Ahvena

Auto jäi tõkkepuu taha ja jalutasime kohale. Lapsed läksid kohe jääle lumega möllama. Nulli ümber oli keegi tuhninud, aga tundub, et karp jäi tal leidmata. Mina närisin vihje läbi ja kaevusin kohe õigesse kohta. Aitäh!

Käisin oma 22+ aastast "vanakest" vaatamas. Siin oli jätkuvalt imeline vaikus, inimtühjus ja kaunid vaated. Aare oli minu andmetel täpselt nullis ja vihjele vastavas kohas. Ja jäi ka sinna peale seda kui olin karbi seest puhastanud, uue mängujuhendi ja pliiatsi karpi poetanud.

Mõistan, et uuemate-nooremate mängijate jaoks võib peiduviis olla ebaharilik aga palun vaadake, millal see aare on peidetud. Geopeituse algusaegadel just nii ja ainult nii aardeid peidetigi. Ja jääb ka see aare oma algse peiduviisi juurde, sest muidu ta poleks enam see aare. Ilusaid hetki ja aardeleide looduses!

Väga ebatavaline aare

Tõesti ebatavaline rabaaare.

Kena rabamatk,lõpus kulusid kummikud ikka ära.Vahetasime rändureid.Ebatavalune peidik rabaarde kohta.

Aare on GC-mängijate poolt 24.02.25 leitud, seega ei ole kaduma läinud.

Kuid inaktiivsust ning siis samal päeval eritevate seltskondade 2 mitteleidu. Nõustu rahvusvahelise lehega - on ilmselt kaduma läinud

Leitud, tänud! Kena jalutamine oli, mis siis, et jalad saime ka märjaks. Rabajärve läheduses jalutas ka teisi inimesi, kes korviga, kes ilma.

Leitud

RMK Tänavjärve lõkkekoha poolt startides viis matk üle puude ja läbi veetakistuste, kaskede ümbert ja roostiku vahelt, männimetsaradadelt - no oli vast mitmekesine maastik ja loodus. Kuna taevastki tuli pisut veelisa, siis olid püksid hoolimata kummikutest põlvini märjad, aga nautisin seiklust ja vaateid täiega! Karp terve, aga valasin sealt natuke vett välja. Logiraamat gripkotis oli õnneks üsna kuiv. Aitäh peitjale!

Olen seda aaret kunagi ammu-ammu proovinud otsida aga siis jäi pooleli. Ilmselt oli asi jalanõudes. Seekord aga järv oli jääs, uisutajadki peal... Ehk see kõik andis lootust, jäi veel üle koeraga konsulteerida- kas täna tema jaoks on jää ok. Ka sealt tuli jaa. Haarasime autost veel ühe jalutuskepi, et mugavam asjatada oleks ja matkasime otse üle jää. Teepeal saime ka uisutajatele tere öelda. Aarde lähedal tegi jää juba veidi häält ja otsustasime kindla maa peale ronida. Kohapeal läks 15-20 minutit, vihje on hea ;) Aare korras, aitäh!
Üks vana võlg kustutatud.

Alguses oli plaan, et Tänavjärve teisest otsast tuleme siia SUPidega. No aga siis mõtlesime, et mis see 2,2 km jalutuskäiku ära pole, et tuleme ikka jala ... no lollakad, noh! SUPiga oleks olnud oluliselt lihtsam, tagasiteel poleks võsasse ära eksinud jne. Aga samas, mustikad oleks söömata jäänud ja samme kah puudu. Seega aitäh jalutuskäigu ja aarde eest :)

Vihje on ikka maru asjakohane, eks need männid ole siin suures enamuses väikesed. Aga leitud ta sai. Lisaks leidsin veel kellegi kinda. Viisin selle küll parkimiskohta, kuigi vaevalt omanik siiakanti enam satub. Tagasitee oli palju lõbusam , sookurgede hõigete saatel lirtsusin auto poole. Huvitav, parema jala botas lirtsub hoopis teistmoodi kui vasaku jala oma. Aga seda lõbusam. Kuna temperatuur oli juba 27 kraadini langenud, siis oli igati meeldiv rabamatk. Tänud peitjale kutsumast

Alguses sai mööda mindud, et Mustjärve juurest tulles saab äkki kuivemalt sinna. Saigi, lausa nii kuivalt, et aardest sai järve äärt pidi aardest kaugemale mindud. Tuli ots ümber pöörata. Alguses tundus karbi leidmine raske olevat. Jõudsin juba Daunole kurta, et ma ei leia. Siis läksin nullist veel kaugemale ja kohe hakkas karp silma.
Tänud

Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Järgmine jalutus tänasel õhtul. Kaupo jätsim tee äärde maha ja lippasin ise aardeni. Natuke otsimist ja käes see oligi. Sel teel olen sel nädalal juba sõita saanud ;)

Leitud

Täna tuli tahtmine rappa minna. See kant on meie poolt veel üsna avastamata. Päris hirmus on vaadata neid põlenud puukände, justkui kummitusmets. Üle märjemate alade sai hõlpsasti kummikuga. Aare ilmutas end ka päris kiiresti, sellega kõik korras. Väga huvitavad veetaimed olid järvekaldal.

Valisin siia tulemiseks uduse sügishommiku, loodus oli lummav ja muinasjutuline. Tiirutasin ja tiirutasin, kuni lõpuks tuli ka leid. Oli korralikult maskeeritud, aarde seisukord väga hea.

Alustasime oma järvetuuri selle aardega, kui parklas veel päike säras, siis aarde juurde jõudes saime esimese korraliku vihmahoo osalisteks. Õnneks olid meil selleks ettevalmistused tehtud ja see viieminutiline sahmakas suuremat ei häirinud. Topsi enda leidmisega läks lihtsalt, astusime georada mööda kohale ja leitud ta oligi, panime siis nimed kirja ja seadsime sammud mustjärve poole. Tänud aarde eest!

Mitte midagi ei mäleta eelmisest korrast 13 aastat tagasi, seega pidin jupp aega otsima enne, kui karuonu lõpuks leidis. :) Ilus liivarand oli ja pink ka, nagu lubatud. Aitäh vanakese kordusleiu eest! Et ikka on veel, mida leida.

Käisime täna aaret hooldamas. Kuna tegemist puhastverd vanakooli aardega, siis ei muutunud see ka täna linnumajaks männi otsas ega mikroks kuuse võras. Ikka tavaline toidukarp ja peidetud maha, väikse männi kõrvale. Sorry, kellele sellised lahendused ei sobi aga aastal 2003 just nii aardeid peideti. Nii nagu ei sobi rahvariietele helkureid külge õmmelda, ei sobi ka selle aardega trikitamine.

Aare sai uue ümbriskarbi, korjasime ära katkised vidinad, lisasime Geopeituse juhendi ning värsket nänni. Sinna aardesse võib ikka julgelt vahetuskaupa kaasa võtta, nagu vanasti ;)

PS Tänud Mooritza tiimile, kes on uue logiraamatu ja karbi pannud ning ka kõigile teistele geopeituritele, kes aastate jooksul aaret turgutanud on.

Leitud, tehtud väike matk.Hetkel pikema otsa valijatel tulevad kummarid kasuks.Matka lõpus väike kalkuni grill.Tänud peitjale, aare vajab uut ümbrist.

Jalutuskäik järveni läks ladusalt, kuid karp ei tahtnud kuidagi silma jääda, mõistsime, et aarde vanuse tõttu ilmselt suurem osa kirjeldusest enam väga ei päde, teksti ignoreerides tuli ka leid. Aitäh.

Kaardilt tundus, et tee viib üsna aarde lähedale, aga tegelikkuses lõppes see parkla ja tÕkkepuuga. No ei hullu, ilusa ilmaga on jalutada ka tore. Lõpus oli küll kergelt niiske, aga kohale saime. Otsimisega läks omajagu aega, eks siin neid valikuid ju oli. Lõpuks tuli ta siiski täitsa nulli lähedalt välja. Panime nimed kirja ja jätkasime Mustjärve suunas.

Minu 2.aare. Leidsin kenasti üles:) Ilus järv ja mõnus matk. Aitäh!

Peale ööd Veskijärve ääres otsustasime päeva alustada väikese soomatkaga. Punkti viib ilus liivane rada. Kuigi otsetee viib üle märja maa, saab ringiga ka kuiva jalaga. Ilus aare ilusas kohas.
Meie 48.

Päeva viimane aare, õhtu oli juba hiline, päike hakkas loojuma. Anna ei viitsinud enam jalutuskäiku ette võtta, mõtlesin, et käin siis ise sipsti joostes ära. Ilus liivane tee viis aarde poole. Peale Veskimõisa poolsaare oli see täna teine aare, kus oleks kummikuid vaja läinud, aga kus mul kummikuid jalas ei olnud. Ilma nendeta oli ju palju lihtsam joosta ja ilus liivane tee viis lõppu välja, peaaegu. Vaid need viimased 60 meetrit osutusid takistuseks. Ja need olid märjad meetrid. Tee ja järve vahel oli täitsa tavaline korralik rabamaastik, vesi läikis kaunis igalt poolt vastu.

Tagasi ka ei hakanud minema, mõtlesin, et püüan ettevaatlikult mättalt mättale hüpates kohale jõuda. Esimesed 5 meetrit läks päris hästi, siis vajus ikka üks jalg veidi sisse ja sai kergelt märjaks. Mõtlesin, et see meetod ikka ei toida, püüan siis kiirusega. Et kui ma olen piisavalt kiire ja jooksen üle mätaste, siis ma ei jõua sisse vajuda ja jõuan kuival kohale. Mõeldud-tehtud. Jooksin nii kiirelt kui sain ja jõudsin kohale. Tulemus - mõlemad jalad siiski kergelt märjad, aga ei midagi hullu.

Kui kohe kiirelt aaret ei leidnud, siis lugesin kirjeldust ja sain teada, et peab olema väikeste mändide all. Vaatasin hoolikamalt ja leidsin, siiski vaid ühe männi alt, musta koti sees ja ühe oksa all. Väljas hämardus kiiresti, pidin minagi kiirustama. Logi kirja ja minekit, aga kus sa ikka tormad, jälle vesi ees ju.

Ka sealt ära saamisega oli sama lugu, väga vesine ja vaikselt ei tasunudki üritada. Niisiis pistsin jooksu nagu ka tuldud sai. Üsna hästi läheb, jõudsin mõelda, kui siis napilt enne pääsemist vajus jooksu pealt vasak jalg ca 30cm sisse. Kuna hoog oli sees, siis tuli see ka õnneks üsna kiirelt välja, aga see pidurdus tahtis mu tasakaalust välja lüüa. Pidin end korraks neliveole ümber lülitama ja käed maha panema, aga jäin püsti. Õnneks olin tossude paelad enne kinni sidunud (tavaliselt ei armasta neid siduda, pistan niisama lahtiselt need otsa sisse), muidu oleksin küll sealt ilma selle ühe tossuta edasi jooksnud :)

Kuivale maale jõudes polnud enam miskit jokutada, panin jooksuga edasi auto poole. Aga tundus, et tänase päeva kannatused polnud veel piisavad. Vahetult enne autot, suletud tõkkepuust möödusin liiga hoogsalt ja liiga lähedalt. Nii puutus seljas olnud dressipluus sakilist tõkkepuu posti ning (jõudsin millisekund enne selle juhtumist mõelda, et nii läheb ning) loomulikult jäi ta sinna kinni ja post võttis ikka oma. Käristas mehise tüki dressikast lahti. Oh jah! Nüüd tõesti tänaseks aitas! :)

Aga tänud aarde eest, jääb meelde küll! :)

See koht oli lahe. Kuigi jah, sai tänaseks geotuuriks ikka väga vale piirkond valitud. Ka siin oli pool elust ja olust vee all. Isegi auto tuli lompi parkida. Kohapeal kiirgas koht salapärast aurat igal sammul. Osa rajast oli küll vee all, aga lompidest ümber laveerides õnnestus ka suurimad takistused ületada. Pidevalt oli küll tunne, et see piir on minu kirsade jaoks liiast, kuid sellegipoolest jäid jalad imekombel kuivaks. Nulli jõudes lootsin sellisest kohast kiiret leidu kuid eksisin rängalt. Sindrinahk oli korralikult peitu pugenud. Kirjeldusest polnud ka mingit tolku, see vist väga aegunud juba ja vahepeal palju muutunud siin. Aga järjekindlus viis sihile ja tühjade kätega õnneks lahkuma ei pidanud. Karbi sisu oli niiske, kuid talutav. Ega mul rohtu poleks selle vastu küll kuskilt võtta olnud. Nii palju kui paari salvrätikuga ära teha sai, nii palju ka ära tegin. Aga karta on, et protsess jätkub ja sisu peagi taas niiske tagasi.

Tänud.