sai mul kohe mitu kärbest ühe hoobiga tabatud.
Aitäh!

Kuna kell oli palju ja väljas hakkas kiiresti pimedaks minema, siis mina otsustasin teha kiiret draiv-inni otse objekti kõrvale. Milline uhke iludus!
Täpset koordinaati ma ei saanud, oletatavas lõpus pidin küllaltki kaua ringi tuulama ja tsekkeriga järjest nõu pidama.
Mingi hetk ilmus see õige känd nähtavale.
Aardega on kõik korras. Tänud peitjale!

See aare jäi mulle silma sellepärast, et 9x9=81 challenge tegemiseks aarete otsimel oli see ainuke raskusastmete kombinatsiooniga 4.5/2.5 aare Eestis. Seega võtsin ta käsile ja pusisin ära lahendada. Lahendasin üsna ammu, seega üldse ei mäleta, kuidas see lahendus kätte tuli. Väga kõvasti pead murdma ei pidanud ja minu meelest sain täitsa ise koordinaadi kätte.

Keerulisem osa oli aga nö looduses. Ei saanud aru, kuidas sinna üldse ligi peab saama. St seni ei saanud aru, kui õhtul pärast aarde leidmist lasin oma rattasõiduhuvilisel sõbral endale kaardi pealt teed näidata. Nüüd siis oskaks küll, aga ... tegelt jäi piirkonda aardeid veelgi, seekord läksin ainult 1 aarde peale välja.

Parkisin auto u 1km kaugusele, pärast 3 korda ebaõnnestunud katseid aardele lähemale saada, ja leidsin, et sealt metsarajad peaaegu viivad aardeni välja, vahepeal oli nagu kaardil väike ikaldus ka. Aga lootsin parimat ja õnneks läkski hästi. Kohapeal oli üllatus suur! Tallinna linn ei väsi ikkagi üllatusi pakkumast.

Suur-suur tänu aarde eest!

Aarde asukoht on juba mõnda aega teada olnud, aga mis nipiga teada sain, vat ei mäleta. Ju ma ikka miskitmoodi sain, sest täna koordinaatidele minnes oli tops kenasti ootamas. Aga see kohalesaamine oli üks igavene probleem. Kõigepealt keelas mul edasisõitu vastavasisuline märk. Seisin ja pidasin aru niikaua kuni ühele hiiglaslikule rekale jalgu jäin, siis tõmbasin märgist mööda. Natukese aja tagant järgmine samasisuline tegelane teel. Kuna siis juba tundus, et saab ringiga ka, kasutasin seda võimalust. Waze oli vist kindel, et ma kulgen kuukulguriga, sest tema soovitas ikka kohe aarde kõrvale sõita. Saatsin ta kukele ja astusin ikka viimase otsa jala. Kusjuures see viimane ots oli tõeline nauding, kena metsaalune, mõned suvitajad küll natule eemal vee ääres. Aare oli kenasti külastajaid ootamas. Olin küll igaks juhuks koti kaasa võtnud, et kui ta pikast ootamisest on äkki mingit abi vajama hakanud, saan aidata, aga ei olnud ühtigi, temaga kõik kõige paremas korras. Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest

Soov oli kodust välja saada ja tundus, et rattasõit võiks kõige mõnusam olla. Aarde asukoht on juba mitu aastat teada olnud, aga pole ennast siiani kokku võtnud. Koht on äge ja ega ma ilma geopeituseta siia kunagi vist jõudnud ei oleks. Just selliste paikade leidmine on kõige lahedam! Aarde leidmisega läks üsna kergelt, aga kätte saada oli keeruline, sest miskine seeneline on purgi ümber vohamas. Logi kirja pannes märkasin, et viimane leid oli täpselt aasta varem. Vahva kokkusattumine. Suur tänu aarde eest!

See mõistatus näris meie ajusid üsna pikalt. Siis, kui aju oli juba nagu Šveitsi juust, võtsime Paavo käekõrvale ja küsisime natuke vihjet. Paavo seletas meile mingi jupi ette ära ning sealt sai juba lõngakera harutama hakata. Sõelale jäi kaks varianti, ühe valisime välja. Seal see aare end peitiski! Kokku saime siin käia kaks korda - eelluurel ja täna logimas. Aitäh!

Selle mõistatuse lahendamine oli ilmatuma pikk. Ideid oli palju, piirkond isegi mitmel korral õige, aga ei olnud kinnitust, et just sinna minema peab. Aga sai eelluuret tehtud ja täna siis logisime nimed. Aitäh jalutuskäigule kutsumast.

Oh see vanake on ammuilma oma mihklipäeva oodanud. Ja täna oli justtäpselt selline päev kui tundus 6ige hetk käes olevat. Lisaks oli ju pannaka ja pähklikreemi yritusele veel paari tunni jagu vabat aega ja nii ma siis otsingutele suundusingi. Auto jätsin linnulennult kuhugi kilomeetri peale ja minek. Ka ilmaolud olid m6nusasti minu kasuks. Yhtegi märga kohta polnud. k6ik sellised kohat olid kylmunud ja kui väike liumäe osa välja jätta siis nagu jalutuskäik pargis :D L6pus aga sain ikka omajagu tiirutada ja söörikuid teha. Korra j6udsin isegi kella vaadata et kas tuleb hoopis tagasi liikuma hakata et mitte pannakatele hiljaks jääda. Tgin siis veel viimase otsimisringi ja loogika ja kogemus viisidki sihile. Aga vot too topsinski istus oma pesas ikka nii konkreetselt kinni et oli kohe. Egas polnudki muud kui uuristasin kaane ymbruse puhtaks ja just ainult kaane ma sealt ka eemaldasin. Sisu ise oli ilusti puhas ja kuiv. Nimi kirja ja sama moodi tagasi ning kaan peale. Jäigi m6nusasti veel lisaaega et rahuliku sammuga auto juurde tagasi j6uda. Tänud peitjale kohta tutvustamast ;)

Peale Männikul pildistamas käimist kasutasime head ilma ära, et üks mõnus jalutuskäik teha. Kuna siiakanti liikudes olen alati auto parkinud ühte enam-vähem kindlasse kohta, siis nii ka seekord. See parkimiskoht tähendab aga mitmeid takistusi enne kui saab mõnusalt jalutama hakata. Eelmisel õhtul puhtaks pestud koer, kasutas võimalust liivarulli teha ja tulemus neutraliseerida. Õnneks autosse jõudmise ajaks oli ta jälle enam-vähem puhas. 30-meetrine raadius sai seekord minust koos ärkvel beebi ja koeraga jagu. Vaatasime ikka omajagu ringi, kuid lõpuks kui taevas juba tumedaks värvitud oli, otsustasin uuesti geokontrolliga sõbraks saada enne uuele katsele tulekut. ~500m jalutuskäik aardeni oli väga meeldiv ja nauditav. Järgmise korrani.

Üritasin lahendada aga üritus on ju luhta läinud katse. Sain väikese vihje ja peale pommitamist võis juba minna välitöödele. Vurasin peale tööd rattaga siit läbi ja vihje objekti ei pidanud kaua otsima. Aitäh.

Ei tule kergelt speedy aarded;). Sellest mõistatusest ei saanud päris hästi aru ka pärast lahenduseni jõudmist ehk ilma müksuta oleks see veel aastaid oma aega oodanud:). Geokontroll lubas mul aga lõpuks 10 meetri raadiusesse otsima minna. Kutsuvalt ootas lahendus juba hulga aega, möödusid kuud ja aastaajad, aastaringki sai vist täis, lõpuks võtsin julguse kokku ja läksin uurima. Tiirutasin tükk aega, aga õnneks jäi siiski peidukas silma. Leiurõõm tegi mind julgemaks ning tegin piirkonnas pikemagi ringi, polnudki nii hirmus;)

Ehk jõuan kunagi ka ülejäänud speedy keerulised aarded leitud, mõistatustega on juba päris hea seis, ainult kaks jäänud, õnneks neilgi lahendus küljes, ühte olen vähemalt kolm korda juba külastanud, otsida ei ole õnnestunud. Ringrajad on aga kõrgem level, nendeni jõudmiseks kogun end veel;).

Aitäh!

Ei osanud aidata kaaslast selle aarde lahendusega. Kui logimispäev kätte jõudis, siis oli väike hirm, kas ja kuidas. Õnneks lahenes kõik rahulikult. Mitte kunagi varem polnud sinna sattunud. Aitäh!

Oi kui kaua ma sellega maadlesin. Lõpuks võtsin ette, kui pea valutas. Olen tähele pannud, et peavaluga saab konkreetsele asjale paremini keskenduda ja kergem on unustada taustamüra. Saingi pihta olulisele asjale jutus ja järsku tundus kõik nii loogiline. Valisin pommitamise koha välja ning peale mõnda katset näitas rohelist. 4,5 ilma tõuketa lahendada - see mulle juba meeldib! Ja päriselt oligi 4,5.

Varasemalt logisid uurides oli meelde jäänud, et ligipääs võib osutuda raskeks, mingisugused kahlamised ja muu selline kahtlane värk. Sellepärast sai auto juurest retkele suundudes igaks juhuks kummik jala otsa torgatud. Iga hetk ootasin, et millal nüüd raskeks läheb. Jõudsin aardeni ja selgus, et oleks isegi kingaga lõpuni jõudnud. Seekord olid hirmul suured silmad. Uudistasin veidi ka ümbruses ringi. Ükskord läheduses ühte aaret otsides eelmisel suvel oli mõte ka seda kohta vaatama tulla, aga seekord see mõtteks jäigi. Jälle üks nurgake avastatud kuhu ilma geomänguta poleks kunagi sattunud. Kogu kompoti eest kokku FP. Aitäh!

Madkooli logi andis omajagu julgust juurde, nii et värisemise asemel sai lahendamisele keskendutud. Olime möödasõidul ja kalpsasin 30m peale. Kirjelduses märgitud koht ja kenasti silma ja sain logi kirja. Lahe, aitäh!

Nii kiiret lahendit 4,5 raskusastme juures poleks enda puhul oodanudki. Ütleks, et kogu peitja poolt kavalalt kirja pandud kirjeldus tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid annab. Aga lõbus oli rännata peitja logiradadel ikka. Aga kuna sealt olulisi juhtnööre ei saanud, vaatasin kaarti ja ühte kirjelduses mainitud kohta veel ning 30-meetrise täpsusega sai kontroll põhja lastud. See on harv, kus mõistatuse lahendamisega samal päeval ka otsima lähen, aga see lõpp tundus nii vahvas kohas olevat, et mis seal ikka, kummikud jalga ja teele. Vihma küll sadas, aga täpselt nii mõistlikus koguses, et see paarikilomeetrine jalutuskäik mõjus eesmärgipäraselt: peale lindude ei olnud ühtki hingelist näha ega kuulda ja nii mõnus oli kummikutes mööda sopaseid teid ja viimase jääga kaetud suuri lompe tatsata. Kohalik vaatamisväärsus oli muidugi wow-efektiga. Siia võiks täiesti ametliku matkaraja teha, aga samas... las mõni vahva koht jääb ka "pühapäevamatkajatest" puutumata.

Igatahes tänan peitjat veidi krutskeid täis mõistatuse eest ja ägedat lõppu tutvustamast.

Vaatan tagantjärele oma märkmeid selle aarde lahendamise kohta ja peab tunnistama, et igati asjakohased juhised on kirjelduses. Kohale minemise ajaks oli see kõik muidugi ununenud, ainult koordinaat oli olemas. Aga eks sedasi oligi kokkuvõttes huvitavam, kuna ees ootas suur üllatus. Nautisime natukene ümbritsevat ja panime nimed kirja. Huvitav koht, aitäh!

Soodsaid ilmaolusid tuli kasutada ja selle aarde külastus ette võtta. Päris ideaalse plaani järgi kohale libiseda ei saanud, kuid siiski oli retk üsna lihtne ja meeldiv jalutuskäik. Kohapeal oli infotahvlilt info rotti pandud, kuid kujutlusvõime andis siiski paigast hea ülevaate. Tänan kenasse kohta kutsumast ja peitmast.

leitud

Peale geovastlapäeva tuli mõte ka see aare logida, mis ta passib seal kaardi peal. Oli see vast matkamine sinna , lumi oli nii paks ja märg. Tagasi valisime veidi teise tee ja jalgealune praksus kahtlaselt. Tegime kähku vehkat.
Tänud

Koht ootas ammu minemist ja nüüd ilusa kuuma ilmaga oli lausa lust, tänud lahedasse kohta kutsumast :)

Kuna täna hommikul tekkis mõte ühte lähedal asuvat Challenge aaret külastada, siis sai kiirelt tsekatud, kas siinkandis veel midagi teha oleks. Ega rohkem leidmata täppe ei olnud ja tuli hakata selle aardega tegelema. Kirjeldust sai muudkui loetud ja loetud ja järjest hakkasid ka väiksed mõttealged tekkima. Oi kuidas oleks tahtnud kasutada mingit imeseadet, mis meie ajutegevuse kuidagi sünkroniseeriks peitja omaga. Pusisime ikka järjekindlalt edasi, sai urgitsetud siit ja sealt ja hakkas tekkima kindel sisemine veendumus aarde asukoha osas. Veel natuke mudimist ja saime isegi Geokontrolli roheliseks 10 m täpsusega. Ise ka ei usu, et täiesti ilma kõrvalise abita (seda me ei taha mitte üldse kasutada ühegi aarde puhul) see asi lahendatud sai.

Aarde juurde kohale jõudmine oli omaette seiklus. Eks ole üsna tavaline, et kaardi peal ja reaalsuses olev olukord võivad olla üsna erinevad. Sammusime rõõmsa meelega aarde poole, kui vahetult enne vesisemat teelõiku oli püsti pandud suurema seltskonna noorte telklaager. Meid nähes ruttasid nad kohe meile vastu ja hakkasid üksteise võidu kädistama, kui ohtlik on edasi liikuda ja et ees on soo ja nad kohe kindlasti ei soovita minna. Me ei tahtnud nende kartlike linnanoorte jutte uskuda ja otsustasime edasi liikuda. Tegelikult midagi hullu ei olnud, selline maastik vapraid geopeitureid küll takistada ei suuda, eriti suvisel ajal.
Aardele lähenesime vist õigest suunast, sest see säras meile vastu nagu kuldhammas armetu ja räsitud sõjaveterani suus. Aare oli ise kuiv ja korras, proovisime seda natuke paremini oma peidukasse tagasi panna, et mõne haraka nokka sealt ei satuks.
Koht on tegelikult väga ilus, see mõistatuse pusimine ja kohaletulek sai sajakordselt tasutud. Lähedal kasvab ka palju looduslikke orhideesid, mida meie suutsime määrata lausa 3 erinevat liiki.

Suur-suur tänu peitjale sellise toreda väljakutse eest! Olime väga rahul.

Millegipärast ma arvasin et see on suure maa aare. Egas midagi - püksid seljakotti ja saapad kätte, mis see sada meetrit solberdamist ikka on. Möödaminnes jälgisin ahvena ja tuttpüti kooselu. Aare korras. Aitäh!

Meie pere kuueteistkümnes.
Me lihtsalt teadsime, kus see on :D
Peidukoht väga hea, aga suht õnnetus olukorras. Aare ideaalses korras. Ligipääs hetkel põnev :D

Mõtted liikusid natukeseks õue mängima minemise suunas. Esmane mõte oli mõnda linnakat torkima minna, aga aknast paistev ködine meeleolu eriti ei tõmmanud enda poole. Siis tuli meelde, et olin selle aarde kohta päris piraka vihje saanud ja tundus huvitav kirvega vehkima minna. Pealegi lubas peitja, et see ka lumega leitav ju. Otsi ainult see õige känd lihtsalt üles. Kuna paar päeva tagasi sain lumes korralikult vatti, siis esimese asjana pakkisin räätsad kotti. Ja kuna teekond lubas üsnagi pikk tulevat, supsas ka veepudel räätsade kõrvale. Siiber oli ka saanud pikalt hanges teksade leotamisest ja ka uued suusapüksid ootasid järgi testimist. Auto jätsin kohe meelega kaugele ja asusin kilomeetrite pikkusele teekonnale. Õnneks sumpamine jäi seekord suuremas mahus ära, kuna erinevad jäljed olid kogu tee igale poole sisse sõidetud. Isegi kohtades kus neid poleks oodanud. Jälje tekitajaid jäi samuti igal pool silma. Kes sussutas lõket teha, kes kükitas niisama. Isegi ATV maffia ja paarutavad rullnukad olid täitsa olemas. Potensiaalse koha ligi jõudes teritasin meeli ja kirvest ning hakkasin varakult kännuspetsialistiks. Müttasin seal kohapeal üle tunni ja poleerisin läbi ligi sadakond kändu aga aaret ei kuskil. Vaikselt hakkas meeleheidegi tekkima aga kuna juba nii palju vaeva sai nähtud, siis sai küla pealt täpsustav vihje lunitud. Sammusin siis kohta kus juba käinud olin ja puhastasin kase jäänused viimsest kui lubekübemest. Endiselt olin hämmingus kuna aaret ju pole ikka kuskil. Alles siis kui olin taskunoa haaranud ja sellega vaikselt igast otsast surkima asunud, ilmutas ennast üks hästi varjatud ja kinni külmunud peidukas. Oh seda rõõmu ühe pisikese logiraamatu leidmisest. Kahju ainult et mõistatust läbi ei hammustanud, aga selle eest sain ka juba karistada. Nimelt autosse tagagi jõudes viskasin oma puutumata seljakoti kõrvalistmele ja veidi hiljem järgmise aarde juures seda haarates leidsin enda eest läbi vettinud kõrvalistme. Nimelt räätsade nagad olid mu joogipudeli sõelapõhjaks purustanud ja selle kõrvalnähtus mul nüüd ka istmel ilutseski. :(

Mõnus seiklus oli, tänud.

Taas üks huvitav koht, ei osanud aimatagi, et see kant sedavõrd rikkalik on. Kohapeal keskendusin nii logiraamatu otsimisele, et peategelane jäigi korralikult üle vaatamata. Ausalt öeldes olen selle nelikomaviis mõistatuse lahendamise üle üsna uhke :D Kui selle teist korda tõsiselt ette võtsin, siis läks pool ajast sellele, et tuvastada, kust ma olin saanud need meetrid, mis ma omale kirja olin pannud. Hiljem tuli välja, et suhteliselt õiged meetrid olid. Aga kust neid lugeda, seda ma varem leidnud ei olnud. Nüüd ühel õhtul mõni kuu tagasi sai see alguspunkt ka välja peilitud, abiks olid ka väga kaudsed vihjed mingites kolmandate aarete logides :) See oli ikka tõsine uurimistöö. Kohapeal natuke tiirutasin, kuna sain nulli 10 m peale. Õnneks olid mõned abikad jäänud peidukat toetama ja geosilmale tundusid need kahtlased ja läksin näppima. Ütleks, et sellise mõistatuse peale on iga kohapeal leiduv vihje tänuväärne :) Aitäh!

Tänud aarde eest!

Lõpuks siis täna oli siiakanti astumist. Ümbritseva keskkonnaga tutvudes oli minu jaoks üllatus, et siin igati kaunis kohakene. Tänud peitjale.

Kirjeldus oli parajalt segadusse ajav, nii et 4.5 minu jaoks täitsa kehtis. Peale logimist kalpsasin otse vette ja nautisin päikeseloojangut koos kaladega. Uuendatud aare nägi väga kena välja, aitäh! :)

Olime siin samas kõrval, rahulik lonkimine topsini ja tagasi autosse.
Aitäh!