Vandjala saar

Jää oli päris mõnusalt veekihiga kaetud, aga õigete jalanõudega polnud probleemi siit üle liuelda. Aitäh peitjale!

Veel saab üle, kuigi märja jalaga :D

Praegu nii mõnelgi aardel on maastiku raskusaste muutunud lihtsamaks, nii ka siin. Tulime suuski proovima ja ilma nautima, aare oli boonuseks. Aitäh!

Otsustasime aastaaja eeliseid ära kasutada. Kõik GPSi soovitatud teed olid kurje märke täis topitud. Jätsime siis auto viisalakt ühe sellise juurde ja tegime jalutuskäigu ilusa talveilmaga. Aitäh peitjale.

Püüdsime läheneda siitpoolt ja sealtpoolt, aga kõikjalt vaatasid vastu karmid keelumärgid. Jätsime siis auto ühe neist lähistele ning käisime jalgsi ära. Jaanuar on olnud erakordselt külm ja sillutas meile kuningliku tee aardeni. Pisike matk ja mäkketõus oli vaid boonuseks ning andsid imelised vaated päiksega särale löönud maastikule. Aitäh peitjale kohta näitamast!

Tänud aarde eest!

See aare on minulgi pikalt mõttes olnud, aegajalt olen teistele ka vihjeid teinud, et tuleks minna. Tänasel pidupäeval võtsimegi lõpuks tee ette. Meil oli sõiduvahendiks kummipaat. Paadi panime vette maantee poolses otsas ja kulgesime mööda vett aardeni. Palju oli kalastajaid ja iga natukese aja tagant pistis mõni snorgeldaja pea vee seest välja. Aarde juures läks kõik hästi ja logi sai kirja. Tänud peitjale!

Kokkuvõttes oli täitsa huvitav aardeleid. Logisi vaadates tundub, et kuulun sinna väiksemasse gruppi, kes SUP-lauaga Vandjala saart vallutamas käib. Siin sai kõike tehtud: võsas rassitud, SUP-laua kotiga endale teed rajatud, mäest ülesse ronitud, supitatud ning lõpuks ka aare leitud.
Ilmateatega panin küll natuke pange - hull vastu tuul tundus olema kui kaldal SUP-i täis pumpasin. Õnneks kui vee peale sain, siis ei pannud seda tuult tähelegi. Tänan aarde eest!

4055

Sannikovi maa vallutatud oli vaja ju ka see aare üle vaadata. Kaugelt paistis küll see saareke natuke nagu kurjakuulutav, aga ega muidu ju õieti aru ei saa, kui päris kohale ei lähe. Järvel paarutas kaks autot, täitsa vingelt panid, jupi aega vaatasin nende lustimist. Alles seejärel tuli mulle meelde, et hmm, kuidas nemad küll siia said. Aga said. Saart vallutades lähenes veel ka häältekõmin ja asja uurides selgus, et kaks uisutajat olid samuti jäiseid olusid nautimas. Mina neid eriti nautida ei saanud, sain hoopistükkis siit oma esimese geotrauma. Jää oli nii paganama libe, et vaatamata mul saabaste all olevatele naeltele, lendasin mingi hetk täies ulatuses selili. Selja põrutasin ikka niimoodi ära, et hiljem kodu poole sõites sain aru, kui auklikud meil need Tallinna tänavad ikkagi on. Täielik piin. Ja nüüd logi kirjutades mõistsin, et aevastada ei tohi, saatanlikult valus on. Seda viimast ponnistus seal saarel tehes olin sunnitud ka tõdema, et randme põrutasin kah selle laksuga ära, nii et sant mis sant. Aga oligi plaanis paari päeva pärast puhkama lennata, õigustatud aeg puhkuseks ja traumade väljaravimiseks. Aga tegelikult vaatamata kõigele enda üle uhke olla ja peitjale kah tänud teele, koht ikka väga vahva ja ilus.

Soodsaid jääolusid tuleb võimalusel ikka kasutada. Auto jäi kuhugi külavahele, siis veidi mägironimist, veetõkke ületamine ja logimine. Kokkuvõttes ehk maastik 2. Tänud!

Oi küll ma noolisin selle aarde leidmist. Iga aasta kui vesi tahenes, hakkasin plaane tegema. Nüüd siis mitu head aastat edasi olen lõpuks siin. Arvan et lähemale ja paremat teed autost aardeni ei ole enam võimalik leida. Kõigepealt üks nõlv, siis veidi jääd ja lõpuks viimane tõus. Ja olingi kohal, kaua planeeritud punktis. Aga mis nüüd? Tuleb uus aare vist välja vaadata, mille järgi õhata. Tänud peitjale aarde eest.

Leidsime. Tänud peitjale

Aitäh peitjale!

Minu geopeituse algusaegadel jäi see koht silma ja sellest hetkest olen kibelenud siia saarele. Täna oli see tegevus ka mõnusalt lihtne.

Kui päevavalguses on siin vaated ilusad, siis hämaruses hakkab fantaasia tööle ja tekib tunne nagu ei olegi Tallinna lähedal, vaid kuskil Kuu kraatris.

Leitud

Elu esimene aardeleid suusatades. Polnud vist paarkümmend aastat suusatanud aga Maive utsitas takka ja lenas suuski. Paaril päeval sai kodu juures harjutada ja täna tulime pikemale hulkumisele. Alustasime küla viimase maja juurest. Kunagist redelit küll näha ei olnud aga kuidagi me valli otsa ikka ukerdasime. Jää peal oli tore suusatada ja tegime ringi ka driftijate juurest läbi. Tänud eelmistele otsijatele ilusa lille ja lumeinglite eest. Künka otsa oli suht keeruline küll ronida aga vaade oli kaunis ja alla sai lausa tagumiku peal lasta. Aitäh peitmast ja kutsumast. Elagu talv!

Leppisime eile Ingaga kokku, et lähme täna Vandjala saare aaret logima ning ma tegin veits eeltööd ja vaatasin kodus kaardilt kolm võimalikku lähenemisteed välja. Esimest teed mööda küll nii kaugele ei saanud kui kaardilt paistis aga kuna kõik olid nõus natuke kõndima siis jätsime auto keelumärgi juurde ning tegime edasi-tagasi peaaegu 4km jalutuskäigu (sisaldas veiderdamist jääl ning kõrvalepõiget torni juurde). Alguses tundus väljas nii külm, et nägu tahtis ära jäätuda aga liigutades sai sooja ja lõbus oli ka. Jää on piisavalt tugev, et põhja pool käis kõva driftimine terve see aeg mis me seal olime.

Jääle mineku koha lähedal oli kange deja vu tunne, et ma olen siin olnud ja nüüd vaatan, et tõesti-tõesti, 2009. aasta veebruaris sai siin üks teine aare leitud :) Tänud jälle siia kutsumast, oli lõbus.

Eks ta ole nii, et igal aardel on oma aeg. Nüüd oli vesi kõva ja nii sai sannikovi meenutada ning julgel sammul saarele astuda. Tänud aarde eest!

Endurorajalt sain kinnitust et jääolud on piisavalt tugevad. Ja nüüd oli plaan ka siia tulla. Üritasin alguses ise lähenemisteed leida ja sain isegi ca 600m kaugusele. Aga igal pool olid hoovid ja talvised teed nii kitsad, et polnud kuhugi autot jätta. Küsisingi siis peitjalt Lähenemisalternatiivide kohta. Sander pakkus oma lahendi välja. Olin ise alguses väga pessimistlik et praeguste lumeoludega vaevalt sealt kaudu kuhugi pääseb, Aga iseeneselegi yllatusena kulges sealt täitsa läbitav tee. Yhe koha pealt tundus aga see tee mulle pisut liiga kahtlane. Olin ju täna juba kaks korda pidanud autot välja kaevama ja ei olnud erilist isu ennast kolmandat korda ka kuhugi kinni ajada. Nii et viimased sajad meetrid kulgesin hoopis jala ja otse yle jää. Jää peale oli lausa jäärada sisse lykatud. Aga arvestades et olin täna juba korra läbi jää kukkunud siis loomulikult ei hakanud autoga jääraja tugevust testima. Aga kui ta nädalakese veel sellist kylma paugutab, siis saab s6na otseses m6ttes draivinnida aarde juurde :D Järve peal polnud vaja lampi põlema pannagi kuna linna kuma valgustas päris korralikult. Alles viimase tipuvallutamisega lykkasin kykloobi sisse. Aardega k6ik hästi. Kuiv ja logiraamatus ruumi kyllaga. Aitähhid peitjale

Põnev koht. Aitäh.

Tänast geopäeva alustasime saare vallutamisega.Aitäh!

Tegime õhtuse (öise) kajaki- ja SUPiretke ning külastasime möödaminnes ka aaret. Osad kohad on lihtsalt sellised, mis tõmbavad tagasi..

Lumekõrbes sumbatud, jäämägedel ronimas käidud - mida veel ühelt ilusalt päevalt tahta!
Aitäh!

Niisama sinna tippu ei roniks. Aarde nimel iga kell. Oli põnev. 1014. Aitäh!

Mõistlik jääga ära käia aga pimedas mitte kõige mõistlikum.

Igati mõistlik jääga ära käia. Üksik kalamees istus augu ääres ja ATV lustis jääl. Aitäh saart näitamast!

See aare näris mu vasaku jala väikesest varbast juba vähemalt viimased kuu aega. Mitte ei andnud rahu ega asu. Kuniks õnnestus peitja nõusse saada, kes minuga koos kõik toredad tõusud ja laskumised kohapeal kaasa tegi. Või õigemini peaaegu. Viimane ponnistus tuli üksi ette võtta aga kokkuvõtvalt oli tegelikult ikka väga lahe. Kogu see käik siia sillerdava päikese all oli vaid lust. Polnudki siin jupp aega käinud. Naaberaaret käisin otsimas 4teist aastat tagasi. Kniks.

Leitud! Tänud peitjale!

Parkimiskoht oli varasemast tuttav. Sein, millest üles pidime ronima, oli oluliselt järsem kui ma mäletasin, aga täiesti tehtav ka kaheaastast süles hoides. Edasi oli juba lihtne jalutamine. Aardeni ronimine ja logimine jäi mulle ning saimegi tagasiteele asuda. Mäest alla lasime Kaspariga liugu. Carolys tuli vähe rahulikumalt. Aitäh!

Selle leiu eest pean tänama Annit, kes mõtles välja, et siia võiks tulla, teadis head lähenemisteed, võttis mu auto peale ja viis kohale ning julgustas mägironimisega tegelema. Veetakitsus hetkel probleemi ei valmistanud ning minu skeptilist olekut leevendasid jääl olevad kalamehed. Jäime Kaspariga vaatama kuidas emme tipu vallutatud saab ning asusime päikeselisele tagasiteele. (1055) Aitäh!

Tänud aarde eest!