Prangli

Nii lõpuks käidud. ysna peenike see ylevalt, kõigub. mõtlesin et kuna vaade merele pole enam nii lummav, siis peaks sellele vol2 tegema.
Tänan meeldiva aktiivse ja sportliku õhtupooliku eest :)

Juhendasime Tarmo aardeni. Ei tea, kas ta ise üksi oleks ilma meie suure abita aardeni jõudnud :O

nende väikesaarte aaretega on alati see dilemma et kas maastik tuleb teekonnast saarele või hoopis lõplikust teekonnast aardeni ;D Õnneks olime valmistunud kõigeks ja geokotis oli lisaks vikatile, teerulli ja lintraktorile ka üks paar slinge. Niikaua kui teised mõtlesid et kas visata kivi ja kääre või t'mmata loosi, käisin ruttu aarde juures ära. Mine sa veel tea mis trikke kivipallur Jurto muidu välja mõtleb ;D Uhh nii vaigust postitantsu pole ammu teinud, aga vähemasti oli vaade siit lummav. Aitähhid

Leitud saarte tuuril Rammu-Malusi-Aksi-Keri-Prangli. Meri oli sile, mis nii viga päev otsa ringi kärutada ja 70km merd mõõta. Tarmol oli suur soov ronida ja kuna me vastu ei hakanud, siis saigi tema oma tahtmise. Me siis viskasime sambla peale pikali ja nautisime vaadet, kuidas inimene tööd teeb. Varsti saime tagasi Neemele sõita ja lõpuks mandrile jõuda, küll oli see hea tunne. Koju jõudes oli korralik rammestus peal. Aitäh peitmast.

Jõudsime liiga pimedas ja lampi kaasas polnud. Ei hakanud pimesi ronima

Ei leidnud me õiget puud üles.

Kogu selle väljasõidu planeerimine läks, nagu ta läks, kodust välja astudes polnud veel täpselt selge, mis koosseis sadamasse saabub, aga lõpuks sai meid siis kolm. Kuna Ergol oli logimata täppe rohkem, siis too pani rattaga ajama ja me hakkasime vaikselt aarde poole astuma. Ega väga kaua astuda ei saanudki, kui teele jäi esimene kohvik, kus sai tehtud väiksed kohvid ja omandatud teadmine, et tagasi minevad praamid on puha välja müüdud ja tagasi saamine toimub elavas järjekorras. Kohvid joodud tatsasime tuttavaid objekte mööda aardeni ja kuna peaorav polnud veel selleks hetkeks jõudnud, siis ajasin ise rakmed selga ja riputasin ennast männi otsa. Kui välja arvata tõsiasi, et eelnevalt oli seal natuke vaigutamisega tegeletud, oli puu iseenesest slingitamiseks täitsa mugav. Nimed kirjas, pakkisime ennast siis jälle kokku ja kuna tagasiteele jäi veel poekõrvane puhvet, siis sai ka seal väike Juuliku külas valmistatud kohalik Prangli õlu tehtud. Et tegelik plaan nägi ette veel saare põhjatippu jalutamist ja tee nagunii sadamast mööda viis, siis käisime ja uurisime igaks juhuks möödaminnes olusid, et ega pärast saarele ei jäeta. Konduktor andis viimase praami täituvuse osas kole ebalevaid vastuseid ja nii kobisime igaks juhuks pooleviiese peale. Tänud aarde eest!

Saarele jõudes saatsime Ergo jalgrattaga ringile (et saaks mõned oma leidmata aarded lisaks) ja hakkasime ise tasapisi Prangli aarde poole lonkima. Ega see kiirelt ei läinud - külas peeti juba teist päeva "kohvikutepäeva" ja pooled elamised olid ahvatlusi täis. Jõudes Uneliblika kodukohvikuni ei pidanud ma ahvatlusele enam vastu ning maandusime mõnusas aias. Loomulikult läks nagu tavaliselt, leidsin endale kohe uued sõbrad kohalikust merepäästest ja lobisesime maast ja ilmast. Kuniks juhuslikult välja tuli, et õhtused laevad on tegelikult täis müüdud ja vabalt võib juhtuda, et ööseks saarele lõksu jääme. Kohe käisin välja ka lahenduse, et "teeme nii, et me hakkame mandri poole ujuma ning te päästate meid ära... lihtsalt viige palun Rohuneeme sadamasse, mitte ärge tassige saarele tagasi - muidu on kohe vaja jälle päästma tulla". Nad olid nõus. Sellega oli vähemalt kindlustunne tagatud, et saarele lõksu me ei jää.
Uneliblikate aiast pääsedes tegime juba kiired päkad aardeni, kohapeal ei raisanud ka väga palju aega. Keegi kurinahk oli viimastel nädalatel puu otsa mingite raudadega roninud ning see tähendas, et kogu mänd oli sügavaid pikki kriime täis ja vaigutas nagu jaksas. Õhtul slinge pestes vandusin veel pikalt omaette ja porisesin - ei ole vaja lihtsalt heast peast postiraudadega mööda puid ronida. Las need rauad jäävad telefonipostidele. Kui see nüanss kõrvale jätta, siis kõik muu oli ülilahe. Tagasi lonkides tegime veel ühes kodukohvikus peatuse, kus plikad pakkusid isetehtud limonaadi. Kui küsisin, et mis seal sees on, siis loeti välja nii pikk nimekiri Prangli metsadest korjatud nõiaürtidest, et mul läks silme eest kirjuks ja tõenäoliselt helendan nüüd öösiti ning oskan unes rännata ja virbitada. Maailm ei ole enam kunagi endine :D. Sadamasse jõudes voolasime vaikselt laevale nagu peakski ning lootsime, et nattipidi maha ei tõsteta. Läks õnneks.

Siit tuli küll mitteleid. Las puu kasvab veel paarkümmend aastat. Siis ehk uus katse.

Ehituspoest saab viie euro eest üllatavalt pika jupi nööri. Omaette teema on muidugi kas vanur peab mööda puulatvu ronima. Igatahes tehtud, aitäh!

Aitäh aarde eest!

Loode otsast kagu otsa tuleku vahele mahtus kosutav lõuna sadamas, eriti mõnusa kohaliku kibuvitsa limonaadiga. Eelmisest külatusest tuttav külatänav ja pikk-pikk metsatee viisid Kagu tulepaagini, mille juurest vaid pisut maad selle kõige siledama koorega männini. Kohapeal käis kõik üsna kiirelt.. Marko tõmbas rakmed ümber ja slingid said oma vajalikkust tõstada ning ei läinud poolt tundigi, kui logiraamat uute nimede võrra rikkamaks sai. Tagasiteel juhtusime peale mänguväljakul kiikumist täpselt õigel ajal Rahvamaja juurde, et seal toimuvast Loore ja Eduardi kontserdist osa saada.

Oli mõnus saareretk ja praamiga tagasisõidu tegi eriti toredaks kapteni silla ees päikesepaistes rahuliku meresõidu nautimine.

Tänan peitmast.

Reede õhtul uuriti nädalavahetuse plaane. Mis ma Kerile minekust arvan ja ööbimisega. Võttis sõnatuks Pireti entusiasm merele minna peale värskeid Vaindloo seiklusi. Lubati siledat vett mõlemaks päevaks ja nii see „jah“ minult tuli. Esimene peatus oli Kelnase sadamas. Saarel kohalik lahke pererahvas pakkus värskelt soolatud forelli ja siiga. Hiljem pedaalisime männimetsas otsitavani. Tegime teed, otsisime kahed traksid ja viskamise materjalid välja. Mõeldud-tehtud ja tegime teoks veel ühe idee. Peale logimist jõudis puu otsa üles ka tassike teed. Meil oli päikselises männikus tore. Tänud Piretile, Mardile ja peitjale.

Peale eelmise nädala vesist Vaindloo trippi oli Mart kategooriline ja nõudis, et kuna on tulemas ilus nädalavahetus, et on vaja minna uuesti veepeale, et ei jääks pikka vahet ja et ei jõuaks hirm vee ees oma elu elama hakata. Nii saigi vaadatud mõned tegemata aarded saartel ja uuesti paadiga vee peale. Esialgsest planeeritud suuremast seltskonnast jäi järgi vaid kolmene paatkond. Startides lõuna ajal Kaberneeme sadamast sujus paadisõit mõnusalt väikese vett loksutava tuulega Prangli saarele. Juba tuttavaks saanud sadamakapten lehvitas ja näitas, kuhu silduda. Septembrikuine ilm oli päikesepaisteline ja soe. Laenutasime sadamast jalgrattad. Korraliku ratta leidmine pärast sooja ja rahvarohket hooaega saarel oli üsna pikk protsesse. Aga lõpuks siiski rattad leitud ja teele. Aga kõigepealt oli vaja üks võlg likvideerida ning me suundusime Praaga turismitalusse. Viisime sinna uue termospoti, millisega sarnase olime suvisel külastusel natuke liiga lähedale grillikuumusele asetanud ning sellega poti plastikseina ära rikkunud. Pererahvas oli liigutatud ja pakkus mõnusalt värsket omapüütud ja soolatud siiakala. Küll maitses hea! Ja seejärel sai juba geopeituse radadele asutud.
Aitäh peitjale selle toreda aarde eest! Peatusime seal lausa mitmeks tunniks. Aga õnneks oli sel ajal kõva tuul tõusnud merel ja me saimegi aaret logides aega parajaks teha, et oodata tuule vähenemist. Et siis sõita edasi Keri saarele ööbima ja hommikul tagasi ning külastada ka ühtlasi Rammu saare kõige uuemat aaret.

Tütar leidis puu (arvas, et just see peab see õige puu olema), isa leidis aarde, aga jah piirdusime vaatlusega :)

Vaadata ju ikka võis :)

Kohapeal selgus, et seekord jääb see aare vaid vaatlemiseks.

Leitud, logitud, tänan! FTF kell 11.02.

Avastasin uue aarde laeval Pranglile tööle sõites. Oleks varem märganud saanuks mõne nöörijupi kaasa võtta. Puu vaatasin üle.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".