VK11: King, Stephen

Raamat ei ole päris minu maitse ja ausalt öeldes on üldse esimene Kingi loomingust ning vist üldse õudukatest, mida olen lugenud. Õigemini, hetkel veel seegi pooleli, aga ilmselt loen siiski lõpuni. Kohalik lemmikloomasurnuaed aga pigem selline armas kohake. Arvutused sujusid kenasti ning lõppugi oli praeguse taimestikuga kerge jõuda, kuigi kodus avastasin, et puugihooaeg sai tänasega avatud. Uhke vaade lõpus ja tore temaatiline aare, aitäh peitjale!

Aitäh aarde eest!

Raamatut sai sirvitud mõnda aega tagasi sügisel, välitöödel käidud talvel ja aaret logimas peaaegu kevadel. Hetkel täitsa hea läheneda, aare korras (kuigi väliseid kotte on küll keegi näksimas käinud). Aitäh!

Kõik tundus justkui ilus - linnud laulsid, taevas oli sinine nagu lõunamaa ookean ja eksamini oli ka veel parajalt aega. Siis aga tegin esimese sammu aarde suunas ja kogu see ilu natuke tuhmus. Nimelt polnud ma selliseks kuumaastikuks valmis ja polnud muud, kui ootusi veits alandada ja väikeste sammudega aarde suunas rammida. Planeeritust pikema aja pärast jõudsin pärale ja siis oli juba kõik lihtne ja loogiline. Aitäh üldfüüsist parandamast!

Varem sai andmeid kogumas käidud, nüüd siis aare ise ka leitud. Tänud peitjale!

Tänu geopeiturite lugemissoovitustele olen lugenud nüüdseks juba hea mitu raamatut, mille temaatika üldiselt mu lemmikute hulka ei kuulu - õudukad ja ulmekirjandus. Raamatu võtsin ette millalgi talvel. No ma ei tea, kui aus olla, siis oli õõvastav ja otsati masendavgi. Peaks nüüd tasakaalustamiseks mingi ilusa ja hea lõpuga loo ette võtma. Kuna vahepunkti koordinaadid koorusid välja talvel, siis eriti mõtlemata läksin seda Karinat otsima. No tere tore, lumi ju. Jalutasin siis niisama seal ringi, mõnelt plaadilt pühkisin lume maha ka, aga otsitavat ei leidnud. Ei teadnudki, et niisugune koht siin on. Minu kutsad ja kiisud puhkavad kõik mu lapsepõlvekodus kuuseheki kõrval. Igatahes vajas see Karina korduvkülastust väheke lumevaesemal ajal. Millalgi kevadel põikasimegi Katriniga siit uuesti läbi kui olime Lahemaale geotuurile suundumas.
Lõpp ootas natuke aega seda külastust, aga nüüd sai siis käidud. Tundus, et uus õudukas ootab suvel siia logima tulijaid, sest eelmise aasta lokkava roheluse jäägid ulatusid ikka ninani ja nõgesepuhmaste alged võtsid juba võimust. Aga see käis vaid otsetee kohta maanteelt, kohale jõudes avanes ilus vaade tõepoolest lõpp-lahendus oli igati tasemel. Tänud peitjale lugemissoovituse eest ja aaret peitmast.

Leitud

Lemmikloom on alati väga kallis, kuid “viimane hetk” läheb ikka täiega lappesse. Mina olen Miuseni-usku st kassnaine ja mina pooldan 21 sajandil tuhastamist, eriti kui ei tea antud hetkel isegi, kuhu enda elu maandub.

Lahendus ootas juba ammu, oli tore pusserdamine ja no lõpp-koht, lihtsalt äge. Tänud kutsumast ja meenutamast oma karvakera!

Aitäh aarde eest!

Ratteretk ilusal ilmal naaberküladesse. Aare oli väga heas korras. Lähenemine rattaga oli muidugi "huvitav" aga saime hakkama.

Pea 5 aastat peale peitmist... ja vahetamist vajasid vaid kilekotid aarde ümber.

Aitäh, kes seda aaret otsimas on käinud.

Kunagi ammu lahendatud, nüüd siis logimine. Praegu on hea aeg siia tulekuks. Aitäh!

Olen selle aarde lõppu muudkui edasi lükanud, sest ühtegi head lähenemisteed kuskilt ei leidnud. Täna võtsime ette, sest loodus on kenasti taandunud ning tundus parim aeg. Parkisin auto linnulennult täpile kõige lähemale ning läksime otse. Polnudki väga keeruline teekond, aga lapsi väsitas hästi. Aardel oli jube palju katkiseid kilekotte ümber. Ma kunagi ei tea, kas peaks need eemaldama, tunduvad tegelikult üsna mõttetud. Võtsime ühe kileräbala sealt endaga kaasa. Lapsed tegid ka veidi nännivahetust. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Kuna mind see raamat ei tõmmanud, siis Mai tegeles raamatu uurimisega ja ka vahepunktis käimisega. Minu ülesandeks jäi õige rada valida, mis ilusti läks aardeni, vahepeal olid suuremad mahatallatud kohad, nagu loomad oleks maganud. Täitsa tore peidukas leitud. Aitäh!

Minu logis tõsine spoiler raamatu kohta - igaüks loeb edasi omal vastutusel.

Lõpus oli küll nii nagu nogravity logi lubas, aga õnneks kahtlane tee viis täpselt õigesse kohta (creepy veidi, sest logidest ei näe, et oleks keegi ammu sinna samme seadnud) ja seega polnud ülearust sumpamist, isegi kui mõni kõrreke nina tahtis kõditada. Minu ülesandeks selle aarde juures oli raamat läbi lugeda, vahepunktis vajalikud tegevused teha, aardeni jalutades krõpse mugida ning näpuga õigesse suunda näidata, et Kärt aarde välja võtaks ja logimistegevuse teeks. Kärdilt muidugi sain julgustust, et üldse hakata lõppu trügima, sest kui teel edasi-tagasi sõitsin, et parkimiskohta/rada leida, siis vaikselt tekkis kahtlus, et kas ikka õiges kohas. Kaart kinnitas, et täpike sama, mis rohelise geokontrolli tulemus ning seega olin nõus ikkagi õnneks aarde poole jalutama - kergelt märjas rohus ja üldse mitte veekindlate jalatsitega. Kirusin, sest kergelt haige veel, aga no midagi polnud teha - kui selle kohutava raamatu olin juba läbi lugenud ja kohale sõitnud, siis tuli nimi kirja panna, et sellest õudusest vabaneda. Otseselt aardele midagi ette ei heida, lihtsalt õudusžarn absoluutselt mulle ei sobi, eriti selle raamatu temaatika (spoiler ja trigger-warning: lapse surm). Aga aare muidu ise temaatiline ning seeriasse sobib väga hästi. Ja noh, kui kõik juba ära rääkida, siis paar pisarat valasin vahepunktis, sest tuli enda kutsik meelde, kes küll juba kümmekond aastat tagasi suri, aga armas habemik oli. Ning enne lõpp-punkti minekut sain ka autos mõned pisarad valatud, kuidagi hellaks läks hing, kui lugesin Alo logi. Aga noh, ma olengi selline pehmeke :)
Igatahes, peitjale aitäh, tõi mugavustsoonist välja aare ning nüüd saan öelda, et ka King mu paljude loetud raamatute nimekirja kuulub - ilmselt üks ja ainus õuduskirjanik.

Aare leitud :)

Mõistatuse kodutöö tegin ära kohe aarde avaldudes, sest lugeda mulle meeldib. Tookord ehk aastal 2017 kirjutasin raamatu kohta nii: "Õudne polegi minu jaoks õige sõna seda teost kirjeldama, ütleksin pigem, et õõvastav. Just seda tüüpi raamat, mis vaikselt edasi lugedes järjest rohkem kananaha ihule toob. Kõik on justkui nii reaalne ja maailm on nagu meid ümbritsev maailm ikka. Kena perekond leiab endale uue kodu ja kolib sisse. On mõned kummalised detailid, aga see ei pea ju lõppude lõpuks midagi erilist tähendama ja kummalisi asju ju ikka on ja juhtub. Lugu aga kerib end muudkui edasi, kogu aeg on mingi seletamatu müstiline pinge taustal, kuni lõpuks õõvastavad sündmused juhtuma hakkavad. Ma ei ole eriline õudukate sõber, aga seda teost lugesin küll nii, et ei suutnud käest ära panna. Ilmselt vabatahtlikult poleks võib-olla kätte võtnud, aga nüüd julgen isegi soovitada, kes veidi teistlaadi õuduskirjandust tahab."

Mingil põhjusel jäi see koduküla lähedal asuv aare aga pikaks ajaks ootele, kuni nüüdsel lähikonna geotuuril lõpuks siia jõudsime. Kohta muidugi teadsin, aga eks see üks emotsionaalne värk ole. Vähemalt pakkus Karina külastamine lõõskavkuumal suvepäeval kosutavat jahutust. Lõppkoordinaati läksime autosse kokku seadma. Tulemus sai igati loogiline, kuid kohale jõudes avastasime, et vist ikka ei ole. Siis avastas kaaslane, et geokontroll on ju ka olemas ja see näitab punast. Käisin igaks juhuks küll üht lähikonnas asuvat "ilusa vaatega" kohta kontrollimas, aga ei. Uuesti autosse koordinaate pusserdama. Lõpuks avastas kaaslane vea ja tuleb välja, et minu kuude arvestamise loogika ei klapi peitja omaga. Vanasti oli kuu ikka vähemalt 29 päeva...

Igal juhul oli nüüd lõpp käes ja sinna me suundusime. Polnud kindlasti parim aastaaeg ja minu n-ö lüpsinaise kostüüm (pikk kleit ja kummikud) ei taganud ka piisavat nõgesekaitset. Sellele vaatamata oli mul aare leitud ja logitud, kui autole parema parkimiskohta otsinud kaaslane lõpuks ka selleni jõudis. Mingit ilusat vaadet ma siit küll ei avastanud. Noor geopeitur oli juba koera jalutades kuumusest oimetuks muutunud ja jäi üldse autosse ootama.

Vaatamata viperustele meeldis selle aarde temaatiline teostus mulle väga ja eks lemmikloomadki ole südamelähedased. Sel suvel lahkus 7,5-aastasena mu viimane elu esimene merisiga Tuustik ja eelmisel suvel pidime hüvasti jätma oma kalli musta kassi Nurrikuga. Eks neid tegelasi ole veel palju, kõik koduaias oma puhkepaiga leidnud.

Huvitaval kombel meeldib mulle ka selle raamatu põhjal tehtud film (see vanem versioon siis), kuigi üldiselt õudukaid eriti ei talu. Uuemat igaks juhuks vaatama ei hakka.

Aitäh põneva aarde eest!

Leitud. Tänan!

Kuna õudusfilmid ja -raamatud mulle üldse ei meeldi, siis sai selle aardega tegelemist pikalt edasi lükatud. Lõpuks siiski tõin raamatukogust vajaliku teose koju kapinurgale muidugi lootuses, et hakkan muidugi lugema ka. Siis aga tulid lugemisjärjekorras vahele muud raamatud ja selle ajaga oli Salme selle raamatu hoopis endale napsanud ja lugema hakanud. Nii saigi vajalik info kokku ja täna läksime vaatama, kas saame ka esimesest punktis edasi.

Minu jaoks oli see väga kummaline paik, kuhu pole kunagi varem sattunud. Jalutasime ringi, lugesime tahvleid ja väikse sik-sakiga olimegi õiges kohas. Info talletatud, läksime tagasi autosse numbreid koordinaatideks muundama. Natuke pusimist ja saimegi loa edasi liikuda.

Õnneks olid kõrrelised veel lamavas asendis ja sai kerge vaevaga õigesse kohta jalutada. Aare oli ilusti oma pesas, kilekotte on küll närilised hakkinud, kuid karbiga kõik parimas korras.

Lemmikloomi, kes tänaseks lahkunud, on meil olnud kaks. Jäljekoer Juss, kes kunagi ka geoepituse radadel meile seltsiks oli ning kolmevärvline kass Fanksu, kelle lemmiktegevus oli magamine.

Aitäh vahva aarde eest!

Vahepunkti asukoht oli ammusest ajast olemas ja kunagi olen mõned korrad seal käinud ka aga alati õigest kohast kümneid meetreid eemal. Teisipäeva õhtul käisin taskulambi valgel õiges vahepunktis ja sain vajaliku info kätte. Täna jõudsin napilt enne pimedat lõpp-punkti. Autole head kohta polnud, ajasin selle tee kõrvale lumehange, ohukad peale ja ise meetriste hüpetega läbi paksu lume ja kõrreliste aardeni. Seal nägin, et täitsa korralik sissetallatud rada möödub mõne meetri kauguselt. Hoolimata lumega_raske sildist tegid vihje ja täpne koordinaat asja lihtsaks. Tänan.

Lemmikloomadega on mul selline lugu, et väiksena tahtsin koera aga vanemad ei lubanud. Tagantjärgi arvan, et ega koer polekski end korteris hästi tundnud, nad tahavad ikka ringi joosta, mitte väikses puuris lõksus olla.
Paar aastat tagasi pakuti ajutiselt hoiule merisiga kuna ta eelmisel omanikul tekkis väidetavalt allergia ja Oliver oli nõus MIDA IGANES tegema, et lemmiklooma saada. Nõustusin tingimusel, et kes looma tahab, see tema eest ka hoolitseb ehk söödab-joodab-koristab jne ning mina ei hakka neid asju kunagi tegema. See näitas hästi ära, et lapsest ikka looma eest hoolitsejat pole, lõpuks Elve hoolitses ta eest. Paari nädala asemel elas Tupsu meil üle aasta kuni ühel ööl suri. Mõni võib-olla arvab, et mulle loomad ei meeldi aga sõprade-sugulaste juures meeldib nendega mängida küll ja nii ongi kõige parem. :)

Tore koht, ilus vaade. Tänan

Ma olen kunagi ammu seda esimest filmiversiooni näinud - tollel ajal tundus ikka jube küll ja ma pole kindel, kas filmi lõpu ära nägin.

Raamatut ei olnud lugenud, aga kuigi mulle King meeldib, siis lemmik see surnuaia stoori polnud. Mulle meeldivad ikkagi näiteks Carrie ja Tulesüütaja rohkem.
Leidsin vastused küsimustele, käisin selles teatud huvitavas kohas ning lõpuks läks geocheck roheliseks.
Lõpp pidi ootama oma aega ja täna saabus see tema aeg. Logitud. Aitäh.

Stephen Kingi olen lugenud, kuid antud raamatut mitte. Lõpus kartsin hullemat, aga oli enam-vähem maastik. Muidugi tegin jälle kõik läbi, mis kästud. Sellega seoses logisin nii, et silmade ees sillerdas, lisaks ehmatusele. Aitäh!

Mõnus soe ilm selle aarde leidmiseks. Aarde juurde rattaga kimades pidin liikuma üle põllu, kus kohtusin ka metsiku loodusega. Nimelt kitsega. Jooksis teine päris lähedalt minust mööda

LOGITUD, ja ka paraleelselt geocaching äpis

Esimene pool on juba pikka aega lahendatud. Nii pikka aega, et detaile enam ei mäletagi. Vaid seda, et oli päris palju susimist, et need lõpu koordinaadid leida. Nüüd siis jõudsin lõpuks lõppu ka. Paar korda isegi on sealt mööda sõidetud kuid alati on olnud hein liiga kõrge või parkimimskoht kahtlane. Täna võtsin kätte ja käisin ära. Rohu sisse oli isegi kenasti tee tallatud. Nii ei saanud ka jalad väga märjaks. Kuigi pidevalt migit uduvihma taevast alla tuli. Kaks sisemist kaitsekotti on puhta ära näritud, kuid karp kenasti kuiv ja korras. Tänud!

Olime kuuske toomas ja ega päeva ei saa raisku lasta ning tegime kõrvalpõike. Ei olnud isegi teadlik sellisest kohast. Natuke hirmuäratav oli aga numbrid saime kätte. Väike rehnut ja võisimegi minna lõppu. Tore aare, aitäh.

Jõudsime ka lõpuks selle mõistatuseni. Väga temaatiline asukoht tõesti. Vahepunktist saadud info teisendasime lõpp-punktiks ning peagi leidsime end sealt. Aastaajale vastavalt oli taimestik üsna maadligi ja seetõttu probleeme ei tekitanud. Vaade logimise ajal oli tõesti kena. Täname aarde eest!

Lõpu asukoht oli kahtlane, rohi tissideni ja sai seal sumbatud kuni aardeni. Tänud