Väikese indiaanlase

Sõitsime paadimeistrite juurest siia batuke lähemale. Kui olime randunud, siis imetlesin pihlakaalleed ja läksin aaret otsima. See on kõik õige, et null on väga täpne, aga mul oli ikka Kaupo lahket abikätt vaja.

Aksi on puhas nagu prillikivi.

Vaatamata segasele kirjeldusele täiesti omamoodi paik siin maa munal. Nii nagu üks legendaarne geopeitur on kunagi öelnud: nii lähedal, samas nii kaugel. Oleme neid Kolga lahe aardeid juba aegade algusest vaadanud, kuniks nüüd siis avanes võimalus neid ka lähemalt kaeda. Eks see jääb nüüd tükiks ajaks meelde.

Täiesti omamoodi pinnavorm siin see kivikõrb, ei mäleta küll, et oleks sellist kuskil kohanud. Kuna jalas olid meil õhukesetallalised vee sussid, siis muidugi nende kivide otsas turnimine kõige mõnusam ei olnud. Kohale aga jõudsime ning siis algas ikaldus. Saime teada, et null on üsna täpne, aga GC vihje järgi kaevata ei tohi. Puud kõik said läbi vaadatud - aaret ei kuskil. Siis sai ikka hakatud kive tõstma (ja tõesti, me ei kaevanud) ning muidugi see viis sihile. Täpsemalt, ühte spetsiifilist kivi! Aitäh!

Tänud!

Peale Rammut tulime Aksile. Siin olid enamustel aarded leitud. Ainult minul oli mõlemat vaja. Seda oli ka Mairel vaja, ning Paavo jalutas lihtsalt kaasa. Hoolimata sellest, et Paavol oli aare leitud, läks leiuga ikka väga kaua aega. Kuidagi ei saanud vihjest aru ja nagu midagi silma ei hakanud. Lõpuks saime ikka kätte. Null on väga täpne. Ja ikkagi profid geopeiturid olid koos ning pastakat kellelgi kaasas ei olnud. Õnneks oli antud topsis pliiats olemas :D Logi kirjas, suundusime teise aarde poole. Tänud!

Leitud

Siin ei läinud ülearu kiirelt. Ega see kivide keerutamine ei paista ka geosõprade lemmik tegevus olema. Koht äge ja ega aaregi peitu jäänud. Kniks.

Siit ja sealt sai uuritud ja leitud.
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Valisime ilusa sooja, päikeselise päeva ja läksime tegema saarte trippi - alustasime kell 10.50 Naissaarelt , siis edasi Kumbli, Aksi, Rammu, Pedassaar, Malusi, Keri ja lõpetasime kell 22.40 Naissaarel.
Aksi oli siis teine. Paadi jätsime saare idaküljel oleva paadisilla äärde ja võtsime ette jalutuskäigu saare põhjaossa. Kurb oli muidugi vaadata neid tühjalt seisvaid hooneid, mis ootavad aega, mil need lammutatakse. Põhjaosas olid lambad puude alla varjunud. Saare rannik oli väga kivine aga ometi kasvas ka sealgi nii puid kui põõsaid. Tänud aarde eest!

Mõnusa saarteretke käigus leitud. Aitäh!

Kuna selle saare aaretel olid ees mitteleiud, suhtles Helen peitjatega ning valmistasime ette mõned karbikomplektid juhuks, kui tekib taastamisvajadus. Õnneks midagi taastada vaja ei olnudki, mõlemad topsid olid alles, indiaanlane oma nimele sobivalt natuke rohkem peitu kaevunud kui Paadimeistri. Helen märkis meie külaskäigu raamatusse ja mõnusa loba kõrvale jalutasime seejärel läbi sadama veel ka Paadimeistri aaret leidma :).

Rammult võtsime suuna Aksi poole. Kunagi Prangil käies mõtlesin, et tahaks Aksile ka sattuda ja nüüd see võimalus tekkiski. Jalutasime aardeni ja imetlesime kivist kaldaäärt. Nullis leidsime potensiaalse peiduka ja peagi oli aare käes ning nimed kirjas. Aitäh aarde eest ning rahu saarele.

Peale Rammut võtsime suuna Äksile. See on juba natuke tuttavam saar. Mitte, et siin varem ise käinud oleks aga lihtsalt siinsed teemad on uudiskünnise mitmel korral ületanud ja isegi paari telesaatesse kohalik maaomanik oma probleemide puntraga sattunud. Seega telepildi vahendusel oli justkui saarel tiir tehtud. Aga oma silm on ikkagi kuningas ja nii me siin ilusal maalapikesel ringi jalutasimegi.

Geopeituse seisukohalt oli ka hulka kodutööd tehtud. Äksi aardeid oli viimati leitud kaks aastat tagasi ja nüüd sel suvel GC-s kaks mitteleidu. See tegi olukorra natuke ärevaks, et äkki aarded ongi kadunud. Seega sai ühendust võetud aarde peitjaga, uuritud tema plaani aardega ja isegi kotitäis erinevat kraami kaasa võetud, et vajadusel aarde taastamine ette võtta. Oli meil ju pundis ka varem leidnu.

Tegelikult olid seekord hirmul suured silmad. Kohale jalutades hakkas üks potentsiaalne koht silma ja seal pisut kive uurides ja kraapides tuli ka hästi peidus olnud aare välja. Ainult silmadega otsides seal pole küll midagi teha, ikka kive tuleb ka tõsta. Aga ega sellises kohas saagi ju karbike lihtsalt maas vedeleda. Laine uhuks selle minema või lambad talluks katki. Seega otsima peab korralikult, aga aare on olemas.

Loodus on siis saarel tõesti väga mitmekesine ja üsna kummaline. See lõputu kivivallide väli ja siis kohe kõrval mingi kuivanud järve meenutav mudaauk. Ilus saar ja kahju, et siin inimesed, loomad ja loodus rahulikult koos eksisteerida ei saa. Ruumi ju oleks kõigile.

Leitud, aitäh!

Veidi tuli siin ikka tuustida aga ei jäänud ka see aare meie teravate pilkude taha peitud, tänud :)

Kerilt võtsime suuna Aksile ja maabumiseks leidsime taas kivivaba maabumistee. Saare indiaanlaste osa on huvitava välimusega kiviväli koos üksikute maagiliste pihlakatega. Aaret tuli veidi aega otsida kuniks ta leitud sai.

Kui paadimees Mart hommiku helistas,et täna on võimalus Aksile ja Kerile minna,egas siis seda kaks korda küll ei lasknud öelda.Aksi saar väga meeldis.Aareke ikka peitis mõnda aega ennast enne kui kätte andis.Aitäh!

Esmaspäev, 27. juuli. Palang pakub viimast vaba kohta teisipäevasel Kaberneeme-Aksi-Keri-Kaberneeme liinil. No nii tahaks minna, aga ei õnnestu selle päeva plaane sättida ja tuleb ära öelda. Süda tilgub verd. Aksi ja Keri jäävad ikka kaugeteks täppideks keset merd. Teisipäev, 4. august, veidi pärast 10 hommikul. Heliseb telefon, déjà vu: "Kas täna Kerile tahad?". Ei tea, kas kolmandat kutset tuleks, muidugi minek. Elevus. Kell 15:30, tuiskan töölt minema. Ilm on hall. 20 minutit hiljem, esimesed ettejuhtuvad vahetusriided ja kesine õhtusöök lendavad kotti. Edasi sadama poole! Ilm on ikka hall. Vahepeal sajab nii, et paarikümne meetri kauguselt pole midagi näha. Kuskil kaugel-kaugel paistab siiski heledam taevas. Vestid selga ja paadile, tibutab. Paat tuiskab üle vee. Vihmas ei ole just lihtne silmi lahti hoida ja tuul puhub kapuutsi peast. Aga riided said soojad ja mõnus on. Ei sega need meres olevad augud, mis põrgatavad. Ja olemegi Aksil. Vihm annab järgi. Esimesena rühime põhja poole indiaanlaste maale. Saar on ilus. Ohhoo, siin on järv! Ohhoo, siin on kivid! Otsimiseks ikka kulus aega, aga seal ta lõpuks oli. Aitäh!

Hullult vihma kallav päev ja tumehalli taevaga õhtu ning meie väike seltskond teel meie jaoks tundmatute saarte poole. Kapten Mart lahkelt pakkumas võimalust lisaks Keri saarele külastada ka Aksit. Kui Keri kohta olen ikka näinud pilte ja enda jaoks teadvustanud, milline lage plats keset merd see saar on. Siis Aksi oli täielik mõistatus. Aksi. Kui eriilmelised on ikkagi meie saared. Pisikesed ja üksteisest nii erinevad. Aksi. Minu jaoks tundus see lapike paradiisi keset merd. Siia tahaks jääda, siin tahaks lihtsalt olla. Tahaksin siia kunagi uuesti tulla. Pisike saar ja kui palju põnevat tema peal peidus oli. Lombid ja soo. Lisaks muidugi lambad ja sarvilised veised. Lindude rünnakute aeg oli meie saare külastuse ajaks juba möödanik. Võisime rahulikult jalutada kiviklibusel rannal Väikese indiaanlase poole. Aarde juures olime natuke segaduses. Tiirutasime erinevate kohtade vahel. Leidsid need, kes uskuśid koordinaati. Tänan kõiki, kes minu siia sattumise põhjustasid ja sellele kaasa aitasid! Aitäh!

Oli teisipäev, kellaaega ei ole enam meeles, kuid see et kusagil Toila pargis jalutasin, seda tean kindlalt. Telefon helises mingi hetk ja Hannes kutsus Keri saarele ja minek täna kell viis. Veidi mõtlemist ja olin nõus. Kui Te vaid teaksite, kui mitu korda sai selles otsuses kahelda ja kiruda ennast, kas oli nüüd seda vaja. Kõige hullem hetk oli siis, kui teel sadamasse ämbriga vett alla kallati, sai veel ka Piretilt küsida,kas ikka lähme. Vastus oli jaatav. Teine kahtluse hetk oli siis kui Mart ja Piret minust mööda põrutasid ja ma seda vee peal liikurit nägin. Kolmas ja viimane kahtluseuss puges sisse sadamas, kui nägin paadikest juba vee peal. Lõpuks ma ikkagi sinna peale ronisin ja seni kui Merlet oodata sai ,kes väikese logistilise vea tõttu hoopis vales sadamas ootas jäi lõpuks ka vihm järgi. Aga ei, kokkuvõttes tore oli see reis kahele saarele. Kusjuures tagasitulek oli vägagi sile. Tänud kõigile kaaslastele ja peitjale.

Paadimestri juurest suundus meie lagunenud seltskond otse aardeni, paatidest ja Mardi muigvel pilgu alt mööda, kuid teekond oli enam kui huvitav. Järsult otsa lõppev taimsetik, mille asemele tekkisid kiviluited - sellist asja pole ma mujal näinudki. Tiirud üritasid mind kui nõrgimat lüli oma pojukeste lähedusest ära ajada, millele ma ka allusin. Sest aare asus nagunii eemal. Vinge paik. Sellelt saarelt tulid mu parimad reisifotod, mida ka varsti näha saab. Tänud aarde ja seltskonna eest.

Tõesti ilus väikesaar, kuhu pole varem sattunud. Meid Kerile sõidutav paat jäi sadamasse ootama ja kapten Mart andis meile aega ka Aksiga tutvumiseks. Paadimeistri aarde juurest jalutasime edasi saare tippu, saarevaht soovitas juba eelnevalt jälgida peakohal toimuvat, sest tiirud reageerisid häälekalt, õnneks tibud vist juba piisavalt suured, sest tõsist rünnakut meie suunas ei korraldatud. Kena koht. Nautisime saart ja kauneid vaateid. Aare meenus siiski ka, kuigi siin mõnusas õhkkonnas ja toredate kaaslastega muljetades võiks ka ununeda. Aitäh põhjuse ja võimaluse eest seda toredat saart külastada.

Lõpuks kolmandal katsel sain selle aarde logitud. Kahel kohalkäigul varem ei olnud lihtsalt pliiatsit kaasas ega seda ka aardes. Jäi logimata. Nüüd siis lõpuks eesmärgil! Oli tore koos vahvate kaaslastega imetoredal õhtul see aare taas leida ja logida! Aitäh!

Sama stsenaarium nagu Keri saarel kordus ka siin: enne üks aare söögi alla ja seejärel teine söögi peale - no mes sa, hing, paremat tahad. Just paras jalutuskäik ja väike indiaanlane ei mänginud meiega pikka peitust. Aitäh aarde ja mõnusate otsimistingimuste eest kõikidele headele jõududele! Aare korras.

Seegi aare leitud süstaretke osana. Aitäh :)

Milline äge maastik ja kaunid vaated siin on. Vaatenurka muutes leidsin silmadega aarde üles. Jätsin naaberaardest kaasa võetud pliiatsi. Tänan kutsumast.

Kuna saarel sai oldud kokku kolm päeva, siis saarele sai mitu ringi peale tehtud, alles teisel ringil avastasime ka selle.

Saarte külastamise traditsioon tõi meid sel aastal Aksi saarele ja sai seal kõik vaatamisväärsused ära nähtud.

Mõnus jalutuskäik ja huvitav pinnas maastik aarde juures. Oli lahe küll. Leidsime aarde ka kiirelt ja ega tal seal palju kohti polnudki kus olla. Tänud peitjatele. PS veits üllatas sadamas parkimistasu 10eur, aga no ega 5eur per aare ei tapa ja ehk seega hoitakse ka sadamat korras, et ikka geopeituritel oleks kuhu randuda.