Metabentoniit

Kuna täna oli igasuguste maa aluste aarete päev, siis hakkasime ka seda metabentoniidi oma uurima. Logisid sirvides selgus, et viimane leid oli aastast 2021. Polnud nagu eriti paljulubav. Siis aga neid mitteleiu logisid lugedes sai selgeks, et nende kirjutajad polnud õiget lähenemisteedki leidnud. Seega asusime tegudele. Kes uuris kaarti, kes helistas viis aastat tagasi selle aarde leidnule, lootuses, et äkki on midagi ikka meeles, kes tutvus üles laetud piltide ja muu materjaliga. Igatahes sai otsus küpseks, vaja vähemalt üle vaadata see asi. Parkisime autod ära, ostsin alustuseks natuke maasikaid, et kehva maiku kogu sellest asjast suhu ei jääks ja varustaud end kõikvõimaliku abimaterjaliga asusime teele. Kõigepealt leidsime sissepääsu küll, aga see ei klappinud kohe kuidagi kirjeldatud sissepääsuga, nii et kahtlane. Igaks juhuks sai seal kõik ruumid üle vaadatud ja selgus majas, ei pääse sealt kuhugi. Uurisime taas kaarti ja mingi variant nagu oleks olnud, aga maru kaugel, seega väga kahtlane. Igatahes sättisime end taas autode poole astuma ja siis meist kõige terasem märkas pääsaste vahel silti. Niisugust valget, kus hoiatus nahkhiirte elukohast peal. Ja aed oli, seega oli vaja veel värav üles otsida. See oli õnneks lahti, nojah, ei säti need nahkhiired end ju veel magama. Edasi polnud enam erilisi küsimusi, vaja oli vaid tegutseda. Logiraamatut sirvides selgus, et geopeituritest leidjad olid tõepoolest siin 5 aastat tagasi viimati olnud, aga ega seepärast aare veel päris mahajäetud polnud. Aasta kohta lausa üks sissekanne oli ikka leidjatelt, või peaaegu niimoodi, eelmine aasta oli vaid vahele jäänud. Igatahes väha meeleolukas otsing ja leid. Lahe.
Tänud peitjale seda kõike pakkumast, mida me siit otsisime ja saime.

See aare sai leitud tänu Jani teravale silmale. Aardele lähimaks loogiliseks sisenemiskohaks oleks just nagu rooduvarjend nr2. Seal me siis tuiasime ja otsisime piltidele omaseid tunneli vaateid. Sealt seda ei leia, arusaadav käik on kinni.
Hakkasime juba lahkuma, tagasiteel Jan märkas valget silti, mis viiski aarde leiuni. See valge silt ja sealt edasi juba sissepääs tuleb teil endal üles leida.

Aare automaatselt avatud.

Värav lukus.

Kuna 01.05 katse lukus värava tõttu luhtus, oli nüüd katse nr. 2. Edukas :) Aarde kättesaamiseks oli vaja abivahendit (saab ka ilma, kui olla nõus jalad märjaks tegema). Väga lahe peidukas :)

Ei tea miks, aga värav oli lukus. Ühtegi keelavat ega hoiatavat silti ei olnud. Vaid infosilt, kus on kirjas talvine aeg, kus ei tohi siseneda. Aga hetkel peaks selle sildi järgi lahti olema. Infosildi esimene telefoninumber oli helistamisel automaatvastajal ja teisel telefonil võttis vastu keegi vanahärra, kes ei osanud midagi öelda peale selle, et värav peaks lahti olema.

Leitud

Järjekordne koht, kuhu ma eluilmaski üksi ei läheks. Kuidas muidu seletada asjaolu, et mul tänaseni täiesti tavaline aare, mis kodust vaid 17 km kaugusel ja 18 aastat tagasi peidetud veel leidmata on?!. Õnneks on mul hea sõber, kes ilmselt kasvõi kaks korda kuus võiks kuhugi urgu, koopasse või kuhu iganes ronida või pugeda. Siin seda ronimist tuli isegi natuke ette, pugemist siiski mitte. Aga mitu numbrit suuremate kahlamispükstega oli seal ikka tore ukerdada. Üldiselt oli tegelikult nagu jalutuskäik pargis. Pisut küll pime ja mis peamine - jahe. Oh, kui hea jahe siin oli! Pärast välja leitsaku kätte astuda oli ikka karm. Margus oli siin kunagi juba käinud. See oli mäletatavasti ajal, mil meil toimus Mega üritus. Sellest on muidugi viis aastat möödas kah juba ja tema oli vägagi kinni selles kohas, kus aare siis asus. Kuid kuna seal mingeid teisi loogilisi kohti peale ühe polnud, siis sealt ma ta just välja võtsingi. Margus arvas jälle, et mu geonina ikka töökorras. Hea teada, et midagi veel töökorras on ;)

Aitäh!

Tõlgendasime erinevaid kaarte pisut omamoodi ja seepärast läks meil maa alla jõudmisega pisut aega. Enne kohtusime tubli karjakasvatajaga kellele meeldivad veised aga Euroopa Liit mitte nii väga. Teemasse sisse väga ei läinud sest meil mõlemal oli oma projekt pooleli. Tundus, et pealampide ja kalamehesaabastega mööda karjamaad marssivad tüübid on sealkandis suht sage nähtus ja päriti vaid, et kas lähme nahkhiiri monitoorima? Noogutasime pead ja logisime aarde. Tänud!

Korduvkülastus 2003. aastal leitud aarde juurde. Salmet kohe tõmbab nagu magnetiga igasugu natuke ekstreemsematesse kohtadesse. Kuna eile sai talle soetatud kahlamispüksid, siis täna mulle vastupuiklemiskes võimalusi ei antud ja võtsime suuna sellele aardele, et uus kostüüm ära katsetada. Kohapeal vaatasime kõik uudistamist väärt kohad üle ja siis hakkasime otsima kohta, kust siis lõpuks aarde juurde pääseb. Minu mäletamist mööda olid siin asjad 18 aastat tagas natuke teisiti. Tiirutasime ümbruses ringi, proovisime nõu saada ka karjaaias olevatelt veistelt ja lõpuks nemad meid õigele teele suunasidki :) Maa all oli vaikne ja jahe ja vesi käigu põhjas oli nii selge ja külm, et isegi läbi kummikute hakkasid jalad külmetama. Solberdasime seal täpselt niipalju kui aarde leidmiseks vaja. Need käigud on tegelikult vägagi sümpaatsed ja üldsegi mitte hirmutavad. Aare oli täpselt seal, kus olema pidi ja uued kahlamispüksid said ka oma võimekust parasjagu näidata. Vaatamata sellele, et olin aarde ammu-ammu leidnud, oli täna ikkagi kõik uus ja põnev, nagu poleks siin varem käinudki. Aitäh elamuste eest!

Pidin täna hoopis õhtu kodus veetma. Maret aga pakkus välja selle aarde ja ma olin kohe nõus. Kummikud leidsin autost ja pealambi laenasin töökaaslaselt. Vett oli üksjagu, nahkhiiri kohtasime päris palju.
Tänud

Leitud, logitud, täname!

Tore jalutuskäik allmaailmas. Jalgu märjaks ei saanud kuigi oli millimeetrite mäng. Tänan

Esimene katsumus oli õige koha leidmine. Rooduvarjend oli igatahes ka vahva koht ja selle katusel jalutades õnnestus ka kitse üsna lähedalt näha :) Otsimine võttis nii kaua, et õues läks juba pimedaks, aga lõpuks tuli ka leid. Aitäh!

Tftc! Andis leida seda õiget auku, aga tänu teisele geopeiturile Arvole saime leitud :) vesi oli leebelt -1000 külm ma ütleks :D

Plaan oli peale tööpäeva lõppu see aare (ja ehk veel midagi lisaks) üles otsida, jätkuks eelmisele tunneliaarete päevale.

Enne tunnelisse ronimist vaatasime läbi lähedal oleva rooduvarjendi. See tundus olevat uhkemate seintega kui varem külastatud. Siis läksime aga Sveni juhatusel aardeni viiva sissepääsu juurde. Sissepääs ise oli juba päris muljetavaldav. Alguses polnud üldse palju vett ja me otsus vaid kummikutega tulla tundus õige olevat. Mingil hetkel aga läks siiski vesi sügavamaks ning lasin vee kummikutesse. Kannatas ära küll, olin päev varem Vana raja I aarde juures juba harjutanud jahedama veega.

Tore, et aardeid sellistesse kohtadesse peidetakse. Aitäh!

Tunneliaarete otsimisele oli vaja jätkupäeva. Pikalt loksutasime, kuni selgus, et Markole sobib peale tööd ja mul on esimene puhkusepäev. Siis sai ka Svenile hõigatud ja nii see asi kokku loksuski.

Juba nädal tagasi näitasin seda kanti sõbrale ja tema pojale. Käisime lähedaloleva rooduvarjendi põiki läbi ja ma aaret ei leidnud. Aga tunnel oli, sügavamale minna ei saanud.

Ka sel korral läksime Markoga juba varjendi ette ära, kui tuli Sven, kes ütles, et mis me siin jändame, et valesse auku tahame end toppida :D Et tema kunagi loginud ja hoopis mujalt kõik algas. No selge, ega kui juba siin olime, siis vaatasime ka varjendi põhjalikult üle ja väga ilusad siidised seinad on sel. Ja siis tunnelisse, mis nüüd vileuue väravaga piiritletud.

Väga kena tunnel, ilus ja viisakas, sodi ei mingitki. Eks me läksime jälle puusalt paugutama ja madal kummik siin ei kõlba, kõrgega ajaks asja ära küll. Aga me saime ikka krõbedas vees varbaid leotada ja pärast korralikult vett välja kallata triikis kummaritest. Karastatud meel ja valmis järgnevateks seiklusteks. Tänan, oli väga mõnus.

Muigan siiani, kuidas kunagi algajana, kui ei osanud veel maastiku raskusastmeid ega silte lugeda, siia kohale tulin ja sellise objekti eest leidsin. Piilusin küll pisut sisse, aga ei astunud sammukestki müürist edasi. Põnevad kohad, kuhu ilma turvalise kambata siiski minusugune iial ei julgeks minna. Mina kardan ju isegi maapealsetes militaarobjektides, kuhu aknast valgust ei paista. Kui ma kunagi ühe sellise kohta oma selgituse andsin, mida ma seal kardan, sain siira kommentaari: lollakas!:) No, aga põnev on ikka ja kambaga olen ma väga julge. Kaks suve tagasi avastasingi koos julgemate kaaslastega esimesed tunnelid. Selle aarde puhul oli mul ka suur rõõm avastada geosõbrad, kellel samuti siin veel käimata. Rõhutasin juba ammu Silverile, et ära siis minuta ära käi! Mees pidas sõna ja kui eile õhtul avaldunud uus Humala aare andis vihje taas tunnelitele, saigi paika plaan täna maaalune retk ette võtta.

Tore seltskond kogunes, kes paljasääri, kes suusamütsiga, igaühel erinev kummiku kõrgus. Viskasime nalja ja sammusime pimedusse. Enda arvates olid mul ka täitsa arvestatavad kummikud, aga siin sain varsti aru, et need pigem botikud:). Vastik tunne on aga ainult esimene lonks jääkülma vett üle serva saapasse valgumisel, järgmine sahmakas enam nii suurt elevust ei paku. Aardeni jõudmisel olid mu varbad juba üsna harjunud, et neid külmas vees leotatakse, nii polnud ka logiraamatuni jõudmine enam probleem.

Oli äge retk, üldse polnud hirmus.

Aitäh kaaslastele! Aitäh aarde eest.

Enamus Harjumaa tunneleid sai juba paar aastat tagasi läbi käidud. Paar tükki neist jäid siiski veel ootele. Sai küll hakatud eelmisel aastal juba hooaja alguses siia tulemiseks hoogu võtma aga käimata ta siiski jäi. Aga nüüd, kui avaldus Lauri uus aare mis tunnelitest rääkis, sai lausa tunni aja jooksul järgmiseks päevaks pädev kava kokku pandud katakombides kondamisteks. Ja nii me oma õhtuse tunnelituuriga siin kogunedes oma teekonda alustasime. Loomulikult jäi kohtudes esimesena asjana silma Liisi tutimüts. Pole nagu harjunud keset suve eriti sellist vaatepilti nägema. Tegelt teadsin küll, et see oli ju Kaupo hoolika kodutöö tulemus. Või kas oli ikka! Ma piirdusin siiski nokatsiga. Ja kuna oli oht hoolimata kummikutest jalad märjaks saada, siis jalga sikutasin kõige lühemad lühkad mis kapist leidsin. Rindkere oli plaanis siiski soojas hoida ja sinna sai ikka mitu kihti pusasid peale tõmmatud. See olukord andis aga võimaluse kuumale geopaarile vastulöögiks ning nüüd olin mina see, kes kummaline välja nägi. Kuna ma niikuinii veidrik, siis ei lasknud sellest pisidetailist häirida ning sulandusin kampa ja teekond tunnelisse võis alata. Suue oli uhke ja kutsuv. Aga mida kaugemale edasi seda rohkem hakkas vesi kiusama. Kaupo jalatsitest ei hakka üldse rääkima- liiga igav valik. Aga tollel hetkel jäid minu kummikud küll päris viimasele piirile. Paar korda tekkis ikka olukord, kus veepiir oli sentimeeti kaugusel kummiku servast. Naistest ei hakka rääkimagi, nende lühisäärelised ahmisid teekonnal ikka päris mitu korda vett sisse. Nagu ma aru sain, siis siin mängis ka rolli lakke suunatud pilk, eriti uniseid nahkhiiri jälgides. See õnneks tegi kõige keerulisemal momendil otsustamise lihtsamaks, kes küll ennast ohverdavalt aarde järgi läheb! Tagasiteel ei pääsenud minagi oma sahmakast, kiirustades sain ka mina tassitäie külma vett varvaste vahele.

Sellised kohad mulle meeldivad. Eriti mõnus on neid kambaga uurida. Tänud seltskonnale, peitjale, kui ka taastajale.

Leppisime omavahel kokku, et lähme üheskoos uut aaret võtma. Päike siras taevas ja nüüdki ei suutnud Silver küsimata jätta, miks ma mütsiga olen. Mõni aeg hiljem koobastes solberdades ma hoopis tänasin ennast, et vähemalt pea on soojas :)

Läksime maa alla ja peagi selgus, et taskulamp ei tööta. Jõudsin endale juba palju õnne soovida, kui õnneks teised hädast välja aitasid ja lahkelt enda taskulampi jagasid. Lootsin küll aardeni kuiva jalaga jõuda, kuid peagi selgus, et seda võib lootma jäädagi. Ei kulunud üldse kaua, kui alustuseks sai üks jalg märjaks ja siis teine. Kui aardeni jõudsime, siis ei jäänud muud üle, kui Merle ennast ohverdas ja aarde lähemale tõi.

No ei soosinud ilm kuidagi kõrgustesse ronimist.. valisime siis aarde, mille külastamist ilm ei häiri. Igati kahtlane algus.. üle tarade ja läbi vee. No ikka nii korralikult sai sumatud, et kergetest kummikutest said külma vett rüüpavad veepommid. Aga ega õige geopeitur enne ei jäta, kui karbike leitud :D Tänan peitmast.

sellele aardele lähenemine oli ikka üle kivide ja kändude aga tehtud me selle saime. nahkhiired ka tudusid veel ega lasknud end segada. suured tänud aarde eest! :)

Selle aarde logimise lükkasin siin kogu aeg edasi, nüüd juba nädala jagu. Tegelt tahtis oma vanast kaustast mõned pildid ka leida aga kuidagi ei jõua selle otsimiseni, las siis jääda.

Igatahes, lugesin korra aarde kirjelduse läbi ja sinna sõit ja kõik järgnev tuli juba peast kuna see koht pole üldse võõras. Kunagi hakkasin ka enda kaarti tegema ja kandsin igast maa alused tunnelid ja koopad kaardile ja kaardistasin käigud ära. Seega valesti minemisi mul polnud aga aarde leidmine võttis aega kuna usaldasin nulli ja otsisin valest kohast päris kaua. Siis viskasin peast kõik loetu ära ja läksin otsima sinna kuhu mina oleks aarde peitnud. Ja voilaa, täpselt seal ta oli, kätte sain ilma abivahendita ja jalad jäid ka kõige lõpuks kuivaks ;)

Aga sinna minekul oli üllatus suur kui ma ei leidnud enam teist tasandit :O Praegu sai liikuda seal alla 200m aga tegelt on see koht 700m pikk. Ehk siis seal oli koht kus sai teisele poole minna aga keegi on kurja vaeva näinud augu kive täis loobitud :( Ja sellest sissekäigust tahtsingi lisada ka mõne pildi / video

Tore, et seal juba aare on, kui poleks olnud oleksin ise sinna sama lahenduse teinud, seega suured suured tänud selle laheda seikluse eest :)

Kasutasime võimalust, veel saab ja võib seda aaret külastada. Nüüd oli meil olemas ka vastav varustus ning sukeldusime maa alla. Õnneks leidsime ka päris hea info, mis aitas meil leida õige lähenemistee.

Eks see vihje aarde juures on jah, noh, nagu ta on. Minu meelest ka hetkel see väga ei päde enam. Tänud aarde eest!

Vaatasin kodus kaardi pealt loogilise lähenemistee välja ja kuni maa alla kobimiseni tundus kõik väga lubav. Paraku oli esimese kolme sammuga vesi rinnuni ja see pani kahtlema plaani õigsuses. Ega siis midagi, tulime maa peale tagasi ja hakkasime alternatiive otsima. Selline õnneks ka õige pea leidus ja seal olid olud juba märksa mõistlikumad. Aarde endaga läks suhteliselt kergelt, olgugi, et kirjeldused olevast vihjest ma suurt midagi aru ei saanud. Tänud peitjale!

Leitud

Mis sa ikka vaidled, kui lemmiktunnelisse kutsutakse....Oligi suht' kena kohakene. Ikka rooduvarjend ja ikka tunnel, kus kunagi on olnud liiprid ja midagi veetud. Imepärane auk kuhugi järgmisele levelile... keegi on püüdnud kedagi eemal hoida - aga selle eemal hoidmise asemel on nad hoopis parema redeli tekitanud :) vett jah polnud eriti - kogu teekond oli ainult veidi niiske. Lõpp muidugi suutis vee kummikusse suunata - aga ega siis selle pisiasja pärast logimata ei jää, kui 99% asjast on tehtud. Vee võib hiljem poole tee peal või õues kummikutest välja valada :) oli tõesti tore retk ja tore tunnel. Puhas ja külm vesi. Aare leitud ja logitud - õues oli endiselt tugev tuul ja hoopis soojem kui maa all. Aitähh

Üldiselt mulle need maa-alused käimised aboluutselt ei meeldi aga see koht oli erand :)

Täname!

See aare oli justkui emotsioonide laegas. Kuidas saab neid ühes väikeses käigus niipalju peidus olla? Justkui oleks maakera sees peidus teine, hulga suurem kera.

Alustuseks olime meie Piiaga seda kohta vältinud, et maaall ja veesees ka. Aga olles trahteris grillitud kalast ja õlust julgust saanud, võtsime tee siia ette.

Esimeseks emotsiooniks oli tõdemine inimmälu muutlikusest, üks meist oli siin käinud, aga ikka alustasime enda külastust vales kohas ja õige augu leidsime peaaegu juhuslikult. Aga see ongi tõestatud, et meenutused pole mitte ajust sinna talletatud piltide väljavõtmine, vaid aju teeb aktiivset tööd, kasvavad uued neuronijätked, kui me miskit meenutame. Iga meenutusega muudetakse aga seda, mida meenutatakse. Seetõttu mäletamegi sageli ühte hetke erinevalt (tehkem siis oma retkedel rohkem pilte, või nii ongi toredam, ühest asjast sünnib mitu maailma).

Siis näitas Piia oma emotsioone, mis teda valdavad maaall, kui peab veel sealgi sügavusse ja teadmatusse sukelduma. Hirm, kartus ja paanika on inimlikud jooned. Tegelikult ju evolutsioonis väljakujunenud ja ellujäämiseks hädavajalikud. Kui kogu maailm oleks täis vaid selliseid inimesi, nagu keskmine geopeitur, kes elulise vajaduseta sukeldub maaalla või siis veepõhja, ronib kõrgustesse, topib käe jumalteab kuhu, kulutab kütust liitrite viisi jne jne. Inimkond oleks ammu väljasurnud.

Kolmandaks emotsioon tunnelist, mis oli suhteliselt puhas, vesi selge ja sillerdav. Ma tõesti hakkasin siin, neisse meie tunnelitesse teistmoodi suhtuma. Kui veel õhtul vaatasin seda sylli üleslaetud videot, siis tekkis lausa soov veel ja veel neid kohata. Loomulikult on need maaalused käigud sageli reostatud ja rõsked. Siin sain aga tunda, et võib olla ka teistsugune.

Aardekonteiner - kas tõesti see? No oskab ikka mõni inimene lihtsusest imelist luua!

Tagasiteel hakkas meil osa seltskonnast tunnelist saasta eemaldama. Seegi põhjustas meie seltskonnas omad emotsioonid. Minuteada on meie nelik puhastverd eestlased, aga ennast ja kalleid kaaslasi aegajalt kõrvalt vaadates jäävad itaallased küll varju, vast sitsiillased suudaksid sammu pidada. Aga maitsestatud toit on alati , isegi ülevürtsitatult parem, kui soolata puder. Õhtused tervitused teile kallid seikluskaaslased

Tänud aarde eest!