Paadimeistri

Edasi tõi rännutee meid Aksi saart vallutama. Tutvusime kuulsate paadimeistritega ja möödaminnes panime nimed kirja. Aitäh!

Selle nurga alt tundus see saar isegi natuke huvitav.

Rammult võtsime suuna siia ja randusime otse aarde lähistel. Murul vedelevate ekskrementide järgi tuvastasime, et vähemalt lambad elavad siin, võimalik, et veel muid loomi. Hooned tõesti juba väga ammu lagunenud, aardega aga kõik hästi! Aitäh.

Sadamas toimus väike seltskonna vahetus ja Maire jäi nüüd paadi juurde ja Klaara ning Karl tulid kaasa jalutama. Saarel elus lambaid me ei näinud. Oli küll selliseid kes olid põõsaste vahele oma elu jätnud. Lisaks hunnik villa laudas. Junnide järgi võiks oletada, et nad kusagil ikka olid ka. Aardega läks seekord kiirelt, kuna must prügikott lehvis kivide vahelt välja. Nimed kirja ja edasi. Tänud!

Maad ei kaevanud. Peale aardeleidu premeerisime end hilise lõunapausiga ja siit edasi ootas meid Malusi. Aitäh!

Kuked,kanad, veised, lambad. ja meie.
Tänud aarde eest

Leitud, logitud, tänan!

Valisime ilusa sooja, päikeselise päeva ja läksime tegema saarte trippi - alustasime kell 10.50 Naissaarelt , siis edasi Kumbli, Aksi, Rammu, Pedassaar, Malusi, Keri ja lõpetasime kell 22.40 Naissaarel.

Aksi oli siis teine. Paadi jätsime saare idaküljel oleva paadisilla äärde ja võtsime ette jalutuskäigu. Varemete lähistel grilliti aga meie ei läinud neid segama ega nemad ei seganud meid. Teretasime viisakalt, panime nimed kirja ja läksime oma teed. Tänud aarde eest!

Mõnusa saarteretke käigus leitud. Aitäh!

Aardekirjeldus märgib kuulsaid ja hinnatud paate, niisiis läksin guuglisse otsima, kas leian nendest ka mõne foto. Leidsin ja koperdasin lisaks ühe Viimsi Teataja In memoriam artikli otsa (aastast 2020), kus vaadati tagasi viimase Aksi paadimeistri elule. Ja ma juba Rammu aardeid logides sattusin lugema, et Rammult pärit pered asustasid ka naabersaari ning sellest artiklist tuli samuti välja, et mehe vanavanemad elasid Rammul - saarel kus me just täna esimese peatuse tegime :). Igasugust põnevat infot leidsin veel, näiteks selle, et enda lõbuks ehitasid mehed siin jääl liikumiseks isegi rattaveo- ja õhupropelleriga sõidukeid või et meil on terve raamat poodides saadaval Aksi elu kohta (“Aksi - mereriik Tallinna külje all”) ning et see uhke hoone, mille kõrval Mart meid otsimise ajal puhates ootas, oligi just Aksbergide paadiehituskuur…

Väga äge mu meelest, kuidas väljaotsitav ajalugu kohad, mille juurde aarded meid toovad, hoopis teistmoodi elama paneb. Olen nii leidnud seoseid ka teiste aarete juures (nt NKT 377 või Q9) ning meeldis väga, et üks Aksi aaretest samuti nende hulka nüüd lisandus, aitäh :).

Nagu esimese aardega, tuli ka siin leid üllatavalt kiiresti. Tõdedes, et aaretega on kõik korras, võtsime suuna järgmise saare poole.

Peale saare põhjaosal oleval kiviklibul jalutamist liikusime algul tagasi ja siis edasi Paadimeistri poole. Sellegi aardega sarnane lugu nagu naabriga. Viimane leid ammusest ajast ja värske mitteleid GC-s. Tagala kindlustamiseks olime siingi peitjaga kontakti loonud ja võimaliku kõige hullema olukorra (aarde kadumise puhul) lahendamiseks saanud taastamise nõusoleku. Polnud siingi tegelikult aardel midagi häda. Sisuliselt esimesena märgatud kohast tuli välja korralikku kilekotti mähitud konteiner ideaalselt korras sisu ja väga rohke nännihunnikuga. Tõdesime, et Aksi aaretega on kõik parimas korras ja nii kiire leiu puhul tegime väikese istumispeatuse ka aarde lähistel. Aitäh Aksile kutsumast!

Leitud, aitäh!

Ilus rahulik koht, ka paadiga oli kõikidest teistest saartest siia kõige parem randuda. 10m kaldast oli pea sama palju ka sügavust, tänud :)

Indiaanlase aarde juurest sõitsime paadiga veidi edasi. Tutvusime vanade ja uuemate ehitistega ja otsisime üles ka aardekarbi. Edasi lahkusime Rammu saare poole.

Aksi teise aarde juurde jalutades nautisime loodust ja vaatasime natuke tõtt veistega ja jooksu nad panidki.Aitäh!

Teine Aksi aare, hoopis teised vaated. Palju rohelust, lillad õied, karvased saareelanikud. Nautisime täie raha eest. Leid tuli siin aga kiiremini. Edasi teist saare otsa avastama ei suundunud, vaid tagasi sadamasse, sest ees ootas veel ju Keri. Aksile mahub ju aardeid juurde, küll siis tagasi saab tulla. Aitäh!

Väikese indiaanlase juurest jalutasime saare teise otsa poole. Möödusime lompidest ja end maadligi suruvatest kadakatest, keldritest ja kiviaedadest. Tore saar, imeline loodus. Tänud!

Oli teisipäev, kellaaega ei ole enam meeles, kuid see et kusagil Toila pargis jalutasin, seda tean kindlalt. Telefon helises mingi hetk ja Hannes kutsus Keri saarele ja minek täna kell viis. Veidi mõtlemist ja olin nõus. Kui Te vaid teaksite, kui mitu korda sai selles otsuses kahelda ja kiruda ennast, kas oli nüüd seda vaja. Kõige hullem hetk oli siis, kui teel sadamasse ämbriga vett alla kallati, sai veel ka Piretilt küsida,kas ikka lähme. Vastus oli jaatav. Teine kahtluse hetk oli siis kui Mart ja Piret minust mööda põrutasid ja ma seda vee peal liikurit nägin. Kolmas ja viimane kahtluseuss puges sisse sadamas, kui nägin paadikest juba vee peal. Lõpuks ma ikkagi sinna peale ronisin ja seni kui Merlet oodata sai ,kes väikese logistilise vea tõttu hoopis vales sadamas ootas jäi lõpuks ka vihm järgi. Aga ei, kokkuvõttes tore oli see reis kahele saarele. Kusjuures tagasitulek oli vägagi sile. Tänud kõigile kaaslastele ja peitjale.

Esmaspäeva varahommik. Telefon heliseb. Pilk ekraanile ja suu vajub lahti - Palang. No tema vaevalt, et aardeleiuks abi vajab. Minult.

Mina kõhklevalt: Halloo?

Palang: No hommik. Et kohe nii ettevaatlikult? :P Aga üldiselt - Kerile tuled?

Mina: Mh? Millal? Kust? Millega?

Palang: Homme õhtul kell 5 Kaberneemest paadiga.

Mina, kiirelt otsustades: Okei, aga tormiga ei tule ma kuhugi.

Esmaspäeva päev. Olen vahepeal kindlaks teinud, et Keri ei asu üldse nii lähedal, kui ma arvasin. Misasja, see on ju lausa poolel teel Soome. 20km?!? Kiire pilk ilmateenistusse, siis yr.no, siis telefoni ilmateadetele. No enam-vähem kella 5ks lubab normaalset ilma ja minimaalselt tuult. Aga millise paadiga? Uurin murelikult Palangult, kes ka täpselt midagi öelda ei oska. No on sihuke...

Esmaspäeva öö vastu teisipäeva. Öö läbi olen näinud unes, kuidas ma merehätta jään. Seda enam, et poole öö ajal äratas mind äike ja rajuhood akna taga. No pidin ma sinna galeerile ronima...

Teisipäev möödub iga 10 minuti tagant ilmateadet uurides. 4st panen tööl selle kõige tugevama paduvihma ajal oma asjad kokku ja astun autosse. Aigar irvitab messengeris: lõbutse siis hästi. Teed on vaevu näha ning mina suundun lõbusõidule Keri saarele.

No keegi peab ju loo ausalt ka kirja panema. Pealegi on mu käes nii palju kompromiteerivat pildimaterjali, et seda ei saa ju mitte lisamata jätta. Ja need viimased logid võivad lõpetada küll mu kirjanikutöö siinsel lehel.

Olin 10 minutit enne kl 5 sadamas ja leidsin Pireti ja Mardi suurema vaevata üles. No kes see veel pisikest kummipaati vette lükkab, kui mitte nemad. Teatava hingevärinaga istusin sadamasillal ja asusin ootama. Ilmub Märt, kelle suu vajub paati nähes lahti ja samm jääb kohe lühemaks. "Kas me lähme SELLEGA?" Ülejäänud 20 minutit üritati meile kahele selgeks teha, et paat on tegelt vastupidav ja kannatab isegi 15-liikmelist seltskonda. Seejärel ilmus Palang nähatavale ning tegi teatavaks uudise - Merle kükitab valel neemel. Jättes meid arutama, miks ta seal on, kas ta liitub meiega ja mis edasi teha, läks Palang sobivalt riidesse panema ning tagasi jõudes leidis meid ees vaidlemas. Parajasti oli üks pilv meie kohale liuelnud ja sadas tihedat vihma, nii et osad pooldasid sõitmata jätmist, osad aga mitte. Kuna Merle siiski juba kusagilt täie auruga meie suunas kihutas, otsustasime ta ära oodata ning aja täiteks tehti kõhklejatele lahesopis proovisõit ja mõned piruetid.


Ei läinud tundi aegagi, kui Merle kohale jõudis ning saime teele asuda. Igasuguste köite lahtilaskmise hetkel leidis Piret paadist mingi mutri ja näidates seda Mardile uuris, kas see on midagi olulist. Mina olin kindel nagu Noores Pensionäris, et selle mutrita ei jõua me sadamast väljagi, kuid enamus otsustas, et eks tee peal paistab. Mina koukisin paadi põhjast lisaks ka 10 senti, mis sobis hästi veekindlate pükste laenutamiseks.


Üldiselt oli sõit mõnus. Kriitilisematel hetkedel muidugi käis üks vuhh ja mauhh, aga tegelt polnud üldse hull. Täitsa mõnus, millega võib isegi ära harjuda. Kuna ma olin selle eelneva kahe päeva jooksul korraldanud põhjalikke mõõtmisi nii vahemaa, tuule kiiruse kui ka saare pindala kohta, polnud ma aardeid üldse vaadanud. Seega lasin end lihtsalt kohale toimetada, ise vahetpidamata ümbrust pildistades. Nimi pandi vist ikka logiraamatusse kirja.


Aitäh Palangule, kes mind kaasa kutsus, Piretile, kes mulle varustust laenas, kapten Mardile, kes tegi kõik selleks, et teekond ikka mõnusalt sujuks, Märdile, kes kõigi tuju üleval hoidis ja Merlele, kes algusaega nii pikaks venitas, et jõudsime ilusa ilma turvaliselt sadamas ära oodata. Pildid tulevad ka varsti.

Eile tuli suurepärane ettepanek, millele kohe loomulikult jaatavalt vastasin. Täna õnnestuski tänulikult paati istuda ja superlahe merereis algas.

Teel Kerile tegime peatuse ka Aksi saarel.

Kapten parkis meid sadamasse, loovutasime valvurile kümneka ja võisime jalutama minna. Vahva saar, selline üllatav loodus, meie astumise all tahe pind, samas kõrval pokune soine maastik, kust lokkidega sarvilised veised meid uudishimulikult põrnitsesid. Mõnus ilm, tore jalutuskäik lõbusate kaaslastega, ring ümber aaret peitvat objekti ja võtsime suuna saare teise otsa.

Lahe koht. Aitäh!

Kerilt koduteel tõi õhtune tee meid siia, kusjuures kohvikute päev polnud õnneks veel lõppenud. Kuniks teised reisikaaslased asjalikult 4.klassi jõudvalt teenindajalt mõnusaid lihaga pannkooke tellisid ja nautisid, surusin paadimeistriga kätt. Teele jäi kütte pandud maa-alune saun, aga selle ahvatluse lasin endast mööda. Aare korras, aitäh.

Ja saigi süstaretkel ära võetud. Aitäh :)

Helge tõi Neeme sadamast saarele ja minu rahuloluks polnud saarel ühtegi põdrakärbest. Eemalt silmatud lambad on mõnusasti saare taimestiku ka kontrolli alla võtnud ja maastik on kui meeldiv jalutuskäik pargis. Kapteni saarejuttude vahele tegin pisikese vasakule põike ning panin nime kirja. Võtsin ühe pliiatsi, et see saare teise aardesse viia. Tänan kutsumast.

Korraldasin Kuljuse XX saarereisi, siis valisin sellise laheda saare. Jäin igati rahule.

Kahe ja poole päevaga jõudis peale geopeituse veel palju muud ka seal teha. Sai sauna, ujuda, mudas mängida, tantsida, matkata jne. Mõnus väike saar.

Kuna Keri vahtideks pidime veits kauemaks jääma, et saar valveta ei jääks tegi Mart ettepaneku Aksi saarel ära käia ja sealsed paar aaret ära otsida, mis meil leidmata ja neil leitud. Sellisele ettepanekule oli raske ei öelda ja nii me teele asusimegi. Jälle üks tore väike saareke. Aardega kaua ei läinud ja kui nimi kirjas siis Indiaanlase poole teele. Tänud peitjatele.

Leitud nigu naksti. Küll siin saarel on lihtne orienteeruda mu lemmik kaardi järgi. Kuna aare oli õrnalt niiske, tuulutasid seda natuke. Kirjutasin peaaegu kulunud nime ka logiraamatu kaanel pastakaga üle. Aitäh teise rohelise täpikese eest Aksil. Ruth leidis veel varandust, ühe hästi pika mao naha.

Igal väikesaarel on minu jaoks oma hingamine, maastiku eripära. Ja juba saarele sõit viib vaimu seikluse radadele.
Sel saarel oli ka väga sõbralik inimasustus.
Sõit Keri ja mandri vahel kulges ootuspäraselt ehk tegemist on kaugema meresõiduga ja ilm kujunes keeruliseks.

Keri saarelt ära sõites oli tuul veidi vaiksem ja me otsustasime koos laagrilastega ka Aksil ära käia. Leidsime mõlemad aarded, kuid ei saanud teist logida, sest kirjutavat pulka polnud ei aardes ega endal kellelgi. Tagasi Piritale sõitma hakates oli aga tuul paisunud nii suureks, et ulatas vahepeal 15-16 m/s. Päris huvitav oli paadiga mäslevate lainete vahel hõljuda. Võtsime kursi hoopis Leppneeme, sest sinnagi andis jõuda. See oli eluks ajaks meeldejääv seiklus. Kuiva kohta oli raske leida! Aga ikka läheks veel! :) Aitäh aarde eest!