Põrgumasina

Mõistatus kuulus minu jaoks sellesse kategooriasse, et pigem mitte, aga kui väga peab, eks siis tegelen. No tegelesin. Väga väga mulle meeldivatest teemadest mööda ja tulemus vastas mu suhtumisele. Midagi sai lausa kaks nime külge, mõni ei saanud midagi. Ühesõnaga kokku tuli üks puder ja kapsad ning midagi jäi üle ning samas midagi puudu. Lendas poolikute mõistatuste kasti. Paar aastat hiljem koukisin taas välja. Paberilt ei saanud enam midagi aru, vaid seda, et käekiri oli tuttav, suure tõenäosusega minu oma. Alustasin otsast. Jälle sama lugu, midagi jai puudu ja midagi jäi üle. Halisesin siis natuke, nüüd said kõik tähed endale kenasti numbrid külge. Jumal tänatud. Ma rohkem küll sellesse asja ei tahtnud süveneda.
Panin auto kohe kaugemale, et jalutan päikeselise ilma puhul parema meelega kui sõidan mööda porimülkaid. Asi muidugi lõppes sellega, et keegi saab meist kodus ühe asjalikuma käpapesu, mis hõlmab ka kõhualust, seega üleüldse poolt koera. Kuid tagasi tulles vältisime teed, vaid kulgesime metsa all, mis oli kordades toredam.
See mälestuskivi ja sellel kirjeldatud sündmus senini mu kõrvu kostnud polnud, nüüd siis teatavaks võetud. Jõudsime kenasti kohale ja siis hakkas pihta. Tuulasin ikka kaua ja põhjalikult kõikjal valedes kohtades. Kui lõpuks aare käes oli, siis kaua aega ei osanud sinnapoole kohe vaadatagi, liiatigi siis otsima minna. Aga lõpetuseks siiski see saaga läbi, nüüd võib selle põrgumasina unustada.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest

Tulin üle järve kohale ja tundus et olen sattunud tellisekummardajate pühapaika. Hoonete juures on kõik telliseid sisaldavad kohad värskelt puhtaks kraabitud, isegi üks känd, ja kivid laiali loobitud. No olgu, ühes kohas on torn laotud. Vaatasin veidi seda tööd ja läksin aarde juurde. Kui te olite geopeiturid siis otsisite valest kohast, õiges kohas ei pea kaevama. Aarde eest aitäh!

Tegime tuulutuseks väikese motikatiiru. Väga väga tuttav koht on ja ma olen täiesti veendunud, et me kunagi üritasime siit Kaupoga aaret leida, aga tulime mitte ainult sinise silma, vaid sinise molliga tagasi. Igatahes läks nüüd ladusalt ja saime kerge vaevaga täpi alistatud. Aitäh!

Leitud

Kahe viimase päeva jooksul olime geokolleegiga hulga mõistatusi ära lahendanud ja tööpäeva lõpus vaatasin, et jõuaks enne pimedat üht-teist veel ära logida.
See Männiku karjaari oma tundus kerge draiv-inn olevat. Olen seda ala sügis-talvisel ajal varem risti ja põiki autoga sõitnud.
Nii ma suundusin tuttavasse kohta, kus Viljandi maanteelt võtab algust üks metsatee, mis viib mööda Männiku raba serva politsei lasketiiru suunas ja kust edasi pääses karjaari siseteedele.
Milline üllatus! Seda teed ja metsa, millest läbi tee järve poole viis, enam ei olegi! Mets on raiutud ja tee on muutunud ühes sügavate rööpadega mudalombiks. Sõitsin mitmest lombist siiski julgelt läbi kuni jõudsin kohani, kus auto oleks ilmselt akendeni mutta sukeldunud ja kust paistsid välja hirmuäratavad kasepalkide otsad. Ümberpööramiseks ruumi ei olnud ja ma pidin sama teed pidi algusesse tagurdama. Sealt läksin ringiga Tammemäe järve poole, kust talvel sain mööda tankodroomi krossirada karjaari teedele sõita. Krossiraja juures parkisid mitmed autod ja uued hoiatussildid andsid selgelt mõista, et krossirajale ei autoga ega ATV'ga pääsu pole. Kuna hakkas juba pimedaks minema, otsustasin hoopis suunduda Pääsküla raba poole, kus on veel mitu logimata aaret jäänud, et kasvõi ühte saada ära logitud. Paekivi teed mööda jõudsin raba servani, kus põiki üle rabatee lebas suur kukkunud kasepuu ja kust mingit võimalust ümber pääseda ei olnud. Männiku teele tagasi tulles läks väljas juba pimedaks ja ma hakkasin uurima uue regio kaardirakenduse abiga, kas saaksin kuidagi ikkagi Põrgumasina juurde minna. Ortokaart andis lootust, et kuidagi moodi sinna ikkagi pääseb. Suund Karjaari teele libedaraja poole, sealt puidujäätmete platsile ja edasi raudteega paralleelis kulgevale teele, mis läks üle krossirajaks ja kohati pimedas tundus, et tee asemel on nüüd lõpmatute liiva-kruusa hunnikute jada. Jõudes järve põhjapoolsele kaldale tekkis küsimus, kuidas pääseb karjaari siseteele, aga üks kitsas rada viis mööda seda lühikest kaela ja mu auto mahtus kuidagi sealt läbi. Edasine oli juba lihtne, mu koordinaat oli küll mööda, aga vihje oli suureks abiks ja aardeleid tuli kiirelt.
Tagasi enam ei olnud mingit soovi sama teed pidi sõita. Kuid, peaväravate juurde jõudes pidin tõdema, et kui pulti või telefoninumbrit väravate avamiseks pole, siis ei pääse ka hommikuni välja.
Võtsin ennast kokku ja sõitsin tagasi raudtee poole ja sealt siis libedaraja poole välja.
Auto jäi terveks, autojuht elas läbi kerget stressi.
Lõibus seiklus oli ja aarde peidukoht oli väga huvitav. Karbist leidsin mitu täielikult läbi roostetanud padrunikesta, mõõdu järgi pigem suurkaliibrilise kuulipilduja omad. Oleks sellest teadnud, oleksin seda uuemat kraami juurde toonud.

Mõistatus on super. Aitäh peitjale!

Pommid ja tähed viisin kokku eelmisel aastal. Nüüd käisin logimas. Alguses ei saanud vaatamisväärsuse juures täpselt aru kuhu vaja minna on ja tegin mõttetuid ringe. Siis aga taipasin. Karbi peidikust kättesaamine vajas tõsiseid demineerimisoskusi. Lõpuks sain aru, et teen seda valest otsast. No igatahes logi kirja sain. Tänud!

Leitud, logitud, tänan!

Kärt nägi vaeva, podises ja porises aeg-ajalt arvuti taga, aga kindlalt asja ära lahendus. Kuigi see 30m täpsust nii kindel ei tundu, siis tegelikult täitsa tipp-topp meie jaoks oli ning kui lõpuks õige lähenemissuuna leidsime (ei pea igale poole autoga ronima), siis läks ludinal kõik. Vaatasin küll esimese hooga ise valest ilmakaarest ning leidsin telliskivide hunniku, aga õnneks õige peidukoht kenasti püsti ja aare olemas. Aitäh, täitsa põnev, mis ajalooga kohti läbi geopeituse leiab!

Üks hetk võtsin mõistatuse käsile ja lahendasin niikaua, kuni sain 30 meetrise täpsusega paika. Korra varem hakkasime siia sõitma, aga ei saanud ligi, kuna silt ei lubanud. Täna vaatasime võimaliku parkimiskoha ja tegime väikese jalutuse. Kohe hakkas õige koht silma, aga igaks juhuks käisme ka selles kuni 30 meetrit mööda punktis ära. Vaatasin veidi ringi ja tutvusin koha ajalooga, ning mõõtsin ära kahtlustavasse kohta vahemaa, oli vist 29,8 meetrit :D Õnneks oli seal ka aare. Aitäh!

Kunagi klõpsasin selle video käima, vaatasin intro osa ära ja siis kui asi sisuni jõudis, sain paari sekundiga aru, et see mõistatuse lahendmaine pole ikka absoluutselt mulle. Ja olin valmis selle aarde igavaeseks ajaks unustama.

Suve algul tuli aga hea geokolleegiga see aare jutuks ja tema julgustas mind ikka asjaga tegelema, et täitsa põnev ja ilusti lahenduv ja sa ei peagi demineerija väljaõppega olema, et saaks sellega hakkama. Seekord oli sellest julgustusest tõesti abi, sest paari päeva pärast võtsin video ja kirjelduse uuesti ette ja minu suureks üllatuseks puresin interneti abil sellest lõhketehnikast ennast täitsa ilusti läbi. Juhhei, vot see oli küll endas uue ande avastamine ;)

Ja siis jäi õues aarde otsimine terveks suveks ootele, sest koguaeg on kuskil kaugemal mingid põnevad geotiirud ja sündmused.

Täna võtsime siiski asja ette, sõitsime kohale ja leidsime kiirelt vaatamisväärsuse, kuhu null meid suunas. Edasi kaldusime millegipärast hoopis asjasse mitte puutuvate objektide juurde ja kolasime kogu ümbruse läbi. Lõpuks suure ringiga jõudsime ka kohta, kus oli aardekarbike.

Aitäh ülilaheda mõistatuse eest!

Põrguvärk, kui lahe kant siin on. Ringi kolistamise vahepealt sai leitud ka aare. Aarde lahendamisest kirjutab kunagi ehk Margus ise. Ühe kõlaka järgi pidavat ta siis logima hakkama, kui pensile jääb. On, mida oodata. Tänan!

Ammu roheliseks mässatud mõistatuse külastamise aeg jõudis lõpuks kätte.

Auto jätsime 2km kaugusele ja libistasime end tõukekelkudel kohale. Kohapeal oli üllatuslik objekt uudistamiseks ning pisut laiemalt ringi vaadates ka aare logimiseks. Tänan peitamst.

Lahendusega sain suhteliselt kiiresti piisavalt täpse vastuse. Välitöödeni sai aga jõutud oluliselt hiljem ja siis enam ei taibanud vaadata, et aaret päris nendelt koordinaatidelt ei peagi leidma.
Kuna aga mõne aja pärast sai ikkagi vihjet ka vaadatud ning sellele vastavaid kohti märgatud, leidsime ikkagi peidukoha ka üles. Aitäh!

Selle aarde koordinaadid ootasid juba ammu kaardil, võtsime ette selle elimineerimise. Pimedas oli päris raske leida vihjele vastavat kivi aga leitud sai.
Tänud

aitäh

Koha tuvastamisel sain abi. Ligipääs oli - raske. Erinevad maastikud ja erinevad kallakud. Lõpus lõi Wingmänil silma särama ja pidin kuulama ajalooloengut. Oli põnev. Aitäh!

Lootsin poisi abile, keda huvitab II Maailmasõda, aga ei miskit erilist. Ikka pidin ise videot korduvalt ja korduvalt ketrama. Kuna ise seda teemat ei jaga, oli ikka väga raske asju leida. Esimene kord ei saanud rohelist kontrolli. Mõni aeg settis ja siis sain pihta. Ei vaadanudki, mis enne vale oli.

Lõpp oli huvitav. Olin sellest lugenud Eesti Ekspressist, aga ei kujutanud ette, kus täpselt toimus. Nüüd viisin jutu ja koha kokku. Natuke õõvastav oli, päris jube sündmus. Aitäh harimise eest.

Ausõna, ma proovisin ise lahendada, aga sain aru, et paus-guugel-paus meetodil läheb mul tüütult kaua aega;) ning omades isiklikku militaarspetsialisti läksin kergema vastupanu teed ja söötsin lingi ülesandega talle ette. Loetud minutite pärast vuristatigi mulle tulemus ette, hehee! Ma nägin ikka ka vaeva, geokontrolli tegin ju mina:)!

Kaarti vaadates kõhklesin, sest mina ju põrgulikes kohtades üksi ei käi (loe: ei julge). Tagataskus oli mul isegi varuplaan olemas, et meelitan millalgi peitja rattaringile, aga täna õigesse kanti sattudes oli mul julge kaaslane lapse näol olemas ja minu üllatuseks oli ta nõus põrgumasinat uurima. Lapsest oli kohapeal ka suur abi, kuni mina alles kahtlevalt ringi vaatasin, sammus ta otsejoones aardeni. Huh, läks hästi, polnudki nii hirmus, hoopis täitsa tore, ilm ilus, koht temaatiline, küll siin oli alles kuulikesi, nagu rahe oleks maha sadanud. Logides märkasin oma temaatilist kirjutusvahendit. Aitäh peitjale!

Lahendatud juba ammu, enam isegi ei mäleta sellest midagi. Sai siis kohale mindud ja otsima hakatud, leidsime õige koha kiiresti aga mida pole on aare xD Peale 10 minutit otsimist sai korra kireldust loetud ja voilaa, käes ta oligi. Aardega kõik korras, tänud :)

Leitud. Tänud

Mõistatus lahenes täitsa esimese korraga muidugi alla 30.meetri seda täpsust ei saanud. Aga see polegi oluline.

Täna sai antud teritooriumi sihtotstarbeliselt kasutatud ja selle tegevuse kõrvalt sai ka aare üles leitud. Ei tednudki sellest kivist seal. Õige tellis leidus kah suht kiiresti. Kätte saamine oli omaette teema. Lõpuks pidin abivahendit kasutama.

Uues asukohas ei ole põrgumasin veel tööle hakanud ja aare oli hästi logitav.

Nüüd ka geokontroll õige. Vabandust.

Põrgumasina aare taastatud uues kohas. Vahepunkt ümberarvutatud ja viib lihtsalt vaatamisväärsusele (mille juures asus enne ka vahepunkt) Lõpu leiad vaatamisväärsusest 50 m kauguselt.

Esimene punkt oli korralikult loetav. Teise punkti asukohas oli keegi aga aarde peale kurjaks saanud ja aarde kopaga maast välja kaevanud. Tagasi kui kui aare on leidnud endale uue asukoha.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Ove andmetel teine punkt hävinud. Kontrollime ja mõtleme edasi.

1p hooldatud

1P hooldus planeeritud

Mingil õhtul sai see ülesanne ära lahendatud. Aega läks, aga lõpuks asja sai. Täna siis otsustasime selle ära vormistada. Ei osanud vahepunkti osas midagi eeldada, kuid tõepoolest - ei teadnudki sellist kivist sellises kohas midagi. Nüüd jälle targem. Sealt leidsime edasise info. Oli tõesti natuke raske seda korrektselt tuvastada. See vahepunkt tahaks värskendamist. Siit saimegi info mis pealtnäha täiesti mõttetusse kohta. Kohale jõudes aga arvamus muutus. Nüüd tundus see täitsa loogiline. Natuke otsimist, vihjest saadud infot kasutamist ning voilaa, seal ta oligi, aardekarp. Tänud aarde eest!

Kolmas katse. Oma üllatuseks sattusin kõigepealt vahepunkti ja läks tükk aega enne kui otsitava leidsin. Üks number on veits kulunud ja igaks juhuks kirjutasin omale kolm varianti välja, mis see nr olla võib. Õnneks juba esimene variant juhatas tuttavasse kohta. Siin meenus, miks ma eelmistel kordadel talvel käisin. Sipelgad, va sunnikud, ei lasknud üldse olla ja otsustasin, et neljas kord tuleb jälle talvel.