Mustjärv 2

Teekonda alustas suur seltskond, aga varsti sai selgeks, et kõik ikka kohale ei jõua. Tee oli pikk ja rada vaid aimatav. Õnneks polnud sääski. Aitäh!

Esimene ekipaaž jõudis kohale ja valis nii avaaarde kui parkimiskoha. Ahvena juures käisid need, kellel vaja. Ühel hetkel siiski seltskond pooldus ning murdosa jätkus jalutamist. Peale mõnda sammu lagedamal kohal, kus oli hea vahepeal põlveni lumme astuda, oli selge, et see oli ainuõige otsus. Anni tagantjärgi kirjeldas seda kui mõnusat kiiret jalutuskäiku. Lõpetangi logi selle mõttega. Aitäh!

Leitud.

Tänud kutsumast

Tänud aarde eest!

Selle järvega tutvust tegemine jäi suure reede pooliku geopäeva viimaseks aardeotsinguks. Mõnus tunne oli seal seista - vaid mina ja loodus. Vihma tõttu oli juba kõhedus põue pugenud, st oli aeg sooja koju laste seltsi naasta. Aare korras. Aitäh peitjale toredasse kohta meelitamast!

Ahvena juurest peaaegu otse siia. Nii palju kui sai kasutasime järvejääd ja kuskilt pöörasime märgalale- sealt õnneks leidsime ühe jäätunud kraavi/jääraja mis meid kenasti aardeni viis. Tänud!

Ilusa ilmaga mõnus jalutuskäik. Eks see pinnas vähe niiske oli siin kuid õnneks jäid saapad kuivaks. Mustjärve jätsin puutumata, aga Tänavjärvest kalpsasin küll suure rõõmuga läbi.

Tänud

Tänud aarde eest!

Ööbisime Tänavjärve lõkkeplatside juures ja otsustasime siia jalutada. Et ikka nii, et mööda Tänavjärve äärt ja siis üles Mustjärve poole. Ammu pole ausalt öeldes poole raba peale kondama sattunud, kuskilt võsast läbi murdnud, suvalisi radu otsitud jne. Jalgadealune ka nii pehme, et pulss oli rahuliku kõnniga laes. Aga koht on muidugi vaikne ja mõnus, tasus tulla. Aardeta poleks eales sattunud. Aitäh aarde eest :)

Olete kuulnud, mis häält teeb jääkirmetis, kui õrn tuul ja tillukesed lained teda lõhuvad. Mina polnud, aga nüüd olen. Nagu keegi mängiks klaaspärlitega. Imeline. Aga seda lusti oli vaid kolmandik teest. Edasi läks kaunikesti vaevaliseks. Aga tempo alla ja tasapisi jalg jala ette ta käidud sai. Täitsa tore oli, nüüd vähemalt õigustatult väsinud. Tänud peitjale

See oli väga vesine matk. Päris mitu korda jäi kummik sohu kinni ja teekond tundus venivat.
Õnneks aaret märkasin ruttu. Pea kaks tundi sai seal mütatud. Lisaks kaotasin kinda ära.
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Tulime siia mööda Tänavjärve äärt otse Ahvenalt. Matk siia oli kummikuga kergelt läbitav. Osa teest oli küll mudamülkaks muutunud, kuid mülgast oli võimalik vältida. Vahetult enne järve põgenes üks nastik puhmasse. Kohale jõudes oli leid kiire. Imetlesime järve, puhkasime ja asusime käo kukkumise saatel tagasiteele. Aitäh siia kutsumast!

Lõkkeplatsil nägime üht vennikest metallidetektoriga. Ma oleks väga tahtnud juurde minna ja paluda, et kas minu seljas olev metall on ka detektoriga tuvastatav, kuid pidin siiski jääma ontlikuks nunnaks, nii et võtsin suuna tagasi aarde poole. Andis ikka minna. Mõnes kohas oli veetase peaaegu kummiku servani, kuid üle ääre õnneks ei tulnud. Tagasitee oli juba kiirem ning õhtu eesmärk kõige vaevanõudvama maastiku vallutamises oligi täidetud.

Tänavjärve lõkkekohtade juurest alustasime oma matka. Ilm ja maastik oli vesine, aga kui kummikus pole auku olnud, siis oleksid jalad kuivaks jäänud. Oli mõnus matk tööpäeva õhtuks.

Teekond Ahvena juurest siia männi juurde ja autoni parklasse tagasi oli mulle igati meeltmööda. Kaunis udune sügishommik ja vaheldusrikas küllalt raske maastik. Aardega kõik korras, tänud kutsumast!

Lähenesime läänest. Kuna kaardi järgi läks tee/rada peaaegu aardeni, siis kummikuid jalga ei hakanud panema. Saime kõik jalad korralikult märjaks, kuid ei lasknud ennast sellest segada. Mõnus matk oli. Tänud!

8406.

Jalutasime mööda Tänavjärve kallast kuniks oli aeg kaardil nähtud mootorsõiduki rada üles võtta, selle alguse magasime küll maha, aga õige pea sai ta siiski leitud ja edasi oli juba mõnus astumine mööda sihti. Aare sai kiiresti leitud, puhkasime seal veel paare minutit, võtsime mõne leitud sodi kaasa ja astusime parkla poole tagasi. Tänud aarde eest!

Nii palju kihulasi, kui Veskjärve RMK platsil, pole ma kohanud. Pool nägu on ära söödud, ehk Geojaaniks paraneb ära. :)

Tänase päeva esimene aare, jaksu veel oli. Ega me ei teadnud, mis meid ees ootab, selgus, et väike rabamatk. Minu varbad said märjaks, kuid see oli pigem jahutav element. Aga parmud olid nagu elevandid suured, seisma jääda ei saanud. Tatsasime kohale, logisime ja padavai tagasi. Ei ole siin miskit raba või järve imetlemist. Kastsime ka meie end Tänavjärve, minul lõi ikka laine selja pealt kokku, karuonul vist mitte sedagi.

Tagasiteel läheme ka Ahvena aarde juurest läbi.

Märtsi lõpul sai alles siinkandis käidud ja Ahvena aare leitud. Too käik lõppes märgade jalgade ja katkikistud pusaga, mis tagasiteel auto juurde vahetult enne parklat tõkkepuu posti taha takerdus.

Täna, enne siia tulekut sai seltskonnaga Nõva kohvikus lõunat söödud ning peitja ühes meiega. Uurisin siis, et kas praegu peaks siia aarde juurde tulema kummikuga või piisab matkasaapast. Sain, et teada, et plätu on täitsa piisav :)

Nii läkski. Mina tulin plätudes, Anna tossudes. Teekond oli mõnus ja tegelikult täitsa kuiv, mõningaste pehmemate kohtadega. Neid vältides jõudsime aardeni täitsa kuivade jalgadega. Tagasiteel muutusime hooletuks ja siis said minu jalatallad ning ka Anna varbad veidi märjaks. Tegelikult aga oleks olnud võimalik ka seda vältida. Kui olime pool tagasiteest ära käinud ja Tänavjärveni jõudnud, siis ei pidanud me enam ahvatlusele vastu ning käisime ja kastsime end märjaks. Vesi oli päris kaugele välja päris madal, seega päris ujumiseks seda nimetada ei saa, aga väga kosutav jahutus oli see küll. Kui eile sai mõõdetud Toatse järves temperatuuriks 23 kraadi, siis ütleks, et siin ka vähem ei olnud. Väga mõnus ja jahutas need ülekuumenema kippuvad kehad taas maha.

Täna peitjat aarde ja selle mõnusa teekonna pakkumise eest!

Peale Ahvena üle vaatamist ja turgutamist võtsime suuna edasi Mustjärve poole. Ühel meist olid jalas madalad kummikud, teisel veekindlad matkasaapad. See tähendab poes öeldi, et on veekindlad ja nüüd siis oli esimene katsetus selle väite kontrollimiseks. Etteruttavalt peab ütlema, et mõlemal meist jäid jalad kuivaks.
Alguses oli mõnus astumine metsarajal, siis nn kitserajal ja siis juba aimataval rajal. Tegelikult ei midagi hullu, maapind lirtsus aga ei mingit ületamatut takistust. Ümberringi on nii ilus loodus, õitsevad murakad ja sookailud ja veel mitmed rabataimed. Ainult hinga sügavalt sisse seda mõnusat rabalõhna. Teekond kulges kiirelt ja üsna pea hakkas paistma järv ja kiirelt leidsime ka õige männi. Peale logimist vaatasime üle ka järve, mis oli täna täitsa vaikne. Ei mingit lainetust. Tagasiteel hakkas tibutama vihma, aga see oli isegi natuke tore kui üksikud vihmapiisad jahutavalt näole langesid.
Oli ülitore matk, rabas liikumine pakub puhast rõõmu. Täname peitjat ja palun peida veel selliseid aardeid, et saaks ilma laudteedeta ja ilma vööni vette kukkumata rabas loodust nautida.

Alustasime jalutuskäiku Veskijärve poolsest parklast. Rohkem kui kümne aasta taguse ulatusliku põlengu jäljed tuletavad siin seda õnnetust endiselt meelde. Õnneks on ka näha looduse visadust, mis oma tärkava rohelusega silma rõõmustab. Palava ilmaga oli rabas astumine paras koormus, oli märjemaid kohti, aga matkasaapaga sai siiski täiesti vabalt hakkama. Mõnus 5 km jalutuskäik. Aitäh peitjale.

Ahvena juurest jätkasime jalutuskäiku. Kaardil oli tee, looduses oli ka mingi rajamoodi asi, aga selle kõrval oli lihtsam käia. Märg ju oli, aga kohale siiski jõudsime. Küll oli hea tunne, kui tagasi jalutades jälle tahkemale teele jõudsime. Aitäh peitjale.

Auto jäi juba vanasse tuttavasse parklasse. Kummalised on need aja mõõtmed. See oleks olnud nagu eile kui Ahvenat külastasin, aga tegelikult sai käidud seal aastal 2015.

Ilus on siin. Kuni Tänavjärveni oli ju jalutuskäik pargis, aga tuul oli ikka päris kõva. Lained mühisesid järvel nagu merel. Edasine teekond oli ka täiesti mõnusalt läbitav ja juba olingi Mustjärve kaldal. Natuke soojemal ajal oleksin tahtnud siin väikese suplusegi teha. Tänud taas siia kutsumast.

Veskijärve äärest sai alustatud ja läbi põlendikeala matkatud sinnani. Round-trip oli 14km. Tiiruga ümber tänavjärve ja lõpuks siia Mustjärve kaldale ka jõutud sai. Kuigi 14km mööda rasket maastikku tuli tiir, siis sai kuidagi ka rahva siia meelitatud. Põlendikualad on päris huvitavad, kohutavas koguses puitu on ikka maas, millest tuli üle ronida. Siia saaks mõnusa uue ja võimsa tulekahju sellest materjalist. Tänavjärvest põhja pool olevad alad on ikka päris rängad läbida, kuid eks õhtuse lõkke ääres peab olema midagi meenutada kah.

Aitäh aarde eest!

Jalutasime läbi 2008.a põlendiku (vägev), ümber Tänavjärve Mustjärve äärde. Kui üks kummikufeil välja jätta, siis saime sisuliselt kuivade jalgadega/kummikute/saabastega :)

Leitud.

Vihma sadas ja jalad said korralikult märjaks. Ma ei olnud valmis selliseks ilmaks aga muidu oli tore. Aitäh!