Villa Korgõmägi

Aitäh!

Tipp oli kaugelt näha aga üles ronimine oli võsas vaevaline. Tänud sellegi poolest.

Jälle hää koht, kust alla vaadata. Topsik eeskujulik, tänud peitjale.

No mis teha, üks minu lemmikmägedest.

Peites oli väga ilus, vahepeal jõudis võsa kasvada, mis tegi lähenemise ikka probleemseks ka mulle. Õnneks on maaomanik hoolas ja tõmbas nüüd võsa maha. Kuid ei saa ju oodata, et keegi viitsib võsa ka ära viia. Tore, et kastist probleeme ei teinud nagu üks tegi.

Minu jaoks jääb ikkagi üheks lemmikuks. Tõusu pikkus ja nurk ning ülevalt vaade on täpselt parlanksis. Vähemalt minu jaoks.

Tänane kõige raskem mägedest - lage mägi, ei ühtegi rada. Alguses kõrge hein, ülalpool lisandus veel heina all risti-rästi langetatud võsa. Kõik see loomulikult vihmamärg. Tänud kutsumast. Äkki vahetaks siinkohal mäge mõne ägedama vastu ;)

13-päevase, pooleldi lastelastega ringi seigeldud Lõuna-Eesti tuuri otsing #97. Pärast sportlaseund GeoOlümpiabaasis tulin 30 tipus Olümpiajärgselt lihaseid lõdvestama. Sest kes ei sooviks kuni 28 kraadiga läbi üle pea maltsa murda ja parvede viisi sääski toita :-D

Oleks saanud 100 meetri peale ka autoga, aga jalutasin veidi enam. Tegin mäele pea ringi peale sest lootsin, et kuskilt on hõredam. Vaatasin kaarte ja loodust. Ega ei olnud küll kuskil parem. Viimast 30 meetrit läbisin tublid poolteist minutit e. tempoga 20 m/s. Elu vahtravõsa! Lahkusin otse üle mäe teisele poole, sest ega vahet pole. Sama raske ja tüütu vahtravõss. Korra sain maha saetud ja kuivanud okstes isegi kanni maha. Aitäh Arturile ja Heigole katsumuse eest!

See oli minu jaoks esimene nendest uuematest Lõuna Eesti mägedest. Ja osutus kohe ka päeva raskeimaks. Taimestik oli märg. Rada ei olnud. Võsa oli üldse üsna tiheda võitu. Nii et kui sukeldusime, siis üle pea me ka märjaks saime. Navi vaatama ei pidanud, sest orientiir oli seatud tippu. Ja sinna me kohale jõudsime. Ilusad toredad aardekarbid. Tänud peitjale! Neid on lust otsida. Kuigi sellise vallutuse järel mõtlesin, et palju ma selliseid võssa sukeldumiseid ühel päeval viitsiksin/jaksaksin teha. Aga õnneks olid kõik ülejäänud mäed juba palju kõbusamad ja lõbusamad.

Ootasime ,et vihm üle jääb ning asusime vallutama.See oli meie tänase teekonna raskeim rühkimine tipu poole.Lõpuks kui tipus siis olime läbimärjad aga õnnelikud.Aitäh!

Leitud.

Tänud aarde eest!

Leitud, logitud, tänan!

Siia aarde poolde jalutades tekkis tunne, et äkki peaks sügisel jätkama seeria aaretega, et hein oleks madalam. Aga täna tagasi mõeldes polnud hullu ja otseselt selle pärast otsimist edasi ei lükka, lihtsalt natuke aega ei sattu siia kanti otsima.

Kui juba jaanimäel kujuteldav lipp maasse löödud, siis ei saanud sellestki täpist lihtsalt mööda vantsida. Aarde juures kiitsime taaskord kvaliteetseid aardekaste, korrektset aardekarpi ja logiraamatut. Rõõm selliseid aardeid logida.

Aitäh aarde eest!

Juhuu.. viimane mägi vallutatud.

Edasi viis teekond põhja-Läti ühe kõrgema tipu manu.

Tänan peitmast.

Kolmest Villast siin seerias on just Kõrgemägi see kõige madalam tipp, jäädes lausa 7 meetrit alla nii Jaanimäele kui Vaartsmäele. Mine siis võta kinni, kas vanasti olid asjad teisiti või pandi neid nimesid siin suuremat täppisteadust rakendamata :o) Pliiatsi leidsin täitsa maast, muide - see läks karpi tagasi. Aitäh.

Siin oli kaarti vaadates lootus mingile sõidetavale teele, mis looduses kiirelt purunes. Küll aga avastasin üllatusega enda eest jäljerea ja logiraamatust ahjusooja logi, mis kuulus õige kaugeltnurga mehele. Vaat' siis - neli kuud ei käi aarete juures keegi ja siis kohe kaks korraga.

Aarekirjelduses on juttu ümbriskotist, aga see karp oli mälu järgi ilma igasuguse ümbriseta. Igatahes vaatasin, et siin saab sama hooga ka teised Villa-aarded ära tuua. Aitäh!

Kahepäevase geokulgemise esimene päev oli eriti mõnus. Päike säras, sügisvärvid paitasid kõikjal silma ja isegi võsa võis ilusaks pidada. Sääsed olid... tegelikult ma ei teagi kus nad olid. Vähemalt mitte minu juures. Minu juures oli sellel päeval vaid rõõm kulgemisest ja külastatud kohtadest

Mööda teed liikudes vaatasime, et kuidas teistele villa-mägedele pääseda, aga nägime vaid lambaid ja mitte sobivat lähenemisnurka. Seega käisime esmalt siin mäel ära ja siis edasi (ehk tagasi) teiste juurde.

Kõige ilusam riik on Kagu-Eesti!

Aitäh!

No põlnd teine üldse kõrge. Olli ka kõrgemaid.

Taas üks pisikene tipukene vallutatud.

Lippasime läbi heinamaa kõrguse poole, panime nimed kirja ja natuke teise nurga all tagasi. Aitäh peitjale!

Kaardi järgi tundus peaaegu drive-in. Tavaautole see tee siiski ei kõlvanud, aga jalutada oli väga hea. Lisasime aardesse trükkplaadi. Aitäh peitjale.

Kaart lubas uhket teed, auto jäi siiski suurema tee risti. Koordinaat oli pisut mööda, praegu see veel ei sega, aga järgmisel-ülejärgmisel suvel lokkab siin džungel. Aitäh!

Päris teeks ei saanud seda mäeni toovat rada nimetada, aga traktorijäljega oli tegemist küll. Pikk rohi oli üllatavalt väga märg aga õnneks jalutuskäik piisavalt lühike. Aare ka ilusti leitav. Aitäh!

Leitud.

Täitsa viisakas jalutuskäik, tänud aarde eest!

Ei olnud siin võsa ,täitsa normaalne väike jalutuskäik ja mäkketõus.
Esmaleid kell 15.59
Tänud

Viljandi-maakondlased on läbi aegade olnud vägevad, aga nii "kõrget" mäge nad pole veel endale allutanud (vist). :) Paranduse sisse viimiseks pean kahjuks jälle caro-t tüütama.