Peidetud kirvega

Nähtavus oli täna max 1 meeter ja sellel pool saart puhus päris kõva tuul, mis mind koordinaadist pidevalt kõrvale kallutas. Igatahes jäi nägemata ja leidmata.

Nädalavahetuse sup'iprogramm sai siinse aarde juures jätku :). Aga samas seda aardeotsingut poleks isegi sündinud, kui Hallikil ei oleks olnud plaanis seda aaret külastada või oleks ta jätnud sellest oma mitteleiulogis teada andmata ning meil omakorda Helgega sellest juttu tulnud, kui Rekule mineku teemasid arutasime…

Pühapäeval jätsime autod suure tee äärde parklasse ja üle raudtee järveni lentsisime seejärel juba kilpkonnade moodi, hiiglaslikud seljakotid seljas. Kohale jõudes jaotus aeg ettevalmistuste, sh laudade täispumpamise ning leiu enda vahel; mitme vedamisloterii peavedamisena (*nullis poi suht kohene märkamine /ja peale mitmekordset ärakaotamist taas kiire ülesleidmine :D/, *„aardeankru“ kahest võimalikust raskusastmest parasjagu leebemal asetsemine, *soe ja suhteliselt selge vesi, mis sukeldumise raske ülesande talutavamaks tegi) kulus leiuks lõpuks isegi vähem aega kui kogu teema ettevalmistusprotsessile… :D.

Väga mõnus pühapäeva hommik tuli sellest, aitäh Halliki, et Sul oli plaan ja et oled selgelt sinasõber ka sukeldumisega ning vaid loetud minutite ja paari sukeldumiskorraga selle aarde konteineri veepinnale korraldasid :). Mul endal oli väga tore selles seikluses osaleda ka ainult tugitegevusi pakkudes ning nende läbi Sulle mugavust ja turvalisust luua. Aitäh ka Helgele mind teemasse kaasamast ning Madisele tänud keskmisest projektikama tavalise aarde eest; geopeitus siinse kirveta oleks kohe kindlasti ühe värvika põhjuseandja võrra vaesem.

Aarde leidmine hakkas juba juuli alguses, kui käisin null-punktis. Minu meelest taaskord hea põhjus, miks ei peaks häbenema mitte-leiu logisid, sest eelmine nädal kirjutas helgs, et tema läheks hea meelega seda aaret koos minuga otsima.

Eile hakkasin kahtlustama, et minu ülesandeks selle aarde juures jääb ujumine/ sukeldumine. Minu ainuke tingimus oli, et vesi peab soe olema. Ja oligi. Lisavarustusena olid mul ujumisprillid kaasas. Kätte saamine võttis paar katset. Tagasi panemine käis nagu nipsti!

Aitäh, Helgele ja Marisele - teiega oli tore aaret otsimas käia.

Statistika nimel panen kirja mitteleiu, sest mitteleid on ka leid.
Kui juba SUP-lauaga sai Männikule kohale tuldud, siis pidin nullis ikka ära käima. Isegi kui teada oli, et ma ei leia seda aaret vette minemata.
Järveke oli selleks ajaks klaassile, päike hakkas vaikselt loojuma, õhk oli jahe, vesi oli soe.

Võib olla jõuan sel suvel veel seda aaret külastada. Kui keegi läheb, siis andke teada.

Kinnitan absoluutselt Karli logi. Ainult selle vahega, et venekeelset paljast peed mina ei näinud, sest jäime hiljaks ;-) SUP-laud said sel aastal esimest korda vette kastetud. Väga mahe mõlatamine. Mina tehnoloogiausku geopeiturina ajasin pikalt nulli taga, sest ei tihanud niisama kauaks ja igal poolt vette minna (polnud ju proovinud). Aga lõpuks oli selge, et ilma ei pääse. Vee all oli nähtavus tõesti hulka parem. Kusjuures, ma nägin aaret korra ka enne, aga tuuleke viis mu peagi taas eemale ja kadunud see taas silmist oli. Rõõm oli suur, kui aare ikka leitud sai - päeva aare täiega! Nüüd tuli veel kätte saada. Tahtis ikka mitu-setu sukeldumist saada, sest tops polnud mitte seal, kus peitmise ajal. Taastasime algse olukorra, tõstsime aarde normaalkõrgusele (ehk 2 x kõrgemale) ja nühkisime ka poi läikima :-) Lennake nüüd peale!

Tagasi otsustasin ujuda ja see oli mõnus. Kordaläinud käik. Aitäh peitmast! Aare OK, õite kergelt niiske.

Võidupüha puhul saime kokku Tammemäe järve ääres, et minna SUP-idega peidetud kirvega aaret otsima. Kui me Maire ja Klaaraga kohale jõudsime siis avanes üsna omapärane vaatepilt. Ilusad kaks valget luike koos oma poegadega järve kaldal. Samal ajal marsib mäest alla kogukam naisterahvas, täiesti paljas. Pildistas luigepere ja kummardas oma tagumikuga 10 korda meie suunas. Hiljem lasid oma autost tümpsu nii, et see kostuks ka teisele poole järve. Kultuuritoojad teiselt poolt Narva jõge.

Aaret läksime otsima kolme SUP-iga. Maire otsustas, et tahab koguda ujumismeetreid ja liikus saareni niiskemas kliimas. Kohale jõudes Paavo ajas nulli taga, Laur ja Kirstel ajasid taga kohta kus aare oli varem olnud ning meie kolmekesi Maire ja Klaaraga proovisime midagigi läbi vee näha. Lauri kiitis vee läbipaistvust. Meil oli tunne, et esimesed 5 minutit nägi ainult vee peegeldusest natukene pilvi. Hiljem kui silmad hakkasid ära harjuma, siis hakkas paistma ka taimestik veepõhjast. Tundus aga üsna lootusetu. Kuniks täiesti ootamatult hüüdis Paavo, et ta leidis. Olevat olnud väga sügaval. Ämber sai lohistatud õigesse kohta ja valge poi nühiti ka läikima. Nüüd paistab väga hästi, isegi 5 meetri pealt aare kätte.

Aitäh oli tore!

Lasime kanuu enne Janari öist piknikku vette ja asusime aardeid otsima. Me muidugi ei taibanud, et see on veealune aare. Naasesime abivägedega keset piknikku, kuid meist see leidmata jäigi.

PSPS Ma koordinaate ei pannud selle mõttega, et vaja neid siin muuta iga kord paari meetri kaupa. Aga lihtsalt selleks, et kellelgi just siis maaameti ortofoto järgi äkki kohta lihtsam määrata. Mulle endale oli abiks siia kaasa pandud kaart :D Tänud Kalvile!

Nädal möödas, väidetavalt poi puhtaks pestud, tulime uuele katsele. Viiendale katsele.Seni kuni meie pumpasime ja kohale sõudsime, oli Laur juba aarde leidnud ja ka kaotanud.
Tund hiljem oli aare leitud ja logitud.
Chillisime veel seal veidi ja lahkusime.
Tänud

Minul oli kolmas kord siin otsida. Kui esimesel kahel korral polnud aardest haisugi, siis nüüd õnnestus Lauril mitu korda aare leida ja kaotada. :D Õnneks leida rohkem kui kaotada, nii et saime lõpuks oma nimed kirja. :)

Tänud peitjale ja tänud Laurile, et rohkem siin otsima ei pea. :D

Seekord oli rohkem inimesi. Laur juba kammis vett läbi, kui ma vette jõudsin ning tal ka õnnestus näha aaret ja siis kaotada. Vee peal päästevestiga hõljudes ei olnud midagi näha. Aga kui sukeldusin nägin ka :D üritasin siis enam-vähem aarde juures püsida, et me seda rohkem ei kaotaks. Aga ikka vahepeal kaotasin ära. Õnneks oli meid palju ja kambaga saime aarde kätte ja logitud. Mul oli alles teine kord siin olla ja otsida. Vesi oli mõnus soe ja seltskond tore. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan! P.S. mina ei soovitaks peitjal koordinaate muuta, mul olid gepsus GC-st võetud koordinaadid ja see null oli täitsa okei.

Peale üleeilset ebaõnne sai uuele katsele tuldud. Täna lubati ka suuremat portsu geopeitureid, niiet oli vähe kindlam tunne tulla. Ega siis aare kõigi eest ikka peitu jää :) Õnneks õnnestus Kalvilt saada vahepeal natuke juhendeid, et kust täpsemalt nemad aarde hetkel leidsid. Sellest oli palju abi, sest üks esimesi sukeldumisi viis otse topsini. Kätte saamine võttis muidugi vähe kauem aega. Tuul vedas kohe eemale ja vee pinnalt ei näinud mitte miskit. Sukeldudes pidin ka ikka täpselt aarde suunda sattuma, kuna nähtavus oli taas pool meetrit ja aaret nägin siis kui oli juba käega katsutav. Lõpuks aga saime kogu asja kätte. Vee all tõesti ei õnnestunud miskit lahti kookida, sest karabiinid ei ole eriti töökorras. Miskit sai nüüd ka hooldatud aga sellest vast oskavad rohkem rääkida teised, kuna hooldus toimus paadis aga mina olin vees. Enne välja tõmbamist panime oma poi ka nulli, et pärast saaks aare täpselt samale kohale tagasi kust see leitud sai. Ei tea nüüd kas see oli ka originaalis õige koht või mitte aga täpselt sinna me ta vaikselt tagasi lasime kust üles tõmbasime. Hetkel ta polnud nullist eriti kaugel. Ja sügavuse poole pealt umbes 2m sügavusel asus poi ja kõik muu siis sellest veel allpool. Aga väga lahe aare igal juhul. Kahju kohe, et Eestis selliseid rohkem ei ole. Mulle väga meeldivad need mis ikka ilma varustusega tehtavad on. Loodetavasti on neid veel juurde tekkimas kunagi. 52*7 viimane nädal läheb igatahes edukalt ja kindlasit taas üks leid mis jääb hästi meelde :) Suured tänud peitjatele ja seltskonnale!

Edit: Vähemalt maaameti pildi järgi ja madalamat kohta arvestades ütleks ma hetkel aarde koordinaatidel lõpuks .189 ja .761

Sulistasime seal ikka julgelt umbes tunni. Kahjuks edutult. Vahepeal liitus meiega veel üks geopeitur, kes kaua otsida ei viitsinud ja lisaks kaotas sinna oma abielusõrmuse. Ehket varandust on nüüd veelgi. Aga kammisin oma arust põhja ikka päris hoolega nulli ümbruses. Kahjuks nähtavus oli umbes 50cm nina ette, niiet kaugele ei näinud ja polnud vist kordagi siis õnne, et oleks õiges suunas liikunud. Eks tuleb vähem tuulise ilmaga tagasi minna, äkki siis pole vesi nii ära loksutatud. Muidu hetkel mõnus seal sulistada küll :)

Kaks ja pool tundi kammisime igatimoodi seda põhja .. Aaret ei silmanud.
Ära minnes jäi silma üks sinine kastiga maastur, kes end liiva kaevanud oli , nii me siis oma benjiköiega appi tõttasimegi. Nad olla kaks tundi seal niimoodi. Raha pakkusid ka, me ei võtnud vastu.
Saime veel 100 meetrit sõita , jäi teele järgmine. Madal rohelise lehega auto oli end ilusasti mäest alla libistanud ja keset liiva "ära parkinud". Ka nemad sikutasime välja. Päris põnev õhtu.

Oiii, oiii, meil oli kõik olemas: kummipaat, kajak, sup, erinevas suuruses prillid, lestad ja kindad paremaks ujumiseks. Ligi kaks tundi kammisime läbi nulli lähedal olevat piirkonda. Mina hupisin päästevestis ja prillidega kogu selle aja vees ja vahtisin veealust. Nägin isegi merekarpe põjhas, aga aaret kahujks mitte. Vähemalt oli ülimõnus soe vesi ja tore seltskond. Varsti jälle tagasi :) Pärast lahkumist päästsime veel kaks autot liivast välja, mis olid sinna ennast kinni sõitnud.

Otsisime kuid ei leidnud, samas päikest ka polnud mistõttu hakkas külm ja ei tahtnud vees pikemalt olla.

Nüüd siis vaatavad meie nimed veepinda altpoolt.

Tänud!

Ühendasime jõu, nõu ja mõistuse ja lõpuks vaatmata vastumõjudele leidsime ja logisime aarde

Soojast suveilmast on teinekord ikka natuke kasu ka. Lõpuks ometi on vesi nii soe, et kannatab juba varbad sisse pista. Taaskord siis tuttava järve ääres, kus eelmine kord liuglev loom rannas lookles. Seekord toimetasid seal vaid tüütud sipelgad. Puhusime oma armaada õhku täis ja veele!

Solberdasime seal siis rahulikult ja tegime logimise protseduure, kui ühtäkki vaatab veest vastu tuttav nägu. Uhh! See kummitus ilmus nüüd küll vee alt. Lobisesime siis veidi veest ja ilmast ning seejärel asus igaüks oma ranna poole teele. Veest välja tulles komberdasime aga vähi sumba otsa. Minnes jäi see kuidagi märkamata. Lasime loomad uuesti vabasse loodusesse ja püünise utiliseerisime. Järelikult on tegemist puhta veega, kui sellised sõralised seal elavad.

Käisime Tikriga ühte vee all hingamise lahendust testimas ning muidugi tundus see just kõige lahedam koht testimiseks. Töötas küll. Lasime ka GPS'il rahuneda ja võtsime täpsema koordinaadi. Suts vales kohas oli, uus koordinaat on lõppudega .186 ja .759. Kuna paadist ilma ise all käimata logimine tundus liiga ebaaus, siis Kristel keeldus logiraamatut täitmast - logib pigem hiljem või jäägu see täpp temast sinna. Tegime niisama õrrituspilte ja pakkisime ennast kokku. Tegin veel kosutava ujumisringi ja sattusin järgmisele tiimile peale. Palun ärge seda aaret koos poi ja ankruga veest välja tõmmake - ta ei satu ju pärast sama koha peale tagasi.

Olin eelmisel päeval õnneks vist piisavalt kõvasti kuulutanud, et tahaksin tänaseks geokaaslasi, et võetigi mind punti. Jee! Mina ei kujutanud üldse ette, mida siinne olustik pakkuda võiks, aga põnevil olin kindlasti. Krissu oli SUPiga ning Maret võttis mind lahkelt oma ujumadratsikaaslaseks. Kokkuvõttes oli kahekesi päris hea sõuda ning jõudsime täitsa normaalse ajaga kohale.

Siis aga alles tsirkus pihta. Tuul oli nii tugev, et aktiivselt sõudes püsisid sa heal juhul paigal :D Nojah, nii me kaotasime ja leidsime seda poid mitu-mitu korda, proovides maamärkide järgi asukohta meelde jätta. Maret küll proovis paar korda sukelduda, aga edutult. Tagantjärgi oleks võinud ju ise ka mõne korra proovida, aga kuna meie rehakatse samuti kuhugi ei viinud, siis ei uskunud, et oleksin suutnud midagi nägemata rehast edukam olla.

Igal juhul oli üks tore suplus ning pärast sulistasime ka natuke madalamas vees, kust ei tahtnud kohe üldse külma tuule kätte välja minna. Aitäh kaaslastele!

Ma ikka üldse pole sukeldujat tüüpi. Lihtsam oleks süüdistada tuult ja halba kuuseisu jne, aga tegelikult mu kaks sukeldumiskatset olid lihtsalt ebapiisavad.

Tegelikult oli mul plaan peale tööpäeva lõppu jalad sirgu visata ja lihtsalt magada. Päeva peale Mikihiir piiksatas, et neil on plaan kirvest peitma minna, kas tahan ka tulla. Minu tööpäev kestab nõks kauem kui nende oma, nii et keeldusin. Selsamal hetkel, kui aga töö juures asju kokku panin, tuli kõne, et suva, kui kaua ma seal tähtsat nägu teen, nüüd on nii, et ma ka ikka pean tulema. Kehitasin õlgu, naeratasin ja läksin vastavat varustust pakkima.

Hiljuti sain ka endale SUP-i. Hiljuti ehk siis loetud päevad tagasi, nii et nüüd oli väga hea võimalus seda esmakordselt kasutada.

Kohale jõudes oli väljas tugev vihm. Samas oli soe, seega pumpasime sõiduvahendid täis ja hakkasime läbi vihma minema. Vesi oli sel korral märg, nii et polnud väga vahetki, kui kõrgemalt ka sahmaka kaela saime.

Järgnes hea mitu tundi vee peal solberdamist, sel ajal, kui Miki elu eest aaret otsis. Lõpuks ta leidis selle üles ja tiris kogu täiega pinnale, et see õigesti tagasi panna.

Nüüd on kõik jälle nii nagu olema peab. Suur tänu geokaaslastele ja vahvaid leide!

Tund ja peale edutuid vaatlusi lähemal ja kaugemal.

Me tiirutasime nullis ja nulli ümber ja ka kolmkümmend meetrit eemal. Mitte midagi ei suutnud kuskilt tuvastada kahjuks

Kui sulle pakutakse võimalust ühte põnevat aaret otsima minna, siis tuleb seda juhust kindlasti kasutada. Laadisin SUPi ja poisi autole ja võiski aarde poole punuma panna. Kohale jõudsime esimesena ja alustasime kohe SUPi täitmisega. Kui olime just viimase ati sisse saanud, saabus ka ülejäänud seltskond. Nemad va sunnikud võtsid autost kohe täis SUPid välja ja nii me siis sulistama hakkasime. Muide poiss oli oma esimesel SUPi sõidul. Poiss istus sirgelt nagu korralik madrus laual ja vaatas kaugusse aarde poole. Üpris kiirelt avastas teine, et saab kätt vees hoida ja meie hoogu pidurdada. Eks vist isa oli rohkem närvis, kui poiss. Ikkagi esimene sõit ja ei teadnud, kuidas mu väike madrus käitub.

Kohapeal tegid suure töö teised ära ja mulle jäi ainult asja vormistamine. Kui ma raamatu lahti lõin, avastasin eest paar päeva tagasi sinna sisse kirjutatud Jutsi nime. Oh sa susser. Nüüd nimi kirjas ja võis aaret tagasi panema hakata. Natuke triivimist ja käiski sulps. Nüüd läks vaidlemiseks, et kas sai ikka õigele kohale, aga enam me aaret ei näinud. Natuke veel silmade punnitamist, aga kuna midagi me enam ei näinud, võisime lahjunguväljalt lahkuda. Oli väga põne vaare. Suured tänud aarde eest.

Seda aaret sai mindud võtma mitte kirvega vaid madratsiga. No ei jõudnud minu tellitud laud kohale. Mis seal ikka abivahendid kaasa ja ega madratsiga laudadele alla ei jäänud. Nulli kandis hakkasin vaikselt otsima ja varsti silmasingi midagi valget. Natuke jõu ja ilu numbreid ning nimed saidki kirja. Märg aga õnnelik. Aitäh peitjale.

Vol 1: aasta 2020, suvi (kuupäeva ei mäleta). Sven ajas naabrimehe paadiga välja, sõitsime nulli, mind visati vette. Sulberdasin seal oma snorkli ja vestiga, lootes midagi vähemalt silmata, mida võiks õngitseda aga vesi ei paistnud absoluutselt läbi ning taimestik oli ka korralik. Ebaõnnestumine seega.

Vol 2: aasta 2021, juuni algus (kuupäeva ei mäleta). Õues oli imeline ilm, täpselt sobiv SUP laudadega sõitmiseks. Aga kuhu minna, arutasime Saskiaga. Männiku tundus väga sobiv koht, mille peale pakkisime lauad autosse ja asusime teele. Kohapeale SUPitasime niisama, Saskia katsetas vett ja mina mõnulesin päikese käes. Ühel hetkel meenutasin Saskiale, et siin on aare ka, mille peale Saskia aarde nulli poole minema pani. Olukord oli eelmisest suvest sootuks erinev. Taimestikku polnud, päike paistis nii, et vesi oli põhimõtteliselt mõni meeter läbi nähtav. Saskia silmas aaret ... aga kätte muidugi ei saanud. Mõlaga ulatasime toksama aga mitte õngitsema ja vesi suplemiseks liiga soe ka polnud. Lisaks teatasin Saskiale, et isegi kui sa saaksid selle kätte, mul pole anyway pliiatsit. Jäi nii.

Vol 3: aasta 2021, juuni (üheksas). Ilm oli megasoe, põnnid Saskia ja Johanna tahtsid minna ujuma. Ma pakkusin, et läheme siis SUP laudadega Männikule (aga aaret ei otsi). Mõeldud-tehtud. Saabusime sündmuskohale ja no panin ikka pliiatsi kotti (kunagi ei tea, eks). Selleks ajaks, kui mina vette jõudsin, hakkasid tüdrukud juba aarde nulli jõudma. No ja nii nad seal siis sukeldusid - üks ja teine. Porisesid, et libe on ja ei saa kätte. Mingi 45 minutit juba jahmerdasid seal, ma vastu, et mida jamate, me ei tulnud ju otsimagi seda. Ujuge niisama. Aga ei ... kes see mind kuulab. Lõpuks panid nad pead ja ilmselgelt ka koordineeritult jõuvarud kokku ning sukeldusid koos ning kahe peale õnnestus neil aaret kergitada. Siis ei jäänud mul enam muud üle, kui appi minna, sest laua peale nad seda enam tõsta ei jõudnud ja üksi poleks ka vees hoida saanud. Nii saigi nimed kirja ning aare tagasi paigutatud. Täiesti ootamatult :) Aitäh aarde eest!

Vol 4: aasta 2021, juuni (üheteistkümnes). Olin lubanud Janari ja Marttiga koos seda aaret otsida. Selleks kuupäevaks pidi meil olema juba 4 SUP lauda ning pidime pikema rehaga valmistuma. Seda, et mul oli juba tüdrukutega aare logitud, ma muidugi ütlema ei hakanud. Õigel päeval selgus aga, et Janaril vaja põngerjas kaasa võtta ning Martti SUP laud viibib. Seega läksime kohale nii, et kolm SUPi, millest ühel põnn ning Martti madratsiga. No ainult selle viimase vaatamine oli käiku väärt. Kohapeale silmati aaret ning esimene teooria oli magnetiga välja tõsta. Super teooria aga sihile ei viinud. Rehateooria oli palju etem ja töötas suurepäraselt. Ainult Martti, kes sellega hakkama sai ei saanud oma madratsile aaret lubada. Seega tõsteti see minu lauale ning Janar sai austusväärse ülesande - logida. Ohh seda õiendamist, mis siis järgnes, kui avastati, et jutsi nimi juba kirjas. Tagasipanek oli omaette keeruline, õiget nulli jagada ei ole seal tuule käes kõige lihtsam ülesanne. Loodetavasti sai enam-vähem õige, kuigi põhi oli meil selleks ajaks nii sogaseks aetud, et enam me aaret ei näinud. Samuti polnud päikest meil abis veealust valgustamas.

Kokkuvõttes kaks mitteleidu ja kaks leidu, pole paha :) Tänud!

Kas me olime liiga lihtsameelsed, kui arvasime, et kirvega peidetud aaret saab ka kirvega otsida? Jalutasime nulli, võtsime kirve välja, kuid aaret ei näinud :D