3.Kerekunnu mägi - Eestimaa kaheksatuhandelised

Siin olid täna veel loigud jääs, kuigi laes läikis päike. Tee tõi kohale ja viis ära ka, polnud vaja ringi vaadatagi. Topsik eeskujulik, tänud peitjale.

Leitud Nipernaadi Lumeilvese retke käigus.

LRJ matk Taavi Paega

Kuna see pisike teekene oli juba rataste all ja siia jäi veel see Kerekunnu mägi kah, siis loomulikult veeresin rajakeseni, mis mäkke viis. Enne mäkketõusu tuli küll mingist õnneks peaaegu kuivanud mülkast läbi saada. Kenasti sai, kutsa küll viskas känsti külili. No polnud ju palav ilm, aga mida ma teha sain, kui ta niisuguseid kohti kaifib. Metsaalune oli niisugune leebematsorti, kõik käis lihtsalt ja saigi tagasi autosse minna aru pidama, et kas neist külastatud viiest mäest aitab või vaatan veel miskit. Peitjale tänud järjekordse toreda korras aarde eest, lausa lust niisuguseid otsida ja leida.

Väga tore kuulda, et juhuslik leid tegi kellegist kasutaja. No peaaegu nagu minulgi. Kuigi mul oli RMK äpis rajale see punkt pandud ja lihtsalt mõtlesin uurida, mida see endast kujutab.

Juhuslikult leidsin, ei teadnud sellest mängust midagi. Nüüd kasutaja ja hoian looduses silmad lahti.:)

Neid selle seeria aardeid oleme varem paaril korral juba otsimas käinud, kuid päris kõikideni veel jõudnud ei olnud. Nüüd võtsime plaani, et otsime need kõik üles. Nii saigi. Öö veetsime siinsamas lähedal Vaskna järve ääres RMK lõkkekohas ning kui tugev hommikusöök kere vahel, saigi siia Kerekunnule ronitud. Tänud aarde eest!

Tänud aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Suure jalutamise tuuri viimane mägi.

Tänan peitmast.

Mõnus ürgorg oli siin tippude vahel, murdunud kuuskedega ja puha.

Päeva eelviimane mäetipp, tänud aarde eest!

Selleks suveks olin puhkuseks planeerinud kindlalt pooleli jäänud Haanja mäed ära külastada.
Ühel hommikul me siia end sättisimegi.
Tänud aarde eest

Vahetasin konteineri

Silmad olid kõrgemal kui oleks vaja olnud. Veidi kõrgem kaaslane sAi ka logitud

Leitud, logitud, tänan!

Ukerdasin autoga teeserva ja tegin väikse jalutuse. Mu silmad asuvad küll vähe kõrgemal, kuid aare - nagu ikka - tuli kiiresti välja. Selle täpi oleks suutnud isegi talvel alistada.

Tänud peitjale!

Auto jäi sinna, kus teekate muutus suureks kruusaks. Hoidsin pöidlaid, et tee äärde jäävast krundist mõnda koera välja ei sööstaks - ei sööstnud. Hoopis jänes vaatas puurist vastu. Ja välikäimla avatud tagune. Jalutasime vihmas kuniks tuli vasakpööre. Õnneks hetkel oli pori kõvastunud ning saime sissevajumata mäest üles. Aardele tegin auringi enne kui peidukoht silma jäi. Tagasiteel õnnestus siiski libiseda ja kukkuda seal mudases kohas. Aitäh! V: TB EJ

Leitud suurema matkaseltskonnaga.

Minu silmad on ikka palju kõrgemal. Metastee oli totaalselt ülesse kaevatud :(

Tipp sai vallutatud !

Hakkasime siis Hannesega lastelaagri juurest liikuma ja plaan oli otse läbi metsa aarde juurest aardeni liikuda. Kokku siis 6tk ringina. No hea, et veel puud ja põõsad lehes polnud. Kaardil olev jõulurada kadus ka pidevalt ära ja nii me ekslesime kuue aarde nimel 3h. Ikka läbi ühe soo ja mäest üles ja alla ja veel ja veel. Nägime kahte paksu jänest, sookurgesid, põtrade pesitsuspaika ja palju punaseid seeni, millele nime ei osanud anda.
Igatahes, soovitus- otse aarde juurest aarde juurde liikumine kõige nutikam idee polnud- powertraili siin teha ei saa.
Aarded olid kõik lihtsasti leitavad, läbitud maa tuli kokku 7km.
Aitähh teistsugust liiki ehtsa matkatundega matka ja aarete eest!

Selle tipu vallutamisega läks kenasti kuigi piirkonnas on metsamurdja traktor kõvasti "maaparandust" teinud. Aaare veel alles. Tänud

Viinämäe juurest võtsime suuna kollase maja poole. Kui mulle muidu kollane värv meeldib, siis siin oli see minu maitse jaoks natuke liiga erk ja hele. Sealt edasi mööda teed kuni harvesteri jälgedeni ning siis mäest üles. Siin oli aare maapinnast kõrgemal ning kiiresti leitav. Keerasime otsa ringi võtsime suuna viimase künka poole Tõudrõmäe näol. Aitäh!

Tsälbamäelt laskusin mööda paljaks raiutud järsku nõlva paljaks raiutud oru põhja. Liikusin kellegi suusajäljes, mis viis mind täpselt Kerekunnu mäele (3.; 296.3m) väikesele lagendikule. Seal sattusin uuesti värskelt hooldatud suusarajale, mida mööda ka pärast Viinamäge sai kõnnitud. Plaan oli Kerekunnu tipus ööbida, aga enne oli vaja autos kössitavad matkakaaslased üles otsida ja plaani pidada. Kell oli 19:40, kui leidsin nad sealt, kuhu sai hommikul auto jäetud. Tuli välja, et Mart oli juba jõudnud omale transpordi järgi kutsuda ning see ootas teda juba Suure Muna kohvikus. Mis seal ikka, -20 kraadi on selline külm, millesse ei saa liiga kergekäeliselt suhtuda. Pahaks ei ole siin midagi panna. Sõitsime Suure Muna kohvikusse, sõime kõhud täis, saatsin tänased matkakaaslased kodu poole teele ning tulin ise oma autoga tagasi Kerekunnu mäe alla suusaraja parklasse. Haarasin telgi ja magamisasjad ning tõusin Kerekunnu mäe tippu. Kolmekümnes, 20 veel minna :)

Tegin lõkke üles, ajasin telgiplatsilt suurema lume maha, viskasin mõned kuuseoksad alla, et telgi põhi ei oleks otse vastu lund (kuigi külm on ilmselt piisavalt tugev, et ma ei suuda oma kehaga temperatuuri telgis niipalju tõsta, et läbi põhja lumi sulama hakkaks) ning ajasin telgi püsti. Lumepõlled katsin lumega, et tuul telgist läbi ei puhuks. Otsisin aarde üles ja panin logi kirja. Täpselt ei mäleta, kas läks kirja 16 või 17 kuupäev. Eks ta sinna südaöö kanti sattuski. Aaret peitev objekt hakkab vaikselt looduse protsessidele järgi andma ja ilmselt aastateks seda enam ei jätku.

Külma pärast ei muretsenud, kuigi väike kurnatus 11 tundi kestnud raskest matkast oli keres. Natuke üle 900 tõusumeetri on korralik päev ka päris mägedes. Korralik soe toit taastas energiavarud kiirelt ja esialgne külmatunne kadus üsna pea. Olen ka varem palju külmemate ilmadega lageda taeva all ööbinud, kusjuures ilma telgita ja oluliselt kehvema magamisvarustusega. -25 kanti öödega noorkotkana ise ehitatud onnides mingisuguse tundmatu maa sõjaväe vatist täidisega talvise magamiskotiga, mis kaalus vist oma 5 kilo. Või ajateenistuses luurerühmas -30 kraadiga telkmantlite all suht suvise sõjaväe magamiskotiga, mis oli hommikuks kondentsist kõvaks jäätunud. Mäletan ka, et rõvedalt külm oli siis terve öö. Magamiskotis liigutada ei saanud, sest iga liigutus ajas õhu liikuma ja see tähendas, et külm õhk leidis tee vastu keha. Liigutamata ka ei saanud olla, sest külmast krõnksu tõmmatud jalad hakkasid päevasest koormusest krampi kiskuma ja neid tuli sirutada.

Nüüd aga magasin sügavalt nagu miiška. Imeasjad need tänapäevased sulgmagamiskotid. Ainult pidev pea kohal kahe puu omavaheline kiiiiiiks-ks-ks-ks-kik ajas aegajalt öö jooksul üles. Äratus oli 6:40 aga magamiskotis oli nii mõnus ja magamiskotist väljas nii külm, et jalule suutsin end alles kell 8 ajada, kui väljas juba valgeks hakkas minema. Pakkisin asjad kokku, likvideerisin laagrijäljed ning viisin magamisvarustuse autosse. Tegin hommikusöögiks sooja sööki ja termosetäie teed päevaks kaasa. Geomobiilile andsin vaba päeva, aga lugesin sõnad peale, et hiljemalt kell 4 olgu Suure Muna kohviku parklas, sest ma ei viitsi pärast matka sealt veel mitu kilomeetrit siia tulla. Torpad saabastele, kott selga ning teine matkapäev võis alata.

--

Tippude läbimise järjestus:

8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1

Siia mäe poole oli mugav jalutada mööda rada. Natukene ennem aaret nägime parkimas punast harvesteri. Peagi nägime ka selle tööpõldu. Võimalik, et mäetipp tõmmatakse ka varsti paljaks, sest lähiümbruses on vähemasti kõik lage juba. Hetkel oli aardega veel kõik hästi.

Eelmise mäe juurest siia saime mööda teed tulla. Meie silmad olid küll veidi kõrgemal kui aare, aga mõne lapse silmad võivad küll sellisel kõrgusel olla.

Leitud, aitäh!

Väike jalutuskäik ja ainus mõeldav koht oli ka õige! Aitäh!