MMM 6: Murueide tütred

Ohh issand küll nende murueide plikadega. Algas loomulikult sellega, et ei saanud midagi aru. Soovitati end ikka sinna loodusesse sobitada, et natukenegi mõikama hakkaks ja eks ta niiviisi vähehaaval siis hargnema hakkas kuni enam mitte, suur sasipundar vaid või õigemini täielik tühjus. Ühesõnaga, natuke nagu piinlik on, kuigi mitte eriti, ei saanud päris ise jagu. Aga vähemalt täna jumala ise käisin lõpus. Kontoris sai siiber ja läksin täiesti vales varustuses peaaegu et lodusse jalutama. No riided riieteks, aga jalanõudega peab küll nüüd vaatama, et mis neist edasi saab. Tänud peitjale igavese äkilise ja lahenduse leidmiseks aastaid aega võtnud mõistatuse ja aarde eest.

Võsas ragistamas mitu korda käidud, midagi leitud, uuele ringile ragistama, ja siis veel ja veel.. Lõpp oli juba kergem, lustliku linnukoori saatel hämaras leitud ja logitud...
Tänud peitjale!

Enda jaoks punane mutrivõti külge ja otsijatele infoks: kui Murueide tütarde otsingul jõuate geopeiduliselt loogilise koha peal ühe kahtlase kruvini, siis teadke - idee on õige, kuid mingit täiesti vältimatult tarvilikku vihjet te sealt poleks saanud. Lihtsalt jätkake ja jõuate kindlasti lõpuks ka Murueide salakambrisse.

Juba seikluse alguses kohe kaasliiklejaid jagub...

Kodus olles mõtlesin küll, et pean kummikud kaaasa võtma, aga need ununesid. Mugavam oleks kindlasti seal metsa all olnud paremate jalanõudega. Tore aardekarp - aitäh!

Leitud, tänud!

Hommikul, kui Inga teatas, et ta tuleb külla, hakkas Elve kähku kooki küpsetama. Edasi läks traditsiooniliselt: kõigepealt kõht kooki täis ja siis geopeituma. Isegi ilm oli traditsiooniliselt sss..ombune. Kuid erakordne oli see, et isegi Elve nõustus kaasa tulema.

Pakkusin välja, et täna võiks Murueide tütred proovida ära logida ja see tundus Ingale sobivat. Tegelikult ma ajasin selle täpi ühe teisega segamini aga enam ei õnnestunud oma soovi peale suruda - Murueide tütred jäid peale. Alguses ragistasime kuskil ühes võsas ja pärast ühes teises kohas, aga kui kogu mets oli üle kontrollitud, siis selgus, et see oli ikkagi vale koht. Õnneks õige koht polnud ka kaugel ja sealgi peale mõningast tiirutamist suutsin nii palju kasulik olla, et tirisin karbi peidust välja. Sellest ma küll aru ei saanud, et see konksu otsas oleks olnud aga võimalikult samasse kohta ma selle tagasi panin.

Kaunis päikseline talveilm tundus olevat õige päev kui see pähkel lõplikult hammustatuks kuulutada. Autot parkides pidime pisut kannatust varuma kuna üks pisike printsess dikteeris just seda aja kulgu, millal issi võib rooli istuda ja selle koha meie suksule vabastada.

Siis aga võtsime suuna laeka poole. Lõpuks oli aga pilt selge, et preili koos autoritega oli just samast kohast tulnud. Üllatus oli aga suur kui sama kuupäevaga nimesid logiraamatust ei leidnud... Olid siis need jäljed juhuslikult seal või tõesti ei leitud aaret? Võta nüüd kinni...

Aare polnud seal, kus Esko seda ette oli näinud. Kahjuks ei leidnud ka meie seda õiget kohta ja siis panime ta tagasi nii hästi kui vähegi saime.

Jätan siis lisamata seikluse kui suvel seda aaret otsimas käisime :P Tookord lahkusime küll mõttega, et :@€&:!£$¢¥%.

Nüüd aga oli otsimine ja leidmine puhas nauding.

Meie tänane!

Lõpu leidmiseks on vägasuurt kõrvalabi vaja. Samas täna hommikul kulgesid värsked jäljed aarde suunas nii, et nutikat ei pidanudki vaatama. Kohe kindlasti oldi otsitud ka õigest kohast aga logiraamatus uut oodatud logi polnud. Kui loete - minge samasse kohta tagasi ja vaadake hoolsamalt.

Tänud.

Oeh siin läks ikka targemate abi ka vaja.Ei läinudki kaua aunult 2 aastat ja murueided leitud.Aitäh!

Kevadet kuulutatakse meil juba päris mitu nädalat järjest. Käisin Murueide tütarde rajad läbi, korjasin kaasa kolm neidu, kes vajasid väheke värskendamist ja viisin nad Iti juurde ilusalongi. Nüüd on kõik oma kohal tagasi. Murueide majakese riputasin samuti konksu otsa, see ei pea mitte maapinnal lebama. Aardekonteinerit võttes palun veenduge esmalt, et teaksite täpselt, kuidas pärast tagasi panna.

Vandjala kandis kaigub vastsaabunud sookurgede hüüd ja roheline loodus ärkab pikkamisi talveunest. Vandjala valssi saab veel mõnda aega siledal tahkel tantsupõrandal keerutada, ilmade soojenedes varsti enam mitte. Sealne murutütar on kõige abivalmim, aitamaks neid, kes aardekirjeldusele lisatud pildi mõistmisega hädas. Kauneim aeg murutütarde külastamiseks peaks saabuma umbes aprilli lõpus, kui värske rohelus juba kõikjal tärkab, kuid kõrgem võsa veel võimust võtnud pole. Kena kevadet meile!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Tundub, et osa vahepunkte vajab värskendamist. Võtsin täna ühe kaasa ja vaatan lähiajal üle ka teised. Kevade alguseks võiks korda saada.

Ei saanud üksinda mõistatusega ühele lainele.Õnneks on nutikamaid kes olid minust tublimad ja kutsusid mind välitöödele kaasa.Paaril õhtul tuuseldasime ringi ning saime vahva aarde logitud.Aitüma peitmast

Täna tulime eitesid taga ajama. Käisime igal pool , isegi seal,kus vaja polnud. Lõpus on väga omapärane mets. Mulle täitsa meeldis selle aarde lahendamine, kui olin aru saanud, mis ja kus..
Tänud

No oli selle mõistatuse lahendamine alles saaga. Ikka ainult vähehaaval edenes. Kui koht tuvastatud, oli logimaskäimine juba lihtne. Kena koht valitud aarde jaoks. Tänud!

Kui aare ilmus, siis ei kahelnud ma hetkekski, et kunagi ma siia tulen. Ikka see aarde küljes olev tunki kvaliteedimärk. See toimib magnetina. Küsimus oli rohkem, et millal. Ja ilmselgelt toredate kaaslastega. Kui kaaslased leitud ning saabus tõehetk, et sobiv aeg aarde vallutuseks peaks olema esimene jaanuar, siis esimese hooga ahmisin õhku. Hullemateski unenägudes polnud ma seda ette näinud. Teede peal ei liikunud hingelistki, kuigi lähenemas oli südapäev. Ja geopeitur juba tormab lahingusse. Aga tagantjärgi tarkusena - muidugi. Murueit on parasjagu talve tulekust segaduses. Parmud ja sääsed pakitud talvekorterisse ning lehedki õue pealt kokku riisutud. Mis aardega tegemist andis aimu juba tulemine. Esimesel suuremal ristmikul viskas navi mulle maantee "telliskivisid" täis. Väitis et Tallinna ringtee pole sõidetav. Ja nii kuni kokkulepitud parklani välja. Üsna huvitav vaatepilt. Pole kunagi varem näinud. Tean küll, puha murueide töö. Tunk ikka oskab. Peen käsitöö, imekaunid tütred. Eks salaja lootsin, et lähenedes viskab Kuldkihar juuksepalmiku aknast välja ja laseb harfi helidel kõlada. Mis maastikku puutub, siis üllatavalt leidsin just Sannikovi maalt nii silmarõõmu kui hingekosutust. Tekkis täiesti pöörane mõte, et seda võiks siia teinekordki nautima tulla. Kulgesime tütrest tütreni. Piknikuhetk andis paraja annuse seda, mida lõpuni minekuks vaja. Lõpp oli huvitav leid. Sobis ilusti loo lõpetuseks. Mul endal küll tekkis selles paigas üks küsimus, aga see on rohkem küsimus minus eneses. Tänud kaaslastele, teiega oli tore! Suur tänu peitjatele!

Nojah, keerukamate aaretega on ju ikka nii, et kus sa siis peitjale rääkima lähed, et loll on loll olla :D, ikka julgem on omadele kituda, esimeses järjekorras. Ja Mari siis saigi selleks inimeseks, kes ühischatis viu ära kuulas ning esmase selgitava vihje andis kauni kaardiga tööle hakkamiseks, edasi pusisime ise. Mari ongi meil selline… No selline, kelle indiaaninimi võiks vabalt olla RasketeMõistatusteLahtihammustamiseEnigma :D, ma päriselt ka salaja kahtlustan, et alati kui mõni järjekordne übermõistatus kaardile maandub, hõõrub Mari rahuolevalt käsi, naksutab sõrmed tagurpidiväändega soojaks ja istub oma arvuti taha, milles juba ootab perenaiselt ahnelt numbrite sisselöömist viimase versiooni Exel ning kastile on järgi ühendatud linna kiireim internetiühendus mille iganes abistava võrgust väljaotsimiseks ja allalaadimiseks :D. Ehk et kui olete ka mõne mõistatusega hädas, soovitan nt sündmustel Mari läheduses püsida, umbes nii nagu need Korea kindralid ümber oma Kimi alati seisavad ja märkmeplokk samamoodi valmis hoida :D. Sest päris kindlasti sealt midagi asjalik-kasulikku õhtu jooksul tuleb... :D.

No ühesõnaga siis jah, Mari andis meile õnge, et õue endile mingid kontrollimisväärsed numbrid saaksime korraldada ning edasistele välitöödele saatis meid ennast ise aitama väites, et tal alles põõnab siis, kui me juba stardime. Meie muidugi startisime vara kah, võis ju aimata, et aega siin läheb ja ega me selles osas mööda ei pannud ka :D. Kohtusime oma teekonnal esimesena selle kaunitariga, kes vees laulis, seejärel blondi seisjaga, seejärel roheluses kaugusesse vaatajaga ning siis veel sellega, kes vihtles. Lisaks astusime tolle juurest läbi, kes Vandjalas tantsis ja ilmselt oleks läinud ka Saarepiiga juurde, kui kaasas olevad abikad oleks sobilikumad olnud :D. Viimast ajurünnakut läksime pikniku kõrvale tegema jälle laulja juurde… Ja ehkki see läksime ja läksime võib täna siin kõlada nagu pisut pikem jalutuskäik pargis, siis seda too retk meile kindlasti ei olnud – saime ühes kohas veetakistuse ületamiseks koguni purde ehitada (Indy küll üritas meie tööd täisraha eest torpedeerida teistpidi jälle kõike seda minema vedades ja/või lühemaks hekseldades, mis me just maha olime asetanud :D) ja teises arvestatava kraadi all ees seisvat libedat mäge võtta, lisaks oli kogu ülejäänud teekonna maastik ka täpselt selline, nagu peitja kirjelduses ja siltidel lubab… Õnneks, kuskile tuleb ju neid pidustuste käigus selga söödud kaloreid jälle maha ka pudistada :D Viimase astumise tegime endile ka taaskord mitu korda raskemaks kui vaja aga no kes seda siis teadis. Ja peidukale panime pilgu peale mitmekesi eemalt ühel ajal ning Salme õnnelik käsi korraldas viimaks siis meile võimaluse ka Murueide enda audientsile pääseda…

Mis ma oskan rohkem… On peitjaid, kelle aarete otsimisse on positiivne emotsioon ja suur rahulolu leiuga õnnestumisest juba ette garanteeritud. Tunk on üks nendest, Murueided on järjekordne suurepärane kombo kaunist kunstnikutööst, huvitavalt kokku pandud mõistatusest ja võimalusest natuke koormavamat astumist endale korraldada. Itile aitäh kunstiosa eest, mulle meeldis väga kogu komplekt ja kõik, mida nägime, sai ka erinevate nurkade alt endale üles pildistatud :). Ja muide, Tuule Luule märki on hetkel terve Eesti täis Maanteeameti reklaamplakatitel, olete märganud? ;). Samuti oleks see suur saadud rahulolu üksi olles vaid ühe inimese rõõm, täna koos Marise, Helge, Heleni ja Salmega siin seigeldes tuli sellest rõõmust vähemalt topeltduubel ning ma kordaks kõike sama seltskonnaga kasvõi homme ja kinnisilmi. Marile ütlen ka meie poolt aitäh ja loodan et Murueit teda nüüd meie liikumamüksamise eest pimedaks ei tõmba :D. Ja kõigile teistele, kes Murueide kauniste tütardega veel tutvust pole sobitama jõudnud, soovitan asja ette võtta; kahetsema ei pea, minu poolt igatahes tulevad ka juba antutele lisaks väärilised kuldse kolmiku sildid :).

Kui see aare avaldus, siis sai korraks pilk peale visatud, kuid nii luuleline kirjeldus kui maaliline kaart tekitasid kohe tunde, et see asi on suhteliselt lahendamatu ja nii ta kõrvale jäetud saigi. Mingit ärevust ei tekitanud isegi aeg-ajalt tekkivad leiuteated. Ja nii see aare oligi meie pildilt täiesti väljas kuniks paar päeva tagasi tuli info, et 1. jaanuaril on plaanis üks ühine jalutus murueide tütarde juurde.
Tuli meilgi siis selle müstilise kaardiga tegelema hakata. Saime natuke suunavaid juhiseid ja peale ühte õhtut oli pilt selge, kuskandis need murueide tütred ennast peidavad.

Täna hommikul kell 10 olime kokkulepitud parklas, pidasime maha väikese strateegiakoosoleku ja asusime teele. Saime tunda kõikvõimalikke takistusi: eramaa silte, võsa, kraave, porimülkaid, mahamurdunud puid, mägesid, jäiseid teid, kivimüüre, nahavahele pugevat külma jne. Õnneks oli seltskond imeline ja koos kõiki neid raskusi alistades ei lastud motivatsioonil langeda ja hetkekski ei tulnud pähe mõte, et täna me aardeni ei jõua.

Kui kõigi tütrekestega oli kohtutud ja väga erinevat infot kogutud, siis proovisime teha koos lõunapausiga väikese ajurünnaku. Mõtted olid meil päris head ja peale väikest müksu saime kohe aru, mis asjaolu meil märkamata oli jäänud.

Nüüd jäi vaid viimane ponnistus ja see varandus üles otsida. Ega me selgi teekonnal enda elu liiga lihtsaks ei teinud. Kui lõpuks aare leitud sai, siis oli ikka suurepärane tunne küll.

Ei teagi, kas selle tänase otsingupäeva põhjal saab teha ennustuse terveks geoaastaks? Et kui aasta esimese leiu peale kulutada 4,5 tundi välitöid, kas terve aasta tuleb selline?

Suur-suur tänu tänasele vahvale seltskonnale, kellega koos võib tulevikuski muretult selliseid väljakutseid vastu võtta. Teiega koos on suurim rõõm raskeid maastike alistada ja ajusid ragistada.

Aitäh peitjale, kes kogu selle geniaalse aarde on välja mõelnud ja teostanud. Aasta 2021 sai selle aardega igati vääriliselt sisse juhatatud.

Kui aare avaldati, vaatasin minagi seda ilusat pilti ja lugesin seda kirjeldust. Loomulikult tundus ulme, aga kuna ka raskusaste ju 5.0, siis ennast ka liiga kehvasti ei tundnud.

Ja siis hakkas ikka üsna ruttu logisid tulema, üks ja teine ja kolmas kõik kenasti asjast aru saanud ja leidnud ka veel ja esimene mõte oli küll, et mis siis nüüd minul seal peas puudu on, mis teistel on olemas :)

Noh, vaatasin siis ka natuke põhjalikumalt uuesti. Ideid isegi oli, aga kuna nendega midagi teha ei osanud, siis sinnapaika see siiski jäigi. Etteruttavalt võib öelda, et ideed olid ka täitsa valed.

Kuniks siis mingi hetk hakkas pisikesi vihjekesi pudenema, et kuidas üldse asjale läheneda. No jällegi - mida te sööte, et selliste asjade peale tulete? :)

Aga hakkas siiski vaikselt sealt asi hargnema ja hargnes siin koos lahendades päris kenasti ning saidki täitsa usutavad tütrekeste külastuspunktid kaardile.
Külastamine ise sai juba mõnda aega tagasi just esimesele jaanuarile paika pandud. Seltskond sai vahepeal täiendustki ning nii me viis vaprat siis 01.01 kell 10.00 hommikul parklas kokku saimegi ja seiklus saigi alata.

Kuigi lähenemisteede osas olime enamasti klassikalised geopeiturid (noh, ikka otse, eks), siis juba kohal olles olid kallid suguõed meiega vägagi lahked. Ainult ühte pidi seal pikemalt meelitama.

Kui külastused läbi, siis hakkasime erinevaid teooriaid aretama, et kus siis see viimane õnnis punktike olla võiks. Peab ütlema, et idee oli algusest peale õige, aga ühe pisikese, kuid olulise, detailiga panime mööda. Noh, mis siis ikka, väike piknik ja soe jook ja hakkas jälle sujuma :)
Lõpus tegime ka maastikku enda jaoks keerulisemaks kui vaja, aga no vähemalt on see 5.0/3.5 auga välja teenitud :)
Aitäh superluks aarde eest, sellise rosina peale see kulutatud aeg (välitöödel ca 4,5 tundi) oli puhas rõõm :)

Samm-sammult puresime mõistatust ja käisime välitöödel. Kogusime erinevat infot ja paigutasime infokillud oma kohale. Lõpuks oli aeg minna ka leidu vormistama. Istus see murueit veidi nukralt oma pesas, tütred kõik laias ilmas omaette toimetamas.

Kogu mõistatuse ülesehitus vajab mõningasi Sherlock Holmes'i võimeid, et maha murda murueide tütarde loitse. Tunkiga on nad igatahes päris hästi läbi saanud ja üksteise salajased asukohad talle kõik välja lobisenud. Meie murumängud lõppesid korduvalt vesistes võpsikutes otsides õigeid jälgi. Kuna nad avaldavad ennast vist eelkõige täiskuu valguses ja üksikutele noormeestele, siis eelistasid nad meiega ka veidi vingerdada ja peitu pugeda meie saabumise ajaks. Kuid murueide tütred jätsid endast maha siiski juhtnööre ja seega viis edukas jälitustegevus meid muruemani välja. Oli teine veidi nukker, et kõik ta tütred laia ilma peale läinud. Ennem kui ta meid enda vangistusse nõiduda jõudis, panime nimed kirja ja põgenesime.

Aitäh Eesti mütoloogia taaselustamise eest kunstilise aarde kujul!

Keeruline. Lõpp oli suht toreda koha peal. Tänan

Päris keeruline, leitud

Istusin õndsal pühapäeval arvuti ees ja uurisin kaarti, kuhu poole siis täna suund võtta? Kui äkki kuulsin kuklas õrna sosinat: „ Tule meie juurde, me ootame sind juba ammu!“ Ahjaa, Murueide tütred juba ammu sosistasid mulle, kus kandis neid kohata võib ja miks mitte, siis lõpuks oma lubadust, neid külastada, teoks teha. Niisiis teele asusingi, kodus oli tütrekesed kenasti ritta pandud, keda kõigepealt külastada ja kelle juurde jõuan vähe hiljem.

Ohsaa püha Maaema, kus on ikka krutskeid täis tütrekesed, andis neid mööda soid ja padrikuid taga ajada. Ise nad ainult itsitasid ja narritasid mind põõsa varjust, aga kui seelikusabast kinni sain, siis muutusid päris jutukaks. Igaüks andis mingeid väikseid vihjeid ümber nurga ja ajasid muidu mõistujuttu. Jutule sain kahe blondiga ja kahe brünetiga, imeilusad noored neiud. Igatahes kui nad kõik külastatud said, siis olin surmväsinud, ning pea oli tütrekeste jutuvadast nii sassis, et ei suutnud kuidagi kohe nende vihjeid ära kaardistada. Otsustasin, et lähen koju ja seedin seda asja. Kodus kuulsin jälle sosinat kuklas: „ Tuleta meelde, mis ma sulle rääkisin!“ ütles esimene tütrekene. Ja teine lisas: „ Tuleta meelde tuuleluulet!“ No ja siis hakkaski peas pilt kokku klappima ja täpp sai kaardile pandud.

Täna ei mallanud enam oodata ja asusin Murueide poole teele. Eit oli täitsa kodus ja võttis lahkesti külalise vastu. Suur tänu ägeda seikluse eest Murueidele ja tema vallatutele tütardele!

Selle aarde leidmise puhul ma ei saa väga palju oma panusele rõhku panna. Inge tegi pea üksinda keerulisema rehkendamise ära, mina sain vaid välitöödel natukene ilusat nägu teha. Olgu, lõpus tõmbasin ise aare välja, aga selleks oli ka vaja ikka tükk aega ringi tiirutada. Kokkuvõttes on ikkagi väga tore asi valmis meisterdatud, aitäh! Minu esimene MMM.

Need piigad suutsid ikka kenasti ja pikalt enda seltsi aega veetma meelitada. Minu jaoks kõige kutsuvam ja omam oli muidugi saarepiiga. Ühel sumeda päikesega päeval see külaskäik saigi ette võetud. Saarepiiga hõikas juba eemalt ja tutvustas lahkesti oma lemmik paika ning jutustas pikalt ja laialt oma teistest õdedest ja kodupaigast.. Tegelikult olin ma selleks ajaks juba päevi varem juhtunud kogemata õigel ajal teiste tütarde tantsu nägema, kes mind märgates nelja tuule poole jooksu panid.. nii et saarepiiga jutustamine kõlas siis juba nii tuttavalt ja rõõmustavalt.

Ühel teisel päeval ei suutnud ma jälle kuidagi kodus püsida ja läksin käisin veel kahte tütart külastamas. Nendega jutule saamine sujus nüüd palju kenamini.. küllap nad ükshaaval külastades ongi pisut jutukamad, kui koos tantsu lüües..

Täna oli kindel plaan veel kahte tütart külastada, kuid juhtumisi oli neljas kohatud tütar nii abivalmis ja jutukas, et tema õe asemel viis teekond meid hoopis murueide enda juurde. Peale edukat nimede raamatusse lisamist tunnen nüüd logi kirjutades endiselt veel kahe piiga kutsuvat hüüdu kõrvus.. eks jõuan peagi nendenegi.

Suurepärane ja kaunis aare. Tänan peitmast.

Meie esimene välitöö Murueide tütardega. Kuidas seda nüüd siis öeldigi? 9 korda mõõda, 1 kord lõika ja tark ei torma. Kaardile oli märgitud terve posu võimalikke asukohti kust võiks mõnda tütart kohata. Alustamiseks valisime Vandjala valsiplatsi ümbruse. Kuidas küll siin seda valssi nüüd tantsitakse? Üks, kaks, kolm, kaks, kaks, kolm või hoopis neli, kaks, viis, üksteist, null, kuus. Meie esimene katse viis meid koheselt vastakuti kuuvalgel vihtleva tütrega. Ajas meile natukene mõistujuttu. Võibolla hoopis pani needust meile peale. Kui mina hüppasin üle kraavide, siis Maire kasutas purdeid. Ennem tütre kohtamist ei olnud purre nii libe, et sealt pealt jalg vette libiseks aga pärast jutuajamist juba oli. Väga veider. Ajasime veel teisigi näkke taga. Järgmises kohas mängis tütreke meiega peitust või oli hoopis külapeale läinud. Üks hetk jõudis kätte aga hetk, et kui me kohe koju ei lähe, siis jääme pulma hiljaks. Ega ühte head aaret võibki mitu korda külastada. Saime looduses jalutada, nägime toredaid kohti ja hingasime sisse palju värsket õhku. Natukene saab nüüd veel kodutööd teha ja siis jälle Murueide tütarde jahile.

Tänan! :)

Rahvapärimus teab jutustada, et murueit paneb lihtsurelikud poole hommikuni igasugustes mülgastes ja võpsikutes endale järgnema. Ja alati, kui tundub, et kohe-kohe on eit käes, pöörab ta ümber, naeratab kurikavalalt näkku ja on jälle kadunud. Kuni järgmise täiskuuööni, mil nelja tee ristis on omajagu isaseid kitsi ohverdatud ja seente söömisest on mõistus nõder ning jälle igasugused eided end ilmutama hakkavad.

Sellest aardest sai vist täitsa maksimum võetud. 1.5kuud pidevalt mõtlemist, uurimist/urisemist, kuni lõpuks mingid märgid muus kontekstis kibedalt ohkama panid. Ei mäletagi, et mingi eit oleks varem nii palju kottinud ja nagu mürkmadu ümber kaela keerelnud.

Need kuus tütrehakatist, keda õnnestus kohata, on küll ilusad, kuid sama palju jonnakad, nii et kui järjekordsel natist kinni sai võetud, siis enam ei teadnudki, kas rõõmustada või mitte. Mida aeg edasi, seda vähem rõõmu oli, kuni lõpuks lajatasin oma piinad Kaupole letti, kes vaatas peale ja mõistis kohe eide hingekeeli.

,,Siis kõlas kaunilt lauluviis
ja pärjad pandi pähe,
ja murueide tütreid siis
sai eesti rahvas näha."

Aitäh, Tunk, see on üks kõige kõige paremaid aardeid, mida ma olen üritanud kätte saada. Nii läbimõeldud, elegantne ja sellise võlujõuga, tänu millele uskumatud asjad muutusid reaalseks.

3 silti lisatud juba enne aarde leidmist.

Respekt.

Liisi ja Miki käisid palju kordi öösiti naistes. Kuna see toimus tööpäeva õhtul ja lõppes varahommikul, siis ei saanud ma operatsioonist osa võtta ning enamasti magasin, kui Liisi koju jõudis. Oli selleks siis 2 või 4 hommikul, ikka sai kuuldud, et tütred ei anna üldse kätte. Olin küll igasugu (info)kilde kuulnud, kuid täpselt polnud nende ekspeditsiooni avastustega kursis. Küll aga hakkas ennastki häirima, et varsti nad selle eidekese pihtide vahele võtavad ning siis tekib ahvatlus mul kohe lõppu minna, sest kõike üksinda läbi teha pidi olevat ilge nöök. Sellise aarde puhul oleks see liiga imal, mis tõttu palusin Liisil kuuldud naisteklatši ette pajatada täna tööpäeva lõpus, et saaks panustada kahtlase isiku tabamise operatsiooni. Kogu selle pläkutamise, kellel blondimad juuksed, kellel Guccim käekott või kes rohkem võsasemas kohas asub, andis leida õiget infot. Saadud murueide asupaik tundus lubav, aga samas vettpidavaid asitõendeid ei olnud. Arvatavasti oleksid Liisi ja Miki ka samale järeldusele tulnud, kui tuululuulud neil mõttelõngu sassi poleks ajanud ning neist kampsunit kuduma hakanud. Otsustasime pärast ronimisi tulla siia pimedas, kuukiirte valguses. Navigeerimine polnud kõige sirgjoonelisem, tütred tahtsid gpsi suunanoolt ära varastada. Õnnestus seda pöidlaga kinni hoida ning jõudsime oma seatud sihtpunkti kohale. Koht oli küll lubav, kuid otseselt salalaegast silma ei hakanud. Tiirutasime seal jupimat aega kuni Miki leidis tee Murueide salakambrisse. No oli see alles hästi peitu pandud seitsme maa ja mere taha. Seal olled keerasid tuuleluulud ka mul mõistuse segi ning arvasin teadvat, kust poolt tulime, aga eksisin 180 kraadi. Mikil oli meel selgem ja nii sealt minema pääsesime. Oma võitu tähistasime Staabis.