Ülemiste vanake

Lugesin mina neid logisid ja mul tekkis ikka väga tõepärasena tunduv ettekujutus mingist jubedast mülkast, kuhu on võimalik lootusetult kinni jääda ja lisaks veel ära uppuda. Kuhu kohale saamiseks peab vähemalt kilomeetri mättalt mättale hüppama, vees sulistama ja kõike seda tegema pääseb mingist eramaade rägastikust. Aga kaua sa seda käiku ikka edasi lükkad. Pealegi kohalkäinud ütlesid, et polnud hullu midagi. Arvasin, et lohutavad niisama, et küll sa ellu jääd ja välja vingerdad. Tänaseks olin piisavalt kõhelnud kaheldun ja oli aeg tegudeni jõuda. Välja valitud kohta ma ei jõudnud. Lisaks kurjale sildile jäi mingi tõkkepuu ka varju. Sõitsin siis natsa edasi ja leppisin lisandunud 300 meetriga. Vahetasin saapad kummikute vastu ja asusin teele. Etteruttavalt olgu öeldud, et vale otsus. Oleks pidanud botaste vastu vahetama. Ei kuskil ei miskit vett. Mingi koht oli väheke niiskem, aga märjaks seda küll ei saa nimetada. Ainult eelmise aasta roheluse jäänuseid oli palju ja see oligi selle teekonna ainukeseks raskuseks. Vahepeal sai ka mingit teed mööda kulgeda. No nii tahaks öelda, et jalutuskäik pargis. Vähemalt peaaegu. Eelnevatel päevadel külastatud kohtadele ei ole tast mingit vastast - seega jalutuskäik pargis. No ok, seda parki pole vist aastaid niidetud, aga ikkagi. Kusjuures, see tee, mis kaardi järgi peaks nagu ka siia tulema ja silda omama, seda vist tõepoolest pole. Aga sild on, väheke teises kohas, aga on. Mina küll poleks seda tappes ka ületanud, aga tundub, et mõned siiski on.
Igatahes käidud. Ja need, kes veel veeretavad mõtet, et kas tulla ja millal tulla, siis praegune aeg on ideaalne.

Hea logi. Tänan. Üritan siiski ise sinna minna asja oma silmaga kaema. Seniks siis "vajab hooldust"

Tuleb välja, et selle aarde järgi minekut olen planeerinud juba üle 5 aasta. Üsna kohe sai mulle selgeks, et siia ei hakka ma ronima suvisel ajal ning seda laia kraavi ma ka ületada ei soovi. Selge, lähenen kagusuunalt. Seejärel tuli aga nogravity logi ja mott langes nulli. Jäin ootama krõbedaid külmasid, mida nagu väga ei tulnudki. Logidest küll ilmneb, et vahepeal mingi jää on olnud, aga ju siis polnud mulle õige aeg. Selleaastane talv aga äratas mõtte taas ellu. Uurisin veel palju kaarti, et leida autole sobiv koht ning kõige mõistlikum lähenemistee. Endalegi väikseks üllatuseks leidsin end Tohvre tee algusest, jätsin auto ja suundusin tühermaale. Pajuvõsa oli küll kohati korralik, aga tahtejõule aitas kaasa ettekujutus sellest kohast soojemal ajal. Tegelikult oli praegu see ragistamine ju ikka imelihtne. Esimene suurem võsa läbitud, seisid ees hundinuiad, mis tähendas vesist ala. Mõtlesin, et õnneks pole muret, sest külm on ju. Aga tegelikult oli all siiski sula maapind ja hakkasin kuivanud taimestiku abil otsima kõrgemaid mättaid. Õppisin kasutama väiksemaid pajupõõsaid "räätsadena", et mitte puusani lumme vajuda. Veel veidi tihedamat pajuvõsa ja aarde metsake paistiski. Nimi kirja ning mõtisklesin, et kuidas tagasi. Otsustasin minna ühe looma jälgedes ja see oli õige otsus, pääsesin kergemalt. Viimane pajuvõsa oli siiski vaja läbida ja jõudsin tee peale tagasi. Naeratus näol astusin auto poole, ülihea ja uhke tunne oli! Aitäh!

Loodan, et järgmine otsija on tublim ja võtab uue karbi kaasa.

Leitud

Kunagi suvel sattusin rattaga mööda sõitma ja mõtlesin, et siit saaks talvel täitsa hästi aardeni.
Ja kui nüüd "talv" kätte tuli, siis mõtlesin et teen ära, ega seal ei saa ju midagi nii hullu olla. Jaanuari keskel võiks loogiliselt mingi miinus temperatuur olla, aga ei, selle olin ma täiesti ära unustanud et väljas on +2 kraadi sooja.
Seda suurt kraavi ma ei soovinud ületada, nii et lähenesingi lõuna poolt. Kummikutega jõudsin üllatavalt jää peale. Kuid lõpupoole hakkas niimoodi ragisema. Ma ei teadnud kas ma olen nüüd niisama märgalal või hoopis mingil järvel. Ja mul on lisaks ka veel see mentaliteet, et kui juba kohal, siis tuleb ka ära teha. Kuidagi moodi jõudsin aardekarbini ning sain nime kirja panna. Tagasiminek läks juba kiiremini, aga mingit teist teed pidi. Ning just siis kalda ääres läks jalg läbi jää. Vedas. Vesi oli kummiku ääreni. Ma ei tea, kuidas ma eelmised 500 m üle elasin :D .
Ikka täitsa huvitav, Tallinna servas selline karbike ja kuskilt ei saa ligi :D Vähemalt vanake sai leitud.
Tänud kutsumast, aitäh peitjale!

Aarde taaskülastus. Logiraamat oli veidi niiske, lisasin pakikese donatiiti ning seadsin sammud järgmise aarde juurde.

Paras koht sellel vanakesel olla.

Pikalt planeeritud aardekülastus. Kahjuks jäi aga üks oluline asi tegemata. Nimelt ei olnud kaarditöö piisav ja sellest retkest tuli paras tuterdamine kusagil pokude vahel. Õnneks oli mul taipu mõned korrad tagasi pöörata ja teistest kohtadest uuesti proovida. Lõpuks leidsin kuiva kraaviserva ja seda mööda oli hea aardeni sammuda. Kohapeal oli lihtne leid. Tänud!

Otsustasin täna minagi siis sellele vanurile kylla tulla. Lähenemistrajektooriks valisin Viljandi maanteelt m66da k6rgepingeliinide aluseid. Pressisin sealt autoga niikaugele kuni kurna oja vastu tuli. Oja meenutas praegusel aastaajal rohkem j6ge ja nyyd tuligi leida m6istlik koht kust yle saada. Esialgne koht mille kaardilt välja valisin oli ainult vesi ja vesi ja veelkord vesi, ei mingit purret. Asusin siis m66da oja kallast astuma järgmise potensiaalse koha poole. Seal oli isegi täitsa korralik loodustekkeline purre olemas, aga praegust veetaset arvestades oli see kohati 20-30cm vee all. Mis seal ikka, varbad paljaks ja käärisin püksisääred yles. Lootsin et sellega minu veeseiklused l6ppevad, aga kus sa sellega. Aardele lähemale j6udes sain aru et siin veel yks veetakistus. Piisavalt lai et yle ei hyppa. Silmaga ja tokiga m66tes sain aru et ca poole reieni vett pluss x kymmend cm muda, ehk et mingit lihtsat läbi k6ndimist ei tulnud samuti k6ne alla. Oleks et 1 aare siis oleks v6ibolla isegi riidest lahti v6tnud ja yle kahlanud, aga kuna tulin siia 2 aaret logima siis oleksin ennem tagasij6udmist arvatavasti kringliks t6mbunud :D Nii et hakkasin taas m66da ojakallast astuma lootes leida midagi purdelaadset. Yhe isegi leidsin aga see otsustas poole yletamise käigus jubedalt ragisema hakata ja kui siis sealt end kaldale tagasi t6ukasin käis raksatus ja 6lek6rs kadusgi vette. Huuh napikas. Matkasin siis ikka m66da kallast edasi kuni leidsin vähe tummisema purde ja sealt sain ka oja edukalt yletatud. Aardeotsimisega tuli päris mitmesaja meetrine ring sisse, aga vähemasti sain kuiva nahaga kohale. Aitähhid peitjale

No mjäu. Motikaga saime normaalse kauguseni ja meie trajektoori lähenedes õnneks ühtki eramaa vms silti polnud. Mingi hetk läks küll maastik nii märjaks, et tuli läbi motikasaapa, aga seejärel tegime trajektooris korrektuuris ja pääsesime ikka logima. Aare korras, aitäh vanakese Ülemiste vanakese eest!

Leitud. Aitäh!

Praegu pääses aarde juurde otse üle märgala, jää kannab veel ilusti. Metskitsed juhatasid teed. Kena saareke. Sai nauditud sookure kevadist laulu. Välja juhatas Andres õigele teele. Väitis, et seda teed pidi pääseb kuiva jalaga igal hooajal. Noh, peaaegu. Suured tänud!

Heldur mõtles enda auto buraaniks ning saime kuskil 500m peale,edasi oli juba jalutamise vaev kaunis looduses.Aitäh!

Madalapõhjalisega sai sellise lumega isegi üllatavalt kaugele. Oli õige aeg selle aarde juures ära käia. Tänud!

Kasutasin võimalust ja logisin. Aitäh!

Õhtuhämarus pressis peale ja kuigi meil oli plaan täna varem koju jõuda, siis see läks vett vedama. Tulime siia kurna oja otsima aga Dauno märkas seda tavalist aaret ja pakkus, et käime ära.
Taskulambid võtsime igaksjuhuks kaasa ja soovitasin kummikud jalga panna. Lampe läkski meil pole tee peal vaja, sest sattusime täpselt keset soist lompi ja hundinuiad olid nii kõrged, et maapinda pidi valgustama. Paar korda vajus jalg nii sügavale, et vesi tuli kummikust üle ja jalad said märjaks. Aare oli meist algul 400 m kaugusel, 100 m oli märga plätserdamist. Hull teekond lühidalt.
Me oleme juba teel, ei pööra tagasi, ise tahtsid tulla, olid minu sõnad, kui Dauno selle lombi üle pahandama hakkas.
Kohale me saime. Tagasitee oli üle kilomeetri, ringiga.
Hea meel, et enne neid jubedaid logisid ei lugenud, siis oleks see sinna veel pikaks ajaks jäänud.
Tänud

Viimasel ajal on kõik aardeotsingud suhteliselt seiklustevaesed olnud, seekordne aga mitte.

Seda aaret käisime luuramas juba aastaid tagasi, kui sai järve alumine serv teistest aaretest puhtaks tehtud. See aga jäi, kuna tee mida mööda oli alguses plaan minna, oli…
No ütleme nii, et sellele aardele annab läheneda kolme “rada” mööda: esimene on väga raske, teine on raske ja kolmas on tõenäoliselt kerge.

Aastaid tagasi siis olime selle esimese valiku ees ja loobusime, sest kes tahab sellist takistuste rada läbida.
Nüüd täna oli meil plaan, et läheneme siis teist teed kaudu. Kaardi järgi vaadates (ma ei saa siiani aru, miks ma ortofotot kohe alguses ei vaadanud) tundus meie valitud lähenemistee suht ok olevat.

Jõudsime kohale ja saime kohe aru, et kraavi ületamiseks on meil midagi tarvis. Õnneks see midagi taamal paistis, aga selleni jõudmiseks oli vaja läbida paarsada meetrit võsastunud metsa. Pärast mõningat kerges võsas rapsimist jõudsime uhke “sillani”. Aitäh kobrastele! Tegin väiksed koormustestid ja sain aru, et “ilmselt kannab”. Nüüd uuesti tänu kobraste tegevusele õnnestus meil hankida ka korralikud kaikad, millega siis ennast sillaületusel mõlemalt poolt toetada. Kuna aare oli lähedal, siis otsustasime, et mõlemad ei hakka sisse kukkumisega riskima ja üle lähen ainult mina. Tehtud-mõeldud, võtsin seljakoti seljast, vöökoti vöölt (et vette kukkudes olulised asjad märjaks ei saaks), haarasin vöökotist veel pastaka ja juba olingi köietantsija. Kraaviületus läks imekombel hästi, sild pidas ja tasakaal säilis. Kui olin ennast kindla maa peale saanud, siis tahtsin taskust haarata telefoni, et vaadata, kus see aare siis on. Mida aga ei olnud, see oli telefon. Telefoni nimelt jätsin vöökotti, mis asus nüüd teisel kaldal. Ja mul polnud õrna aimugi, kus aare täpselt asub. Liisi aga lohutas, et tema juhatab. Esimesel korral suunati mind 60 meetrit eemale võssa. Ragistasin seal omajagu, peas ainult mõte “lumega leitav, lumega leitav”. Loomulikult ma sealt midagi ei leidnud. Ilmselt sellepärast, et lund ju polnud. Tulin tagasi ja sain juba paremad juhised, kuna Liisi telefoni gps ei suutnud kohe alguses õiget infot jagada. Teised juhised olid juba täpsemad ja aardeleid tuli nende järgi suht kiirelt. Panin nimed kirja ja panin tähele ka neljarattalise jälgi… ilmselt oli seal keegi sõitnud ATV’ga. Siis tekkis mul peas aga küsimus, et kas ka meie oleks saanud kuidagi lihtsamalt?
Igatahes ületasin uuesti kraavi ja ragistasime tuldud teed tagasi. Rataste juures rapsisime endid sodist puhtaks ja tundsime rõõmu: lõpuks ometi see aare tehtud!
Ühtlasi saime kinnitust ka meid ammu vaevanud küsimusele, kas ratastega on võimalik ümber Ülemiste järve sõita. On küll, ja suhteliselt normaalselt isegi.

Igatahes peitjale tänud, ilma selle aardeta poleks me siia küll sattunud :)

Leitud, tänan!

Tore seiklus aardeni. Tänan

Esmakordselt sai 10 jaanuar käidud, siis polnud enam jõed vaid lausa meri seal. Kaugelt vaatamiseks see aare jäigi, nüüd eile enne pimedat sai uuesti mindud, pole ju ammu vihma ega midagi sadanud, peaks ju lausa lust minna olema... Tegelt väga hull polnutki aga julgust jäi väheks mööda pikali kukkunud puud jõge ületada. Vesi oli sügav ja väga tummiselt sogane ning ka väljas oli juba väga hämar, et seda katsumust ette võtta. Lasin pea norgu ja lahkusin kirudes :(
Täna siis sai uuesti mindud, sai veidi kaarti uuritud ja lähenemis tee välja valitud. Kahjuks osutus see tee korralikuks võsaks ja väga soiseks, aga kuna veidi oli juba läbi tungitud ja rohkem siia ei tahaks elusees tagasi tulla siis sai edasi sumbatud ja ragistatud. Lõpuks olime aarde juures, leid tuli kiiresti ja aare ise korras (Y)
Tagasi teeks sai teine suund valitud mis osutus kuivaks aga rohi oli korralikult kõrge aga parem ikka kui soos sulistada :D
Hea meel, et see lõpuks tehtud sai ja kaelast ära, aitäh :D

teisel katsel tegin kodutöö aerofotoga väheke korralikumalt ära ja valisin natuke kahtlasema strateegia, kuid sedakorda õnnestus :o) näib et kasutasin sama kopra poolt ehitatud purret, mida varasematel piltidel nähtud ... õnneks pidas see mõõduka ülekaalu all ilusti vastu ja saabusin kuiva jalaga sääskede paradiisi. mistõttu oli ka logimine ja tagasitee juba suht paanilised. ilmselt peaks GEO seljakotti ka OFFi panema, nii igaks juhuks. tänud peitjatele.

No jõudsin, jõudsin lõpuks ka selle karbini, aitäh Pagaritele minu mitteleiulogi peale mulle kirjutamast ja lahkesti ka neljandat lähenemisnurka soovitamast :D. Kusjuures erines Pagarite soovitus Karli omast väga vähe, lihtsalt seekord pidin sama maja juurest minnes varem, siitpoolt kraavi metsa ära keerama :D. Ja mida ma vist poleks julgenud kokkuvõttes teha, kui seal maja hoovis mõni auto oleks seisnud. Aga vot täna ei seisnud ja et kõikidel akendel olid ka rulood põrandani veetud, siis olin julge ja ikkagi läksin.

Juba astuma saades sujus kõik nagu kellavärk ja sõltumata eilsest suurest vihmast oli siin kõik kuiv. Taimestik kõrgus küll pooltes kohtades mulle vööni ja Indy pidi üldse minu ees kuni metsani ainult õhkuhüpetega liikuma, et natukenegi näha seda, kuhu edasi minna või kus mina olen...

Lõpus endas märkasin karpi vist ca 10 meetri kauguselt ja kui nimed kirjas, keerasime kohe ka tagasiteele – no et majapererahva võimalikust kojutulekust jälle kindlasti ette jõuda :P. Ehkki algselt oli plaanis peitjatele sarnaselt siin peale leidu preemiapiknik pidada. Oma kaasas olnud võiku jagasime Indyga vennalikult ära hoopis Silveri toidukarbi juures aga kuna selle aardega ma ei osanud rohkem teha, kui akupank järgi ja natuke juhuslikku nuppude muljumist, siis pole mul sellest täna palju ka midagi logida... Nojah ja kuna mul oli lõppkokkuvõttes täna ikka veel aega etteantud ajaraamis Järvele jõudmiseks, läksime piiluma ka Jüri terviseradade multit :).

Täna proovisime uuesti sellega, Karl soovitas lahkesti hoopis kolmandat varianti karbile lähenemiseks ja tulime siis vaatama. No pekki… :D. Kõik oli ok tegelikult kuni selle koprapurdeni. Edasi proovisin purdega ka, isegi mitme kaudu üle saada, aga kuna Indy on selline, et tal on vaja ikkagi ilmtingimata igale poole mulle järele tulla isegi kui ma keelan, lõppes viimane ponnistus sellega, et jõudsin ainult karjuda „Eiiiiii, ära tule!!! Mine ära!!! Tagasi!!!!!“ ja edasi jäi üle ainult umbes veekogu keskkohast ja ohtlikult õõtsuva purde pealt sooritada pikk kõhulikukkumisega tagasihüpe kaldale, nagu filmis, tasakaalu hoidmiseks kasutatud toetuskepid laia kaarega kahele poole vette langemas :D. Sest mind üldse ei isutanud sinna rohelisse pikantse aroomiga vette sadamine, seljakott seljas ja telefon lahtiselt taskus. Tulemus: üks ligumärg jalanõu, mis ikkagi vette ulatus kukkuma ning minu sisisevat turtsumist mõistmatu näoga vaatav ent igaks juhuks siiski ohutusse kaugusesse taganenud koer… :D.

Carolina on kunagi loginud, et sellest aardest jäi meelde üks lõputu tee otsimine. Noh, mul on praegu väga sama tunne :D. Ja tänasel päeval tundub ikka täiesti uskumatu, kuidas on võimalik peita Tallinna serva üks karp nii, et ka 16 aastat hiljem ei ole sellele midagi peale ehitatud või et tekkinud pole siia terviserada ning ligi ei saa inimesed ühelt ega teiselt poolt :D. Kui järgmise aasta geosünnipäevale erinevaid silmapaistvaid nominente otsitaks, siis ma nomineeriks Ülemiste vanakese peitjad kui eriti oskuslikud, ülimalt pika säilimisperspektiiviga peidikukoha väljavalijad :D.

Aga eks näis siis, millal meil see vanur leitud saab. Küll ta ükskord saab. Hetkeseisuga aga kohe uuesti minna ei taha, ilmselt proovin sügisel, kui lehed läinud ja maa külmanud. Ja siis vist juba uuesti Tohvre sihi kaudu… Kui keegi just meile varem mingit neljandat varianti välja ei paku katsetamiseks/kontrollimiseks :D.

Leitud

olen seda aaret üritanud leida ajast mil geopeitust mängima hakkasin (2014!). juba traditsiooniks saanud, et iga kevad-suvi siia rattaga vähemalt korra sõidan (tõsi, eelmine aasta jäi vahele) ja üritan asjale "seekord kuidagi teisiti läheneda" ent lõpuks tunnistan ikka nukralt kaotust. täna seiklesin sealkandis ka mitu tundi, ida (või õigemini kagu) poolt ei õnnestunud, hoolimata kummikutest vett liiga palju nagu ikka (ja üks jalanõu osutus katkiseks. vat kui tore). proovisin siis jälle uuesti põhja poolt ka, luusisin seekord kraaviäärses võsas natuke rohkem kui varasemalt ja tegevus tasuski end ära! üsna mitu puud olid purdena üle kraavi (vabandust, kurna oja) langenud piisavalt aarde läheduses, nii et juba oleks naljakas olnud mitte proovida ühest üle ronida (kartsin küll). ilmselt mõni itsitab praegu, sest ma olen ise ka veendunud, et aardeni on lihtsam viis jõuda, aga mind hirmsasti need eramaa ja -tee märgid ikka alati ehmatavad ära. no mis teha. võttis kuus aastat aega, aga parem hilja kui mitte kunagi ja suur aitäh selle aarde eest! kindlasti seni kõige tüütum leidmata punkt kaardil mis nüüd lõpuks annab rahu

Õige ilmaga, õigelt poolt lähenedes saab täitsa kuiva jalaga ligi. Tänan.

Seal kandis olles sai luurele mindud aga kõik mets ja kogu ala oli vee all, tee pealt kaugemale ei jõudnutki

Leitud. Aitäh. On siin tiirutatud nii et ikka on. Aga lõpuks ´önnestus rüseleda võiduka lõpuni.

Viljandi maantee poolt ei saanud ligi, kuna sild, mis üle kraavi läheb, on täiesti vee all. Peab lähenema Tartu mnt poolt praegusel aastaajal.

Et kuidagi leida lohutust möödunud päevade suurele toitumusele, käisin paari aaret külastamas. Ka seda. Ülemiste vanake tukkus, nii et oli võimalus (peaaegu) otse minna ja ta ei pursanudki varbaid märjaks :)
Tänud