Sannikovi maa

Siia tulek oli üsna korralik ronimine. Ega muud probleemi polnudki kui et libeda lume tõttu tuli seda mõnes kohas teha mitu korda. Aitäh peitjale!

Rästikud ei meeldi, tulime täna :)

Tegime väikse suusatiiru kinnikülmunud veel. Panin nime logiraamatusse, aitäh!

Tänud aarde eest!

Kui naaberaare logitud, siis oli mõistlik ka seda aaret tulla logima. Nulli jõudsin ilusti, kuid leidmisega läks natuke aega, sest rohi oli kõrge ja nullis ei tundunud ühtegi sobivat kohta olema. Laiendasin natuke otsimisala ja nii aare avalduski.

Eks ma olen ka nende kahe siinse aarde poole nii mõnedki korrad vaadanud, aga tõsisemalt asjale lähenenud polnud. Täna täitsa käigu pealt tuli otsus, et vaja ära käia. Hakkasin siis neid lähenemisvõimalusi otsima. No sõitsin tiiru peale sellele järvele ja proovisin igast teeotsast lähemale pressida, aga kas eratee või lausa keelumärk, lõpuks lõin käega, et asi see viluga siis visata pole ning jätsin auto kilomeetri kaugusele keelumärgi taha. Praeguste ilmaoludega polnud miskit lumes sumpamist ja kuna auto olin jätnud ka niisugusesse kohta, mis ei eeldanud aardele lähenemiseks ei mingeid tõuse ega langusi, ainult astu. Kohati oli tee vaid jäine, kuid paremaid kohti otsides sai valutult kohale. Aare näitas oma asukohta juba enne küngast vallutama hakkamist, nii et siin läks suhteliselt kiirelt. Põõsal tutist kinni ja sammuke sammukese järel nihkusin lähemale ning käes ta oligi. Tänud peitjale seda tõeliselt toredat kohta külastama kutsumast ja aaret peitmast.

Vaikselt saart vallutades mõtlesin ka sellest aardest, et kui juba siin olla siis prooviks, äkki õnnestub. Üks läks ringiga, teine püüdis otse, kohale jõudsid mõlemad. Natuke pidime seal kõrges kohas arutama, kus aare end peita võiks, aga ega ta end kaua varjata saanud. Tänud peitjale aarde eest.

Leidsime. Tänud peitjale

Kui juba saarel käidud siis tulin ka siit läbi. Seda vaatasin kohe et tegemist on vanakoolikaga ja arvatavasti tuleb taas lund trotsida. Õnneks geojumalad olid täna selle aardega armulised ja täitsa m6istliku ajaga jäi karp silma/näppu. Ilusti kuiv ja puhas. Aitähhid

Leitud

Leitud

Talvel jäi aare lume tõttu leidmata.
Täna kutsus mu hobune mind siia uuesti väiksele safariretkele ja pani maastiku hindeks täna tugeva nelja. Õnneks umbes poolel teel olev väike järv polnud täna veerikkas ja hobune hüppas sellest kergesti üle.
Kohapeal pimedas oli seekord kerge leid
ja logikirje raamatusse.
Jälgede järgi käib siin palju loomi, lähedal asub lakukiviga söödaplats koos rajakaameraga.
Tänud peitjale!

2015. aastal käisin viimati aaret üle vaatamas, täna siis jälle siinkandis. Kõik oli korras, panin juurde vahetuskaupa ja uue minigripi ümber logiraamatu.

Usaldasin täna õhtul googelit ja see tõi mind pea 600 meetri kaugusele aardest. Nüüd oli veel vaja lamp otsaette panna ja suusad alla sättida ja võiski teekond aarde juurde alata. Minu ees kulgesid kahed jalajäeljed mööda paksu lund. Vaadates nende jälgede sügavust, oli mul hea meel, et olin otsustanud suuskadega tulla. Ühel hetkel ette vaadates, tekkis mu peas segadus. Lambivalgel nägin põõsaid, mille vahelt läksid läbi samad jäljed, mida mööda sõitsin, aga imelik asi oli see, et need jäljed läksid taevasse. Pole nagu mingeid seeni ka söönud, et viirastust näeksin. Lähedale jõudes sain aru, et tõesti saavad jäljed taevasse mina, kuna tegu on mäega. Siit küll nüüd suuskadega üles ei lähe, vaid tuleb need alt ära võtta. Üleval leidsin mingid mootoratta või ATV jäljed, mida mööda oli päris hea libiseda. Tee kulges mõnusasti mäest alla, seega sai nautida kiiret sõitu. Tegin just ühte paaristõuget, et veel mõnusamat hoogu saada, kui äkki tundsin, et midagi kadus ära. Vana halb, olin jätnud kepide aasad ümber käte panemata, et ei peaks telefoni vaatamiseks neid jälle ära võtma ja nüüd jäi üks kepp lumme kinni ja mina kiman ühe kepiga mäest alla. Jõudsin ilusti alla, aga sellest oli vähe kasu, nüüd oli vaja ju üles tagasi minna kepi järgi. Tagasi tulles parkisin oma suusad künka kõrvale ja asusin aarde juurde sammuma, aga tuleb välja, et polegi õige küngas, vaid tuleb veel alla ja uuesti üles liikuda. Õnneks on aare ka lumega leitav. Peale logimist sai nauditud Sannikovi maa öist vaadet. Tänud aarde eest.

Pärast eilset talvist matka ei tahtnud kodus keegi kuulda täna taas kusagile pikemale jalutuskäigule minemisest. Õnneks leidub alati keegi, kes on nõus metsa uitama minema, näiteks koeraomanikust mugusõber (või hoopis tuttav koer mugust omanikuga?;). Kodust väljuma hakates vaatas siiski vähemalt üks pereliige ka küsiva pilguga mulle järgi ja muidugi kutsusin Miisuga ka talve nautima.
Olles eelnevast käigust siinsete oludega tuttav, jäi ka seekord auto kaugele suure tee äärde, kuigi talviste olude eeliseid kasutades oleks võinud täna kaugemalegi sõita, aga polnud vaja, tulime ju uitama.

Jääteed ära kasutades käisin vallutasin veekogu keskel asuva saare tipu ja seekord ei kõndinud ka sellest aardest mööda, täitsa teadlikult tulin otsima, kus end peidab. Üllatavalt lihtsalt läks leiuga, olin palju suuremaks otsimiseks valmis.

Omapärane kant, kuhu ilma geopeituseta mina vist ei satuks. See ongi tore, et tänu neile karpidele saab avastada põnevaid kohti.

Kiisu oli ka jalutuskäiguga rahul, sest enamiku teest sai kõndida sõiduki jäljes, ei pidanud sumpama. Üks tüütu koer käis talle küll pidevalt pinda, aga see sai alati paika pandud ning rahulikult kulgedes isegi linnukesi hiilida.

Aitäh.

Kui ma nüüd ei eksi, siis täpselt aasta tagasi tegin sellele aardele mitteleiu (või kui just seda ei otsinud, siis vähemalt sai täpselt samas kandis ringi luusitud). Üpris eksprompt sattusime nüüd tagasi ja tänu Kristjani korralikule geomobiilile ja sõiduoskusele veeresime pm nulli. Poisid jäid SUP-e pumpama, ma läksin Sannikovi otsima. No ja täpselt sama lugulaul, mis aasta varem - uitan õndsalt ringi, loen logisid, vahin gepsu ja lihtsalt ei jää õige asi silma. Mingi hetk tuli Kristjan vaatama, et kuidas seda aaret nii kaua otsida on võimalik ja umbes sekund hiljem poetas, et kas sa sinna polegi vaadanud. Oh jah, tõesti polnud, kuigi peidukas oli nii ilmselge. Nüüd siis see täpp ka roheliseks värvitud.

Väike jalutuskäik huvitaval maastikul :)

Mootorrattaga läheneda oli vahva! :) Kui porise ja märja kuid õnnelikuna kohale jõudsin, veetsin ca pool tundi otsides. Olin küll kohe õiges kohas, aga lopsakas taimestik ei teinud asja kergeks. Lõpuks siiski leidsin õige kahtlase koha ja sai ära vormistatud. Tänud peitjale huvitava koha tutvustamise eest!

Kohe oli näha, et drive-inni ei tee. Otsustasin lõuna kasuks ja hästi läks. Hea kerge retk. Aitäh!

Ei olnudki nii hull nagu arvasin. Kaaslane oli normaalse lähenemistee otsinud. Aitäh!

Leitud, logitud, aitäh!

Tänud peitjale! Kuivatasin ka karpi ja lasin ka logiraamatul tuulduda sel ajal kui ma ümbrust uurisin.

Seda huvitavat kohta olen tahtnud ammu külastada, aga millegipärast ikka ja jälle edasi lükanud. Täna oli mul siia kanti natuke muud asja ka ja seega võtsin kohe pikema jalutuskäigu ette. Sai jalutatud 2,5 km aardeni ja teist sama palju tagasi. Tänan.

Kuna siin kandis teisigi aardeid otsisme, tulime ka siia. Karlil oli küll juba käidnud, kuid minul veel külastamata paik. Väga eriskummaline koht. Lõpus oli ilus vaade. Aitäh!

Tundub, et õigeks Sannikovi maaks on murueide tütarde tantsusaar, kuhu ma selle aarde juurest pilgu heita sain.

Tegin meelega üsna pika jalutuskäigu ja jätsin auto parklasse. Kõmpisin üle põllu vee äärde ja hakkasin nulli poole sammuma. Õnneks sai varsti selja taha ilmunud jälitajast auto maha raputatud, sest veetakistus oli tema jaoks liiast. Nulli lähedal samuti keegi parkis, kuid õnneks inimesi ei paistnud. Esimese hooga uurisin valelt poolt, kuid peale vihje lugemist jäi kahtlane koht kohe silma. Võtsin ka mõned hetked, et ümbritsevat uurida. Küll need linnud alles kisasid! Vastu kive loksuv vesi tekitas aga väga chilli oleku. Tagasi suundudes oli autosid juba rohkem ja eemale hoidmiseks sai vähe võpsikusemat teed liigutud kui oleks soovinud. Ja neid masinaid tuli järjest juurde. Popp koht. Suvel kindlasti veelgi ilusam oma rohelisuses. Juba praegu oli see vesi nii kutsuv. Mõtlesin päris mitu korda juba üle kuu tagasi, et mis see GC 1000. leid võiks olla. Sai mõned muud aarded juba välja valitud kandidaatideks. Siis aga jäi mingil hetkel see siin silma ja ei pidanud kohas pettuma. Tänud!

Ma, loll, lugesin eelnevaid logisid ja vedasin redeli kaasa. Vähemalt vaated olid ägedad - taaskord pean märkima, et ilma geopeituseta sellisesse kohta niisama jalutama vist ei satuks.

LOGITUD, ja ka paraleelselt geocaching äpis

Mina olin igal juhul täiesti vale künka taga, kui leid tuvastati, aga nimi sai logiraamatusse kirja. Ilus koht, aitäh!

Vaatasime raskusastet ja tulime valmistunult. Kõigepealt avastasime, et kaardile märgitud tee on haihtunud. Läksime siis teist teed pidi. Sõitsime nii kaugele kui sai, võtsime redeli kaasa ja hakkasime nulli poole ronima. Nullis sai ikka tükk aega redelelile õiget kohta valitud. Lõpuks Mikk ikkagi märkas midagi kahtlast ja saime nimed kirja panna. Vedas ikka, et redel kaasas oli.